Nädalavahetusel Peipsi järve ääres jalutamas / Saun ja leili viskamine/ Võõrad seltskonnad ja introvert Jaanika / Ei saa aru Sissi Nylia Benita fenomenist, vast ikka hääletatakse “Superstaarist” varsti välja…

Täna olin siis pärast nädalast puhkust jälle tööl tagasi. See on nii omapärane, et kui oled kas või ainult nädalake hoopis muus rütmis elanud, siis võtab sisseelamine jälle natuke aega. Pärast suvist kahenädalast puhkust võttis see harjumine vist oma nädala või rohkemgi veel. Kõiki asju teed aeglasemalt kui tavaliselt jne. Võib-olla on see ainult minu teema, aga mul on küll alati niimoodi olnud 😀

Nädalavahetusel sai saunas käidud. Meie käisime kallimaga koos kõige esimesena, aga kuna laupäeval oli saunamaja juures ka väike grill ning istumine, siis läksid teised hiljem. Minu jaoks oli see suht võõras seltskond, pigem kallima venna sõbrad, keda ma eriti ei tea. Isegi kallim ei teadnud kõiki inimesi sealt seltskonnast. Üks tüdruk nägi kõiki täiesti esimest korda, sest kallima ühel tuttaval on uus pruut (võinoh, tuttavat ta ikka teadis, aga teisi ei teadnud). Mäletan isegi seda soolaleivapidu novembris kallima uues korteris, kus ma mitte kedagi veel ei teadnud 😀 Ma ei ole eriline ekstravert, mille tõttu võõrad seltskonnad on minu jaoks alati natuke harjumatud. Ma pole ka kunagi see, kes lambist kõigiga suhtlema hakkaks. Kuigi minu puhul inimesed pigem kipuvad eeldama seda, et ma võiksin selline olla 😀 Need, kes mind pikemalt teavad, arvavad vahel, et ma olen raudselt igas seltskonnas nagu kala vees. Absoluutselt mitte.

Aga sel korral juhtus see ajalooline asi, et ma leili viskamise ajal suutsin saunas kõige ülemisel astmel istuda 😀 Veel umbes paar kuud tagasi oli see aeg, kui ma esimest korda üldse leili viskamise ajaks sauna jäin, mitte selleks ajaks ei väljunud. Ja enam see ei tundu üldse nii kuum, nagu varem tundus. Kallim ka ütles, et nii äge, et ma saunale oma elus võimaluse andsin 😀 Ja ma ei kahetse ka üldse.

Pühapäeval sõitsime kallimaga niisama ringi ja käisime korraks ka Räpinas ning Peipsi järve ääres. Õhtul tõi kallim mu Tartusse ära, vaatasime koos “Eesti otsib Superstaari” ning siis ta sõitis Põlvasse tagasi. Rääkides “Superstaarist”, siis mulle absoluutselt Dave Bentoni tütar Sissi Nylia Benita ei meeldi. Võinoh, tema laulmisstiil ei meeldi. Kohtunikud kiitsid teda muidugi taevani, aga tundub siiski, et ka rahvale tema laulmine eriti peale ei lähe (jumal tänatud!). Eelmisel korral oli ta viimase kolme seas ja nüüdki oli tagant neljas. Seega ma usun, et küll ta varsti välja hääletatakse. Ma kindlasti ei arva, et ta laulaks halvasti, seda absoluutselt mitte, aga mulle ta meeletult mehelik madal hääl lihtsalt ei istu. Ning ta ei sobi meie muusikamaastikule. Samas Anette Maria Rennit, Helis Järvepere -Luik ja Carlos Ukareda on tõelised pärlid! Kes teie lemmikud on ja mis teie Sissist arvate?

Lõpetuseks eilne pilt, mis Peipsi järve ääres tehtud on 🙂 Leidsin lõpuks oma päikseprillid üles, ilma nendeta ma küll nüüd enam hakkama ei saa!

Advertisements

“Rodeo”/ Mul ei oleks raske leppida sellega, kui mu lapsed oleksid geid või lesbid, aga nunnade ja munkade puhul poleks see mõistmine küll nii kerge… /Hea Lapse arhiiv ja minu stiilinäited aastatest 2001-2003

Täiega pühapäeva tunne on, kuigi on laupäev. Niimoodi see üks lisaks saadud puhkepäev mõjub! Ehk siis väga hästi mõjub! 🙂

Siiani on nädalavahetus vaikselt sujunud. Eile käis mu parim sõbranna Põlvas külas, nüüd tuli ta ise autoga (sai äsja load ja elab ise ka nagunii Põlvamaal). Pläkutasime niisama ja õhtul tulime kallimaga Tartusse, sest tal on täna siin töö. Enne käisime veel kallima vanemate juurest läbi ning viisime neile ka värvitud mune.

Neljapäeval vaatasime kallimaga Põlvas ära dokumentaalfilmi “Rodeo”, mis rääkis siis Mart Laari esimesest valitsuse ajast. Ma pole eriti suur ajaloofänn, aga see film mulle küll meeldis. Just see pool, et saigi konkreetselt näha, millist elu 90-ndate alguses elati ja mis kohati idiootseid otsuseid tollel ajal kõrgemalt poolt tehti (samas nii mõnedki olid hädavajalikud). Ja see kauaoodatud hetk, mil 1994-ndal aastal lõpuks Nõukogude väed Eestist välja saadi. Mina kusjuures arvasin siiani, et kui 1991.aastal taasiseseisvumine toimus, siis suht varsti saadi ka Nõukogude vägedest Eestis lahti, aga näed sa siis – selleks kulus veel kolm pikka aastat ja kui oleks venkude teha olnud, oleks veelgi kauem kulunud. Sest kogu aeg leiutati mingeid ettekäändeid, miks ei saa neid vägesid siit välja viia. Nii et soovitan vaadata seda filmi, sest kui juba mulle see meeldis (kes ma pole suur ajaloofänn), siis meeldib see vist küll kõigile 😀 Just eile kallima vanemad ka meenutasid seda aega, kui neile mainisime, et “Rodeot” vaatasime.

Kallima vanematest rääkides, siis ma üritasin mitmeid kuid tagasi mingi ööbimise Retrobesti ajaks Otepääle saada, kuid kõik olid broneeritud juba. Andsin alla ja mõtlesin, et eks elu näitab, mis saab. Ja kallima isa hankiski meile ööbimise ühes külalistemajas (tutvuste kaudu) – seega sellega pole ka enam muret 🙂 Muidu oleks pidanud Põlvasse või Tartusse sõitma, aga see oleks tüütu olnud – nüüd saab kallim ka end vabalt tunda ja paar õlut libistada, muidu ta poleks saanud seda teha, sest oleks pidanud õhtul roolis olema (kui me just telgis poleks ööbinud, aga Eesti ilma arvestades ei kõla see juunikuus eriti ahvatlevalt). Aga jah, ööbime 900 meetri kaugusel peokohast, mis on täitsa okei jalutamiseks 🙂 Kuna Retrobestil on komme, et inimesed panevad end 90-ndate stiilis riidesse, siis on plaan sama teha. No sinna on veel aega, aga enne seda saab siis kaltsukas käia ning kõrge värvliga teksaseid otsimas käia 😀

Eile oli “Roaldi nädalas” teemaks munkade ja nunnade elu Eestis. Ning Eestis elav ainuke munk ei olegi isegi eestlane, vaid Poolast pärit (ka saates näidatud nunnad olid Poolast pärit). Ma kusjuures olin ka alati arvanud, et nunnad on kurjad naised, aga need olid küll väga lõbusad 😀 Kuremäe kloostris elavad nunnad tunduvad küll suht kurjad (sinna juhtudes on selline mulje jäänud), aga need Narva omad olid hoopis rõõmsamad. Mina väiksena arvasin, et nunnad ja mungad võivad vähemalt omavahel sebida, oh mind totukest 😀 Need nunnad rääkisid seal saates armastusest ja sellest, kuidas nad Jumalat armastavad. Minu kui mitteuskliku jaoks on alati sellist juttu naljakas kuulata. Eks sellega ongi see teema, et ma võin usklikest aru saada küll, aga üks asi ongi see, et sa Jumalasse usud ja vahel kirikus käid ning palvetad, teine ja hoopis radikaalsem variant on see, kui sa reaalselt nunnaks või mungaks hakkad ning paljudest maisetest naudingutest loobuma pead. Kujutaksite elu ilma seksita ette? 😀 Ma küll ei kujutaks. Kui seksita suudaks veel ehk elada, siis just see, kuidas nad seal kloostris suht maailmast eraldatuna elavad – no see on veel raskem. Jah, need Narva nunnad käivad küll paljusid abistamas jne, sest see kuulub nende ülesannete hulka, aga see pole siiski see. Nagu see munk seal saates ütles, et ta mitteusklikul isal oli väga raske sellist otsust mõista, et poeg järsku mungaks otsustas hakata. Mina ütlen ausalt, et minu jaoks oleks suht kerge leppida, kui mu laps oleks lesbi või gei, aga mul oleks hoopis keerulisem aru saada sellest, kui juhtuks nii, et mu enda ihuvili otsustaks nunnaks või mungaks minna. Ja arvestades veel sellega, et ma ise pole absoluutselt usklik inimene 😀 Samas – teiste eest elu elada ei saa, seega lõpuks peaks vist ikka leppima.

Ma kolmapäeval sirvisin Hea Lapse arhiivi, sest me parima sõbrannaga just arutasime, kuidas meie sõprus sealt alguse sai. Kahju, et sealt samast arhiivist Stiina vanu numbreid leida polnud võimalik (seal olid paljud ajakirjad toodud, aga Stiinat kahjuks ei olnud), sest seal olin ma ka mitu korda koos pildiga raamaturubriigis esindatud. Ma olin omal ajal ikka tihe Heale Lapsele kirjutaja ja lisan siiagi mõned stiilinäited neist asjadest, mis ma sinna saatsin (ja mis ka avaldati).

Jaanuar 2003 🙂 Siis mul tegelikult oli juba mitmeid kirjasõpru, oma parima sõbrannaga hakkasin ma kirjutama suvel 2001, aga ju ma tahtsin neid juurde saada. Teistega ei jäänud sõprus lihtsalt püsima. Lemmiklauljad pole need, kes siis olid, aga bändid on suht samad (kui Meie Mees välja arvata, ma võin seda nüüd ka kuulata, aga enam lemmik ei ole). Ja see telefoniga rääkimine on päris hea aspekt, sest kõik mu töökohad on alati olnud telefonidega seotud 😀 Telefonikaarte kogusin tõesti, aga nüüdseks olen kõik minema visanud.

Juuli 2001 – perekonnanimes on väike trükiviga 😀 Aga aru ma ei saa, mis päiksest ma jahun, kui mulle pole tegelikult kunagi päike meeldinud 😀

Oktoober 2002. Tol ajal meeldis mulle tihti igasuguseid teste ise koostada, mida ma siis Heale Lapsele saatsin. Mõnikord vedas ja lausa avaldati ka.

 

 

 

Niisama nädalavahetusest ja suvakad pildid

Nädalavahetusel saigi saunas käidud üle pika aja! Muidu oli niisama chill nädalavahetus, laupäeval sai EFTA-t vaadatud. Jäin küll lõpus tuttu, mis on minu puhul tavaline, sest telekat vaadates tuleb mul alati väga kergelt uni. Kuid ma olen ülirahul, et Roaldi saade kaks auhinda sai (saade ise sai tegelikult ühe, aga teine läks Roaldile kui parimale saatejuhile)! Lisaks oli Grete Lõbu kõne “Kodutunde” saatejuhi Signe Lahteini kohta nii soe ja ilusti sõnadesse pandud! Ma pole “Kodutunde” püsivaataja ega tea Signet isiklikult, aga kuuldes saatejuhi õnnetuse kohta oli küll selline tunne, nagu lähedase inimesega oleks selline traagiline avarii juhtunud (mida vist tundsid enamik eestlasi). Lugesin “Kodutunde” Facebookis, kui paljud inimesed Signele häid soove edastasid ja nii tore oli neid siiraid mõtteid lugeda. Et kogu Eesti usub ja loodab, et temaga saab kõik korda. Mina loodan sama. Minu meelest on Signe Lahtein väga soe ja südamlik saatejuht, kes on kindlasti neist kolmest kõige paremini selle saatega hakkama saanud (kui võrrelda teda Kirsti Timmeri ja Anneli Lahega, kes “Kodutunnet” enne teda juhtisid).

Ma täna pikka juttu ei teegi, lisan lõpetuseks mingid suvakad pildid, mis nädalavahetusel tehtud sai.

Laupäevane chill kallimaga. Ma alles harjun, et tal nüüd nii lühikesed juuksed on 😀 Mitte et need nüüd nii lühikesed ka oleksid, aga lihtsalt enne olid tal kõvasti pikemad juuksed. Aga ma arvan, et sobib väga hästi 🙂

Eile õhtul selfitasin niisama

Vol 2

Elu on ilus! 🙂 Ja mul hakkab kahe nädala pärast puhkus, mida ma täiega ootan – Vilniuse reisi pärast ka muidugi, aga saab niisama nädalaks aja maha võtta 🙂

Niisama laupäevast / “Roaldi nädal” ja põrgulikud lapsed, kes maskotte klobivad…

Need ägedad laupäevakese hommikud, kus saab kaua magada… Kallim ei saa, sest ta käib laupäeviti ka tööl (laupäevane töö on tal Tartus). Kuigi ma võiks praegu edasi põõnata, siis ma hetkel ei tahtnud. Küll ma varsti jälle veits põõnan, unekott nagu ma olen 😀

Täna hommikul oli naljakas unine juhtum ka. Põõnasime kallimaga mõlemad, kui ta järsku uniselt rääkima hakkas.

Kallim: Te võiksite tema iseloomu edasi kujundada.

Mina (natuke segaduses): Kelle?

Kallim: Jaanuse.

Mina (juba aru saades, et ta räägib unesegaselt): Kes on Jaanus?

Kallim: Sa vist ei tea teda, aga “Õnne 13” Jaanus, sa pole “Õnnet” ammu vaadanud (Jaanust tean ma ikka, ta on “Õnne 13-nes” algusaegadest juba olnud ju, kuigi ma pole tõesti ammu seda vaadanud).

Mina (naerdes): Kallis, sa näed vist und.

Ja nii oligi 😀 Kallim tudus edasi ja mina silitasin ta juukseid. Mul on mingi teema sellega, mulle täiega meeldib ta juukseid silitada 😀 Kui juustest rääkida, siis kallim käis juuksuris – ehk siis ajas oma suhteliselt pikaks kasvanud juuksed lühemaks. Tal on alati see komme, et kui kevad juba kaugelt paistma hakkab, siis ta saab oma parukast lahti. Teda on õnnistatud suht paksude juustega (tahaks ka :D). Ja unenägude juurde tagasi tulles, siis ma ise nägin täna unes, et ma lasin kelguga mingist megasuurest mäest alla, aga mitte talvel, vaid südasuvel. Ja kelk libises täiega hästi! 😀 Ma oleks peaaegu vastu posti sõitnud, aga õnneks sain viimasel hetkel pidama.

Täna pärast ta tööd läheme Põlvasse, kus saab ehk üle pika aja saunas jälle käidud. Naljakas, et ma isegi igatsen seda saunavärki 😀 Mina, kes ma olin enne suht suur saunapõlgur. Mul lihtsalt hakkab seal alati megapalav, ka 60-kraadises saunas. Kuid nüüd olen ma juba harjunud ja tegelikult on nii hea tunne pärast sauna.

Ma vaatasin eile “Roaldi nädalat”. See pole küll mingi uudis, sest ma vaatan seda iga nädal, aga eile hakkas mul maskottidest küll täiega kahju. Nimelt tegi Roald maskottidest saate, kus ta rääkis nendest inimestest, kes Jänku-Jussiks, Pipiks ning Minioniks kehastuvad. Kui esimesel kahel olid suhtelised normaalsed laste sünnipäevad juhtunud, siis viimasel oleks nagu põrgust jõnglased välja toodud (tundusid kuskil 6-10-aastased olevat). Muudkui kiskusid Minion Kevinit püksitraksidest ja klobisid teda eest ning tagant. Roaldil oli õigus, kui ta saates ütles, et need lapsed on küll vist suhkrust üledoosi saanud, isegi tal endal hakkas sellest mehest juba kahju, kes lastelt sõna otseses mõttes klobida sai. Lapsed ehk tõesti ei adu, et selle suure kostüümi sees on ju tegelikult lihast ja luust inimene, aga… Ma pole ammu midagi nii koledat näinud. Lapsed peaksid ju armsad olema, aga need olid küll põrgulikud jõnglased kõik ühele sünnipäevale kokku tulnud. See oli väga inetu vaatepilt. Osad vanemad küll üritasid neid jõnglasi natukenegi tagasi hoida, aga nad ei kuulanud mitte kedagi, ka sellel minionil endal tundus nendest juba kopp ees olevat. Arusaadav ka, mul oleks samuti. Ma usun, et enamus sünnipäevi on ikka hoopis teistsugused, aga Roaldi saatetiim juhtus just sellisele üritusele, mida ehk kord paari aasta jooksul ette tuleb. Ma vähemalt loodan küll, sest kui kõik oleksid sellised lasteüritused, siis…peaksid maskotid oma tööst loobuma, et närve säästa. Selliselt käituvaid lapsi nähes peab vist suht palvetama, et enda omad niimoodi kunagi ei käituks. Aga seda ette ju ei tea kahjuks.

Mulle Eesti Laulu võidulaul küll ei meeldinud… /”Words and Pictures” – kumb on olulisem, kas sõnad või pildid?/ Hingelised teemad

Arvata oli, et Eesti Laulu võidulaul mulle ei meeldi. Ei meeldinudki. Tähendab – Elina on väga vaimustav naine kindlasti ja ooperilauljana meeletult andeks, aga… see ei ole ju eurovisioonile sobiv laul! Samas – kui eelmisel aastal Portugali jama võitis, siis võib eeldada, et Elinal võib sel aastal isegi hästi minna, sest Euroopa rahvale paistab taoline muusika meeldivat. Minule see laul igal juhul ei meeldinud ega hakka meeldima ka. Kuid 70 protsenti hääletanud eestlastest laupäeval just Elina poolt hääletas… Mis seal ikka, tuleb leppida sellega, mis rahvale meeldis. Aga ma südamest loodan, et sel aastal võidab eurovisooni mõni normaalne laul – ning Eesti poolt ma kohe kindlasti ei ole. Ma olen alati laulu poolt, mitte riigi. Ja sel aastal olen ma Eesti Laulu võitjas kohutavalt pettunud.  Vajél oli selline enam-vähem laul, aga midagi meeldejäävat sel aastal minu jaoks ei olnudki.

Laupäeval vaatasin ühte head filmi – Words and Pictures, mis rääkis sõnade ja piltide võitlusest. Just otseses mõttes. Kumb siis on olulisem – kas sõnad või pildid? Kas esmapilgul kaks täiesti erinevat inimest võivad ühel eluhetkel teineteist leida? Täiesti võivad, kui mõlemad oma egotsentrilisuse kõrvale jätavad ning teineteisele võimaluse annavad. Kuigi üks on kirjanduse õps, kes armastab sõnadega oma emotsioone edasi anda ning teine annab kunstitunde, milles tema jaoks väljendub kogu maailma võimalus end just niimoodi avada. Mulle see film igal juhul meeldis. See film näitab, et vaatamata kõigele võivad inimesed ikkagi armuda ja kuigi neil on raske oma deemonitele otsa vaadata, saavad nad teineteiselt tuge.

Nädalavahetus oli tore, reedel tuli kallim Tartusse, vaatasime jälle “Litse” koos. Laupäeva õhtul pärast kallima tööd Tartus suundusime Põlvasse ja õhtul pidime ka sauna minema, aga kuna see oleks liiga hilja peale jäänud (sest kallima vend käis sõpradega enne meid ja neil läks päris kaua aega), siis ei hakanud enam minema. Vaatasime Eesti Laulu koos. Ahjaa, selle aasta Eesti Laulu vaheklipid mulle meeldisid! Need olidki ainukesed head asjad kogu selle finaali juures 😀

Pühapäeval käisid kallima vanavanemad Põlvas külas. Nad ei olnud varem kallima uues korteris käinud. Väga huvitav oli nende tutvumislugu kuulata, see oli umbes 20 aastat tagasi. Ehk siis kallima päris vanaisaga ei ole tegemist, aga ta ikkagi kutsub teda vanaisaks (päris vanaisa on surnud). Nii tore, kui inimesed veel natuke kõrgemas eas ka teineteist leiavad!

Eile tulime Tartusse tagasi, chillisime niisama, vaatasime “Eesti otsib superstaari”, kallim jäi ka ööseks minu juurde. Täna ärkasin kell 08.05 nagu ikka, kallim sai veel edasi tududa, sest tal algas töö Põlvas täna päeval alles.

Mulle meeldib kallima puhul see, et me räägime temaga hästi hingelistel teemadel. Me oleme seda kogu aeg teinud ja varem ma ei osanud selliseid asju üldse hinnata, sest mind ei huvitanud need teemad. No ei huvitanud ei ole ka päris õige väljend, sest mul lihtsalt puudus selline kogemus. Vähemalt oma eelmises suhtes ei olnud mul sellist asja kunagi. Ja kindlasti on tore ka üldistest asjadest rääkida, aga see ei täida inimeste hinge nii palju. Samas jällegi – eks see kõik sõltub inimesest. Mida vanemaks saad, seda rohkem hakkavad teised asjad/teised teemad huvi pakkuma. Või kuidas teil selle kõigega on?

Mulle meeldib Eestis elada, kuigi ma ei ole patrioot/ “Litsid” on hea sari/ Film “The Road Within” õpetab nägema seda, et sõprus on alati kõigist raskustest üle!/Kallima vanavanematel külas käimine on alati nii südantsoojendav :)

Vahepeal on Eesti Vabariik 100-aastaseks saanud. Kuigi jah – hea point on ka neil, kes on õhku läkitanud küsimuse, et miks me võõrvõimu all olevaid aastaid ka sisse arvestame, aga jumal sellega. Ma ei ole kunagi eriline patrioot olnud. Ärge saage valesti aru – ma jumaldan Eestit ja minu meelest on siin täiega okei elada. Ma näen kindlasti enda tulevikku Eestis, sest mulle meeldib siin.

Kuid ma olen suht patune selles mõttes, et ma ei ole mitte kunagi käinud laulu- ega tantsupeol. No esinejana poleks mul seal nagunii suurt midagi teha, sest laulda ega tantsida ma ilmselgelt ei oska, aga ka niisama külastajana pole ma sinna juhtunud. See ei ole minu jaoks kunagi olnud prioriteet. Kallim on mulle öelnud, et tema küll täiega jumaldab tantsupidudel esinemist (ta on kokku vist juba pea 10 aastat rahvatantsuga tegelenud, viimased viis aastat selles segatantsurühmas, kus ta hetkel on – seega ta on ikka mõned korrad tantsupidudel esineda saanud). Eks sellega ole vist see ka, et kui pole ise käinud isegi vaatamas, siis ei tajugi seda nii võimsana, kui see tegelikult on. (rahvatantsust rääkides, siis kallim läheb suvel hoopis teisel ajal rahvatantsurühmaga paaripäevasele reisile ja täiesti juhuslikult on meie mõlema puhkused juuli kaks viimast nädalat – mõlemal kollektiivpuhkused samal ajal. nii äge, kui elu paneb asjad niimoodi paika, et puhkused täiesti juhuslikult klapivad 😀 alguses pidi tal see rahvatantsureis juunis olema ja siis ta oleks puhkuse selleks ajaks planeerinud, aga nüüd polnudki enam vaja ja puhkab ka juuli lõpus, kui neil enamus nagunii puhkavad).

Reedel oli meil tööl ka väike istumine Vabariigi aastapäeva puhul. Saime nagunii varem töölt ära ja enne seda sõime natuke kiluvõileibu 🙂 Õhtul tuli kallim Tartusse ja me vaatasime koos “Litse.” Sellega seoses oli meil telefonis enne seda päris omapärane vestlus 😀

Kallim helistas ja ütles, et hakkab varsti Tartusse jõudma.

Mina: No kui jõuad, siis hakkame koos “Litse” vaatama.

Hakkasime mõlemad naerma selle lause peale.

Kallim: See lause kõlab jah päris imelikult, kui kontekstist välja rebida 😀

Mina: Ojaa 😀

“Litsid” on minu meelest väga hea sari! Ma alguses olin üpris skeptiline selles suhtes, sest ma ei ole just Mart Sandri suurim fänn. Jah, ta on muidugi geniaalne väga paljudes asjades, aga minule ta pole kunagi eriti imponeerinud. Näiteks “Su nägu kõlab tuttavalt” saatejuhina eelistan ma miljon korda enne Märt Avandit kui Mart Sandrit. Kui Märt Avandi teeb nalja, siis on see vähemalt naljakas, Mart Sandri puhul… no ei. Õnneks enam polegi Mart Sander “Näosaate” saatejuht, vaid on Märt Avandi juba mitmendat hooaega järjest.

Ja selle tõttu ei lootnud ma sellest sarjast ka suurt midagi, aga siiani on küll väga hea olnud. Eks näis, mis edasi saama hakkab 🙂

Eelmisel nädalal vaatasin ma millalgi sellist filmi Telia filmiriiulilt nagu “The Road Within”, mis oli ülihea film! See film räägib sõprusest ja selle tugevusest isegi siis, kui inimestel on puue/haigus, millega nad hakkama peavad saama. Kribasin natuke sellest filmist enda Facebookis ka, kopin selle staatuse: “Ülihea film Tourette’i sündroomi, anoreksiat ja autismi põdevast kolmest sõbrast, kes otsustavad haiglast koos põgeneda ja väheke seigelda. Vaatamata oma haigustele ja eripäradele suudavad nad üksteisega kohaneda ja leiavad tuge oma sõprusest. Väga hea film, soovitan.” Ja soovitangi kusjuures! Seal on üks peaosalistest Dev Patel, kes on mulle juba südamelähedaseks saanud 10-aasta tagusest “Rentslimiljonärist.” Ja muidugi ei saa mainamata jätta eelmisel aastal kinodes jooksnud filmi “Lõvi”, mis mulle lausa pisarad silma tõid (ja ma ei nuta eriti tihti filme vaadates)! Minu meelest ongi niimoodi, et kui ühe näitleja mängitud rollid sulle juba nii mitmel korral meeldivad, siis sa ootadki järgmistelt ka sama head sisu. Siiani ma pole ma pidanud nendes filmides pettuma, kus Dev Patel mänginud on 🙂

Enne filmi kirjeldamist jäin ma aga nädalavahetuse juurde 🙂 Laupäeval pärast kallima tööd Tartus käisime niisama Pahades Poistes söömas, hiljem suundusime Põlvasse. Õhtul käisime saunas koos, sellest on juba suht iganädalane traditsioon saanud 🙂 Laupäeva õhtul vaatasime EV100 sünnipäeva auks peetud pidu nagu enamus eestlasi. Seda NO99 teatri vaheklippi ma ei näinud, sest sel ajal olin ma saunas, seega ei oska sel teemal midagi kommenteerida. Ja ma ausalt öeldes ei viitsi järele ka vaadata. Arvamusi olengi lugenud selliseid, et inimesed kas jumaldasid seda või vihkasid. Külmaks vist ei jätnud kedagi? Kuna ma olen selline mats, kes seda isegi ei näinud, siis mul pole selle kohta midagi kaasa rääkida. Ja ma jään edasi ka matsiks, sest ma ei viitsi seda järele vaadata 😀

Minu meelest nägid inimesed ERM-is väga ilusad välja, Kersti Kaljulaid kaasa arvatud! Ma ei ole kunagi aru saanud sellest presidendi materdamisest, sest mulle ta meeldib. Osad küll väidavad, et ta peaks ikka palju paremaid riideid kandma jne, aga mina küll ei leia, et meil mingit paabulinnuks puhvi aetud presidenti vaja oleks. Lihtsuses peitub võlu 🙂

Pühapäeval käisime kallima vanavanematel külas! See on alati nii armas, kui me seal käime 🙂 Nad alati kallistavad mind, kui seal olen. Sel nädalavahetusel tulevad nad kallima juurde külla, sest nad ei olegi seal korteris veel käinud (kallim kolis novembris sinna korterisse, kus ta hetkel elab). Kahju, et mul endal ühtegi vanavanemat elus pole. Minu parim mälestus vanaemast on just emapoolsest suguvõsast, aga tema suri juba siis, kui ma olin 8-aastane, vanaisasid mina näinud ei ole, nad mõlemad surid enne mu sündi (mu isapoolne vanaisa suri juba siis, kui isa oli alles 10-aastane). Ja sellest olen ma juba sada korda kirjutanud, miks ma oma isapoolset 2014. aastal surnud vanaema just eriti suure heldimusega taga ei igatse. Ta ei olnud see vanaema, keda ma reaalselt oleksin armastanud. Nii on kole öelda, eriti surnute kohta, aga see on puhas tõde. Vähemalt on mul hea näide olemas, milliseks emaks ja ka vanaemaks mina kunagi saada ei tahaks. Mina ei tahaks kunagi oma laste eest nende elu elada, veel vähem hakkaksin ma ühte lapselast teistele eelistama. Nii lihtsalt ei tehta!

Eelmisel nädalal õppisin tantsimises esimest korda tšatšat! Väga tore oli, polnudki ammu enam päris uut tantsu õppinud 🙂 Viimasel ajal on põhirõhk ikka salsal ja bachatal olnud.

Vot selline nädalavahetus oli siis sel korral! Lõpetuseks koos kallimaga pilt, mis on laupäeval Pahades Poistes tehtud 🙂

Kallim on jälle natuke habemel kasvada lasknud 😀

 

 

“The Model” – päris kreisi film/ Eesti Laulu II poolfinaal ajas jällegi une peale… / Talvine jalutuskäik Meenikunnos

Imeline nädalavahetus on jälle läbi saanud! Reedel tuli mu kallim Tartusse koos valentinipäevadeks mõeldud lille ja kommikarbiga (me õigel päeval ei näinud). Me chillisime niisama ja vaatasime koos “Litside” esimese osa ära. Täitsa vaadatav oli, seega võib järgmisi osasid ka piiluda. Eks näis, kas järgnevad osad on ka head, hetkel ei oska ju veel midagi kindlat öelda. Ajastruu oli see sari küll! Ja Merle Palmiste roll sobis talle nagu rusikas silmaauku!

Laupäeva päeval oli mu kallim tööl Tartus, mu sõbranna tuli mulle hoopis külla! Tegime chilli con carne-t koos ja vaatasime ühte päris kreisit filmi – “The Model”, mis oli väga mõtlemapanev.  Ma alguses küll eeldasin, et see film kujutab endast modellide elu telgitaguseid, aga pigem rääkis see ühest väga madala enesehinnanguga 16-aastasest tüdrukust, kes oskas ainult oma elu perse keerata. Lõpp jäigi lahtiseks – ehk siis vaatajad peavad ise mõtlema, mida see neiu teha otsustas. Mulle isiklikult ei meeldi sellised filmid, kus otsad lahtiseks jäävad, sest ma tunnen siis, et olen liiga palju aega raisanud, aga vastuseid küsimustele pole ikka saanud. Ja mulle meeldib vastuseid saada! 😀 Aga kui see lõpp välja jätta, siis oli film väga hea, soovitan vaadata!

Õhtul suundusime kõik kolmekesi Põlvamaale – mu sõbranna elab Põlvale väga lähedal, seega viisime ta koju ära ja siis läksime kallima juurde. Vaatasime natuke telekat ja siis suundusime nende maakodus asuvasse sauna (tegelikult see ongi ainult saunamaja, sest maamaja nad lammutasid kunagi maha). Uskuge või mitte, aga mulle on saun täiesti meeldima hakanud 😀 Kannatan kuuma rohkem kui varem! Ja pärast sauna on ikka nii hea tunne, et seda on raske sõnadesse panna. Sõbranna ütles ka Põlvasse sõites mu kallimale, et kui isegi Jaanikat on võimalik sauna armastama panna, siis on see midagi sensatsioonilist 😀

Ja nagu ma eeldasingi, siis ei erinenud Eesti Laulu II poolfinaal esimesest mitte kuidagi – sama igavad laulud! Lausa uni tuli peale ja jäingi kallima embuses enne lõppu magama – ega ma millestki ilma ka ei jäänud, sest suurt vahet pole, kes finaali pääsesid. Minu jaoks vähemalt küll mitte, võta üks ja viska teist…

Pühapäeval oli meil väga vinge talvine matk Meenikunnos (mitte küll kogu see teekond, sest siis oleks liiga külm hakanud)! Võtsime kallima 11-aastase venna ka kaasa ja nautisime talve võlumaad. Nii äge oli! Ja pärast seda oli veel toredam Räpinasse sööma minna ja kontidest külm välja saada – kuuma kakaod juua ning kõht täis pugida 🙂 Võtsime veel kallima venna tema juurde Põlvasse kaasa, sest ta polnud seal varem käinud (kallim ostis korteri novembris Põlvasse ja ta noorem vend ei olnud sinna veel jõudnud). Pärast seda viisime kallima venna vanematekoju ära, istusime seal natuke ning sõitsime Tartusse. Kallim jäi eile minu juurde ööseks ning täna hommikul jätsin ta veel tuduma, sest tal on see nädal õhtune vahetus – ehk siis ei pea nii vara ärkama.

Eile vaatasime koos “Eesti otsib superstaari” uut hooaega. Täitsa tore oli, aga kunagi oli see asi ägedam, et eestrisse lasti igasuguseid veidrikke, nüüd vist on neil üks voor enne telekasse jõudmist veel? Vähemalt kuskilt käis see kunagi läbi küll. Või nägin ma seda unes? 😀 Rääkides unenägudest, siis nädalavahetusel nägin ma ühte eriti kahtlast und – nimelt sain ma unes teada, et üks mu 40-aastane naissoost peretuttav on tegelikult terve elu pime olnud ja tal on klaassilmad hoopiski 😀 Kogu mu perekond teadis seda, aga mina millegipärast ei teadnud! Mu sõbranna ütles selle jutu peale, et ma olen vist liiga palju Kai blogi lugenud 😀

Neljapäeval saab meil kallimaga neli kuud esimesest kohtumisest. Kohati tundub see mulle palju rohkem, sest tundub veider, et kunagi oli elu, kus teda ei olnud 😀 Ma naudin tema puhul seda, et ta näitab oma emotsioone ja tundeid välja. Võib-olla teevad seda enamus eesti mehi, aga no mina küll sellega harjunud ei olnud. Ta on selline hästi südamlik inimene oma olemuselt, väga soe inimene. Seda on päris raske kirjeldada, aga ta kiirgab sellist soojust üleüldse juba. Ta saab mulle iga päevaga aina kallimaks! 🙂

Eile Meenikunnos 🙂