Jalka MM finaali ootuses – Horvaatia poolt pöidlaid hoidmas :) / Ma olen inimene, kes ei vaja väga palju oma ruumi/ Mõned filmitutvustused, mida ma viimasel ajal vaadanud olen

Olen nüüd Põlvas ja Hendrik peaks ka kuskil 17.00 ajal jõudma. Neil siiski toimus asendusreis Ventspilsi, kus nad ise ei esinenud, aga käisid niisama oma rahvatantsurühmaga reisil. Täna on jalka finaal Prantsusmaa ja Horvaatia vahel, mida mu sõbranna tuleb ka meile vaatama (ta ise elab samuti Põlvamaal). Ta on ka Horvaatia poolt, seega saame täiega koos karjuda 😀 Eilses kolmanda koha mängus olin ma Belgia poolt ja nemad ka selle õnneks said! Kuigi kolmas koht ei ole vist kellelegi eriti oluline mäng, EM-l näiteks üldse kolmanda koha mängu ei ole.

Kuna ma pole Hendrikut juba pea nädal näinud (viimati esmaspäeva hommikul, kui tööle läksin – tal oli see nädal õhtune vahetus, siis me nädala keskel ei näe ning nüüd nädala lõpus läks ta reisile), siis ma ikka täiega igatsen. Mitte et ma muidu ei igatseks, aga nädala keskel on kuidagi muud toimetused – töö ja värki, siis võib-olla ei mõtle sellele nii väga. Ning nädalavahetustel oleme alati ju suht näinud, aga õnneks algab meil mõlemal nüüd kahenädalane puhkus! Eile ma ka just halasin Hendrikule, et ma igatsen teda täiega jne, mille kohta ta ütles, et see ongi ju normaalne ja tema igatseb ka. Ma olin nagu, et millal su reis ometi läbi saab  😀 Vahel ma olen selline emotsionaalsuse hunnik, eriti kui päevad on kohe algamas ja täna nad algavad. Ja siinkohal – kuna mõned on mu blogi kommentaariumis arvanud, et mu lisakilod on tekkinud sellest, et ma olen rase, siis kahjuks pean pettumuse valmistama – ma olen lihtsalt paksemaks läinud. Täna algavad päevad, mis plaastrite tõttu on alati väga täpsed. Ja just pikendasin oma plaastrite reptsepti kuueks kuuks ka. Ja uskuge mind – kui ma kunagi peaksin rasedaks jääma, siis ma ei plaani seda varjata, vaid mainiksin ikka blogis ka. Kas just esimese kolme kuu jooksul, aga hiljem kindlasti. Ma ei ole selline inimene, kes tahaks ja suudaks seda kauem varjata 😀 Seega see ei ole hetkel teemaks, on lihtsalt istuv kontoritöö. Ja tissid võivad mõnel pildil sellepärast ka suuremad tunduda, et ma vahel kannan push-upi. Nii hästi mul kahjuks läinud pole, et tissidesse juurde võetud kilod läheksid 😀

Mallukas just kirjutas hiljuti sel teemal, et ta on selline inimene, kes vajab suhtes oma ruumi. Ma olen just vastupidine 😀 Mulle alati meeldib, kui Hendrikuga telekat vaatame, siis oleme kuidagi ühenduses – a la kaisus, hoiame kätest kinni jne. Ja üritustel ka meeldib, kui ühe käsi on teise põlvel jne. No me oleme vähe koos ka olnud, aga ma pole üldiselt juba selline inimene, kes väga palju oma ruumi vajaks. Õnneks Hendrik on ka alati see, kes tahab mingit kontakti ja otsib ise ka seda  – selles mõttes me oleme sarnased. Kuidas teil selle oma ruumi vajamisega on? Ja kas tahate ka alati kuidagi embuses vms olla, kui kaaslasega midagi koos vaatate jne?

Ma olen siin vahepeal jälle Telia filmiriiulit ja ka videolaenatust päris agaralt kasutanud. Kunagi ma videolaenutest eriti filme ei vaadanud, aga nüüd on mul Telia arved palju suuremad, sest seal on need filmid tasulised, aga ka palju paremad. Kui ma Põlvasse kolin, siis Telia tuleb minuga kaasa, sest Hendrikul on ainult kolm vabalevi kanalit – teda lihtsalt ei huvita telekas nii palju, aga ma ei kujutaks ilma selleta oma elu ettegi 😀 Seebikatest vaatan ma täielikult ainult “Vapraid ja ilusaid”, teisi vaatan kerides. Sony Channelil on üks Ladina-Ameerika seebikas, mida ma kunagi netist olen vaadanud juba, aga nüüd niisama vaatan jälle, aga kuna kõike ei viitsi uuesti vaadata, siis keringi. Ja mulle nii meeldib, et nad seal tõlgivad alla, mitte peale, sest mulle meeldib alati hispaaniakeelseid seebikaid niimoodi vaadata, et ma ei peaks seda eestikeelset tõlget pealt kuulama. Mul poleks seda tõlget nagunii vaja, sest ma saan aru, aga kui ma ka ei saaks aru, siis see alla tõlkimine on palju mugavam nagunii. Nii hea on see järelevaatamise võimalus ikka. Kui seebikateta ma veel suudaksin elada, siis ilma filmiriiulita või videolaenutuseta kindlasti mitte. Näiteks eile vaatasin “Nullpunkti” ära, mida ma siiani veel näinud polnud. See ongi vist see film, kus Saara Kadak ja Märt Pius tutvusid ning pärast seda armusid päris elus ka? Vist peaks olema. Ma usun, et enamus on seda filmi näinud, ma ei olnud – täitsa vaadatav oli, aga midagi nii ülierilist see ka ei olnud.

Ma üldiselt vaatan pigem õudukaid ja viimase aja parimaid leide on olnud “The Forest” – see on küll IMDb-s suht madala hinde saanud, aga mulle ikkagi meeldis. Räägib kaksiõdedest, kellest üks kaob Jaapani enesetapumetsa lähedal ära ning teine läheb teda sinna otsima. Muidugi sellises metsas on niigi jube olla, pluss veel igasugused muud asjad, mis seal juhtuma hakkavad. Mulle täitsa meeldis. Midagi olen ma veel siin vahepeal õudukatest vaadanud, aga hetkel ei meenu. Aa – see oli ka täitsa vaadatav – “Amityville: The Awakening” – kuigi neid igasuguseid haigeid poegi, kellesse mingi muu olend on sisse pugenud, olen ma juba mitmeid kordi näinud, et nii palju see mind enam ei kõneta. Kuid siiski suhtliselt normaalne oli see õudukas.

Komöödiatest vaatasin soome filmi “Kuudes kerta”, kus isegi meie endi Stig Rästa kõrvalosas mängib! Ning Elina ja Stigi laulu “Goodbye to Yesterday” võib mitmeid kordi kuulda. Iseenesest treiler tundus huvitavam, film ise nii palju ei meeldinud. Räägib mehest ja naisest, kes tutvuvad ning on pigem boonustega sõbrad, aga naine armub lõpuks ära ning hakkab hoopis midagi rohkemat sellest suhtest ootama… Mehel on aga igas Soome linnas naine olemas (ja mujal riikides ka, kus ta tööreisidel käib), keda panna, lisaks on ta veel abielus jne. Ehk siis seelikukütt, kes ei muuda mitte kunagi oma harjumusi, kuigi ta võib seda lubada. Isegi oma hea sõbra (keda mängibki Stig Rästa) tulevast naist paneb. Ajaviiteks võib vaadata, aga midagi nii erilist see polnud.

Kui veel näiteks Tele2 ja Telia erinevustest rääkida, siis Telia levi on parem ja mobiiline internet samuti. Nimelt on mul moblas kaks SIM-kaarti – isiklik number on Tele2-s ja töönumber on Telias. Ja kui eelmisel reedel Greete Motellis ja Käre talus käisime suvepäevi pidamas, siis mu Tele2 nett ega levi sinna ei levinud, Telia oma aga küll. Veel mõned korrad on sama juhtunud, näiteks Orava külas oli sama lugu. Üldiselt olen ma oma Tele2-ga ka rahul, lihtsalt mõnes kohas annab märku küll, et Telia on parem. See oli lihtsalt vahemärkuseks.

Ja ma tean, et ilma üle ei tohiks viriseda, sest Eestis on niigi vähe päikest ning puhkuse ajal ei tahaks seda vihma (nagu eelmisel aastal oli – kaks nädalat puhkuse ajal ainult sadas ja kui tööle pidi tagasi minema, siis oli kaks nädalat päikest), aga see 30-kraadine kuumus võtab viimsegi mõistuse ära 😀 Mulle sobiks nii 22-25, rohkem väga ei tahaks. Ehk siis nagu eestlastele kombeks – ma ikka virisen ilma üle 😀 Kuidas teie praeguse palavusega rahul olete – ma eeldan, et see meeldib teile, sest sellist ilma näeb Eestis üpris harva. Kuigi selle aasta terve maikuu oli ka väga soe, mis on üpriski haruldane juhus.

Vot sellised lood siis täna 🙂 Ja nii hea tunne, sest homme on esmaspäev ning puhkuse esimene päev! Ma tean, et need kaks nädalat lähevad täiega kiiresti, sest nii see kipub alati puhkusel olema, aga hea on ikkagi!

Advertisements

Tutvumissaade “Naked Attraction” /Neli filmi, mida ma sel nädalal vaatasin – parim neist oli “Train to Busan”, mida ma kindlasti kõigile õudukafännidele soovitan!

Kallimal on täna viimane tööpäev nädalavahetusel Tartus. Ta nimelt ei plaani suvel enam nädalavahetustel töötada, sest nii palju muid üritusi on tulemas, kuhu minna. Võib-olla sügisel või talvel uuesti, aga seda ta veel ei tea hetkel. Meil firma suvepäevad tõsteti ka nädal varasemaks, sest 13.juulil ei sobinud paljudele. Seega 6. juulil on firma suvepäevad, 7-8. juuli on kohe kallima sõprade seltskonnaga Ida-Virumaa reis. Suvepäevad on Valgamaal. Siis jääb nädal töötada ning kaks viimast juulikuu nädalat saab puhata 🙂 Täna plaanime kusjuures üle pika aja Tartusse nädalavahetuseks jääda, muidu oleme ikka Põlvasse läinud. Aga sel nädalavahetusel mitte.

Kui kallim eile Tartusse jõudis, siis vaatasime koos Kanal 11-nelt sellist saadet nagu “Naked Attraction”. Kes ei tea, millega on tegu, siis lühidalt öeldes saavad inimesed seal endale deitimiseks valida kaaslase just välimuse põhjal, aga mitte ainult – alasti välimuse põhjal. Ehk siis näevad kõigepealt kuut naist/meest alasti ning siis iga vooru kaupa saadavad neid ära (just selle põhjal, mis neile välimuses ei meeldi – a la liiga karvane jalgevahe või väiksed rinnad või suur kõht jne). Kui  järgi jääb kaks viimast, siis võtab valija ise ka nende ees paljaks ning otsustab siis, kellega ta deidile läheb. Ning pärast deiti näitab neid samu inimesi ka viie-seitsme nädala pärast ning küsitakse, kas neil tekkis ehk midagi tõsisemat. Siiani olen ma ainult ühte korda käinud, kus tõesti inimesed hakkasidki deitima pärast seda saadet, üldiselt nad alati ütlevad, et midagi erilist sellest siiski ei tulnud. Kui Eestis oleks selline saade, kas siis vallalised eestlased läheksid sinna saatesse? Uus Tinder? 😀 Ja ma mõtlen, et kes peaks sellist saadet juhtima – Anu Saagim ehk, temal tuleks selliste küllaltki avameelsete küsimuste küsimine loomulikult välja. Aga kahtlane, et eestlased sellises saates nii vabalt osaleksid, sest Eesti on nii väike. Kas teie osaleksite sellises saates, kui see oleks Eestis olemas?

Ma olen viimasel nädalal palju filme vaadaud. Kolme õudukat ja ühte põnevikku. Vanasti olid mu lemmikud ikka romantilised komöödiad, aga nüüd meeldivad mulle õudukad rohkem.

Esimene õudukas, mida ma Telia videolaenutusest vaatasin (tavaliselt vaatan ma ainult tasuta filme ehk filmiriiuli omasid, aga vahel vaatan videolaenutuse omasid ka ning maksan natuke), oli õudukas Friend Request. Film ise räägibki ühest neiust, kellel pole Facebookis üldse sõpru ja kes siis lisab ülikoolis suhteliselt populaarse tüdruku oma Facebooki. Sellest saab alguse sündmuste ahel, sest see üksik neiu pole mitte teps normaalne… Film ise oli vaadatav, aga mitte midagi nii erilist – seega ajaviiteks sobib ja veits õudne on ka, aga mingit erilist elamust sellest just ei saanud.

Teine film oli põnevik Nerve, mis näitab just seda mängude maailma poolt, kus inimesed võivad ühe mängu pärast segi keerata ning on valmis aina ohtlikumaid ülesandeid sooritama, et mängus järgmisele tasemele jõuda. Kui oled mängija, siis vaatajad soovitavad sulle ülesandeid, mida täites jõuad aina lähemale võidule. Kuid kuna mäng läheb aina ohtlikumaks, siis teevad mõned mängijad selle vea, et teatavad sellest politseile (sest eluga riskimine on tavaline) – ning siis oled kits, kes jääb selle mängu vangiks. Film oli normaalne ning kogu selle adrenaliinirohke teema sees areneb välja ka kahe noore armastus ning lõpp on õnnelik 🙂 Kuid jah – vaadata võib, aga midagi nii erilist see mulle ei pakkunud.

Kolmas film, milleks oli õuduspõnevik Vanishing on 7th Street  – oli juba rohkem minu masti film. Kuigi jah – IMDB-s on sel väga madal hinne (4.9) ja kahel eelmisel oli sellest kõrgem hinne. Mis saab siis, kui ühel hetkel tabab kogu linna elektrikatkestus ning inimesed hakkavad Detroitis massiliselt õhku haihtuma? Kuidas ellu jääda, kui pimedus tahab sind enda rüppe haarata ning kui tal see õnnestub, siis oled kutupiilu? Kuidas need vähesed ellujääjad hakkama saavad, kes peavad silmitsi seisma olukorraga, et varsti saab ka pimedus neid kätte? Mulle see film igal juhul meeldis ja selle üks peaosalistest on Hayden Christensen, kes on mulle alati sümpatiseerinud.

Neljas õudukas (lausa õudusmärul), mille puhul ma olin suht veendunud, et see mulle raudselt ei meeldi, sest ma pole eriline zombifilmide fänn, oli Train to Busain. Mul on hea meel, et ma sellele Lõuna-Korea filmile võimaluse andsin, sest see oli superhea! Mitte kordagi ei hakanud igav ning kindlasti soovitan õudukafännidel seda vaadata. Lugu ise keerleb isa ja tütre vahel, kes lähevad lapse sünnipäeva puhul rongiga Busaini, et lapse ema ning mehe endist abikaasat külastada. Teel sinna tabab neid aga zombiepideemia ning kõik inimesed, keda zombid ründavad, muutuvad nendeks ise (ja hakkavad ise pärast seda inimesi ründama). Seega tuleb teha kõik võimalik, et mitte ise rünnaku ohvriks sattuda… Lisaks sellele põimuvad selles filmis mitmete teiste inimeste lood ning ka isa-lapse suhe saab täiesti uue valguse olukordades, mis on eluliselt ohtlikud. Isekas ja peamiselt ainult endale mõtlev isa ja väga empaatiavõimeline tütar, kes tahab alati teisi aidata, peavad saama hakkama olukordades, kus loota pole kellelegi peale iseenda, sest kõik võitlevad oma elu eest. Enne lõppu oli üks hetk, kus ma pisara poetasin, sest see oli nii emotsionaalne ning näitas, milleks kõigeks on võimeline isaarmastus. Jah, reaalses elus zombidega võitlema ei pea, aga see näitab väga hästi seda, et kui oleks käes eluliselt ohtlik olukord, siis vanemad on nõus oma laste nimel kõigeks. Nii et väga hea film oli! Oli adrenaliini, õudust, draamat, inimeste omavahelisi suhteid ning olukordi, mis näitavad ära, kuidas erinevad iseloomud kriisiolukordades reageerivad. Minu vaieldamatu lemmik neist neljast! Võiks lausa öelda, et üks mu lemmikõudukatest, mida ma näinud olen. Või üldse üks mu lemmikfilmidest!

Vot sellised lood siis täna. Täna on EBA, kuhu ma ei plaani minna, aga eks ma ikka netis elan kaasa. Ma usun, et võitjateks elulistes blogides on kas Merje või Jane. Üks neist saab esikoha ja teine teise – seda ma ei oska enam arvata, et kumb see võidab ja kes teine on. Mõned kuud tagasi ma oleksin võitjaks Merjet pakkunud, aga kuna ta viimasel ajal eriti ei kirjuta ning Jane jällegi kirjutab, siis see mängib tema kasuks. Ega seal palju muid variante nagunii pole. Arvamusblogides paneb selle kinni Eveliis. Ning muude kategooriate kohta ma ei oskagi midagi arvata, sest kuna paljud ei osalenud, keda mina loen, siis olid enamus minu jaoks suht tundmatud blogid. Kelle poolt teie täna olete? Ja kas lähete EBA-le? Ma esimesel kahel aastal käisin ja ülitore oli, aga eelmisel ja sel aastal pole seda tunnet tekkinud, et läheks. Kuigi järgmisel aastal ehk lähen ka 🙂

Mina ja saladused ei ole hea kombinatsioon… /Nädalavahetusel (endiseid) Põlvamaa ja (praeguseid)Võrumaa külasid avastamas (Koidula ja Orava)

Teate, kui raske mul saladusi hoida on? Enda omasid ei suudaks üldse vist, aga meil on sel aastal firmaüritus enne puhkust niimoodi planeeritud, et kui iga viimne kui detail on paigas, siis anname teistele teada, et mis värk on ja kuhu minek jne. No nüüd on kõik detailid paigas ja homme on selline suurem avalikustamine ilmselt, aga mu töökaaslased on minult juba vähemalt nädalake pinninud, et kuhu me läheme (sest kuupäev on juba ammu paigas olnud ja nad teavad, et midagi toimub, sest meil on kombeks enne suvist puhkust firmapidu teha – lihtsalt varasemalt on nad alati jooksvalt teadnud, et kui asjad veel päris paigas pole olnud). Et asukohta nad juba kahtlustavad, mõned ehk teavad juba kindlalt, aga nad ei tea veel, mida me seal täpselt teeme 😀 Kui nad veel nii palju pinninud ei olnud, siis üks töökaaslane küsis, et kas ma olen sellest oma blogis kirjutanud. Ütlesin talle, et ilmselgelt ei ole ega kirjuta ka detaile enne, kui kõik teavad, kuhu me täpselt läheme 😀 Või siis hiljem juba, et kus me käisime ja mis me tegime. Aga jah – siinkohal õppetund ka mulle endale – ei tohi vihjeid anda, inimesed on head googeldajad! Järgmisel korral ei ütle ma enam absoluutselt midagi, kui selline plaan jälle on. Aga nii raske on seda mitte teha, kui kõik kogu aeg uurivad ja pärivad 😀 Annad väikse vihje ja inimesed panevad kohe pildi asjast kokku!

Nädalavahetus oli tore – laupäeval käisime kallimaga tema lapsepõlve kodukoha külapeol. Seal me eriti pikalt ei olnud, õhtul läksime sauna. Enne seda käisime ta vanemate juurest läbi, kus mängisime Arturiga. Artur oli tegelikult kunagi kallima kass, aga üürikodust välja kolides elas kallim neli kuud vanemate juures ning siis ostis endale laenuga korteri (vanemate juurde võttis ta kassi muidugi kaasa). Selle aja jooksul kiindus ta 12-aastane vend Arturisse niimoodi ära, et tahtis, et kass sinna elama jääks. Seega kallim jättiski Arturi sinna, sest seal on nagunii suht alati keegi kodus ja Artur saab rohkem tähelepanu. Artur on väga armas isane kiisu, kes ei ole kunagi kuri. Mäletan oma lapsepõlvest emast kassi Kikit, kes oli väga kuri (ta oli meil siis, kui Puhjas elasime). Tema isane poeg Muku ei olnud enam üldse kuri, vaid väga sõbralik.

Pühapäeval sõitsime niisama Põlvamaal ringi – käisime ka Koidulas, kus mina varem kordagi ei olnud käinud. Kallim ühe korra pimedas oli sinna sõitnud, aga ka suurt ei näinud. Igal juhul me arvasime, et Koidula on veits suurem küla, aga seal ainult piiripunkt ja rongijaam paistiski olevat, aga vbl jäi küla kuidagi peateest üldse rohkem kõrvale. Oraval käisime ka – see oli minu meelest natuke kõle ja kummituslik küla. Vähemalt tundus niimoodi. P.S: Nii Koidula kui Orava asuvad nüüd pärast haldusreformi juba Võrumaal, aga enne asusid Põlvamaal. Ning jah – Koidulas ei elagi alalisi inimesi (vähemalt 2011.andmetel ei elanud, uuemaid andmeid ma ei tea). Oraval elas 2011. seisuga 240 inimest.

Eile õhtul tulime Tartusse, vaatasime “Beethoveni kutsikad”, mida on sada korda nähtud, aga tore oli ikka. Hommikul ärkasin kell 08.05, kallim sai veel natuke põõnata, sest tal on see nädal õhtune vahetus. Muide, ostsin nädalavahetusel poest õlut ja minult küsiti dokumenti! Minu enda kodupoes kusjuures. Ma olin varem mitmeid kordi selle müüja käest ostnud, aga alkoholi vist mitte. Kui oled üle 25, siis on see küll kompliment, kui keegi sind alla 18-aastaseks peab 😀 Lausa üle 10 aasta nooremaks tehti. Ei mäletagi, millal viimati keegi poest alkoholi ostes dokumenti küsis, see oli ammu. Ilmselt niipea seda enam ei juhtu ka, seega sai natuke nautida seda, et keegi mind nii nooreks peab 😀

Lisangi siia kaks pilti, mis on nädalavahetusel tehtud.

Kass Arturiga kallima vanemate juures. Tema ongi see kiisu, kes siis varem oli kallima kass, aga kui kallim mõned kuud lapsepõlvekodus elas, siis ta 12-aastane vend kiindus kassi nii ära, et palus vanemalt vennalt, et ehk võiks ta sinna jäädagi. Ja nüüd ta siis elabki kallima vanemate juures 🙂 Aga sel hetkel, kui pilti tegime, ei tahtnud Artur väga pildile jääda 😀

Oraval. Selline natuke kummitusliku atmosfääriga küla oli minu meelest.

Uudo üllatuslik Superstaari võit/ Nädalavahetus Põlvas ja Hatiku järve ääres :)

Ma pikalt täna ei kriba, aga Uudo Superstaari võit tuli mulle üllatusena. Ma olin pigem veendunud, et Sissi võidab. Minu lemmik polnud kumbki, aga Uudo on siiras ja vahetu noormees – selles pole kahtlustki. Lihtsalt – kas temas päris see olemas on, mis superstaariks vajalik on? Ju siis rahva arvates on. Kuidas teie Uudo võiduga rahule jäite?

Täna oli tegus päev – käisime päeval kallimaga Põlvas jalutamas, siis läksime autoga Hatiku järve äärde – kallim käis ujumas ka, mina ainult jalgupidi vees. Ma nagunii ei oska ujuda, aga liiga külm oli minu jaoks ka lihtsalt niisama solberdada.

Lisangi siia mõned täna tehtud pildid ja ühe video, mis ilmselt tuleb tagurpidi (õnneks avaneb siiski õigesti), aga näete kallimat veest välja tulemas. Ja see oranž seelik, mis mul Hatiku järve ääres seljas on – selle sain ma täna kallima emalt, kui korraks sealt läbi astusime. Ma küll arvasin, et see ei lähe mulle selga, sest kallima ema on megapeenike, aga see seelik oli selline kummiga. Seega läks küll 🙂 Ta ise ei tahtnud seda ja pakkus mulle, mul tegelikult oligi üks selline suveseelik garderoobist puudu 🙂 Ja see musta kleidiga pilt on siis Põlva järve ääres täna tehtud.

20180603_135205.jpg20180603_173736.jpg

 

 

 

Entusiast TV-st/ Perekonnast ja tervisest/ Ootusärevus, sest sõbranna saab varsti lapse/ “The Choice” ja “Kiki, Love to Love” – kaks head filmi, mida ma soovitan :)

Klõpsisin eile suvaliselt kanaleid, kui kallima Tartusse tulekut ootasin ning jäin pidama Entusiast TV peal. Kes ei tea, siis see on see kanal, kuhu näiteks “Unetud” ja “Jututuba” kolisid pärast seda, kui nad Kanal 12-nest minema läksid (need saated, mida mina 3,5 aastat juhtisin). Nüüdseks on seal kanalil alles “Jututuba”,  seda ilma saatejuhita (tervendajad on alati üksinda) ning öösaadet pole päris pikalt enam olnud.

Eile aga just midagi sarnast “Unetutele”  ehk öösaatele oli. Ma vaatasin ja mõtlesin, et kust ma seda saatejuhti ometi tean – ja siis koitis, et see venelasest naine oli ju see, kes läks umbes kuu aega enne seda ära, kui mina sinna tööle läksin (siis oli öösaate nimi veel “Night Chat”). Ta tegi seda saadet üle nelja aasta ning oli suhteliselt legend, sest ta suutis alati inimesed helistama panna, mõlemad liinid olid umbes ning ühel ööl saadeti lausa 700 smsi (lisaks sellele, et kõned olid ka kogu aeg). Minu sõnumite rekordiks jäi ühe öö jooksul 243 (lisaks siis kõned muidugi) ja tol ajal, kui mina seda saadet tegin, oli see juba väga hea tulemus 😀 Seega kõik järgnevad saatejuhid kuulsid alati, kuidas omal ajal oli üks aktsendiga eesti keelt rääkiv venelanna, kes suutis alati kõik inimesed kaasa rääkima panna jne 😀 Ma olin seda naist mõnest Youtube videost näinud, mis sellest saatest üles on pandud – seega tundsingi ta ära. Saate käigus ta rääkis ka sellest, et ta viis aastat tagasi oli viimati saatejuht ning pole nüüd nii pikalt eetris olnud. Ja nagu ma aru sain, et kui sel saatel hakkab minema, siis hakkab ta igal reedel uuesti seda tegema.

Eile oli see saade suhteliselt vaikne, mingeid smse tiksus, aga ju oli pigem probleem ka selles, et ega inimesed ju eriti ei teadnud sellest. Kuna kanalivahetus pani niigi põntsu sellele saatele ning pool aastat pole seda enam olnud, siis inimesed ei osanud seda oodata. See oli tavalisest varasemal kellaajal ka, südaööks oli eile juba läbi. Teine asi on selles, et mina isiklikult arvan, et see saade on end igati ära ammendanud. See hakkas juba aasta enne seda end ära ammendama, kui see lõpuks pillid kotti pani. Seega seda melu oodata, mis sellel kunagi ammu oli, pole vist enam mõtet. Kogemusena ma seda ei kahetse, et ma seda saadet juhtusin, lihtsalt veits vähem oleks võinud seda teha. 3,5 aastat oli ilmselgelt liiga pikk aeg, et öösel joodikutega maid jagada.

Mu isal on viimasel ajal tervis halb. Nimelt vererõhk on laes. 190/100 on viimastel päevadel olnud. Käiski arsti juures, kus tuli sarnane tulemus, siis sai kohustuse igapäevaselt nädal aega järjest mõõta. Ja kuna mu õel on selline vererõhumõõtja, mida üksinda ei saa kasutada, siis ta käibki igapäevaselt seal, et mu isa vererõhku mõõta. Pealegi ega mu isa vist ise nagunii ei mõõdaks. Samas on see kõrge vererõhk meie perekonna needuseks, sest mu emal oli see, mu õel on, minul on ka vahel olnud, aga õnneks viimasel ajal  enam mitte. Ainult mu keskmist õde see vist ei kimbuta. No mu isa saab ilmselt nüüd rohud peale, sest see vererõhk on ikka megakõrge, kui normaalne on 120/80. Arst ütles, et kui üle 140 ikka on tema vanuses, siis on liiga kõrge. Mu isa läheb jalaga ka operatsioonile, sest tal on jalal suured veenilaiendid ja kuna tromboosi oht on kõrge, siis seda enam. Tal olid need juba varem näha ja me kõik rääkisime talle, et ta peab arstile minema, aga see mees ei kuula ju kedagi kahjuks. Õnneks nüüd lõpuks kuulas.

Kusjuures mu isa ei taha, et keegi seda meist eriti teaks, sellepärast ainult mu vanemale õele rääkiski. See on vist vanemate inimeste teema, et nad ei taha oma tervise olukorrast kunagi rääkida, kui see pigem halb on. Nii ei tohiks olla tegelikult.

Mu keskmine õde ütles õigesti, et mu isa oli väga pikalt harjunud, et tema eest tehakse kõik ette-taha ära, sest mu ema just selline oli. Ja enne mu ema ehk tema abikaasat oli mu vanaema selline, kes kõik mu isa eest kõik ära tegi. Seega pärast seda, kui mu ema suri, siis teda väga ei huvita, mis temaga toimub. Ta väidab, et ta ei taju ise seda kõrget vererõhku, aga on see võimalik, et absoluutselt ise ei saa aru, kui see kogu aeg nii kõrge on? Ju ta on siis juba nii harjunud sellega, et peabki selline tunne olema. Ning jalgadega oleks ta pidanud juba ammu arstile minema. Kuigi ma ei ole kunagi oma isaga lähedane olnud ja ilmselt ei suuda talle mitte iial päriselt andeks anda seda, et ta terve mu lapsepõlve viinapudelit kummutas, siis teadmine, et sul on ainult üks vanem alles ja temalgi tervis pole enam nii hea, võtab seest õõnsaks küll.

Ma eile rääkisin kallimale ka sellest teemast pikemalt, kui ta Tartusse jõudis ja mainisingi, et mina ei poolda sellist abielu, nagu ma vanematel oli. Just seda poolt, kuidas mu ema isale kõik alati ette-taha ära tegi ja teda sitaks poputas, kuigi too ainult jõi. Ja kuigi mu isa ei muutunud õnneks kunagi vägivaldseks, kui ta jõi (nüüd ta enam nii palju ei joo kui siis muidugi, aga vahel ikka), siis ikkagi oli see kole vaatepilt, kui ta lihtsalt ära magama vajus. Puhjas elades ei olnud see üldse tore tunne ka, sest koolis tuli ikka keegi ütlema, et nägi mu isa jälle eile aleviku peal täis kui tinavile. Tartusse kolides õnneks keegi ei teadnud mu isa, aga alevikus teadsid kõik inimesed kõiki ju.

Ka mina olen elus teinud ühe vea, kui ma olin suhtes joodikust soomlase ehk Egoga. Õnneks kestis see pull kokku vähem kui aasta, aga tema puhul oli ju tegemist veel joodikust vägivaldse isendiga, nagu me kõik teame. Mind ta küll lüüa õnneks ei saanud, aga tahtis – ja see lõi mul alarmi peakohal sirama, et selline asi tuleb KOHE ära lõpetada. Kuid see igapäevaselt 6-8 õlle joomine ei ole normaalne. Kurb, et ma sellest siis kohe aru ei saanud. Ma ise ei kiida üldse heaks seda, et nädala keskel pärast tööd igapäevaselt paar õlut libistada, sest see ei ole normaalne. Ma ise ei tee seda ja ma ei taha, et mu kaaslane seda teeks.

Õnneks pärast Ego mul polegi ühtegi sellist inimest enam olnud – ju sain siis seda enam aru, millist inimest ma enda kõrvale ei taha. Nädalavahetusel pärast sauna paar õlut ja peol – absoluutselt. Aga mitte niimoodi, et igal õhtul tuleb midagi juua. See ei ole normaalne. Nädala keskel joon mina ise üliharva, tõesti ehk siis, kui mingi üritus toimub, aga seda ei juhtu eriti. Ning seda, et ma teleka ees nädala keskel mingit veini või õlut kõrvale tarbiks, ei juhtu ka eriti kunagi (aastas ehk paar korda). Ja nädalavahetustel pärast sauna ühe õlle vahel joon. Või kui pidu on, mida eriti tihti nüüd ei juhtu, sest ei viitsi enam, siis muidugi ka. Kallim joob ka vähe ning on pidudel tihtipeale üldse kaine autojuht. Just viimase paari aastaga on mul endal selline suhtumine tekkinud, nädala keskel jooja pole ma kunagi suurt olnud, aga ka nädalavahetustel ei taha enam eriti. Pigem pidudel, aga kuna neid tuleb üliharva ette, siis seda enam. Kunagi ma olin veendunud, et mina olen alati see peoinimene, sest tundus ebaloomulik nädalavahetusel mitte peole minna. Nüüd ei teki enam üldse seda tunnetki, et tahaks täiega pidutseda. Tahaks lihtsalt kallima kaisus olla ja maailmaasjadest rääkida 🙂

Ma ise olen suht ootusärevuses, sest mu parim sõbranna peaks kohe-kohe sünnitama! Ma üritan mitte kogu aeg Facebookis uurida, et kui ta pole pikalt vastanud, et ega ta ometi ei sünnita, sest ma olen aru saanud, et rasedatele käib selline pinnimine hullult närvidele 😀 Vähemalt blogijad on niimoodi kirjutanud. Aga nii äge, lõpuks on mul ka mõni lähedasem sõbranna, kellel on laps (kohe tuleb  – see tähendab!) 🙂 Siiani ei olnud mul veel ühtegi sellist lähedast sõbrannat, kellel lapsi oleks.

Lõpetuseks kaks filmi, mida ma hiljuti vaatasin – ja mis mulle meeldisid. Esimene on Kiki, Love to Love, mis räägib Hispaanias elavate inimeste omamoodi veidratest armusuhetest, kus kõigil on väga omapärased fetišid. Näiteks – kujutaksite te ette oma elu, kui teid erutaks see, kui te näete, et teie mees nutab? Ning tahaksite ainult siis täiega seksida? Seal filmis nimelt oli üks naine, keda täiega erutasid oma mehe pisarad ja kui viimane kuulis lähedase inimese surmast ning nutma hakkas, siis naine ei tahtnud teda teps mitte lohutada, vaid tahtis, et tüüp veel enam nutaks, sest siis tal tuli täiega seksiisu peale. Ning ta kogu aeg üritas, et mees nutma hakkaks, sest see küttis teda täiega üles. Siis oli seal veel üks naine, keda erutasid taimed ja loodus – nühkis end alati puude vastu ja sai orgasmi. Siis ühte naist erutas kindel rõivamaterjal, et kui mehel oli see seljas, siis ta tahtis seda riiet kogu aeg näppida ning temaga voodisse minna. Ja vahel metroos läks ta suvalist tüüpi näppima, kui ta sai aru, et see on just see riie, mis teda kiima ajab. Suht kreisi värk ikka. Seal oli neid näiteid veel, aga ma kõiki ei hakka välja tooma. Seda filmi vaadates sain ma aru, et ma olen ikka täiega tavaline inimene, sest mind sellised asjad küll kiima ei ajaks 😀 Seega selline hea komöödia, mida ajaviiteks vaadata 🙂

Teine film on The Choice, mis kiskus mul pisara välja. See film räägib armastusest ja sellest, kuidas ühe sekundi jooksul võib kõik muutuda. Ja just siis, kui mees veab mitmendat korda oma abikaasat alt ning õhtusöögile järjekordselt ei ilmu, juhtub naisega autoõnnetus, kus ta langeb koomasse (naine hakkab vihaselt koju sõitma ega jälgi enam autoteed). Ja siis mitu ahastavat kuud, kus mehele kogu aeg kinnitatakse, et ilmselt tuleks varsti aparaadid välja tõmmata, sest tõenäosus, et naine üles ärkaks, on üliväike ning väheneb iga sekundiga. Mees aga keeldub, sest ta usub ja loodab, et naine siiski tuleb koomast välja. Lõpp on igal juhul õnnelik ja naine ärkab üles 🙂 Kuid enne selle looni jõudmist räägitakse üldse elu keerdkäikudest ja sellest, kuidas vahel juhus kaks inimest üldse kokku viib – ka siis, kui neil tegelikult sel hetkel oma elus teised suhted on (küll mitte nii õnnelikud, kui nad tahaksid, aga siiski). Seega kindlasti soovitan seda filmi, sest see näitabki armastuse kõikvõimsat mõju ja seda pühendumist, mida kaks inimest teineteise vastu tunda saavad.

Täna on üle pika aja pilvine ilm. Kallim on hetkel oma laupäevasel tööl Tartus ja kui ta õhtul tuleb, siis sõidame Põlvasse. Nii hea oli teda eile näha lõpuks! Kuna tal oli see nädal õhtune vahetus, siis me nädala keskel ei näinud. Ma armastan neid hommikuid, kus ma saan tema kaisus ärgata 🙂 Ma armastan teda! 🙂

Põlva on palju suurem, kui ma minevikus eeldasin! / Üritustest ja niisama juttu

Enne Põlvaga rohkem tuttavamaks saamist olin ma veendunud, et ühest otsast teise kõnnid 15, maksimum 20 minutit. Küll ma ikka eksisin! 😀 Ühest otsast teise läheb rahulikus tempos kõndides suht tund aega. Põlva on hästi laiali ja kui mõni mujalt tulnud inimene võiks näiteks arvata, et Jäägri pubi juures ongi Põlva algus (või lõpp), siis tegelikult sealt edasi jääb see raudteejaama piirkond, kus mu kallim elabki. Eelmisel suvel käisin Jäägri pubis ühe korra sõbranna ja ta kallimaga söömas. Siis ma muidugi veel ei aimanud, et sellest kohast hakkan aasta pärast tihti mööda käima, kui ma Põlva kesklinna minna tahan 😀

Näiteks Tartus ma ei viitsi väga palju jalutada, sest bussid käivad suht tihti. No Tallinnaga võrreldes muidugi mitte nii tihti, aga siiski piisavalt. Põlvas käivad need suht harva ja seetõttu ma alati pigem kõnnin, kui mul on vaja kuhugi minna. Enamasti liigume küll autoga, aga kui kallim on ära vms, siis panen kondimootori tööle. Ja vahel jalutame muidugi niisama ka. Näiteks täna sean sammud õhtul Intsikurmu poole, kus toimubki see Kagu-Eesti tantsupidu. Ja siit on sinna kindlasti tunnike kõndida (kallim ise on juba proovides hommikust saati). Intsikurmu asub Edukeskuse lähedal ja kohe Põlva külje all. Vist päris Põlvas sees ei ole ju? Ma eile käisin seal lähedal kallimaga jalutamas, sest seal oli laat ja ma enda arust nägin Põlva silti 😀 Pole kelleltki hetkel küsida ja googeldada ei viitsi 😀

Tegelikult eile pididki kallimal proovid kuni kella 20.30 olema, aga nad said juba kell 14.00 ära, sest kõik vajalik sai harjutatud eilseks. Seega käisimegi linnas jalutamas, sest Põlva päevad olid ning Intsikurmu laadale juhtusime ka. Õhtul käisime saunas nagu ikka laupäeviti kombeks on 🙂

Pärast sauna käisime kallima ühe sõbra juures, kes oli endale (või pigem tüdruksõbrale) auto ostnud – seega tehti väiksed autoliigud. Kallim on tavaliselt sellistel puhkudel kaine autojuht ja eile oli ka. See naine, kes auto sai, hetkel teeb autojuhiluba, sõidueksam veel Arkis vaja ära teha.

Istumisel oli ka kallima sõbra nüüdseks juba aastane laps (kell oli mingi 20.00 – seega mitte öine aeg). Viimati ma nägingi seda last novembris ja nüüd ta juba kõndis aktiivselt ringi. Ma selle lapse emaga rääkisin päris palju juttu ka. Ta mainis, et tütar on kogu aeg nii energiat täis, et alati rahmeldab ringi ja võõraid üldse ei karda. See perekond läks suht varsti ära, sest lapsel tuli uneaeg.

Meie kallimaga lahkusime järgmistena. Kallim pidi täna suht vara ärkama ja kuigi seal istumisel oli üks naine, kes on samast tantsutrupist nagu kallim ja kes plaanis eile veel peolegi minna, siis kallim niimoodi ei viitsiks. See seltskond käis reedel ka peol ja nad suht tihti käivad kuskil, meie tavaliselt liitume hiljem või lahkume esimestena.

Kui me hakkasime ära minema, siis kõik muidugi mainisid, et mis mõttes, peopidurid jne, et meil pole last, keda peaks magama panema jne 😀 Kusjuures kallim on alati see, kes tahab pigem varem ära minna, sest ta ei ole selline istumiste inimene, sest tal hakkab tihti igav, kui mitu tundi samas kohas passida ja lihtsalt olla. Aga ma pärast ütlesin talle ka autos, et raudselt teiste jaoks olen mina see inimene, kes tahab alati varem ära minna 😀 Minul on suht ükskõik tegelikult, aga kallim on mulle maininud ka, et ta ei tunne end enam nii sarnasena sellele seltskonnale kui kunagi, et aja jooksul on ta mõistnud, et ta on neist kõigist ikka suhteliselt erinev. Kui ma nüüd isegi mõtlen sellele seltskonnale, siis on tõesti kallim hoopis teistsugune neist. See seltskond on üldiselt väga tore, rebivad kildu, panevad vahel pidu, on hästi ekstraverdid, mida kallim pigem ei ole. Kuigi jah – ta suhtleb ka vabalt nende inimestega seal, aga pigem ongi see selline pealiskaudne suhtlus. Kallim ise peab oma parimaks sõbraks ühte tüüpi ülikooliajast, keda ta küll nii tihti ei näe, aga tunneb rohkem temaga ühist olevat kui selle seltskonnaga, keda ta juba ammusest ajast teab ning kellega nad samas maakohas üles kasvasid. Mis muidugi ei tähenda, et ta neid inimesi halvaks vms peaks, aga lihtsalt see suhtlus ongi aastate jooksul pigem pinnapealsemaks muutunud.

Kallim mainis eile autos, et ta ei viitsi niimoodi kambas jõlkuda kogu aeg, et kunagi vallalisena võis jaa huvitav tunduda, aga enam mitte (kuigi praegu on seal seltskonnas enamus hõivatud või ka abielus, käiaksegi kaaslastega koos pidudel, vahel ka üksinda). Ma mainisin talle, et mina pole talle kunagi midagi keelanud, sest ma pole selline inimene. Liiati veel arvestades seda, milline peoloom ma ise minevikus olin, et ma ei taha seda, et ta hakkaks kunagi mulle ette heitma seda, et ma pole lasknud tal sõpradega aega veeta.

Kallim ütles, et ta ise tunneb, et ta ei viitsi enam niimoodi, et prioriteedid muutuvadki elu jooksul. Et tema jaoks on olulisemad sellised vaiksed istumised koos minuga ja iganädalased suure seltskonnaga hängimised pole tema teema enam. Et see on ju ka tema meelest loogiline asjade käik, kui suhtes oled, et siis iga nädal kuhugi seltskonnaga peole minna pole enam mingi eriline väärtus.

Kusjuures ma ise tunnen tihti täpselt sama. Mul poleks ilmselt nii suurt ühist seltskonda võtta, kellega aega veeta, aga kui ka oleks, siis ma ilmselt ei viitsiks seda nii tihti teha. Vahel harva võib ikka, aga klubisse reedel ja siis laupäeval ka otsa… Selleks peaks tõesti mu parima sõbranna mingi elutähtis sündmus olema, et ma niimoodi jaksaks ja viitsiks.

Aga ma varsti hakkangi end Intsikurmu poole sättima. Enne jalutan niisama ka vist natuke ringi 🙂 Lõpetuseks eile tehtud üks niisama pilt minust ja kallimast, kui kodus telekat vaatasime 🙂

20180526_220451.jpg

 

Tantsimisest/ Armastusest ja toetusest/ Millal ei tohiks partneri vigadega leppida (või pigem, millistest inimestest tuleks üldiselt kauge kaarega eemale hoida).

Olen hetkel Põlvas. Kallimal on tihe nädalavahetus, sest homme on tal Kagu-Eesti tantsupidu, kus ta rahvatantsuga esineb. Seega eile olid tal proovid ja täna jätkuvad. Homme on see põhiline esinemine, mis on siis rahvale ka mõeldud. Ma lähen samuti homme vaatama 🙂 Näengi teda esimest korda laivis esinemas – ta on mulle mingeid videoid näidanud. Ja paari tantsu on ta mulle põgusalt demonstreerinud, aga nüüd siis näen esimest korda teda esinemas. Nii äge! Seal on muidugi palju rahvast ja ma olen lühinägelik – seega eks näis, kas ikka täpselt näen. Ma muidu prille tänaval ei kanna igapäevaselt, sest miinus pole nii suur, aga homme võtan sinna tantsupeole vist küll need kaasa.

Rääkides tantsimisest, siis ma käisin teisipäeval isegi üle pika aja jalgu keerutamas. Nimelt vahepeal oli seal stuudios remont ja siis ma ei saanud minna jne. Aga üle pika aja sai siis salsat tantsimas käidud! Mul on endiselt eraõps, kes ehk ei mäleta. Nii palju keerutusi oli teisipäeval salsas, et pärast tundi oli mul kops tõesti koos. Nägu oli ka punane – jäi selline mulje, nagu ma oleksin täiega jooksnud 😀 Nii intensiivset trenni mul polnudki vist kunagi varem olnud. Aga väga äge oli! Viimasel ajal olimegi trennis rohkem bachatale keskendunud ning salsa oli unarusse jäänud. Aga nüüd sai salsat jälle tantsitud 🙂

Kolmapäeval oli kallim Tartus, käisime Pahades Poistes söömas, jalutasime Toomemäel. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati Toomemäele sattusin. Ammu igal juhul. Pärast seda sõitsime kutseka juurde, kus sain talle oma mälestusi sellest ajast rääkida, kui ma reisikorraldust õppisin. Tol ajal elasin ma ju oma isakodus ja kutsekasse oli viis minutit kõndida. Ehk siis sain alati jala kooli minna.

Eile tulin rongiga Põlvasse ja kui olin kohale jõudnud, siis saatis kallim sõnumi (ta ise oli rahvatantsu proovides ja neil oli parasjagu õhtusöök, aga pärast seda läksid proovid edasi), et kas ma jõudsin ilusti koju. Koju! Nii väike detail, aga samas nii armas 🙂 Kuigi ma veel Põlvas ei ela, siis on tore teada, et seda ka minu koduks peetakse. Ma vist mingis postituses juba mainisin ka, et ma olen siin end alati rohkem kodus tundnud kui Tartus enda üürikorteris. Nii ongi 🙂

Muudest teemadest rääkides, siis ma juhtusin mingit artiklit Superstaari osaleja Uudo Sepa kohta lugema. Minu lemmik ta Superstaaris pole ja ma siiani imestan, kuidas ta nii kaugele jõudis. Kuid see pole hetkel oluline. Uudo nimelt ütles seal artiklis, et et ta pidi oma tüdruksõbrast lahku minema, kui otsustas saatesse kandideerida, sest neiule ei meeldinud see. Tüdruk kartis teda kaotada, sest oli ise selline tagasihoidlik ega tahtnud, et Uudo saatesse läheks. Nad on küll ka väga noored, aga kui on armastus, siis toetad teist inimest, kui ta oma unistuste poole püüdleb. Jah, siis muidugi mitte, kui teine kriminaalsete asjadega tegeleda tahab, aga muudel juhtudel ju ikka. Uudo kusjuures alguses olekski minemata jätnud, aga siis sai aru, et tulevikus ta kahetseks seda. Selles mõttes tegi Uudo küll õigesti, sest kui ta tüdruk ei mõista ta unistusi, siis kas peakski üldse koos olema? Ja nüüd on ta viimase kolme hulka jõudnud ja ilmselt küll ei võida (aga kes teab samas), aga saab tuule ikkagi oma lauljakarjäärile alla. Et jah – kunagi oli ju modellisaates keegi Keiu, kelle suureks unistuseks oli saada modelliks. Aga kuna ta peika seda ei tahtnud, siis ta loobus sellest ning läks saatest lõpuks ikkagi ära. Temas oli nii palju potentsiaali ja see oli ta unistus, mille ta jättis 16-aastaselt realiseerimata lihtsalt oma peika pärast. Jumal teab, kas nad enam koos on või kas Keiust hiljem modell sai, aga ma usun, et ta võis seda ikka kahetseda. Ehk siis – kui inimesele miski meeldib ja ta tahab sellega tegeleda ning see pole seadusega vastuolus või mingi moraalitu tegu a la prostituudiks hakkamine vms, siis ei tohiks teine pool seda takistada. Sest kui on armastus, siis toetatakse. Ja kui keegi nüüd väidab, et tõeline armastus on selline, kus toetatakse isegi siis, kui teine pool on mõrvar või vägistab, siis see on pullikaka. Selliste asjadega ei lepiks mitte ükski normaalne inimene, kui ta saaks järsku teada, et ta kallim selline on.

Mäletate ju seda inimsööja teemat Eestis 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses? See mees on nüüd surnud, kes inimesi tappis ja need siis ära sõi, aga naine on vanglast väljas. Ja kunagi oli sellest naisest saade (Kuuuurija vist? Katrin Lust intervjueeris teda igal juhul), kus ta tunnistaski üles, et ta teadis, millega mees tegeleb, aga vaatas läbi sõrmede, sest ta armastas teda. Ja kartis ka, sest mees oli vägivaldne. See pole mingi vabandus. Mis mõttes saab keegi sellise haige asjaga leppida? Naisel oli mitmeid võimalusi teistele tõtt rääkida, aga ta ei kasutanud neid, sest armastas meest. Vot see küll pole armastus, see on mingi haige sõltuvus inimesest, kes tuleks üles puua. Kuidas see inimsööja üldse suri? Seda ma ei tea, aga tol ajal oli ju surmanuhtlus veel olemas? Võib-olla siis saigi surmanuhtluse või suri kuidagi teisiti. Igal juhul mina täiega pooldan selliste värdjate surmanuhtlust. Et kui kunagi tuleks küsitlus, kas surmanuhtlus Eestisse tagasi tuua, siis mina vastaksin jah. Aga seda küll ei juhtu, sest see ei lähe Euroopa Liidu direktiividega kokku. Kahjuks.

Ehk siis jah – armastuse puhul peab teist inimest toetama, aga need markantsed juhtumid jätame välja, kus see teine inimene on värdjas ning vääriks surmanuhtlust. Sellisel juhul tuleb sellisest tõprast kauge kaarega eemale hoida.

Ja ma ei pea silmas siin ainult paadunuid mõrvareid või vägistajaid. Just oli artikkel, et 80 protsenti Eesti vangidest sooritavad uue kuriteo esimesel aastal pärast vabadusse pääsemist. Sellepärast mina ei suhtlekski mitte kunagi vangidega. Kui just enesekaitse polnud ja ma seda kindlalt teaks, sest ka nemad pannakse kahjuks kinni.

Minu Inglismaal elav õde suhtles kunagi eksvangiga, kuskil 8-9 aastat tagasi (siis ta elas veel Eestis). Juba siis ma ütlesin talle, et see lõpeb halvasti. Tüüp väitis, et oli mingi pisikelmuse eest kinni olnud, tegelt oli kedagi pussitanud. Too jäi õnneks ellu küll, keda pussitati. Aga esimese aasta jooksul pärast vabadusse pääsemist tappis see mees kellegi ära. Ma ise olin siis Mehhikos, kui see tapmislugu juhtus (aga nad suhtlesid juba enne seda, kui ma Mehhikosse läksin). Politsei võttis mu õega ühendust, sest moblas olid mitmed kõned talle. Kõik kirjad, mis mu õde pärast seda sai temalt vanglast, pidi kohe politseile andma. Õnneks mu õde õppis sellest kogemusest ja enam eksvangidega ei suhtle. Neid ei maksa usaldada. Ja kui ka on mõni, kes reaalselt muutub, siis neid on ülivähe ja miks riskida sellega, et sa enda elu tuksi keerad?

Mu isale kusjuures ei mainitud kunagi, et see tüüp endine vang oli (ja tulevane ka, nagu me teame). Ta ei saanudki teada, mis juhtus, sest mu ema ja õde teadsid, et mu isa ei lepiks sellega kunagi. Ka mina nägin seda vangi paar korda meie juures, aga kui ma teadsin, et ta tuleb, siis ma pigem läksin kodust minema, sest ma ei tolereeri vangidega suhtlemist. Ma kogu aeg ütlesin õele, et raudselt istus millegi muu eest kinni, et sellised inimesed ei muutu, aga kes mind kuulas. Ju ta siis pidi selle vea ikka ise läbi tegema. Peab vaid õnne tänama, et too tüüp meist kedagi maha ei löönud.

Kui ma olin 13 ning Heast Lapsest kirjasõpru otsisin, siis kirjutas mulle üks 16-aastane poiss, kes oli Puiatu erikoolis. Ma kirjutasin vaid ühe kirja vastu, sest tahtsin teada, miks ta seal on. Kui ta siis vastas, et autode ärandamised ja põlema panemised, siis rohkem ta minust midagi ei kuulnud. Aastaid hiljem lugesin lehest, et tüüp sattus vanglasse, sest oli juba mitmendat korda seadusega pahuksis. Nimi tuli tuttav ette ja oligi seesama poiss – siis juba küll täisealine. Seega tänasin õnne, et mul juba 13-aastaselt mõistus kodus oli, et ma temaga suhtlema ei hakanud. Jah, inimesed võivad muutuda, aga mina ei ole küll see katsejänes, kes peaks proovima hakkama, kas nii ikka on. Pigem juba eos eemale hoida. Sest enamus halvale teele läinud inimesi ei muutu, vaid lähevad veel hullemaks. Kui minu perekonnas oleks mingi paadunud kriminaal, siis ma lihtsalt ei suhtleks temaga. Ja kui mul peaks kunagi sündima laps, kes tulevikus läheks ikka totaalselt halvale teele, siis ta võib ära unustada, et ma ta ema olen. Minu jaoks sellises olukorras veresidemed ei loe. Just nii radikaalne olengi.

Vot sellised lood hetkel. Lõpetuseks paar suvalist pilti, mis ma eile Põlvas tegin. 20180525_202139.jpg20180525_203018.jpg20180525_204101.jpg