Täna on olnud päris tegus päev – tõime Hendriku vanemate juurest meile veits mugavama voodi ja viisime vana Hendriku maale! Mul polegi kusjuures varem Dormeo madratsit veel lisaks olnud, seega nii hea ja mugav on siin voodis praegu blogi kribada. Ma lausa tunnen, kuidas nii hea on olla. No Tartus elades magasin ma aasta aega lahtikäidava diivani peal, mis alguses oli koos, aga kui Hendrik seal ööbima hakkas, siis tegime lahti – ei viitsinud enam seda kokku panna kogu aeg. Ma pole sellistes asjades üldse pirts, aga noh – ma polnud varem nii mugavas voodis maganud ka 😀 Tegelikult ma polegi üldse sellistes asjades pirts, sest ma võin kõikjal magada, rongiga Tartusse sõites piisab ka ainult korraks silmad kinni panna ja ma ärkan alles Tartus. Selles mõttes on mu eluke küll mugav, sest ma ei vaja hullult head magamisaset, et uinumine võimalik oleks.
Eile võtsid pärast mu tööpäeva lõppu peale mu sõbranna ja tema elukaaslane, kes tulid meile esimest korda Põlvasse külla! Ma polnud neid väga ammu näinud, sest nendega oli liitunud juba üle kolme kuu tagasi pisike tütar, keda mina eile esimest korda nägin! Kui me Põlvasse jõudsime, oli Hendrik juba laua katnud (kuna tal hommikuses vahetuses lõpeb tööpäev kõvasti varem) ja teki ilusti põrandale laotanud, et last saaks sinna vajadusel panna. Nii armas beebitüdruk on mu sõbrannal 🙂 Tunnistan ausalt, et hoidsin esimest korda elus nii väikest last süles, sest kui mu õel kunagi lapsed sündisid, siis mina ei julgenud neid enne sülle võtta, kui nad vähemalt pooleaastased olid (see oli siis õe esimese lapse puhul 11 aastat tagasi ja teise lapse puhul 9 aastat tagasi). Hendrik oli varem nii väikseid lapsi süles hoidnud, sest ta oli 18, kui ta kõige väiksem vend sündis, lisaks veel sõprade lapsed ka. Ja siis nii mu sõbranna, tema elukaaslane kui ka Hendrik õpetasid mind kõrval, et ma pean niimoodi teda hoidma, sest ta ise veel pead ei hoia jne. Sain ka targemaks 😀 Ma teoorias olen väga tark, sest ma olen nii palju beebiblogisid lugenud, aga praktikas… loll nagu lammas! Heaks näiteks on see, kui ma kunagi ammu oma õe lapsi hoidsin, kus väiksem veel mähkmeid vajas, pidin siis neid vahetama hakkama, kui mu kolmeaastane õepoeg mainis, et ma ta õel valesti neid vahetan, et valepidi vms 😀 Kolmeaastane laps oli ka targem kui mina 21-aastaselt!
Aga istusime eile niisama, rääkisime juttu, sest ma polnud neid tõesti nii ammu näinud. Ega nad kauaks jääda ei saanud, sest lapse uneaeg pressis peale, millepeale sõbrannaga viskasimegi nalja, et vanasti sel ajal me alles mõtlesime, et ehk võiks õhtul peole minna jne, et saime alles kell 22.00 linnas kokku, aga nüüd hakkasid nad juba kell 19.30 Tartusse tagasi sõitma. Kuidas ajad inimesi muudavad, eksole 😀 Aga lapsuke ise oli väga rahulik ja kuigi mu sõbrannal on see esimene laps ja tal kogemus varem puudub, siis on ta üsna kindel, et teda on õnnistatud väga rahuliku lapsega. Ma ise arvan ka seda, sest kui ma olen kuulnud oma vanematelt ja õdedelt seda, milline mina beebina olin, siis mul on nendest kahju 😀 Samas Hendrik oli ka jälle hästi rahulik, aga ta on praegu ka. Ja mina… mina ilmselt mitte 😀
Ja nii see eluke vaikselt veereb. Täna vaatasime Hendrikuga “Roaldi nädala” kordust. Ma olen alati öelnud, et see saade meeldib mulle, sest Roald on hea saatejuht. Ka eilse Jehoova tunnistajate teema puhul suutis ta olla erapooletu, mis ühe hea ajakirjaniku ja saatejuhi põhiomadus peabki olema. Minu jaoks on Jehoova tunnistajad imelikud inimesed, ma ei hakkagi seda varjama. Ma leian, et kui sa ise tahad sellesse uskuda, siis usu, aga no mille kuradi pärast peab ukselt-uksele seda tõde kuulutamas käima? Või siis linnas seda üritama teistele pähe määrida? See on kohati võrreldav nagu veganlusega – on väga normaalseid veganeid, kes on ise veganid ja lasevad teistel rahus omnivoorid olla, aga siis on jälle need, kes ei suuda sinuga samas seltskonnas olla, kui sa liha sööd ja kes tahavad sind kogu aeg muuta – ja kes ütlevad, et sa oled halb inimene, kui sa pole nende moodi. Nagu mind kotiks! Täpselt sama on Jehoova tunnistajatega. Õnneks oli seal ka inimesi, kes ütlesid, et nad suhtlevad oma perekonnaga, kuigi nad pole Jehoova tunnistajad. Ja samas oli ka neid, kes olid sellepärast suhtluse katkestanud, sest nende perekonnas oli inimesi, kes ei olnud Jehoova tunnistajad.
Eriti kahju oli mul Jehoova tunnistajate lastest, konkreetselt sellest ühest perekonnast, kus pisike poiss vastas, et ta ei tohi sünnipäevasid pidada, sest Jehoova ei luba. Lisaks on keelatud jõulud ja vereülekanded, sest noh – kui see viimane ka eluliselt vajalik on, siis ikkagi ei tohi, sest veri on püha jne, et pigem las sureb oma laps ära, aga teise verd ei tohi anda. Idioodid! Jõulud ja sünnipäevade keelamine – no olgu, see ei kahjusta kedagi konkreetselt, aga muud asjad… Jehoova tunnistajad usuvad ka veel, et varsti on maailmalõpp käes (Armageddon) ja kuna nemad on nii tublid oma usu pärast olnud, siis neid ootab ees siis taevariik, meid teisi aga igavesed põrgupiinad põrgus. Ütlesin Hendrikule ka, et kui nii peakski minema, siis ma pigem põlen põrgus, kui nende lollusi järgin, Hendrik arvas sama.
Ma ei tahaks oma blogis Jehoova tunnistajaid solvata, aga no ma ei saa vist teistmoodi, sest sama hästi võiksin mina nende tunnistajate ukse taha minna ja öelda, et no krt, mis mõttes te sünnipäevi ei pea, kingitusi ei tahagi või, jõuluvana ei käigi, enne abielu ei seksigi, krt, jääte orgasmidest ilma ju 😀 Lisaks sellele lasete kas või oma lastel ära surra, aga vereülekannet ka teha ei või… Mu isa tegi nendega üks kord nalja, kui nad meile ukse taha tulid (kui me Riia tänaval elasime veel terve perega ja ma laps olin), hakkasid oma joru ajama ja mu isa võttis mingid roppude laulude plaadi, pani selle mängima ja ütles, et no kuidas teile see meeldib, et seal palju paremad elutõed kui teie idiootsus. Arvate võite, et Jehoova tunnistajad lasid kahe sekundiga meie juurest jalga ja panid vist kuhugi märke, et meid pole mõtet enam külastada 😀 Labane teguviis, aga ma ise oleks samamoodi teinud, sest minu koju ei tule keegi mind ümber õpetama. Ja kuna nad käisid suht tihti ja kui lihtsalt ütlesid, et sa ei taha neid kuulata ega lasknud neid sisse, siis nad tulid millalgi uuele katsele – seega tuli karmimad meetmed käsile võtta.
Et siis jah – inimene võib olla Jehoova tunnistaja, vegan, mormoon, niisama kristlane, kes iganes, aga kui mulle hakatakse pähe määrima nende elutõdesid, siis ma hakkan neile ka ausalt rääkima, miks sünnipäevad, jõulud, abielueelne seks, liha jne head asjad on. Minu moto on see, et elage oma imelike tavade järgi, aga mind jätke sellest välja. Näiteks 14-aastaselt õppisin ma Tartus mormoonide juures hispaania keelt, see oli tasuta õpe, kestis umbes neli-viis kuud, sest õps läks ära, uut asemele ei tulnudki, aga nemad ei surunudki kordagi oma usku peale (kuna õps oskas mingil määral eesti keelt ka, siis ta rääkis tunnis segamini eesti, inglise ja ka hispaania keelt, millest siis viimast ta meile õpetaski). Win-win olukord mõlema jaoks, sest ma sain hispaania keeles targemaks (siis oli mul ainult seebikate tarkus, sest ma ei käinud veel gümnaasiumis, kus ma hispaania keelt sain õppida, Mehhikos polnud ma siis ka veel elanud) ja nemad ei jätnud endast halba muljet, inimesed tahtsid seal tundides käia. Ma oleks juba siis tundidest loobunud, kui keegi oleks mulle oma usku peale suruma hakanud.
Vot sellised lood siis. Kuidas teie igasugustesse usuhulludesse suhtute? Võtaksite Jehoova tunnistajad avasüli vastu ja kuulaksite ära või saadaksite kohe põrgusse?
Aga muidu on elu hea, Hendrik tegi just süüa, mida ma varsti sööma lähen, ta ise sõitis Tartusse sõbraga ujuma, ma niisama chillin hetkel. Kuna ilmad on nii jahedad, siis kontoris oli sel nädalal väga külm olla, sest küte pole seal veel sees (esmaspäevast pannakse) ja meie puhur jamas veits (mis ka sooja õhku annab), meil siin Põlvas hakati juba neli päeva tagasi kütma – nii super ikka! Annelinnas elades oli alati see jama, et küte pandi heal juhul oktoobri keskpaigast sisse, ilm võis väljas juba täiega külm olla, aga kedagi ei huvitanud. Ja aprilli lõpus võeti küte välja, aga meie kliimat arvestades võib ju mais veel lund sadada… Minu meelest võiks see ikka vastavalt ilmale olla, sest mulle meeldib väga soe korter, ma olen meeletult soojalembeline inimene, aga samas suvel liigset palavust jällegi ei armasta.
Mis teil endal nädalavahetusel plaanis on?
minumoodimaailm 
Kui sinu mõte on “ma pigem põlen põrgus kui nende lollusi järgin”, siis mina täiendaksin seda nii et mina pigem põleks põrgus, kui oleksin taevas koos nendega- sest no tõesti, igavene elu koos nendega tundub hullem kui põrgus põlemine, põrgusse nad vähemalt ei pääse sind tüütama enam, seal saab neist rahu 😀
Haha, Marge, sul on täiega õigus! 😀
Hukka mõista on kõige kergem. Võta endale aeg-ajalt natuke raskemaid ülesandeid – proovi kasvõi neutraalsust 🙂
Kuna ma ise ei ole ei tunnistaja, ega muu usklik, siis ma ei tea mis nende konkreetse tähtsa raamatu nimi on, aga mida ma tean on see, et nende usk ongi selline, et nad peavad ise isiklikult selle teiste inimesteni viima. See on siis see mida sina nimetad peale pressimiseks. Tegelikult järgivad nad lihtsalt oma usku, selle käske ja keelde.
No mõned neist pressivadki peale. Kui ikka olime aastaid tagasi nad mitu korda ukse tagant ära saatnud ja nad alati uuesti tulid, siis see on minu meelest ebaviisakas. Oleks korra olnud, siis oleks üle elanud.
Mind nad otseselt ei häiri, aga mind häirib nende käitumise puhul see, et nad oma tõdesid tahavad kuulutada, mina elan ikka nii nagu ma ise tahan.
@Ükskord oli nii- väga nõme õigustus ja suhtumine! Et siis see, et nende usk käsib nii teha, tähendab seda, et meie peaksime sellist teguviisi (tänaval ahistamine, koduukse taha tulemine ja tülitamine) sallima ja kannatama? No islamiterroristidel käsib ka nende usk kõik uskmatud tappa, ehk peaks siis ka terrorismi ja nende tegusid aktsepteerima?