Nädalavahetus Kubija Hotellis!

Enamik inimesi on vist hetkel kuskil jaanitulel, aga meil sai see juba peetud. Olime Hendriku vanemate maakodus ja tegime seal väikse istumise. Hendrikul on täna veel kahes Põlvamaa külas rahvatantsuga esinemised – seega tema on veel mingi aeg kodust eemal. Ta tõi mu koju ära, sest nädalavahetus on suhteliselt tegemisi täis olnud – ehk siis ma ei jaksanud kuskil enam kauem olla. Pealegi pole jaanipäev minu jaoks kunagi nii hullult suur püha olnud, et kindlasti peab seda hilisõhtuni tähistama.

Nädala pärast läheb Hendrik juba kuueks päevaks Tallinnasse tantsupeole (koos proovidega võtab see nii pikalt rahvatantsijatel aega). Ma otsustasin siiski mitte tantsupeole minna, sest sellised rahvarohked üritused pole praeguse kuumaga minu jaoks. Ei ole mõtet end nii piinata ka. Omapärane selle juures ongi see, et ma viimati olin Hendrikust eemal nii pikalt siis, kui ma aprillis 2018 Vilniuses sõbrannaga käisin 😀 Alates septembrist 2018, mil ma Põlvasse kolisin, olen ma vist maksimaalselt ühe öö temast korraga eemal olnud? Kui sedagi 😀 Saab päris harjumatu olema kindlasti.

Sel nädalavahetusel seadsime Hendriku auto Kubija poole!

Veel Põlvas ja kodu juures, aga kohe hakkasime Kubija poole startima!

🙂

Eile oli suhteliselt suur tuul 😀

Nimelt sai Hendrik rahvatantsurühmalt pulmakingituseks Kubija Hotelli kinkekaardi, mille me nüüd ära kasutasime. Kinkekaart oli 100 euro väärtuses ja ise maksime 35 eurot juurde – meid ootas Kubija Hotellis romantikapakett! Kui tavaliselt ootab romantikapaketis hotellitoas tavaline šampus, siis meil oli see alkoholivaba, sest Hendrik kirjutas neile, et kuna abikaasa on rase, et siis saaks tema ka seda natuke juua. Ja kui tavaliselt on paketi hinna sees mõlemale klassikaline massaaž, siis see sai minu puhul rasedate massaaži vastu välja vahetatud.

Me kumbki ei olnud varem Kubija Hotellis ööbinud ega isegi käinud. Kui me kohale jõudsime, siis saime teada, et meie massaažid on juba kell 16.00 (me jõudsime kell 15.20) – seega tegime oma toaga tutvust, sõime natuke puuvilju ja jõime alkoholivaba šampust, et siis massaaži minna!

Selline see meie toake välja nägigi! 🙂

Kui me ootasime fuajees, et massaaži minna, siis tuli üks massööridest välja, kes ütles: “Mul peaks siin üks rase Hendrik olema.” 😀 Haha – nad ei teadnud mu nime, sest Hendrik broneeris kogu hotellipaketi. Ja siis kohe kutsuti Hendrik ka oma klassikalist massaaži nautima. Hendrik ütles pärast, et see oli väga hea, ka minu rasedatele mõeldud massaaž oli ülimõnus! Massöör oli üpris jutukas naine ja ta rääkis, et Kubija hotelliosa on juba 20 aastat vana, aga see spaa- ja saunakeskus loodi sinna juurde alles aastal 2012. Sain veel teada, et tema minia saab ka augustis poja, mida ta nii väga ootab jne. Et jutustada sai ka 🙂

Pärast massaaži tõmbasime mõlemad natuke hinge ja läksime alla restorani sööma.

Ootasime oma toitu 🙂

Pärast õhtusööki läksime uuesti tuppa, et leiba luusse lasta ja siis suundusime spaa-ja saunakeskusesse! Vot selleks tarbeks mul neljapäeval trikood kiiresti vaja oligi, sest pesus ikka sinna minema vist ei hakka 😀 Mina sain küll ainult 45-kraadises saunas korraks käia, aga Hendrik proovis kõik kuumused ära. Ja mina olingi kõige rohkem selles 32-kraadises mullibasseinis, sest 28-kraadine oli liiga jahe, aga kuumemad pole rasedatele pikemas perspektiivis eriti soovituslikud. Ma läksin jalgadega sinna 42-kraadisesse ka, aga tulin kohe välja tagasi, 36-kraadises olin vist kaks minutit. Kui ma poleks rase, siis ma kindlasti oleksin seal kuumemates kauem aega veetnud 😀 Rahvast oli seal tol hetkel üpris vähe, aga tegelikult tundus hotell küll üpris täis olevat, sest õhtu-ja hommikusöögi ajal oli päris palju inimesi.

Pärast lõõgastavat spaatamist läksime veel oma tuppa, et siis hiljem jälle restoranis istuda. Tolleks ajaks oli köök juba kinni, aga midagi juua sai ikka – Hendrik võttis siis ühe õlu endale ja mina vee. Pärast seda käisime seal lähedal veel natuke jalutamas, sest hotell asub tõesti väga looduskaunis kohas!

Õhtune jalutuskäik hotelli lähedal 🙂

Ja kuna päev oli piisavalt teguderohke olnud, siis tuli uni üpris ruttu! Ma olen hakanud seda vererõhurohtu õhtuti võtma, sest ma üks kord võtsin selle hommikul, aga mul tekkis pärast seda kohutav unisus. Blogija Jane mainis Blogipostituste reklaamise grupis mu eelmise postituse all, et temal pani see rohi kogu aeg pea valutama – päris nõme ikka 😦 Ma hetkel pean ühe korra päevas seda võtma, arst mainis, et saan ise valida, et kas hommikul või õhtul, ma pigem võtan õhtuti, sest siis on nagunii varsti unemaale minek. Kui seda päeval võtta, siis tahaks uuesti tuttu minna.

Täna hommikul sõime veel hotellis hommikusööki, lebotasime natuke ja siis sõitsime Põlvasse tagasi. Ja nüüd õhtul oligi see väike jaanipäeva istumine. Sel aastal on jaanipäeval ikka ilmaga vedanud – tavaliselt on alati kas vihmane või jahe olnud. Eelmisel aastal küll vihma ei sadanud, aga jahedam oli kindlasti. Üle-eelmisel sadas vist isegi vihma? Nii sooja jaanipäeva ma ei mäletagi, millal viimati oli.

Mis teil head nädalavahetusel toimus, kus te jaanipäeva pidasite/peate?

 

Advertisements

Nädalavahetus Tallinnas/ Mälestused lapsepõlvest/ Õndsad on need, kes ei taha näha (ehk siis jutt sellest, kuidas ma ise ei märka, et ma tegelikult juba väga palju kaalun!)

Mul on veel kirjutamata sellest, kuidas mul rasedusdiabeedi ämmaemanda juures läks. No kuna mõned näidud olid lubamatust kõrgemad, seega hetkel veel jälgime toiduga, uus kohtumine on 26.juunil – siis selgub, kas saan tabletid peale või mitte. Nädala aja jooksul on nüüd kaks näitu lubatust natuke kõrgemad olnud, üks neist oli Tallinnas pärast Kreutzwaldi Hotelli hommikusööki, kus ma tõesti patustasin (kuna ma koju enam selliseid ahvatlusi ei osta, siis mujal on siiski raskem vastu panna). Ja pärast EBA ma üldse ei mõõtnud, sest sõin seal kindlasti rohkem maasikaid, kui oleks vaja olnud. Meile öeldi grupinõustamisel, et pärast pidu jätke mõõtmine vahele, kui nagunii teate, et patustasite, et end mitte närvi ajada. Et eks siis näha ole. Iseenesest on ikka asi selles, et kui mõõt on lubatust kõrgem olnud, siis olengi patustanud – seda ei ole kunagi olnud, et normaalselt toitudes oleks midagi üle piiri olnud. Ma tean, et mõnedel ei aita isegi normaalsemalt toitudes veresuhkrut alla saada, sest neil ongi lihtsalt selline organism. Ja seda öeldi mulle ka, et kui ma peaksin ikka tabletid peale saama, siis kindlasti on esilekutsumine 39.nädalal (kui laps ei ole veel üle 4500 grammi). Ja kui laps ikkagi lõpus kaalub üle 4500 grammi, et siis on suure tõenäosusega hoopiski keiser.

Kui nüüd laupäeva juurde tulla, siis mul oli jumestus juba kell 07.00 hommikul planeeritud! Jah, ma tean, et megavara, arvestades seda, et EBA algas kell 18.00, aga mu lemmikjumestajal Põlvas oli lõpetamiste tõttu päev juba suht täis, kui ma aja kirja panin. Läksin siis kell 07.00-ks taksoga kohale, aga jumestajat ei olnud, uks oli alt ka kinni, sest ilmselt pidin olema tema esimene klient sel päeval. Ma siis helistasin kell 07.10, et ma nüüd olen ukse taga, et mis juhtus – ja siis tuli välja, et jumestaja oli unustanud kalendrisse märkimata mu jumestuse, aga ta ütles, et jõuab 15 minutiga kohale. Ta nii vabandas ette ja taha telefonis ning hakkas kohe tulema. Kuna mul kiiret polnud, siis ma sellest numbrit ei teinud, kuigi ma teadsin, et tal tuleb kell 08.00 uus jumestus peale. Kui ta siis natuke enne 07.30 kohale jõudis, siis ma kohe küsisin, et kas me ajaliselt jõuame, aga jumestaja ütles, et kuna tema ämber oli, siis ärgu ma sellepärast muretsegu. Ja minu õhtumeigi jumestusele läks 45 minutit – ehk siis järgmine klient ootas natuke. Ning ma jäin jälle nii rahule! Lisaks võttis ta minult ainult 20 eurot, sest see hilinemine oli tema viga (tavahind on 32 õhtumeigi puhul, pulmameik on alates 40 eurost). Ilmselt andestatakse rohkem salongile, kus tõesti tehaksegi head tööd – selliseid apsakaid võib ette ikka tulla. Vähemalt mina küll kuri selles mõttes laupäeval polnud. Jumestaja ütles ka, et korra aastas ikka midagi taolist juhtub. Et kes Põlvas head jumestust vajab, siis mina soovitan Krohv Stuudiot! Neil on seal ka fotograaf, aga tema teenuseid ma pole kasutanud. Ja kuna suviti on neil graafik megatihe, siis ju ka teistele põlvakatele nende teenus meeldib. Talvel lihtsalt pole nii palju lõpetamisi, siis on nagunii vaiksem aeg.

Et meik pidas mul õhtuni suht hästi vastu, eks huulepulk vast natuke läks maha, sest ma ju sõin ka vahepeal, aga see on loogiline. Ma olen kolm korda käinud Krohv Stuudios ja alati tulemusega rahule jäänud 🙂 Jumal tänatud, et ma seal oma pulmameigi lasin teha, mitte ei komistanud selle jumestaja otsa, kes mulle firmapeo kohutava meigi tegi 😀 Kui firmapeo elab veel üle, et näedki troll välja, siis pulmas oleks see suht nukker olnud 😀

Hommikune suvaline selfi pärast jumestust 🙂 Kuna Hendrik veel magas õndsat und, siis pidin ise end pildistama 😀

Tallinnas me ööbisime Kreutzwaldi Hotellis, kus minu ja Hendriku päralt oli Junior sviit. See läks maksma 116 eurot koos parkimisega, hommikusöök oli muidugi hinna sees. Väga hea hotell oli! Kuigi mullivannis sain ma ainult korraks pärast EBA-t käia, sest rasedatele pole kuum vann eriti soovituslik – seega ma läksin päris jahedasse ja olin kokku vist 10 minutit.

20190615_160324.jpg

Selline see meie sviit välja nägigi!

 

Ma olin eelmisel ööl nii vähe maganud, sest ärkasin juba kell 05.30, et kell 07.00 jumestusse jõuda – seega laupäev vastu pühapäeva magasin küll nagu nott!

Mullivann oli iseenesest suht väike, aga tegemist oli ka Junior sviidiga, ilmselt Deluxe sviitides on suuremad.

 

Tallinnas me suurt muud teha ei jõudnudki, pärast EBA chillisime niisama hotellis ja mullivannis, pühapäeval hakkasime pärast hommikusööki tagasi sõitma. Meil on kuidagi Hendrikuga tavaks saanud, et Tallinnasse sõidame mööda Piibe mnt, aga tagasi tuleme ikka mööda Tallinn-Tartu mnt. Minul jumala ükskõik, sest ma ju nagunii roolis pole, aga Hendrikule meeldib niimoodi rohkem.

Kui nüüd muudest asjadest veel rääkida, siis neljapäeva öösel oli meeletu äike! Viimati oli selline vist siis, kui ma laps olin. Ma ikka suht kardan äikest ja pugesin üha rohkem Hendriku kaissu 😀 Mulle meenub äiksega alati mu Puhjas elatud lapsepõlv, kus me trepikojas teiste lastega tondijutte rääkisime. Muidugi siis, kui see äike juhtus päeval olema, öösiti olime ikka kodus. Üks kord oli lausa niimoodi, et üks suur puu kukkus meie kortermaja eest läbi minevale sõiduteele ette, õnneks asus see meie majast piisavalt kaugel – ehk siis majale ise peale ei lennanud. Ja siis kõik autod/bussid, mis pidid Viljandisse minema või just Viljandist Tartusse, jäid kinni. Meie maja eest läks ka üks väike tee, kust mõned hakkasid läbi sõitma, et saaksid sellest puust mööda ja liikuma, aga oh häda – üks auto jäi sinna nii kinni, et isegi see tee oli blokeeritud. Seega bussid ega autod ei saanud liikuma… Nad pidid lausa tunde seal passima, sest alles siis jõuti see puu likvideerida.

Pärast seda tormi läksid teised lapsed välja ja hüppasid porilompides jne, aga minu ema millegipärast ei lubanud. Mul oli suhteliselt vabakasvatus, aga oli asju, mida ma siiski teha ei võinud. Puhjas elatud lapsepõlvega meenub mul nii palju asju. Näiteks üks on see, kuidas mu ema meile palgapäeval sealsest hamburgeriputkast burgereid ostis, aga ta kaotas rahakoti ära, kus kogu ta palk oli sees. Siis vist maksti seda sulrahas, aga ta kasukas oli auk – seega kui ta koju jõudis ja rahakotti enam polnud, siis ta oli suhteliselt paanikas. Ta läks uuesti välja ja leidis õnneks selle rahakoti kuskilt lumehunnikust ise üles, sest ta kartis, et muidu võetakse see raha ära. Õnneks polnud keegi seda märganud ja kogu raha oli ka alles.

Siis veel üks mälestustest on see, kuidas meil Puhjas oli piimaauto, mis erinevatele peredele piima viis, kes seda tellinud olid. See oli selline kastikas, kus lapsed said kastis istuda ja kaasa sõita. No nii äge oli see kõik – me alati ootasime teiste lastega, et millal see auto tuleb, et saaks mööda Puhjat ja natuke isegi välja sõita. Kui ma aga üks kord vanaema juurest Valgast tagasi koju jõudsin, siis rääkis mu lapsepõlve parim sõbranna, kes ka Puhjas elas, et politsei oli keelanud lastel seal kastis sõita. Oi, kui kahju meil sellest oli! Aasta oli siis ehk 1996? Enne seda me saime ikka paar aastat küll seda mõnu nautida.

Siis on mul meeles veel see, kuidas ma nelja-aastasena isa Puhjas ringi tahtsin liikuda, kuigi ma seda veel teha ei võinud. Oma kortermaja ees võisin (tegelikult uskumatu, et neljased võisid üksinda või siis teiste lastega koos niimoodi ilma täiskasvanute järelvalveta mängida, tänapäeval ei saaks seda isegi alevikus ilmselt lubada, oma maja aias ehk jah), aga mul tuli tahtmine kõndida aleviku teise otsa sinna kauplusesse, kus mu ema töötas. Ja nii ma siis minema hakkasingi, aga millegipärast oli mul meelest ära läinud, et mu emal on täna just vaba päev. Poolel teel korjas mind mingi kohalik tädi üles, kes mu koju tagasi viis (jalutades siis, mitte autoga) 😀 Mu ema just eriti õnnelik ei olnud, et ma niimoodi ekslema läksin.

Või siis see, kuidas me Puhjas suure kivi peal teiste lastega istusime ja möödasõitvatele autodele lehvitasime. Me kusjuures lugesime üle, mitu neist vastu lehvitavad 😀 Üks tropp näitas muidugi keskmist sõrme ka, aga siis me veel ei teadnud, mis see tähendab. Ja see, kuidas ma oma esimese 15-sendiga läksin hamburgeriputkasse (mis asus meie kortermaja ees) ja tahtsin sealt midagi osta, aga sain karmi tõe osaliseks, et selle eest saab ühe nööbikommi, mis maksis 10 senti. Ja ülejäänud viis senti jäi alles, aga selle eest ei saanud midagi. Lapsena ma jah tihti käisin seal hamburgeriputkas oma sentidega ja küsisin, et mis selle raha eest saab, sest ma ei osanud veel ise raha lugeda. Või näiteks see, kuidas me kuueaastaselt kodu mängisime ja ma sain ema olla, aga isaks oli see poiss, kes mulle siis nii-öelda meeldis 😀 Ja kui me mängult abiellusime, siis ta tegi mulle põsemusi, mille üle ma nii õnnelik olin 😀 Laps oli kusjuures enne abielu juba olemas, seega pulm toimus hiljem. See sama poiss elas korrus allpool samas trepikojas, kus mina -seega me trehvasime tihti ja mängisime väljas. Olid alles ajad! Mis teile teie lapsepõlvega meelde tuleb? Kuigi mina kasvasin üles suhteliselt vaeses perekonnas, siis ma meenutan oma lapsepõlve siiski üpris helgetes värvides. Jah, meenuvad ka need hetked, kus süüa ei olnud ja jälg jne, aga see ei ole esimene asi, mida ma kohe mäletaksin. Esimesena meenuvad ikka helged hetked 🙂

Kui nüüd tulla teiste teemade juurde, siis mu kaalunumber näitab kolmekohalist numbrit!!! Ma kaalun 101 kg. Kui ma isegi neid EBA pilte vaatan selles kleidis, siis ma ei tunne küll kuskilt, et ma päris nii palju kaaluksin. Ilmselt on õndsad need, kes ei taha näha, aga kui ma võrdlen näiteks neid pilte, kus ma olen just Mehhikost tagasi jõudnud ja kaalun 89 kg ja nüüd siis praeguseid pilte, kus ma 12 kg raskem olen, siis mulle endale tundub, et nendel vanadel piltidel ma olen suurem 😀 Aga ehk ongi asi selles, et kui sa oled rase, siis sa mõtled end ilusamaks, kui sa tegelikult oled. Või siis kui sa oled väga õnnelik, siis tõesti ei pane selliseid asju tähele. Ja kuna mu abikaasa on selline mees, kes ütleb mulle väga tihti, et ma olen ilus naine, siis sellepärast vbl ei tundugi endale, et ma nii palju kaalun. Et ma saan aru küll, et ma olen suur, aga see number tundub ikka eriti karm. Ise ma ennast ei tunne nii suurena, aga jah – õndsad ehk ongi need, kes ei taha näha 😀

Kui rääkida veel mu armsast abikaasast, siis iga päevaga olen ma aina õnnelikum, et elutee meid Hendrikuga kokku viis! No Tinder tegelikult 😀 Nüüd hiljuti sai ta hea sõber isaks ja me eile just arutasime, et nüüd on väga paljud meie endi sõbrad abiellumas või juba abielus, perekondi loomas jne, mis on üliäge! Hendrik just ütleski, et see kõik on nii vinge, et me oleme ka varsti perekond ja et me beebi saame ning et me abielus oleme! 🙂 Kaks kuud veel ja poisiklutt liitub meiega. Kusjuures rääkides sellest, siis öösiti on beebi ikka tõeliselt aktiivne – seega on mul hea meel, et ma enam tööl ei pea käima, sest ma tõesti uinun suht poole öö pealt, ärkan sada korda öösel üles, et kas asendit vahetada või pissile minna. Et mulle väga sobib see, et ma saan hommikuti kauem magada, sest ma lihtsalt ei uinu kohe. Et see dekreet on tõesti issanda õnnistus, mida eesti naised enne sünnitust kogeda saavad! 🙂 Sest pärast beebi sündi hakkab nagunii teine elurütm pihta, mis alguses võib päris karmiks katsumuseks osutuda, kui oled harjunud põõnama siis, kui ise tahad, aga siis hakkab kõik beebi rütmi järgi käima.

Hetkel vist lõpetangi, päris pikk postitus on juba tulnud 🙂

 

Halapostitus (ehk siis mul on juba praegu kopp ees sellest rasedusdiabeedist!)

Ma ütlen ausalt, et kui ma oleksin selle postituse kirjutanud reedel või laupäeval, siis ma ma oleksin nutnud seda kirjutades. Minu jaoks tuli tegelikult päris suure šokina, et mul ongi rasedusdiabeet ja et ma peangi neli korda päevas end näpust süstima hakkama, et oma veresuhkrut mõõta. Mina, vana loll, olin eeldanud, et veresuhkrut saab mõõta ka kuidagi niimoodi nagu vererõhku – et ma jumala eest ei pea end torkima hakkama. Aga ilmselgelt ei saa ju. Ja kuigi see väike süstike pole valus, vaid pigem ebameeldiv, siis see algus on läinud vaevaliselt. Ja näidud on paigast ka ära olnud 😦 Ma tundsin end hädapätakana, et ma ei saa sellise asjaga hakkama nagu glükomeetri kasutamine (ma laupäeval ehk esimesel päeval proovides tõesti ise ei saanud, Hendrik pidi appi tulema, ka eile läks mul kahel korral kauem aega, kui ma oleksin tahtnud). Just mõeldes sellele, et inimestel on palju suuremaid probleeme, millega nad peavad hakkama saama, aga mina hädaldan  siin oma rasedusdiabeedi üle….(suurematest probleemidet rääkides, siis ma täna just annetasin Annabelile – kes seda veel teinud pole, siis seda saab teha siit!).

Tulles reede juurde tagasi, mil meil see grupinõustamine oli, siis iseenesest polnud see ilmselt üldse halb – sai targemaks ja õpetati glükomeetrit kasutama. Meid oli kokku seitse (kõik ei olnud sellel päeval diagnoosi saanud nagu mina, ainult üks oli veel koos minuga kolmapäeval glükoositaluvustestil käinud) ja kui arst küsis, et kas oli väga hirmus, kui ma teile helistasin, et näidud on paigast ära,  siis enamus raputasid pead ja ütlesid, et ei, jumala okei on kõik. Välja arvatud mina, kellel iseenesest pisarad jooksma hakkasid… Arst ka mainis, et see on tavaline, et rasedatel emotsioonid on valla, aga ikkagi – suht nõme tunne oli see ainuke, kelle jaoks see ei olnud tavaline reede. Ja ka see glükomeetri kasutamise õpetamine läks nii kiiresti ja arst aitas meid, kui me ei saanud hakkama – seega minu jaoks tundus see kõik juba siis hiina keel. Meile räägiti rasedusdiabeedi ohtudest lapsele – kui seda ei avastata raseduse jooksul, siis beebi on harjunud selle magusa verega ja kui lõpuks laps ära sünnib (ja on tihtipeale ka üle 4500 grammi), siis hakkab vastsündinu veresuhkur väga langema, sest ta ei saa enam seda nii-öelda magusat verd, millega ta emaüsas on harjunud. Ja siis peab teda ravima, et see asi korda saaks. Toodi ära ka see variant, et kõige hullemal juhul võib laps ka surra kas juba enne sündi või pärast sündi, mis minul veel rohkem pisarakanalid lahti tegid, aga õnneks lisati ka kohe juurde, et seda tuleb siiski üliharva ette. Et kui rasedusdiabeet õigel ajal avastatakse, siis seda juhtub üliharva (aga jah – see oli ikka ohuna kirjas, et nagu ravimite puhul pannkse igasuguseid kõrvalmõjusid, mis enamikel mitte kunagi ei avaldu). Lisaks öeldi meile, et rasedusdiabeedi puhul kutsutakse laps enamasti enne esile ja kui on näha, et laps ikkagi väga suureks kasvab ka selleks ajaks (üle 4500 grammi), siis tehakse ilmselt üldse keiser. Ja öeldi ka seda, et enamusel läheb rasedusdiabeet pärast sünnitust ära, aga on ka neid, kellel võib tulevikus olla II diabeedi oht – ehk siis tuleks mõned korrad aastas kindlasti end mõõtmas käia või siis selle sama glükomeetriga mõõta (need saime endale). Ja mainiti ka seda, et kui me kunagi peaksime järgmist last ootama jääma, siis saadetakse meid kohe alguses glükoositaluvustesti tegema, sest suure tõenäosusega on meil siis ka rasedusdiabeet. Sel hetkel ma mõtlesin, et sinna mu teise lapse soov läkski…. sest tundus (ja endiselt tundub!) kohutav end juba need viimased kaks raseduskuud neli korda päevas sorkida, aga mis siis veel, kui ma peaksin seda üheksa kuud tegema??? Ja saime veel teada, et kui niisama mõõtes ja toitumisega näite paika ei saa, siis järgmisena pannakse tabletid peale ja kui see ka ei aita, siis tulevad juba insuliinisüstid jalgadele. OMG – vot see on asi, mida ma täiega kardan, sest siis on need süstlad juba suured ja see praegune glükomeetriga mõõtmine tundub ikka täielik kukepea võrreldes sellega… Ja lisaks saime teada, et kui meil tõesti peaks mingi pidu tulema, kus me patustame ja rahulikult kooki mugime jne (aga see peab pigem harva olema!), siis pole mõtet tol õhtul end mõõta, sest me ajame end lihtsalt rohkem närvi, kuna näit on nagunii lubatust kõrgem.

Saime siis kõik glükomeetrid (kuna neid oli rohkem, siis mõned said lausa kaks tükki, seega võtsin ka mitu, et kui üks peaks katki minema vms) ja aja rasedusdiabeedi ämmaemanda juurde, kellega mul on kohtumine sel reedel (õnneks see on eraviisiline, mitte enam grupi oma!). Pärast seda sai minna apteeki, et osta neid nõelaotsikuid ja vahetamisribasid juurde (ma ei tea nende täpset nime, aga need, mis glükomeetrisse panna, et siis sinna oma veretilk peale panna) – meil oli 90-protsendiline soodustus ja kokku läks see 17 eurot maksma – seega päris karm, kui seda soodustust ei oleks üldse…. Nendest peaks nüüd vähemalt kaheks kuuks jaguma, mil ma veel rase olen. Ja kui ei jätku, siis saab neid veel juurde osta sama soodustusega.

Igal juhul reedel olin ma kogu sellest asjast nii šokis, et kui ma Tartust Põlvasse bussiga sõitsin, siis ma suht terve tee nutsin. Õnneks oli samas bussis mu sõbranna, kes mind lohutas, aga ikkagi… Mul on enne rasedust ka veresuhkrut mõõdetud ja mul pole see mitte iial normist väljas olnud (vererõhk on jah kõrge olnud, aga veresuhkur mitte kunagi varem) – seega tundus nii kohutav leppida sellega, et nüüd see enam niimoodi pole. Mu tädil on diabeet – seega perekonnas on see täiesti olemas, mis muidugi lisab ohtusid veel juurde. Tol hetkel võrdus see minu jaoks tõelise katastroofiga, et mis mõttes ma pean end neli korda päevas mõõtma hakkama ja seda lollakat glükomeetrit ka vajadusel kaasas kandma, sest ma ei pruugi üldse kaks tundi pärast sööki kodus olla jne… Ja mis mõttes, et ma ei võigi süüa enam seda, mida ma tahan, alati olen ju võinud???? Selle hetkeni oli mu rasedus suhteliselt kergelt kulgenud – jah, seljavalud, liiga palju juurde võtmine, sokke ei saa enam jalga, väsimus jne, aga minu jaoks tundus see raseduse loogilise osana. Need kõik ei ole minu jaoks kunagi mingi hullude asjadena võrdunud, aga rasedusdiabeet just seda minu jaoks oli. Ja noh – eks see endiselt on, kuigi ma enam ei nuta sellepärast ja nüüdseks oskan ka iseiseisvalt glükomeetrit kasutada.

Kui ma reedel koju jõudsin, siis ma tahtsin seda glükomeetrit ise esimest korda proovida. Hendrik oli parasjagu oma rahvatantsurühmaga istumisel – seega teda ei olnud siis kodus, et ta mind aidata saaks. Ametlik mõõtmine pidi algama laupäevast, aga ma mõtlesin, et ma siis proovin enne juba ära. Muidugi olin ma pool juttu ära unustanud, mis meile grupinõustamisel glükomeetri kasutamisest räägiti- seega ma ei saanud sellega hakkama. Hendrik just siis helistas ja ma nutsin talle telefonis, et ma ei saa, ma ei taha, mul on kopp ees jne. Ta suutis mu maha rahustada ja ütles, et homme koos vaatame, et siis peab nagunii mõõtma hakkama. Ma ei tahtnud ka kasutusjuhendit lugeda, sest ma olen üpris kehv nende mõistmises, mulle peab enamus juhtudel keegi ikka enne ette näitama – ja siis ma ehk oskan.

Kui Hendrik reedel koju jõudis, siis me veel ei proovinud seda glükomeetrit kasutada, vaid hakkasimegi laupäeva hommikusest seda vaatama. Kokku peab mõõtma neli korda päevas – enne hommikusööki, kaks tundi pärast hommikusööki, kaks tundi pärast lõunasööki ja kaks tundi pärast õhtusööki. Ja peab kirja panema, et mida siis täpselt söödi. Meile öeldi grupinõustamisel, et nad seda menüüd nii täpselt ei jälgi meie puhul, kui näidud on korras.

Enne hommikusööki võib olla maksimumnäit kuni 5.3 ja kaks tundi pärast kõiki söögikordi kuni 6.7 (glükoositaluvustestil oli need mõõdud teistsugused, enne hommikusööki oli 5.1 ja pärast selle rõveda joogi joomist võisid kõrgemad olla, sest see oligi täiega magus).

Kui me siis laupäeval mõõtma hakkasime, siis Hendrik võttis kasutusjuhendi ja ajas näpuga järge. Mina olin muidugi pisarates, sest ma ei saanud ise hakkama ega mäletanud, mida meile grupinõustamisel täpsemalt õpetati. Lõpuks sai see näit võetud ja see oli 5.4 ehk siis 0.1 lubatust kõrgem. Kuna laupäev oli minu jaoks üpris aktiivne päev, siis ülejäänud näidud olid kõik normi piires. Kaks tundi pärast hommikusööki oli 5.6, kaks tundi pärast lõnasööki oli 5.0 (see oli pärast Valgesoo torni ronimist – ehk siis jah, füüsiline tegevus tõesti aitab selle näidu allatõmbamisele kaasa) ja kaks tundi pärast õhtusööki oli see 5.8 (maksimum võis siis pärast söömisi olla 6.7). Seega näitude mõttes oli laupäev isegi enam-vähem okei, ainult hommikune oli üle normi. Ja ma ei patustanud ka peaaegu… No õhtul läksime Hendrikuga külapeole (tema lapsepõlv möödus selles Põlvamaa külas ja ta vanemad ning vennad elavad endiselt seal) ja no seal ma sõin friikartuleid ketšupi ja viineritega. Jah, ma tean, et ei tohi jne, aga see pole lihtne, kui sa siiani oled saanud alati süüa, mida sa tahad. Aga kuna õhtune näit pärast söömist oli ikkagi normi piires, siis ma suurt ei muretsenud… Loll olin, sest pühapäeva hommikune oli paigast ära (selleni ma jõuan varsti).

Glükomeetri kasutamise mõttes oli laupäev KOHUTAV! Küll ei suutnud ma seda süstalt õigesti vinnastada, et piisavalt verd tuleks (näpp tuleb rohkem vastu suruda või valida suurem mõõtmise sügavus – neid saab valida 1-7), küll mõõtsin niimoodi, et glükomeeter lõi veateate (kas liiga vähe verd või vale asend – peopesa üleval ja tuleb see glükomeetri mõõtmisriba alati õigesti sinna veretilgale panna). Kolm mõõtmist läksidki nutmistega ja lõpuks tuli Hendrik ikka appi, kes mind maha rahustada püüdis, aga no see polnud lihtsamate ülesannete killast, sest ma ausõna oleks tahtnud selle lollaka glükomeetri (või lausa kaks, sest mul on neid mitu) aknast välja visata ja öelda, et minge te kõik õige perse! Loomulikult ma ei teinud seda, sest mu peas jooksis (ja endiselt jookseb) kogu aeg üks mõte – see on su lapse pärast, Jaanika, sa pead jne. Ja ma peangi – ma tean seda. Aga see ei ole nii lihtne. Minu jaoks ei ole. Ilmselt mõned võtavad seda mängleva kergusega, et mis see väike torge jne ka pole, aga mina pole selline inimene. Kahjuks.

Laupäeval selle viimase glükomeetri kasutmise sain juba täiesti üksinda tehtud ja kuna näit oli ka okei, siis läks tuju juba natuke paremaks. Pühapäeva hommikul sain ka ise juba hakkama, aga näit oli paigast ära – 5.9 (enne hommikusööki võib olla kuni 5.3) ja siis hakkas see teine sitt tuju – miks nii kõrgeeeeeeee. Ilmselt andis see laupäevane patustamine ikkagi tunda.

Kaks tundi pärast hommikusööki oli 6.8 (0.1 kõrgem lubatust), kaks tundi pärast lõunasööki oli 6.3 (lubatud normi piires) ja õhtu läks jälle pekki, sest me vaatasime “Tõde ja õigust” (on Telia videlaenutuses täiesti olemas – me polnud seda kinno vaatama jõudnud ja vaatasime nüüd siis selle ära) – ning jah, ma jõin teed (mis tegelikult on täiesti lubatud, aga ilmselt ilma suhkruta, ma muidugi lisasin suhkrut) ja paar porgandipirukat lisaks hakklihasupile, mis ma sõin. Ja näit oli 7.4 (pärast sööki võib olla 6.7) Fakk, nii närvi ajab. Kui mulle tabletid peale pannakse, siis kas ma pean endiselt nii hoolega jälgima või siis saab vabamalt võtta? Ausõna, ma pigem võtaks need tabletid siis juba, aga ma kardan, et siis järgmine samm on juba insuliini süstimine – ja seda ma ausõna üle ei ela. Ja isegi mõte sellest, et mul peaks kunagi reaalselt II tüübi diabeet olema ja peangi end reaalselt 24/7 süstima ajab mul südame pahaks….

Täna oli esimest korda see hommik, mil mul näit enne hommikusööki veel napilt normi sisse mahtus – ehk siis oli 5.3 (maksimum võibki olla 5.3). Ja selle puhul aitas ka vist hommikune seks enne mõõtmist, sest muidu oleks mul see ilmselt kõrgem olnud… Nojah –  vist iseenesest hea plaan – alati hommikuti seksid, siis on näit paigas ja ülejäänud söögikordade vahepeal teed ka midagi füüsilist, aga no kogu aeg ei jõua ju niimoodi…. Kaks tundi pärast hommikusööki oli jälle paigast ära – 7.0…. Ilmselt poleks pidanud seda kodujuustu murakamoosiga sööma, aga no krt – mul on juba kopp ees maitsestamata jogurtitest, täisteraleivast, köögiviljadest, juustudest (ja neidki ei või kõiki süüa) jne. Ja ma olen ainult vett ja teed need päevad joonud, ma tavliselt joon ikka mahla, aga no see on eriline süsivesikute pomm. Ja noh, saiakesed pole lubatud, aga ma porgandipirukaid sõin.

Lõpetuseks lisangi tabeli, mis meile kaasa anti. Roheline on siis see, mida võib süüa, kollane on see, mida ka tegelikult ei või, aga mis veel nii hull pole ja punane on siis see, mida üldse ei tohiks süüa (aga teades ennast, siis ma nagunii millalgi söön).  Koguseid peab ka muidugi jälgima – pool taldrikut toores, hautatud või grillitud köögivili, veerand – kartul, riis, tatar või pasta, veerand – kala, muna, kaunviljad, piimatooted või liha (meil seal lehel see kirjas). Kuna tabel läheb paigast ära siia kribades, siis vast saate aru, mis peaks olema roheline, mis kollane ja mis punane (jookseb mitmel real vahel, järgmine algab / märgiga).

Toiduained                                               ROHELINE                    KOLLANE                                  PUNANE

Riis, pastatooted                               Keedetud /                                                                                            Praetud

Teraviljatooted              Täisteraleib, puder /  Valge leib, sai /      Saiakesed, koogid, võiküpsised

Kartul                                                     Keedetud  /        Ahjukartul        /                         Praetud, fritüüritud, krõpsud

Köögi-ja puuviljad                  Toorelt, keedetult /      Vähese toiduõliga või suhrkulahuses hoidised /    Praetud, fritüüritud

Salatid, kastmed  Lisanditeta, tomatikaste /    Vähese rasvasisaldusega salatikastmed      / Majoneesi, rõõsa koorega.

Piimatooted           2,4 % piim, jogurt, kohupiim, kuni 17 % rasvasisaldusega juustud / Kuni 30 % rasvasialdusega juustud / Täispiim (3.2 %), rõõsk koor, rasvased juustud

Kala                   Keedetud, suitsutatud, hautatud, konsers soolvees / Praetud õlikonserv, kalmaar, krevetid /Kalamari, angerjas, fritüüritud.

Liha          Kana-ja kalkuniliha ilma nahata, jänese-ja vasikaliha / Rasvata loomaliha, sink /Salaamivorst, pasteedid, peekon, viinerid, vorstid, rasvane liha, part, hani, lihapirukad.

Rasvad                    Roheline puudub / Taimeõli, seemned ja pähklid /Seapekk, loomne rasv, soolapähklid

Maiustused              Puuviljasalat /Rasvata piimatarretis, besee /Koore-pumati-ja kookoskommid

Joogid                             Vesi, tee, kohv /      Karastusjoogid/    Iiri kohv, kakoa, šokolaadijook.

No seda nimekirja vaadates olen ma patustanud küll, friikad ketšupi ja viineritega nagunii, aga sink, juustu puhul ma protsendi ei vaadanud, ei jälginud palju seda riisi võib täpselt taldrikule panna jne.

Ma ütlen ausalt, et minu jaoks on see  kõik väga raske. Kui saiakesed välja jätta (need olid ka porgandi omad), siis otseselt magusat pole ma reedest saati söönud, mis on minu puhul ebatavaline, sest nädalavahetustel ikka ma enamasti magusat söön ja nädala keskel ka üpris tihti – muude asjadega olen küll patustanud. Kogu see asi tekitab minus nii suurt stressi, et ma ausõna oleksin nõus enne tablette närima ja edasi sööma, kui ma vaid saaksin… Aga kui tabletid peale ja ikka peab samamoodi jälgima, siis on veel eriti rõve see.

Kõigi jaoks tundub see nii tavaline asi, kui nad selle rasedusdiabeedi diagnoosi saavad – et nagu sama elu läheks edasi… No aga ei lähe ju – kogu aeg tuleb seda näkast glükomeetrit kaasas tassida, kui sa just ei plaani alati kaks tundi pärast söömist kodus olla jne. Mul tuleb suvel nii mitmeid üritusi, mis ma ilmselt teengi nendeks õhtuteks, kus ma ei mõõdagi oma veresuhkrut, sest see on nagunii üle normi, ma ei taha end sellega närvi ajada. Mul on juba praegu nii kuradi siiber sellest, et mitte sittagi ei või süüa või siis glükomeeter jamab (okei, ma ise siis teen mingi vea, aga ikkagi…) ja normid on paigast ära jne. Ma küll hetkel enam ei nuta selle olukorra pärast, aga see ei tähenda kindlasti seda, et see minu jaoks oleks oluliselt kergem kui enne. See ei ole kergem ega saa kunagi olema. Kusjuures ma algselt arvasin, et ju selle rasedusdiabeedi diagnoosi saavad siis need, kes liiga palju raseduse jooksul juurde võtavad, aga see pole ka sugugi niimoodi… Mina olen jah üks see näide, aga seal grupinõustamisel olid täiesti õblukesed ja alakaalulised naised ka rasedatena, kellel sama diagnoos oli. Ehk siis – sa võid selle saada igal juhul. Ja arst mainis, et tihti need, kes selle saavad, pole isegi magusaga liialdanud, vaid neil lihtsalt ongi see soodumus, et selle vastu ei saa midagi teha. Et raseduse ajal lihtsalt veresuhkur lähebki paigast ära.

Kas keegi peale minu tundis ka rasedusdiabeedi alguses, et juba on kõigest kopp ees? Või olen ma ainuke, kellele see nii raskelt mõjub ja teised võtavadki seda eriti kergelt? Seal grupinõustamisel küll tundus, et need ülejäänud kuus suhtusid sellesse ülima kergusega – ehk siis nagu lumme kusta. Ma muidugi ei tea, mida nad tegelikult mõtlevad, aga mina olin ainuke, kes seal pillima hakkas. Ja ma nutsin veel reedel ja laupäeval ka. Hetkel jah enam ei nuta, aga trotsi olen küll täis.

Ma kavatsen oma diabeedi ämmaemandale (see ongi täiesti eraldi ämmaemand, mul hakkabki nüüd neid kaks olema – üks mu enda oma ja teine diabeedi oma), kellega ma esimest korda reedel kohtun, sama juttu rääkida, et minu jaoks on see ülimalt raske ja ma tean, et ma nagunii patustan. Ma tean seda. Kuna mul on hetkel ka ikkagi pooled näidud paigast ära, siis ilmselt mulle määrataksegi midagi juurde. Ma ei tea, aga eks näha ole.

Kui muudest teemadest rääkida, siis laupäeval käisime Hendrikuga Valgesoo uues tornis, mis hiljuti avati. See on 23.5 meetrit kõrge ja 124 trepiastet! Pärast seda tuli mul ka kõige madalam veresuhkrunäit kaks tundi pärast lõunasööki (5.0, võib olla kuni 6.7) – ehk siis võib arvata, et füüsiliselt andis sinna ikka ronida. Vaade oli ilus! Õhtul meil oligi väike külapidu, kus me Hendriku sõprade ja ta vanematega niisama chillisime. Ja kusjuures Hendrik vedas mu isegi tantsima ja ehk selle tõttu see laupäeva viimane näit pärast friikaid ja viinereid jäigi normi piiridesse. Ma pole ammu enam tantsinud süldibändi muusika järgi, ilmselt eelmisel suvel viimati 😀 Et väga tore oli! Eile nii aktiivne päev ei olnud, korraks käisime väljas, aga õhtul vaatasime “Tõe ja õiguse” ära.

Mulle “Tõde ja õigus” meeldis! Ma lugesin esimese osa läbi 12.klassis ja paljud asjad olid ära ununenud, aga see film tõi need jälle meelde. Eesti filmi kohta ikka ülihästi tehtud ja süžeele väga hästi pihta saadud. Vot mul oligi meelest läinud see, et alguses ju Andres oli üpriski hea mees, aga mida kauem ta Vargamäel elas ja mida rohkem ta Pearuga kraavi pärast kakles, seda kurjemaks ta muutus, samas kui Pearu hakkas vaikselt leebemaks muutuma. Andrese vanimal pojal Andresel oli ju õigus, kui ta mainis, et see “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” fraas on nende kontekstis täiesti vale, sest Andres ju nägi vaeva, ööd ja päevad tegi tööd, aga armastust ei kuskil, isegi Krõõt suri selle kuradi töörügamise pärast ära. Ja ega Marigi õnnelik polnud, Andresest endast rääkimata. Ka tänapäeva võib selle kõik edasi kanda – mõnikord inimesed rügavadki sitaks, sest nad teevad enda meelest oma lastele teene sellega, aga siis tuleb välja, et lapsed ei tahagi su tööd üle võtta, nad ei tahagi samamoodi end orjastada tööd tegema nagu nende vanemad. Nad tahavad olla õnnelikud ja kui nad on näinud, et vanemad seda ei olnud, siis nad ei taha endale sama mõttetut elu.

Näitlejad olid ka muidugi megahead, mõlemad Priidud (Priit Loog ja Priit Võigemast) Andrese ja Pearu rollides. Ja üldse – mina jäin selle filmiga väga rahule 🙂 Ei eeldanud, et see juba Telia videlaenutusse tuleb, aga õnneks tuli! Kuna kinno me seda vaatama ei jõudnud ju.

Vot selline üpriski halapostitus siis sel korral! Lõpetuseks pilt siis laupäevasest Valgesoo tornist!

See laupäev oli ikka nutune ja pisaraterohke päev! Siis ei saanud glükomeetriga mõõtmist ise selgeks, aga näidud olid peaaegu kõik normis. Pühapäeval sain glükomeetriga mõõtmise ise selgeks, aga siis olid jälle näidud üle lubatud normide. Alati mingi häda, eksole…

 

 

 

Eurovisiooni muljetest/ Poisiklutt on juba praegu tõeline vägilane…

Eurovisioon on ka selleks aastaks läbi saanud. Kuna ma jäin II poolfinaali ajal tuttu, siis ma ei teadnud, et seal tõesti olid paremad laulud kui I poolfinaalis. Osaliselt olen ma eurovisiooni tulemustega väga rahul, samas osaliselt jälle üldse mitte.

Eile õhtul tuli mu sõbranna ka meie juurde, et eurovisiooni vaadata. Hendrik läks kuskil pärast Eesti esinemist tuttu, minul hakkasid silmad kinni vajuma just enne žüriipunktide saabumist. Just sel hetkel sõitis mu sõbranna ka koju ära, sest tema oli samuti väsinud. Ja nii ma tuttu jäingi… Ärkasin lõpus üles ja olin üllatunud, et Holland võitis, aga veel rohkem olin halvas mõttes üllatunud selle üle, et Eesti kõigest 19.koha sai…

Alustamegi siis Eestist – mulle see lugu tõesti meeldis. Ja ma olin üpris veendunud, et nad esikümnesse ka jõuavad. Kuigi finaalis tegi prohmaka kaameramees, sest näha jäi ka teine kaameramees, kes kogu protsessi filmis, aga selle pärast nii halb tulemus kindlasti ei tulnud, sest ega see ju Victor Cronest ei sõltunud (ja see kestis ainult paar sekundit). Kui ma täna hommikul üles ärkasin ja kuulsin, et I poolfinaalis olime me lausa 4.koha saanud, siis tundus see finaalis 19.koht kuidagi eriti nõme. Et kui eile lõpus kuulsin, et Eesti sai 19.koha, siis olin kindel, et ju me juba poolfinaalist napilt edasi saime, aga selline suur kohtade erinevus tuli küll üllatusena. Ilmselt II poolfinaalist me poleks edasi saanudki, aga minule see laul meeldis ja oleks ka siis meeldinud, kui ma ei oleks eestlane. Selles mõttes oli päris kahju Victor Cronest, kes intervjuud andes oli ise ka üpris pettunud. Küll aga läks meil isegi hästi, sest viimasel ajal oleme me finaalis üle kolme aasta olnud. 2012 (Ott Leplandi 6.koht), 2015 (Elina Borni ja Stigi Rästa 7.koht), 2018  (Elina Nechajeva 8.koht) – ehk siis statistiliselt läks meil isegi hästi, et kaks järjestikku aastat finaali jõudsime. Kuid jah – see osa valmistas küll pettumuse, aga ju siis rahvale ega žüriile ikkagi meie laul ei meeldinud nii palju. Minule aga küll meeldis!

Tulles tagasi positiivsemate asjade juurde, siis lõpuks võitis normaalne laul! Ma ise ei hääletanud Hollandi poolt, sest see polnud minu kõige suurem lemmik, küll aga kuskile esiviisikusse kuulus kindlasti. Ma ise hääletasin Rootsi, Šveitsi ja ka San Marino poolt. Ega ma viimase puhul arvanudki, et nad kuhugi kaugele jõuavad, aga selle laulu tantsuline meloodia mulle meeldis. Olin üpris kindel, et nad sinna tagumisse poolde jäävad, aga seda ma tõesti poleks osanud arvanud, et nad Eestile kõigest ühe koha kaotavad. Sest ma nimelt uskusin, et Eesti jõuab kõvasti paremale kohale.

Teise koha saanud Itaalia laul mulle meeldis, aga päris nii kõrgele poleks teda ise pannud. Kolmanda koha saanud Venemaa meeldis mulle ka ning neljanda koha saanud Šveits oli üks mu lemmikuid. Norra oleks minu nimekirjas kindlasti halvema koha saanud kui viies ning Rootsi oleks esikolmikus olnud. Selles mõttes on Rootsist kahju, et enne rahvahääletust oli neil võimalus võita, aga siis kukkusid hoopis kuuendaks. Seitsmenda koha saanud Ažerbadžaan ei meeldinud mulle üldse, aga veel vähem meeldis mulle kaheksandaks jäänud Põhja-Makedoonia, kes žüriihäälte põhjal ju pikalt lausa liidrikohta hoidis. Jumal tänatud, et nad ei võitnud, sest kuigi eelmise aasta võitjast Nettast oli see laul parem (isegi meie Leto Svet oli sellest jamast parem), siis oleksin ma üpris pettunud olnud, kui jälle mingi saast oleks võitnud nagu viimased kaks aastat. Austraalia oli täielik pask, Island ei meeldinud mulle üldse vaatamata oma sõnumile, mida nad edastasid, Tšehhi oli mittemidagiütlev – ehk siis ei jäänud meeldegi. Taani laul oli nagu mingid kanad õrrel kaagutamine ja Sloveenial oli üpris nunnu laul, aga pigem selline, mis eurovisioonil suurt edu ei tooks.

Ongi esimesele poole lauludele oma hinnang antud, teisi ma eraldi ei hakka välja tooma. Sel korral mulle enam Küpros eriti ei meeldinud, kuigi I poolfinaalis meeldis. Ahjaa, selle üle oli mul hea meel, et see saast Prantsusmaa eriti kaugele ei jõudnud (aga sai Eestist siiski parema koha – nagu mis mõttes… Prantsusmaa oli 14.ja Eesti 19.) Mulle ei ole absoluutselt erinevuste vastu midagi, sest ma olen vägagi tolerantne inimene, aga viimasel ajal ongi sellised inimesed võitma hakanud, kuigi nende laulud on surmigavad. Conchita Wurst ehk Austria võitja aastal 2014 oli minu meelest vägagi hea, aga pärast seda on need nii-öelda erilised esitajad nii mõttetud olnud. Ja nagu suht tavapäraseks juba saanud, siis viimasel kohal on ikka keegi suurriikidest – sel korral siis Suurbritannia. Nemad on väga tihti viimased, aga see laul oli ka nii igav.

Et Hollandi võiduga võis rahule jääda, kuigi minu isiklik lemmik oleks Rootsi olnud. Ja selle üle olen küll rõõmus, et Põhja-Makedoonia ei võitnud, vaid rahvahääletusel ikkagi suhteliselt põrus. Õnneks! Eesti suhtes olid lootused kõrgemad, aga mis seal ikka siis… Läks sel korral niimoodi. Mis laulud teile meeldisid? Tegelikult häid laule isegi jagus ja õnneks olid need kõik ka esiotsas (välja arvatud siis Eesti kahjuks).

Kui muudest teemadest rääkida, siis eile oli üpris tegus päev. Päeval käisime Hendriku noorema venna sünnipäeval, kes sai 13, pärast seda läksime Hendriku sõbra lapse sünnipäevale, kes sai kaheaastaks. See toimus nende maja aias ja väga mõnus õhtu oli! Minu jaoks ehk natuke palav, aga rasedana ongi mul alati palav 😀 Hendrik sai suitsusaunas käia, aga mina jätsin selle vahele. Kusjuures ma ise polegi kunagi just konkreetselt suitsusaunas käinud. Kuna Hendriku sõprade seltskonnas on üks naine, kelle tähtaeg on 15.juuni, siis saime rasedusmuljeid jagada – no temal on sünnituseni kõvasti vähem aega kui minul.

Reedel käisin kusjuures Tamme Erakliinikus ja sain ultrahelipildi jälle. Ma tean jah, et mainisin, et ma enam erakliinikusse ei lähe, aga kuna Tartu Ülikooli Kliinikumis seda ei saa, siis ikkagi läksin. Ka seal öeldi mulle, et beebi on suur, et juba praegu kaalub 1090 grammi ja mul jookseb alles kuues kuu (täna on 27+0). Kui mu oma ämmaemand arvas, et ilmselt võib beebi 4500 grammi kaaluda, kui ta sünnib, siis siin öeldi, et võib lausa 5kg sündides olla! OMG! No eks ma ise ka söön palju, aga samas mulle öeldi, et ta oleks siis ka suur, kui ma ei sööks, aga ilmselt siiski mitte nii suur… Et toidu piiramine ei teeks muidugi paha, aga see pole üldse kerge, kui ma pole mitte kunagi oma elus pidanud midagi piirama. Vot see on asi, millega mul on raske harjuda, sest ma olen siiski terve oma elu võinud süüa kõike, mida ma tahan ja ikkagi suht samas kaalus olnud – ehk siis normaalkaalus (kui Mehhiko välja jätta), aga hetkel on asi sellest muidugi kaugel. Nüüd 29-aastaselt näitab elu mulle, et Jaanika, see kõige söömine ei kehti mitte igavesti. Mis on muidugi jama. No ise nad mulle ilmselt sünnitada ei lase, kui laps peaks ikkagi üle 4500 grammi minema, sest esimene laps ja see võib mu niimoodi ära rebestada. Eks näis muidugi – tihti need alguse beebi sünnikaalu prognoosid ei ole päris õiged. Küll aga läheb lõpp kindlasti raskeks, sest kui juba praegu vahel selg valutab, siis mis saab siis, kui poisiklutt tõesti sündides ligi 5 kilo kaalub? Ma ausalt öeldes ei tea, palju peaks keskmine beebi kuuendal raseduskuul peaks kaaluma, aga vähem kui ligi 1100 grammi, mis ta hetkel kaalub. Samas on veider mõelda, et just viimasel kolmel kuul võtab ta nii palju juurde, sest keskmine laps kaalub sündides ju kuskil 3500 grammi. Palju teie beebid kuuendal raseduskuul kaalusid ja palju sündides? Aga muidu kõik muud asjad olid normis – looteveehulk, süda lõi 158 lööki minutis.

Mul on jäänud veel nädal ja üks päev tööl käia! Siis saan koju puhkama jääda 🙂

Nädalavahetuse eel :)

Jällegi kirjutan natuke jooksu pealt, sest olen reede õhtul pärast tööd kontoris – seda viimast juba tihti ei juhtu. Aga lihtsalt meil on täna töökaaslastega see sünnipäev ja ma ei hakanud vahepeal isa juurde minema, mind võetakse siit tunnikese pärast peale (enamusele on buss mujale tellitud, sest sinna tuleb täiega palju rahvast, mitte ainult meie ettevõte, aga kuna üks on meil kainekas, siis mõned lähevad temaga). Ehk siis võtsin pidulikumad riided tööle kaasa ja öösel lähen isa juurde, sest see pidu lõpeb ametlikult kell 01.00 – siis ma enam Põlvasse ei saaks. Homme siis lähen mingil ajal Põlvasse, aga eks näis täpsemalt, millal ma üles saan 😀

Teile ilusat nädalavahetust! 🙂 Mis teil endal plaanis on? Ma lähen just üritusele, kus ma tean ainult enda töökaaslasi, teised on võõrad, aga nagu meil on ka ütlus – õhtu lõpuks on kõik tuttavad 😀

Kontori puhkeruumis reedel kell 18.00 ainukesena 😀 Ma olen harjunud hommikuti tunnikese ainukesena olema, sest ma jõuan nii vara, aga õhtuti mitte, sest siis ma lähen alati enne viit tavaliselt ära, et rongile jõuda. Vot selline lugu siis täna 🙂

Pühapäev Moostes ja Räpinas (palju pilte!)

Täna käisime sõbrannadega Moostes. Mina ei olnudki seal varem niimoodi sees käinud, mu mõlemad sõbrannad olid (üks elab nagunii Põlvamaal). Et saime seal mõisa juures pilte teha ja nii imeline ilm oli – nagu suvi oleks olnud! Hiljem sõitsime Räpinasse, kus käisime söömas, siis tulime Põlvasse tagasi ja siis mu Põlvamaa sõbranna viis Tallinnas elava sõbranna rongile. Et selline väga tore nädalavahetus oli! Hendrik jõudis ka just Harjumaalt tagasi ja nüüd veits lebotame lihtsalt. Ja eile sai sõbrannadega õhtul niisama meie juures istutud, kaarte mängitud ja mingeid lollakaid Facebooki chati videoid tehtud, kuhu sai väga haiged filtrid peale panna, mis hääle täiesti teistsuguseks muudab. Me lõbustasime end sellega pea kaks tundi ja naersime nii, et pisarad lausa silmis. Nii täiskasvanud pea 30-aastased naised kõik 😀 Aga nii lõbus oli lihtsalt. Vahel on nii hea end nagu teismelisena või täiesti lapsena tunda, kohe hoopis lõbusam on olla 🙂

Ja eile ma avastasin, et magamistoas Hendriku nagidel oli eelmiste omanike ajast mingid nimed jäänud, ma kunagi ka juba märkasin seda, aga unustasin vahepeal ära. Ja arvake ära, kes siin kunagi elas? Keegi, kelle hüüdnimi oli samuti Jannu 😀 Ehk see inimene ennustas nagu tulevikku ette, et tulevikus kolib siia samuti Jannu 😀

Kunagi elas Hendriku korteris ka mingi Jannu ja nüüd ka 😀 Väga äge ikka 😀

Mooste mõisa pargis, nii imeline ilm oli! 🙂

Must kleit on alati kindel valik, sest kui sa oled juurde võtnud, siis see katab pekid enam-vähem kinni!

🙂

Ma ei tea, miks ma alati poseerima hakkan, kui minust pilti tehakse, aga ma olen harjunud iga klõpsu peale erinevat poosi tegema, mis kokkuvõttes on kõik suht sarnased. Ja vahel ei kuku need eriti hästi välja – nagu see konkreetne näide.

Kivil istus väike konn 😀

Tegelikult täitsa suur konn 😀

Väga tore pühapäev oli! 🙂

Täna oleks päikseprille ka vaja läinud, aga olen need suvega kuhugi ära kaotanud. Ühed on tegelikult veel, aga mu lemmikud on ära kadunud. Tüüpiline mina, kes asju vahel kaotab!

Mooste mõis 🙂

🙂

Elu on hea 🙂

Mu käsi on ikka veidra kujuga siin 😀

Virk ja kraps 😀

Mõisapreili in da action 😀

🙂

Selline asend toob alati lõualoti välja 😀

Kelmikas Jannu!

Ainult poosetaks!

 

 

 

😀

Lõikasin oma sõbranna pildilt välja, sest ta ei taha, et ma temast blogis pilte üles paneks, Facebooki võib, aga blogi on tema jaoks liiga avalik koht. Ja ma mõistan seda täielikult, sest inimestel ongi erinev privaatsuse vajadus – kui ei taha, siis ei taha, ma ei ole kunagi peale käinud ka, et kas ma ikka võin jne. Ehk siis – blogijad kuulavad ja jätavad pildid blogisse panemata, kui teine inimene seda ei soovi. Endast võin ma miljon pilti panna, sest mina olengi edev ja natuke nartsissismile kalduv inimene. Ma tean seda ise ka 🙂

Vol 2 🙂

See pilt on üks mu lemmikuid! 🙂 Koos sõbrannaga meeldis eriti, aga just see ka, kuidas ma ise siin välja näen. Ma olen sellepärast minevikus tihti puid alla saanud, et ma olen avalikult julgenud öelda, et ma pean ennast küllaltki kenaks naiseks, sest seda peetakse ülbuseks. Ja ma endiselt pean! Pidasin isegi siis end enam-vähem okeiks, kui ma 87 kg kaalusin. Mõned arvavad, et see on ülbus, aga mina leian, et iga naine peakski ennast ilusaks pidama. Ning ei – ma ei mõtle siin seda, et peaks arvama, et appi, ma olen maailma kõige kenam naine ja teised on koledad, sest ilmselgelt nii ju pole, sest eesti naised on minu meelest üldse täiega ilusad! 🙂 Eesti meestel on ikka täiega vedanud. Seda viimast tuletab Hendrik mulle tihti meelde, et tal on minuga nii vedanud, aga loomulikult mitte ainult ilu suhtes, vaid ta alati mainib mulle, et tal on minuga vedanud täiskomplekti mõttes (sisemine ilu, iseloom, välimus, suhtumine elusse jne),  – vbl sellepärast olen ma end viimase aasta jooksul veel eriti ilusana tundnud. Ehk siis jah – armastus teebki veel ilusamaks – eelkõige sisemiselt ja ehk peegeldab see ka mingil määral välimusest välja. Öeldakse ju ka, et kõige kaunimad naised on õnnelikud naised! Eks selles ole oma tõetera sees 🙂

Sügis ja lehesadu! 🙂

Vol 2 🙂

Haha 😀

Räpinas 🙂

 

Väike istumine meie juures Põlvas/ Jehoova tunnistajad võiksid oma usku teistele mitte kuulutamas käia (ehk siis lugu sellest, miks mind mõned sellised inimesed närvi ajavad)

Täna on olnud päris tegus päev –  tõime Hendriku vanemate juurest meile veits mugavama voodi ja viisime vana Hendriku maale! Mul polegi kusjuures varem Dormeo madratsit veel lisaks olnud, seega nii hea ja mugav on siin voodis praegu blogi kribada. Ma lausa tunnen, kuidas nii hea on olla. No Tartus elades magasin ma aasta aega lahtikäidava diivani peal, mis alguses oli koos, aga kui Hendrik seal ööbima hakkas, siis tegime lahti – ei viitsinud enam seda kokku panna kogu aeg. Ma pole sellistes asjades üldse pirts, aga noh – ma polnud varem nii mugavas voodis maganud ka 😀 Tegelikult ma polegi üldse sellistes asjades pirts, sest ma võin kõikjal magada, rongiga Tartusse sõites piisab ka ainult korraks silmad kinni panna ja ma ärkan alles Tartus. Selles mõttes on mu eluke küll mugav, sest ma ei vaja hullult head magamisaset, et uinumine võimalik oleks.

Eile võtsid pärast mu tööpäeva lõppu peale mu sõbranna ja tema elukaaslane, kes tulid meile esimest korda Põlvasse külla! Ma polnud neid väga ammu näinud, sest nendega oli liitunud juba üle kolme kuu tagasi pisike tütar, keda mina eile esimest korda nägin! Kui me Põlvasse jõudsime, oli Hendrik juba laua katnud (kuna tal hommikuses vahetuses lõpeb tööpäev kõvasti varem) ja teki ilusti põrandale laotanud, et last saaks sinna vajadusel panna. Nii armas beebitüdruk on mu sõbrannal 🙂 Tunnistan ausalt, et hoidsin esimest korda elus nii väikest last süles, sest kui mu õel kunagi lapsed sündisid, siis mina ei julgenud neid enne sülle võtta, kui nad vähemalt pooleaastased olid (see oli siis õe esimese lapse puhul 11 aastat tagasi ja teise lapse puhul 9 aastat tagasi). Hendrik oli varem nii väikseid lapsi süles hoidnud, sest ta oli 18, kui ta kõige väiksem vend sündis, lisaks veel sõprade lapsed ka. Ja siis nii mu sõbranna, tema elukaaslane kui ka Hendrik õpetasid mind kõrval, et ma pean niimoodi teda hoidma, sest ta ise veel pead ei hoia jne. Sain ka targemaks 😀 Ma teoorias olen väga tark, sest ma olen nii palju beebiblogisid lugenud, aga praktikas… loll nagu lammas! Heaks näiteks on see, kui ma kunagi ammu oma õe lapsi hoidsin, kus väiksem veel mähkmeid vajas, pidin siis neid vahetama hakkama, kui mu kolmeaastane õepoeg mainis, et ma ta õel valesti neid vahetan, et valepidi vms 😀 Kolmeaastane laps oli ka targem kui mina 21-aastaselt!

Aga istusime  eile niisama, rääkisime juttu, sest ma polnud neid tõesti nii ammu näinud. Ega nad kauaks jääda ei saanud, sest lapse uneaeg pressis peale, millepeale sõbrannaga viskasimegi nalja, et vanasti sel ajal me alles mõtlesime, et ehk võiks õhtul peole minna jne, et saime alles kell 22.00 linnas kokku, aga nüüd hakkasid nad juba kell 19.30 Tartusse tagasi sõitma. Kuidas ajad inimesi muudavad, eksole 😀 Aga lapsuke ise oli väga rahulik ja kuigi mu sõbrannal on see esimene laps ja tal kogemus varem puudub, siis on ta üsna kindel, et teda on õnnistatud väga rahuliku lapsega. Ma ise arvan ka seda, sest kui ma olen kuulnud oma vanematelt ja õdedelt seda, milline mina beebina olin, siis mul on nendest kahju 😀 Samas Hendrik oli ka jälle hästi rahulik, aga ta on praegu ka. Ja mina… mina ilmselt mitte 😀

Ja nii see eluke vaikselt veereb. Täna vaatasime Hendrikuga “Roaldi nädala” kordust. Ma olen alati öelnud, et see saade meeldib mulle, sest Roald on hea saatejuht. Ka eilse Jehoova tunnistajate teema puhul suutis ta olla erapooletu, mis ühe hea ajakirjaniku ja saatejuhi põhiomadus peabki olema. Minu jaoks on Jehoova tunnistajad imelikud inimesed, ma ei hakkagi seda varjama. Ma leian, et kui sa ise tahad sellesse uskuda, siis usu, aga no mille kuradi pärast peab ukselt-uksele seda tõde kuulutamas käima? Või siis linnas seda üritama teistele pähe määrida? See on kohati võrreldav nagu veganlusega – on väga normaalseid veganeid, kes on ise veganid ja lasevad teistel rahus omnivoorid olla, aga siis on jälle need, kes ei suuda sinuga samas seltskonnas olla, kui sa liha sööd ja kes tahavad sind kogu aeg muuta – ja kes ütlevad, et sa oled halb inimene, kui sa pole nende moodi. Nagu mind kotiks! Täpselt sama on Jehoova tunnistajatega. Õnneks oli seal ka inimesi, kes ütlesid, et nad suhtlevad oma perekonnaga, kuigi nad pole Jehoova tunnistajad. Ja samas oli ka neid, kes olid sellepärast suhtluse katkestanud, sest nende perekonnas oli inimesi, kes ei olnud Jehoova tunnistajad.

Eriti kahju oli mul Jehoova tunnistajate lastest, konkreetselt sellest ühest perekonnast, kus pisike poiss vastas, et ta ei tohi sünnipäevasid pidada, sest Jehoova ei luba. Lisaks on keelatud jõulud ja vereülekanded, sest noh – kui see viimane ka eluliselt vajalik on, siis ikkagi ei tohi, sest veri on püha jne, et pigem las sureb oma laps ära, aga teise verd ei tohi anda. Idioodid! Jõulud ja sünnipäevade keelamine – no olgu, see ei kahjusta kedagi konkreetselt, aga muud asjad… Jehoova tunnistajad usuvad ka veel, et varsti on maailmalõpp käes (Armageddon) ja kuna nemad on nii tublid oma usu pärast olnud, siis neid ootab ees siis taevariik, meid teisi aga igavesed põrgupiinad põrgus. Ütlesin Hendrikule ka, et kui nii peakski minema, siis ma pigem põlen põrgus, kui nende lollusi järgin, Hendrik arvas sama.

Ma ei tahaks oma blogis Jehoova tunnistajaid solvata, aga no ma ei saa vist teistmoodi, sest sama hästi võiksin mina nende tunnistajate ukse taha minna ja öelda, et no krt, mis mõttes te sünnipäevi ei pea, kingitusi ei tahagi või, jõuluvana ei käigi, enne abielu ei seksigi, krt, jääte orgasmidest ilma ju 😀 Lisaks sellele lasete kas või oma lastel ära surra, aga vereülekannet ka teha ei või… Mu isa tegi nendega üks kord nalja, kui nad meile ukse taha tulid (kui me Riia tänaval elasime veel terve perega ja ma laps olin), hakkasid oma joru ajama ja mu isa võttis mingid roppude laulude plaadi, pani selle mängima ja ütles, et no kuidas teile see meeldib, et seal palju paremad elutõed kui teie idiootsus. Arvate võite, et Jehoova tunnistajad lasid kahe sekundiga meie juurest jalga ja panid vist kuhugi märke, et meid pole mõtet enam külastada 😀 Labane teguviis, aga ma ise oleks samamoodi teinud, sest minu koju ei tule keegi mind ümber õpetama. Ja kuna nad käisid suht tihti ja kui lihtsalt ütlesid, et sa ei taha neid kuulata ega lasknud neid sisse, siis nad tulid millalgi uuele katsele – seega tuli karmimad meetmed käsile võtta.

Et siis jah – inimene võib olla Jehoova tunnistaja, vegan, mormoon, niisama kristlane, kes iganes, aga kui mulle hakatakse pähe määrima nende elutõdesid, siis ma hakkan neile ka ausalt rääkima, miks sünnipäevad, jõulud, abielueelne seks, liha jne head asjad on. Minu moto on see, et elage oma imelike tavade järgi, aga mind jätke sellest välja. Näiteks 14-aastaselt õppisin ma Tartus mormoonide juures hispaania keelt, see oli tasuta õpe, kestis umbes neli-viis kuud, sest õps läks ära, uut asemele ei tulnudki, aga nemad ei surunudki kordagi oma usku peale (kuna õps oskas mingil määral eesti keelt ka, siis ta rääkis tunnis segamini eesti, inglise ja ka hispaania keelt, millest siis viimast ta meile õpetaski). Win-win olukord mõlema jaoks, sest ma sain hispaania keeles targemaks (siis oli mul ainult seebikate tarkus, sest ma ei käinud veel gümnaasiumis, kus ma hispaania keelt sain õppida, Mehhikos polnud ma siis ka veel elanud) ja nemad ei jätnud endast halba muljet, inimesed tahtsid seal tundides käia. Ma oleks juba siis tundidest loobunud, kui keegi oleks mulle oma usku peale suruma hakanud.

Vot sellised lood siis. Kuidas teie igasugustesse usuhulludesse suhtute? Võtaksite Jehoova tunnistajad avasüli vastu ja kuulaksite ära või saadaksite kohe põrgusse?

Aga muidu on elu hea, Hendrik tegi just süüa, mida ma varsti sööma lähen, ta ise sõitis Tartusse sõbraga ujuma, ma niisama chillin hetkel. Kuna ilmad on nii jahedad, siis kontoris oli sel nädalal väga külm olla, sest küte pole seal veel sees (esmaspäevast pannakse) ja meie puhur jamas veits (mis ka sooja õhku annab), meil siin Põlvas hakati juba neli päeva tagasi kütma – nii super ikka! Annelinnas elades oli alati see jama, et küte pandi heal juhul oktoobri keskpaigast sisse, ilm võis väljas juba täiega külm olla, aga kedagi ei huvitanud. Ja aprilli lõpus võeti küte välja, aga meie kliimat arvestades võib ju mais veel lund sadada… Minu meelest võiks see ikka vastavalt ilmale olla, sest mulle meeldib väga soe korter, ma olen meeletult soojalembeline inimene, aga samas suvel liigset palavust jällegi ei armasta.

Mis teil endal nädalavahetusel plaanis on?