Nädalavahetuse eel :)

Jällegi kirjutan natuke jooksu pealt, sest olen reede õhtul pärast tööd kontoris – seda viimast juba tihti ei juhtu. Aga lihtsalt meil on täna töökaaslastega see sünnipäev ja ma ei hakanud vahepeal isa juurde minema, mind võetakse siit tunnikese pärast peale (enamusele on buss mujale tellitud, sest sinna tuleb täiega palju rahvast, mitte ainult meie ettevõte, aga kuna üks on meil kainekas, siis mõned lähevad temaga). Ehk siis võtsin pidulikumad riided tööle kaasa ja öösel lähen isa juurde, sest see pidu lõpeb ametlikult kell 01.00 – siis ma enam Põlvasse ei saaks. Homme siis lähen mingil ajal Põlvasse, aga eks näis täpsemalt, millal ma üles saan 😀

Teile ilusat nädalavahetust! 🙂 Mis teil endal plaanis on? Ma lähen just üritusele, kus ma tean ainult enda töökaaslasi, teised on võõrad, aga nagu meil on ka ütlus – õhtu lõpuks on kõik tuttavad 😀

Kontori puhkeruumis reedel kell 18.00 ainukesena 😀 Ma olen harjunud hommikuti tunnikese ainukesena olema, sest ma jõuan nii vara, aga õhtuti mitte, sest siis ma lähen alati enne viit tavaliselt ära, et rongile jõuda. Vot selline lugu siis täna 🙂

Advertisements

Pühapäev Moostes ja Räpinas (palju pilte!)

Täna käisime sõbrannadega Moostes. Mina ei olnudki seal varem niimoodi sees käinud, mu mõlemad sõbrannad olid (üks elab nagunii Põlvamaal). Et saime seal mõisa juures pilte teha ja nii imeline ilm oli – nagu suvi oleks olnud! Hiljem sõitsime Räpinasse, kus käisime söömas, siis tulime Põlvasse tagasi ja siis mu Põlvamaa sõbranna viis Tallinnas elava sõbranna rongile. Et selline väga tore nädalavahetus oli! Hendrik jõudis ka just Harjumaalt tagasi ja nüüd veits lebotame lihtsalt. Ja eile sai sõbrannadega õhtul niisama meie juures istutud, kaarte mängitud ja mingeid lollakaid Facebooki chati videoid tehtud, kuhu sai väga haiged filtrid peale panna, mis hääle täiesti teistsuguseks muudab. Me lõbustasime end sellega pea kaks tundi ja naersime nii, et pisarad lausa silmis. Nii täiskasvanud pea 30-aastased naised kõik 😀 Aga nii lõbus oli lihtsalt. Vahel on nii hea end nagu teismelisena või täiesti lapsena tunda, kohe hoopis lõbusam on olla 🙂

Ja eile ma avastasin, et magamistoas Hendriku nagidel oli eelmiste omanike ajast mingid nimed jäänud, ma kunagi ka juba märkasin seda, aga unustasin vahepeal ära. Ja arvake ära, kes siin kunagi elas? Keegi, kelle hüüdnimi oli samuti Jannu 😀 Ehk see inimene ennustas nagu tulevikku ette, et tulevikus kolib siia samuti Jannu 😀

Kunagi elas Hendriku korteris ka mingi Jannu ja nüüd ka 😀 Väga äge ikka 😀

Mooste mõisa pargis, nii imeline ilm oli! 🙂

Must kleit on alati kindel valik, sest kui sa oled juurde võtnud, siis see katab pekid enam-vähem kinni!

🙂

Ma ei tea, miks ma alati poseerima hakkan, kui minust pilti tehakse, aga ma olen harjunud iga klõpsu peale erinevat poosi tegema, mis kokkuvõttes on kõik suht sarnased. Ja vahel ei kuku need eriti hästi välja – nagu see konkreetne näide.

Kivil istus väike konn 😀

Tegelikult täitsa suur konn 😀

Väga tore pühapäev oli! 🙂

Täna oleks päikseprille ka vaja läinud, aga olen need suvega kuhugi ära kaotanud. Ühed on tegelikult veel, aga mu lemmikud on ära kadunud. Tüüpiline mina, kes asju vahel kaotab!

Mooste mõis 🙂

🙂

Elu on hea 🙂

Mu käsi on ikka veidra kujuga siin 😀

Virk ja kraps 😀

Mõisapreili in da action 😀

🙂

Selline asend toob alati lõualoti välja 😀

Kelmikas Jannu!

Ainult poosetaks!

 

 

 

😀

Lõikasin oma sõbranna pildilt välja, sest ta ei taha, et ma temast blogis pilte üles paneks, Facebooki võib, aga blogi on tema jaoks liiga avalik koht. Ja ma mõistan seda täielikult, sest inimestel ongi erinev privaatsuse vajadus – kui ei taha, siis ei taha, ma ei ole kunagi peale käinud ka, et kas ma ikka võin jne. Ehk siis – blogijad kuulavad ja jätavad pildid blogisse panemata, kui teine inimene seda ei soovi. Endast võin ma miljon pilti panna, sest mina olengi edev ja natuke nartsissismile kalduv inimene. Ma tean seda ise ka 🙂

Vol 2 🙂

See pilt on üks mu lemmikuid! 🙂 Koos sõbrannaga meeldis eriti, aga just see ka, kuidas ma ise siin välja näen. Ma olen sellepärast minevikus tihti puid alla saanud, et ma olen avalikult julgenud öelda, et ma pean ennast küllaltki kenaks naiseks, sest seda peetakse ülbuseks. Ja ma endiselt pean! Pidasin isegi siis end enam-vähem okeiks, kui ma 87 kg kaalusin. Mõned arvavad, et see on ülbus, aga mina leian, et iga naine peakski ennast ilusaks pidama. Ning ei – ma ei mõtle siin seda, et peaks arvama, et appi, ma olen maailma kõige kenam naine ja teised on koledad, sest ilmselgelt nii ju pole, sest eesti naised on minu meelest üldse täiega ilusad! 🙂 Eesti meestel on ikka täiega vedanud. Seda viimast tuletab Hendrik mulle tihti meelde, et tal on minuga nii vedanud, aga loomulikult mitte ainult ilu suhtes, vaid ta alati mainib mulle, et tal on minuga vedanud täiskomplekti mõttes (sisemine ilu, iseloom, välimus, suhtumine elusse jne),  – vbl sellepärast olen ma end viimase aasta jooksul veel eriti ilusana tundnud. Ehk siis jah – armastus teebki veel ilusamaks – eelkõige sisemiselt ja ehk peegeldab see ka mingil määral välimusest välja. Öeldakse ju ka, et kõige kaunimad naised on õnnelikud naised! Eks selles ole oma tõetera sees 🙂

Sügis ja lehesadu! 🙂

Vol 2 🙂

Haha 😀

Räpinas 🙂

 

Väike istumine meie juures Põlvas/ Jehoova tunnistajad võiksid oma usku teistele mitte kuulutamas käia (ehk siis lugu sellest, miks mind mõned sellised inimesed närvi ajavad)

Täna on olnud päris tegus päev –  tõime Hendriku vanemate juurest meile veits mugavama voodi ja viisime vana Hendriku maale! Mul polegi kusjuures varem Dormeo madratsit veel lisaks olnud, seega nii hea ja mugav on siin voodis praegu blogi kribada. Ma lausa tunnen, kuidas nii hea on olla. No Tartus elades magasin ma aasta aega lahtikäidava diivani peal, mis alguses oli koos, aga kui Hendrik seal ööbima hakkas, siis tegime lahti – ei viitsinud enam seda kokku panna kogu aeg. Ma pole sellistes asjades üldse pirts, aga noh – ma polnud varem nii mugavas voodis maganud ka 😀 Tegelikult ma polegi üldse sellistes asjades pirts, sest ma võin kõikjal magada, rongiga Tartusse sõites piisab ka ainult korraks silmad kinni panna ja ma ärkan alles Tartus. Selles mõttes on mu eluke küll mugav, sest ma ei vaja hullult head magamisaset, et uinumine võimalik oleks.

Eile võtsid pärast mu tööpäeva lõppu peale mu sõbranna ja tema elukaaslane, kes tulid meile esimest korda Põlvasse külla! Ma polnud neid väga ammu näinud, sest nendega oli liitunud juba üle kolme kuu tagasi pisike tütar, keda mina eile esimest korda nägin! Kui me Põlvasse jõudsime, oli Hendrik juba laua katnud (kuna tal hommikuses vahetuses lõpeb tööpäev kõvasti varem) ja teki ilusti põrandale laotanud, et last saaks sinna vajadusel panna. Nii armas beebitüdruk on mu sõbrannal 🙂 Tunnistan ausalt, et hoidsin esimest korda elus nii väikest last süles, sest kui mu õel kunagi lapsed sündisid, siis mina ei julgenud neid enne sülle võtta, kui nad vähemalt pooleaastased olid (see oli siis õe esimese lapse puhul 11 aastat tagasi ja teise lapse puhul 9 aastat tagasi). Hendrik oli varem nii väikseid lapsi süles hoidnud, sest ta oli 18, kui ta kõige väiksem vend sündis, lisaks veel sõprade lapsed ka. Ja siis nii mu sõbranna, tema elukaaslane kui ka Hendrik õpetasid mind kõrval, et ma pean niimoodi teda hoidma, sest ta ise veel pead ei hoia jne. Sain ka targemaks 😀 Ma teoorias olen väga tark, sest ma olen nii palju beebiblogisid lugenud, aga praktikas… loll nagu lammas! Heaks näiteks on see, kui ma kunagi ammu oma õe lapsi hoidsin, kus väiksem veel mähkmeid vajas, pidin siis neid vahetama hakkama, kui mu kolmeaastane õepoeg mainis, et ma ta õel valesti neid vahetan, et valepidi vms 😀 Kolmeaastane laps oli ka targem kui mina 21-aastaselt!

Aga istusime  eile niisama, rääkisime juttu, sest ma polnud neid tõesti nii ammu näinud. Ega nad kauaks jääda ei saanud, sest lapse uneaeg pressis peale, millepeale sõbrannaga viskasimegi nalja, et vanasti sel ajal me alles mõtlesime, et ehk võiks õhtul peole minna jne, et saime alles kell 22.00 linnas kokku, aga nüüd hakkasid nad juba kell 19.30 Tartusse tagasi sõitma. Kuidas ajad inimesi muudavad, eksole 😀 Aga lapsuke ise oli väga rahulik ja kuigi mu sõbrannal on see esimene laps ja tal kogemus varem puudub, siis on ta üsna kindel, et teda on õnnistatud väga rahuliku lapsega. Ma ise arvan ka seda, sest kui ma olen kuulnud oma vanematelt ja õdedelt seda, milline mina beebina olin, siis mul on nendest kahju 😀 Samas Hendrik oli ka jälle hästi rahulik, aga ta on praegu ka. Ja mina… mina ilmselt mitte 😀

Ja nii see eluke vaikselt veereb. Täna vaatasime Hendrikuga “Roaldi nädala” kordust. Ma olen alati öelnud, et see saade meeldib mulle, sest Roald on hea saatejuht. Ka eilse Jehoova tunnistajate teema puhul suutis ta olla erapooletu, mis ühe hea ajakirjaniku ja saatejuhi põhiomadus peabki olema. Minu jaoks on Jehoova tunnistajad imelikud inimesed, ma ei hakkagi seda varjama. Ma leian, et kui sa ise tahad sellesse uskuda, siis usu, aga no mille kuradi pärast peab ukselt-uksele seda tõde kuulutamas käima? Või siis linnas seda üritama teistele pähe määrida? See on kohati võrreldav nagu veganlusega – on väga normaalseid veganeid, kes on ise veganid ja lasevad teistel rahus omnivoorid olla, aga siis on jälle need, kes ei suuda sinuga samas seltskonnas olla, kui sa liha sööd ja kes tahavad sind kogu aeg muuta – ja kes ütlevad, et sa oled halb inimene, kui sa pole nende moodi. Nagu mind kotiks! Täpselt sama on Jehoova tunnistajatega. Õnneks oli seal ka inimesi, kes ütlesid, et nad suhtlevad oma perekonnaga, kuigi nad pole Jehoova tunnistajad. Ja samas oli ka neid, kes olid sellepärast suhtluse katkestanud, sest nende perekonnas oli inimesi, kes ei olnud Jehoova tunnistajad.

Eriti kahju oli mul Jehoova tunnistajate lastest, konkreetselt sellest ühest perekonnast, kus pisike poiss vastas, et ta ei tohi sünnipäevasid pidada, sest Jehoova ei luba. Lisaks on keelatud jõulud ja vereülekanded, sest noh – kui see viimane ka eluliselt vajalik on, siis ikkagi ei tohi, sest veri on püha jne, et pigem las sureb oma laps ära, aga teise verd ei tohi anda. Idioodid! Jõulud ja sünnipäevade keelamine – no olgu, see ei kahjusta kedagi konkreetselt, aga muud asjad… Jehoova tunnistajad usuvad ka veel, et varsti on maailmalõpp käes (Armageddon) ja kuna nemad on nii tublid oma usu pärast olnud, siis neid ootab ees siis taevariik, meid teisi aga igavesed põrgupiinad põrgus. Ütlesin Hendrikule ka, et kui nii peakski minema, siis ma pigem põlen põrgus, kui nende lollusi järgin, Hendrik arvas sama.

Ma ei tahaks oma blogis Jehoova tunnistajaid solvata, aga no ma ei saa vist teistmoodi, sest sama hästi võiksin mina nende tunnistajate ukse taha minna ja öelda, et no krt, mis mõttes te sünnipäevi ei pea, kingitusi ei tahagi või, jõuluvana ei käigi, enne abielu ei seksigi, krt, jääte orgasmidest ilma ju 😀 Lisaks sellele lasete kas või oma lastel ära surra, aga vereülekannet ka teha ei või… Mu isa tegi nendega üks kord nalja, kui nad meile ukse taha tulid (kui me Riia tänaval elasime veel terve perega ja ma laps olin), hakkasid oma joru ajama ja mu isa võttis mingid roppude laulude plaadi, pani selle mängima ja ütles, et no kuidas teile see meeldib, et seal palju paremad elutõed kui teie idiootsus. Arvate võite, et Jehoova tunnistajad lasid kahe sekundiga meie juurest jalga ja panid vist kuhugi märke, et meid pole mõtet enam külastada 😀 Labane teguviis, aga ma ise oleks samamoodi teinud, sest minu koju ei tule keegi mind ümber õpetama. Ja kuna nad käisid suht tihti ja kui lihtsalt ütlesid, et sa ei taha neid kuulata ega lasknud neid sisse, siis nad tulid millalgi uuele katsele – seega tuli karmimad meetmed käsile võtta.

Et siis jah – inimene võib olla Jehoova tunnistaja, vegan, mormoon, niisama kristlane, kes iganes, aga kui mulle hakatakse pähe määrima nende elutõdesid, siis ma hakkan neile ka ausalt rääkima, miks sünnipäevad, jõulud, abielueelne seks, liha jne head asjad on. Minu moto on see, et elage oma imelike tavade järgi, aga mind jätke sellest välja. Näiteks 14-aastaselt õppisin ma Tartus mormoonide juures hispaania keelt, see oli tasuta õpe, kestis umbes neli-viis kuud, sest õps läks ära, uut asemele ei tulnudki, aga nemad ei surunudki kordagi oma usku peale (kuna õps oskas mingil määral eesti keelt ka, siis ta rääkis tunnis segamini eesti, inglise ja ka hispaania keelt, millest siis viimast ta meile õpetaski). Win-win olukord mõlema jaoks, sest ma sain hispaania keeles targemaks (siis oli mul ainult seebikate tarkus, sest ma ei käinud veel gümnaasiumis, kus ma hispaania keelt sain õppida, Mehhikos polnud ma siis ka veel elanud) ja nemad ei jätnud endast halba muljet, inimesed tahtsid seal tundides käia. Ma oleks juba siis tundidest loobunud, kui keegi oleks mulle oma usku peale suruma hakanud.

Vot sellised lood siis. Kuidas teie igasugustesse usuhulludesse suhtute? Võtaksite Jehoova tunnistajad avasüli vastu ja kuulaksite ära või saadaksite kohe põrgusse?

Aga muidu on elu hea, Hendrik tegi just süüa, mida ma varsti sööma lähen, ta ise sõitis Tartusse sõbraga ujuma, ma niisama chillin hetkel. Kuna ilmad on nii jahedad, siis kontoris oli sel nädalal väga külm olla, sest küte pole seal veel sees (esmaspäevast pannakse) ja meie puhur jamas veits (mis ka sooja õhku annab), meil siin Põlvas hakati juba neli päeva tagasi kütma – nii super ikka! Annelinnas elades oli alati see jama, et küte pandi heal juhul oktoobri keskpaigast sisse, ilm võis väljas juba täiega külm olla, aga kedagi ei huvitanud. Ja aprilli lõpus võeti küte välja, aga meie kliimat arvestades võib ju mais veel lund sadada… Minu meelest võiks see ikka vastavalt ilmale olla, sest mulle meeldib väga soe korter, ma olen meeletult soojalembeline inimene, aga samas suvel liigset palavust jällegi ei armasta.

Mis teil endal nädalavahetusel plaanis on?

Lauamänge täis õhtu meie juures Põlvas :)

Eile oligi siis meie juures see lauamängudeõhtu, millest ma eelmises postituses kribasin! Kõigepealt tuligi mu parim sõbranna, kes võttis kaasa Aliase, Toweri, Reaalsuskontrolli, Monopoly (mida me siiski mängida ei jõudnudki). Mul endal olid ÄSKid – nii tavaline kui ka 18+ versioon ja Reaalsuskontrolli karm versioon. Ja kuna me alguses kolmekesi olime (sõbranna elukaaslane ei saanud tulla), siis hakkasime kohe ÄSK 18+ pluss versiooni mängima. Ma olin seda kunagi kusjuures Hendrikuga mänginud – nimelt oktoobri lõpus, mil ta esimest korda minu juurde Tartusse ööbima jäi. Ma lihtsalt tahtsin temast siis rohkem teada saada 😀

Kuid ka nüüd oli huvitav! Näiteks küsimusele, et kui sa peaksid midagi tätoveerima, siis mis see oleks, vastas Hendrik endiselt, et randmele tulevikus oma tütre nime. No poja ilmselt ka, kui tuleks poeg, aga kuidagi see idee tütre nimest on tal nii südames. Ja siis mu sõbranna mainis, et no kui tütar meil kunagi tuleb, siis on Jaanikal alates 10-ndast eluaastast üks tüdrukunimi südames olnud – Hendrik kohe ütles selle nime, sest ta teab seda, aga lisas kohe juurde, et seda me veel tulevikus vaatame. Haha – talle ei meeldi see nimi nii väga. Ja need nimed, mis talle tüdrukute puhul meeldivad (või pigem üks konkreetne nimi) – see ei meeldi jälle mulle 😀 Me oleme sellest rääkinud mitmeid kordi, aga ma ütlesin sõbrannale ka, et kui küll ma Hendriku tulevikus ümber veenan! Kusjuures poisinimedega pole mul üldse ühtegi varianti nii kindlalt südames, aga tüdruku puhul on tõesti. Aga ma ei ole hetkel rase (kasutan endiselt plaastreid) – seega sinna läheb veel nagunii aega 🙂 Aga jah – seal oli veel küsimus, et kas sa usud, et oled leidnud selle õige enda jaoks, millele Hendrik vastas kohe, et ta on selles veendunud, et on 🙂 Ja mina ju ka! Nii armas. Ja küsimusele, et kas sul on olnud üheöösuhteid, sain ainult mina jaatavalt vastata, sest nii mu sõbrannal kui Hendrikul pole neid olnud (mida ma juba ka enne küsimuse ettelugemist teadsin – mina nimelt lugesin neid kogu aeg ette).

Kui olime küsimustega umbes poole peal, liitusid meiega ka mõned Hendriku sõbrad – mängisime siis need küsimused ära, mis veel vastamata jäid. Siis oli alguses võib-olla natuke kohmetust, aga saime ikka vastatud. Ja pärast mängisime Towerit (milles ma kaks korda pähe sain!), Aliast (jäin teiseks – me ei mänginud paarides, vaid kõik olid iseenda eest väljas ja arvata said ka kõik korraga).

Võtsime Reaalsuskontrolli ka ette, kõigepealt tavalise versiooni ja siis karmi versiooni. Mängisime seda kinniste kaartidega – ehk siis me ei näinud, kes meile millise iseloomustava kaardi pani. Kuna tavaline versioon on mu sõbranna oma, siis seda pole mul hetel käepärast võtta, aga praegu vaatan karmi versiooni kaarte, mis mulle siis pandi – kõige vabama seksuaalkäitumisega inimene, kõige suurem Facebooki sõltlane, kõige kahtlasema olekuga inimene, kõige kindlama pilguga inimene, kõige rajuma seksuaaleluga inimene, kõige seksikama pesu kandja, kõige suurem eneseimetleja, kõige parem grupiseksis (haha, pole proovinudki :D), kõige suurem klatšija, kõige sotsiaalselt imelikum inimene, kõige suurem seebikasõltlane, kõige põnevama eraeluga inimene, kõige karmimate seksuaalfantaasiatega, kõige aktiivsem netikommija, kõige edevam inimene, kõige suurem hipster. Ilmselt oli ehk midagi veel, aga praegu neid kaarte vaadates ei meenu enam. Meil oli ka see teema, et kuna me kõik nii hästi üksteist ei tea, siis keegi ei tohi jumala eest solvuda mingi kaardi pärast – õnneks seda ei juhtunud ka 🙂 Paljud kaardid olid nagunii suhteliselt suvalt pandud.

Kõige raskemas olukorras oli mu sõbranna, sest ta teab ainult mind ja Hendrikut, teisi nägi esimest korda. Aga täiega lõbus oli! Hiljem mängisime veel tavalist Äski ka, siis liitusid mõned Hendriku sõbrad veel. Hendriku kõik sõbrad läksid korraga kuskil südaöö paiku ära, mu sõbranna jäi veel tunnikeseks meie juurde, lobisesme niisama. Väga tore õhtu oli! 🙂 Kunagi peaks kindlasti veel kordama seda.

Täna on totaalne sügis käes, kuupäevaliselt algabki täna – ilm on ka vastav, täiega kallab! Täna ilmselt plaanime Hendrikuga “Roaldi nädala” korduse ära vaadata (jee, uus hooaeg algas) ja ETV pealt hakkas eile saade “Trumpi müüri radadel”, kus grupp eestlasi reisis pikalt Mehhiko-USA piiri ääres. See saade on ilmselt väga põnev, “Ringvaates” käisid need eestlased sellest pikemalt rääkimas. Täna on täpselt selline tubane pühapäev, kus teleka ees niisama olla ja eilseid snäkke süüa, mis meil järele jäi. Aga ülitore õhtu oli tõesti! Nüüd on siis niisama kodune chill ees ootamas!

Mõned pildid ka eilsest – minust ja Hendrikust siis 🙂

Jah, just sellepärast ma hammastega ei naeratagi, sest ma näen välja nagu krõll siis 😀

😀

See oligi juba siis, kui kõik teised olid ära läinud ja mu sõbranna oli meil veel külas 🙂

Kui tahad midagi pildistamise ajal öelda 😀

Kusjuures selle pildi ajal ütles mu sõbranna, et aja selg täiesti sirgu, mida ma ka tegin (mul on omane suht küürus olla). Naljakas on see, et Hendrik tundub pikem ka siin, kuigi ta tegelikult ei peaks olema, sest ta on 180cm, ma 182. Aga ma olen võib-olla kängu jäänud 😀

🙂

Minu imeline Hendrik! 🙂

Jaanika, sa ei oska piltidel naeratada hammastega 😀 Ära enam ürita 😀

🙂

Väga tore õhtu oli! 🙂

Oma blogisse panin nüüd miljon pilti, aga Facebooki lisasin meist selle 🙂

Nädalavahetust nautides

Ja ongi esimene töönädal Põlvas elades läbi! Mu organism veel harjub selle varajase ärkamisega – seega hommikud on kohati rasked. Kui ma Tartus elades läksin vahel kell 01.00 magama ja ärkasin kell 08.00, siis oli enam-vähem olla, aga kahjuks ei kehti see siis, kui ma lähen kell 23.00 magama ja ärkan kell 06.00, kuigi unetunde teeb see ju arvuliselt sama välja. Katsetasin see nädal ka sellist asja, aga taipasin, et pean kindlasti kell 22.00 magama minema ehk siis vähemalt kaheksa tundi tuduma. No rongis ma põõnan nagunii – pärast seda, kui klienditeenindajale kuupilet näidatud, panen ma silmad kinni ja ärkan Tartus üles. Õnneks seda ohtu ei ole, et ma mööda sõidaksin, sest Tartu on viimane peatus (tagasi Põlvasse tulles küll oleks, sest siis on Koidula viimane peatus, aga õhtul mul pole und ka enam). Ja õnneks pole mul iial unega probleeme olnud, jään alati suhteliselt kohe tuttu – seega 40 minutit rongisõitu mõjub mulle väga hästi 🙂

Esimene nädal reaalselt koos elades on möödunud nii, et me pole Hendrikuga eriti näinudki, sest ta jõuab siis, kui ma juba magan. Järgmisel nädalal on tal hommikune vahetus, siis näeme õhtuti ka. Ja homme on meil Põlvas meie juures juba lauamängudeõhtu, kuhu ma viimasel hetkel (kuna algselt oli hoopis teine plaan selle õhtuga, aga mu Tartus elav sõbranna jäi haigeks) kutsusin küll enda sõpru ja tuttavaid, aga kuna kõik on kas ära, haiged või plaanid juba tehtud, siis tuleb ainult mu Põlvamaal elav sõbranna. Võib-olla tulevad ka mingid Hendriku sõbrad, eks näis. Ja kui ei tulegi rohkem, siis kolmekesi saab ka lauamänge mängida, me oleme seda varemgi teinud 🙂

Kusjuures mul endal pole eriti lauamänge, aga mu sõbranna võtab kõik oma varud kaasa – tal neid juba jagub! Seega tuleb selline tore istumine. Hendriku sõpradel on Facebookis selline grupp, kuhu ma panin ka üles, et kõik on siia oodatud (ma kuulan ka sinna, seal ongi siis Hendriku sõbrad ja nende abikaasad/elukaaslased). Sinna tihti pannakse üles, et tulge külla sel nädalavahetusel jne või kui keegi sünnat peab vms.

Aga muidu on tore nädal olnud, väga kiiresti on see möödunud ka, Hendrik jõuab varsti töölt koju ja eks siis näha ole, mis me teeme – kas oleme kodus või läheme sõidame kuhugi, nagu meil vahel ikka kombeks on, eriti just reede õhtuti (ja laupäeviti ka muidugi, aga homme ilmselt mitte).

Vot sellised lood siis. Mis teil nädalavahetuseks plaanis on?

Laupäev Sibulatee puhvetite päeval (Alatskivil, Kolkjas ja Varnjas)/ “Võta või jäta” – väga hea uus kodumaine film, kui selle lõpp ainult teistsugune oleks… /Mõned filmid, mida ma viimasel ajal vaadanud olen

Ja ongi puhkus peaaegu läbi saanud! Täna oli meil Hendrikuga tegevust täis päev, sest hommikul me mõtlesime kõigepealt, et mida selle üpris kauni laupäevaga üldse peale hakata. Googeldamine viis meid selleni, et täna toimus Sibulatee puhvetite päev 2018, kuhu me oma sammud (loe: auto) seadsime! Me kumbki pole varem sellest üritusest osa võtnud, aga see on lausa kolmas kord, kus paljudes Peipsi järve äärsetes piirkondades väga erinevaid asju müüakse alustades sibulatest lõpetades kõikvõimaliku käsitööga. Meie plaan oli külastada Alatskivi, Kolkjat ja Varnjat.

Kõigepealt sõitsime Põlvast Alatskivile. Ma ei ole vist seal varem käinud, vähemalt ma ei mäleta küll, et oleksin, Hendrik pole sinna ka juhtunud. Olime seal laadal, sõime kooki – sellega kusjuures oli see teema, et seda maitsvat maiust ei saanud osta, vaid pidi mingi pildikese värvima ja siis selle vastu anti kook. Rahvast oli piisavalt, mingi bänd mängis ka. Sealt ma ostsin ühe pluusi ka – maksis kaks eurot ainult, panin selle õhtupoole juba selga (kui Võrru kinno läksime, aga sellest juba hiljem).

Alatskivi laadal 🙂 Ootan, kuidas Hendrik kaarti värvib, mina tegin selle juba ära.

Vol 2

 

Pärast Alatskivi sõitsime korraks Kolkjast läbi, aga sealsel laadal ei peatunud, vaid suundusime otse Varnjasse. Varnja oli nendest kolmest kohast minu lemmik – väga ägedad laadakohad, müüdi erinevat toitu ja esemeid, rahvast oli palju. Me ostsime suitsuvorsti, patsijuustu (ma polnud sellest varem kuulnudki, aga Hendrik on seda söönud), latikat, mett. Midagi ehk oli veel, aga hetkel ei meenu.

Varnjas 🙂

🙂

Varnja laat

Rahvast ikka jagus

Ilus maja Varnjas!

 

Pärast Varnjat sõitsime korraks kodust läbi ja siis võtsime suuna Võrru, et seal kinno minna! Me kumbki polnud seal varem kinos käinud, aga Hendrik oli seal saalis mingil muul üritusel käinud. Nagu väiksemate kohtade puhul ikka, siis pannakse see kino püsti ainult siis, kui mingi film on, mida nad näitavad.

Ma teen harva peegliselfisid, aga sel korral siis sai tehtud. Seda pluusi pole siin küll palju näha, aga selle ma ostsin Alatskivi laadalt. Ehk siis kodus väike puhkepaus ja siis suund Võrru!

 

Võrru läksime sellepärast, et ma hiljuti nägin uue kodumaise filmi trailerit. Ja kuna alles eile jõudis see film ka kinno, siis plaanisime selle ära näha. Filmiks oli “Võta või jäta”, mis räägib eestlasest Erikust, kes töötab Soomes kalevipojana ja elab tavalist elu, kui järsku saab teada, et ta eks sai temalt lapse (nad pole pikalt suhelnud – seega mees ei teadnudki, et naine üldse temast rasedaks jäi). Kuna naine ise ei taha last endale, võtab meese tüdruku enda hoole alla, sest vastasel juhul läheks see laps lastekodusse. Film ise räägibki 30-aastasest mehest, kes siiani on suutnud mitte täiskasvanuks saada ja kes on alati emme-issi tiiva alla olnud, aga peab nüüd eluga silmitsi seisma. Kuidas saada hakkama väikse beebiga, kui iseendagagi pole 30 eluaasta jooksul õpitud elama? Milliseid raskusi peab mees ületama? Kuidas veenda lapse ema oma lapsest mitte loobuma? Kas Erik üldse suudab kunagi seda last armastama hakata? Nii palju küsimusi, millele annab ehk film siis lõplikult vastuse.

Film ise on väga hea, trailer oli paljutõotav, film ise õnneks ei jäänud trailerile ka sugugi alla(nagu mõnikord juhtuda võib, et trailer on hea, aga film ise on jama). Ma ei hakka lõppu ära rääkima, aga üht ma siiki ütlen – kui see film poleks niimoodi läbi saanud, nagu see sai, siis oleks see minult 9.5 punkti saanud (10-palli skaalal). Kuna filmi viimased 10 minutit mulle absoluutselt ei meeldinud, siis annan 8 punkti. Kuid siiski – soovitan väga! Head näitlejad, läbimõeldud dialoogid, mõtlemapanev süžee! Kui üksikemadus on Eestis pigem levinud asi (kahjuks!), siis üksikisandus seda pole. Tegelikult on see raske mõlemal juhul, aga arvatakse millegipärast, et üksikisadel on veel raskem, sest… nad pole emad ju. Natuke kahepalgeline suhtumine.

Kui keegi on juba jõudnud seda uut filmi vaatama minna, siis mis emotsioone see tekitas? Mulle üldiselt eesti filmid ei meeldi, aga see film vägagi meeldis, ainult lõpp tõmbas natuke seda fantastilisust alla.

Olen siin vahepeal veel filme vaadanud. Näiteks vaatasin ära suhteliselt palju kiita saanud “Lady Birdi”, mis minus endas mingeid huvitavaid emotsioone ei tekitanud. Lõpp oli lausa nii igav, et jäin tuttu. Iseenesest polnud filmi ideel viga, aga ma ei suutnud end 17-aastase peategelase Christinega samastuda. Võib-olla oli asi minus endas, aga asi jäi minu jaoks lahjaks. Jällegi ei olnud ma selle filmi lõpuga rahul.

Eile vaatasime Hendrikuga ühe prantsuse filmi ka ära – “Les combattants” – see on lugu armastusest, mis viib alguses iseloomult väga erinevad noored teineteisele lähemale. Filmis on valu, eneseületamist, pisaraid, mõistmist, armastust, seksi – seega täitsa vaadatav film oli. Mõned prantsuse filmid on nii imelikud, et mul on alati suur eelarvamus nende suhtes, aga see oli täitsa okei.

Õudukatest olen vaadanud ära “The Bye Bye Mani”, mis oli suhteliselt tavaline, ei midagi erilist. Eriti õudne see ka polnud – seega pigem ei soovita. Siis vaatasin veel ära “Happy  Death Day”, mis oli täitsa hea õudukas, mitte küll eriti hirmus, aga pani mõtlema küll, et mis filmi lõpus saama hakkab. Lugu räägib siis ühest naisest, kes peab mitmeid kordi oma sünnipäeva läbi elama, mille lõpus ta mõrvatakse… Ja siis ärkab ta jälle üles täpselt samal päeval ja peab uurima hakkama, miks teda tappa tahetakse. Kuigi ta üritab kogu aeg ennast surmast päästa, siis see ei kipu õnnestuvat… Seda õudukat ma pigen soovitan, hirmus see eriti küll pole, aga lihtsalt pakub mõtlemisainet, mis on õudukate puhul teine oluline fakt.

Vot selline lugu siis täna 🙂 Mis filmid teile huvi pakuvad? Võite häid filme soovitada, eelistatavalt õudukaid 🙂 Ja kas mõni hiljutine kodumaine film on teile ka hinge läinud? Kuidas teil nädalavahetus sujus? Me hakkame Hendrikuga midagi telekast vaatama, joome õlut, sööme küpsiseid ja seda patsijuustu, millest ma polnud varem midagi kuulnud 😀 Homme saab veel puhata, aga siis hakkab tavaline elurütm jälle pihta!

Niisama jutt/ Saade “Kontakt” – kiidan taevani/ Mõne sõnaga sellest, kuidas mulle hinge läks, et Kristallkuul ja Agnes kirjutasid, et Tinderist ilmselt pole võimalik kedagi leida…

Elu läheb oma rütmis. Ehk siis kahe nädala pärast samal ajal elan ma juba Põlvas! Mul algabki järgmisel reedel nädalane puhkus ja ülejärgmise nädala jooksul ma siis kolingi. Kusjuures samal ajal saame me tööl ruume juurde (kuna meil on aina enam rahvast) ja seal toimub ka mu laua ümbertõstmine teise ruumi. Seega saab huvitav olema – nagu öeldakse ka, siis septembrikuus kõik on uus 🙂 Ma veel pakkima ei ole hakanud, aga järgmisel nädalal hakkan. Nagu ikka – jätan ma alati kõik asjad viimasele minutile 😀

Täna käisime Hendrikuga niisama Põlva kesklinnas jalutamas, istusime uue keskväljaku platsil ja meenutasime oma kooliaega. Minu jaoks pole 1.september enam ammu koolipäev olnud, Hendrikul veel mõned aastad tagasi oli, kui ta ülikoolis magistris käis (ta lõpetas selle eelmisel suvel, tal läks sellega mõni aasta kauem, sest lõputöö venis). Minu jaoks oli viimati koolipäev 2012.aastal, kui mul kutseka viimane aasta algas. Pärast seda pole enam vahet olnud, sest tööinimesena nagunii kolme kuud puhata ei saa. No lasteaias või koolis töötades vist kuskil 2,5 kuud saab, aga mujal küll mitte.

Kuid sellised mälestused on alati head. Näiteks mu esimene koolipäev Puhjas, kus ma algklassides sain ühe tüdrukuga heaks sõbrannaks, kelle vanaema töötas mu emaga Puhja kaupluses koos. Selle puhul oli ka see huvitav, et mu ema oli selle tüdruku vanaemast kaks kuud vanem 😀 Nimelt mu ema oli 37, kui mina sündisin – seega juba natuke vanust oli (mul on kaks vanemat õde ka), tolle tüdruku ema oli kõigest 26 siis, kui tütar kooli läks. Tollel ajal oli see meie jaoks naljakas, sest laste mõttemaailm on ikka teistsugune, nüüd on see lihtsalt fakt, et elu ongi selline.

Tahtsin veel sellest kirjutada, et kuna Hendrikul on Põlvas hetkel veel ainult kolm kanalit (varsti on juba rohkem, hehe), siis siin olles olen ma rohkem ETV-d ja ETV 2-te vaadanud. Jah, ma tean, et kultuurne inimene peaks ütlema, et ta ainult ETV-d vaatabki, sest muu on puhas rämps, aga mina kahjuks nii kultuurne pole – mulle nimelt meeldivad erakanalid rohkem. Kuid see selleks. Nimelt on mul üks saade, mis mulle täiega on meeldima hakanud. Jah, meeldivad ka “Heureka” ja “Eesti mäng”, mida ma jälginud olen, aga eriti meeldib mulle “Kontakt” – see on nimelt selline saade, kus intervjueeritakse erinevaid näitlejaid. Näiteks eilses saates olid Andrus Vaarik ja Argo Aadli (kes on minu meelest ülihea näitleja!). Need saated on ehk kordused, sest kui saates oli Elisabet Reinsalu, siis lõi saate lõpus alla, et see oli tehtud 2015. Kuid kõige rohkem on mind liigutanud see saade, kus oli külaliseks Ursula Ratasepp, ta ongi pigem teatrinäitleja, filmides on vähem mänginud, aga konkreetselt seda tema esitatud monoloogi armastusest kuulates tulid mul endalgi pisarad silma! Hämmastav on selle juures see fakt, et ta pole seda ise kunagi teatris mängima pidanud, see pole tema roll olnud – lihtsalt kunagi üks noormees kinkis selle talle ja hiljem sai ta selle pulmadeks. Seega on see temaga kaasas käinud pikka aega ja see esitus oli lihtsalt võimas! Mul tulevad siiani külmavärinad peale, kui ma sellele mõtlen. Ja ma olen seda juba mitmeid kordi kordusest kuulanud ja ilmselt kuulan varsti veel 🙂 Aga jah – “Kontakt” on hea saade, ilmselt küll juba mõned aastad vanad on need saated (vähemalt mõned küll), aga hea on ikka vaadata, sest siis ma neid nägema ei juhtunud. Ma lihtsalt ise vaatan ETV-d suhteliselt harva, aga kuna siin rohkem kanaleid pole, siis olen vaadanud. Kuigi nüüd teades, et seal kanalil on ka päris head kraami, vaatan seda kanalit ilmselt nüüd rohkem, mis sellest, et saan muid kanaleid ka varsti Põlvas vaadata 🙂

Veel üks asi, millest ma rääkida tahtsin, on Kristallkuuli hävitav postitus Tinderist. Kõigepealt mainin ära, et Kristallkuul on üks mu lemmikblogijaid, seega ma väga naudin tema postitusi. Küll aga ei tähenda see seda, et ma alati kõigega nõus oleksin. Näiteks selle konkreetse postitusega mina isiklikult ei nõustu. Kirjutasin ka sinna kommentaaridesse, et minu hämming on pigem hoopis vastupidine, sest kuigi omal ajal sai ka Flirticus tutvuda, siis Tinder oli kõvasti normaalsem (ma jõudsin seal küll ainult viis nädalat olla, aga juba selle põhjal sain aru, et see normaalsem koht). No ikka kõvasti. Inimesed olid viisakad ja normaalsed, kunagise Flirticuga võrreldes ikka totaalselt erinev koht, keegi ei lennanud mingi seksijutu või nilbusega peale (ning Tinderis olid kõik hoopis rohkem altimad tutvuma). Jah, võib-olla mul lihtsalt läks hästi selles mõttes – ei või iial teada. Igal juhul ma siis kirjutasingi, et mina väga ei mõista seda asja, et kui oled kaks aastat Tinderis olnud ja selle aja jooksul käid kaks korda deitimas, et vbl siis tõesti, kui ainult kaks korda sisse logid.

Preili Agnes tundis end aga kohe puudutatuna (sest ta oli just kommenteerinud, et temal just sarnane olukord oligi) ja vastas mu kommentaarile, et ju sellepärast ma sellest aru ei saagi, et tema ja minu meestemaitse on nii erinev, vihjates sellele, et tema oma latt on kindlasti hoopis kõrgemal ja sellepärast Tinderis ta endale kedagi ei leiagi. See selleks. Võib-olla oli asi ka hoopis selles, et ma ise tundsin end puudutatuna, sest kuidas ma saaksin laita Tinderit, kui ma seal tutvusin Hendrikuga? 😀 Ma tahtsin märku anda, et tegelikult leidub seal ka väga häid mehi vms.

Teine asi, millega ma ei nõustu nii Agnese kui Kristallkuuli puhul on see, et need naised, kes Tinderis endale kiiresti elukaaslase leiavad, kindlasti oma nõudmistest taganevad ja järeleandmisi teevad. Nemad mõlemad on selle postituse kommentaarides ära toonud, et need naised, kes kiiresti sealt kellegi leiavad, on kindlasti mingi surve all – a la bioloogiline kell surub peale, lepivad kesisema kraamiga jne. See võib muidugi niimoodi olla, aga ei pruugi. Võib lihtsalt olla ka niimoodi, et lähebki hästi või lihtsalt veab jne. Ja Hendrik oli neljas inimene, kellega ma Tinderist kokku sain (suhtlesin tihedamalt tol ajal viiega, aga üks tõesti vedas kogu aeg alt, seega ma ei viitsinud enam sellist komejanti mängida, vaid kustutasin ta kõikjalt ära) ja kuigi kõik eelnevad kolm olid ka suht okeid inimesed, siis nad polnud minu jaoks. Seega ma teadsin, mida ma otsin – nendes eelnevates seda miskit ei olnud. Mis ei tähenda, et nad oleksid halvad inimesed, lihtsalt mulle ei sobinud. Kui ma Hendrikuga tuttavaks sain, siis sulgesin Tinderi suht ruttu pärast seda, sest olin leidnud selle inimese, kelle puhul ma tundsin, et temas on midagi. Siis ma veel ei teadnud, mis sellest kõigest saama hakkab, aga sisetunne ütles, et temas on midagi erilist. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma selles veendunud olen 🙂

Mul on tunne, et selle Tinderi värgiga me kõik võtame seda liiga isiklikult. Agnes ja Kristallkuul võtavad seda isiklikult, sest nende kogemus siiani (ma rõhutan siiani, nad on sellest ise kirjutanud, ma ei mõtle seda praegu välja) pole olnud ehk see, mida nad on lootnud, minu enda puhul aga see ületas kõiki mu ootusi. Ju sellepärast on mul halb lugeda, et kõik mehed Tinderis on mõttetud jorsid, kellega nagunii midagi pole peale hakata (okei, nüüd ma lisasin selle teksti ise, nad päris niimoodi pole öelnud) 😀 Kuidas teie Tinderisse või üldse netis tutvumisse suhtute? 🙂

Ilusat nädalavahetuse jätku! 🙂

Edit: Unustasin – täna tehtud pilt minust ja Hendrikust Põlva uuel keskväljakul 🙂 No nii uus see enam pole tegelikult, sest see avati juunis. 20180901_141608.jpg