Ma praegu loen Anna Wahlgreni raamatut “Kooskasvamine”, mis on hetkel vist raamatupoodides välja müüdud, aga Hendrik tellis selle kellegi eraisiku käest. Nimelt Hendriku terapeut soovitas seda raamatut (jah, ta käib korra kahe kuu jooksul veel terapeudi juures, sest on kunagi depressiooni põdenud – see haigus igaveseks ära ei kaogi, aga sellega peab õppima elama. Terapeudile saab ta end avada ja professionaalseid soovitusi, kuidas depressiooni ja ka ärevushäirega võidelda, mis Hendrikul samuti vahel välja lööb) lastekasvatuse kohta. Me loeme seda Hendrikuga mõlemad – see on meeletult mahukas raamat – seega selle lugemine võtab palju aega!
Raamat on üldiselt väga hea! Anna Wahlgren on üheksa lapse ema, kes jagab oma kogemusi lastekasvatusest (ja lausa vanuses 0-16 eluaastat!). Sellel raamatul on 679 lehekülge, ma hetkel olen 250-nda lehekülje juures, kus räägitakse viiekuulise lapse elust. Lugesin ka need peatükid siiski läbi, mis mul juba lapsekasvatamise puhul möödas on – rasedus, vastsündinuga hakkamasaamine, ühekuune beebi jne.
Kuna raamatu esmatrükk oli üpris ammu (see 2003 on ka kordustrükk), siis tunduvad mõned õpetused muidugi ka iganenud. Näiteks see, et kolmekuusele lapsele võiks juba lisatoitu tutvustama hakata. E on hetkel 3.5 kuune ja ma ei plaani talle veel lisatoitu tutvustama hakata. Tänapäeval ei soovitata seda teha nagunii enne neljandat elukuud, aga rinnapiimal olev laps, kes ilusti kosub, ei pea lisatoitu tegelikult ka siis saama hakkama. Viie-ja isegi kuuekuuselt võib sellega algust teha, kui lapsel mingeid vaevusi pole ja kosub korralikult. Muidugi on lapsed erinevad ja võib perearstiga seda enne arutada, millal lisatoitu pakkuma hakata – olukorrad pole alati samad. Aga see pole mingi kohustus neljakuusele lapsele lisatoitu andma hakata, kui kõik on korras. Vabalt võib veel kuu-kaks ainult rinnapiimaga jätkata. Et selle osaga ma kindlasti nõus pole!
Õnneks on ka selles raamatus ära toodud see asi, et see täpselt kella pealt toitmine vastsündinud beebi puhul (kes on normaalkaalus ega pole enneaegne) on väga vale arusaam. Kas te teadsite, et nõukaajal oli selline süsteem levinud, et lapsele võis ainult teatud kellaaegade tagant süüa anda? A la kell 09.00, kell 12.00, kell 15.00. Haiglad promosid seda süsteemi ja kõik naised vaatasid hoolikalt kella, et kas on ikka kell juba sealmaal, et uuesti beebile rinda pakkuda või on veel vara järgmiseks toidukorraks. Ja kui beebi kisas, siis tahtsid arstid ikka, et emad ootaksid imetamisega, kui polnud see “õige” kellaaeg… Hendriku ema näiteks rääkis, et pärast Hendriku sündi oli see süsteem nii sisse juurdunud, et kui beebi muul ajal nuttis ja oli juba märgatavalt näljane, siis vaadati kella, et kas on ikka see vastav aeg mööda läinud, et kas võib juba uuesti süüa anda. Õnneks varsti enam sellist süsteemi ei juurutatud, vaid haiglad said ise ka aru, et beebi vajab ilmselt alguses tihedamini rinnapiima. Vbl mõni ei vajanud ka, aga paljud siiski vajasid. Õnneks on tänapäeval selline loll suhtumine ära kadunud, sest imikule ei saa liiga palju rinnapiima anda (hetkel käib jutt ainult rinnapiimast, rinnapiimaasendajaga on teine lugu).
Seal raamatus on ka ära mainitud see, et tihti on vastsündinu viril lihtsalt sellel põhjusel, et talle ei anta piisavalt tihti süüa. Ja kuna beebid saavad ise ka aru, et üksinda nad siin maailmas ise eksisteerimisega hakkama ei saa, siis nad reaalselt kardavadki oma elu pärast. Ehk siis on väga rahutud ja virilad, et oma murest märku anda. Äsja emaks saanud naine arvab, et beebil gaasivalud või muud vaevused vms, aga tegelikult muudaks asja see, et lapsele veel rinnapiima anda. Kuigi ema mõtleb, et ta ju alles andis! Aga beebidele ei võrdu rinnapiim alati lihtsalt täiskõhuga, vaid ka lohutusvajaduse täitmisega. Nüüd tagantjärele vaadates võisin isegi alguses mõne sellise vea teha, kuigi tegelikult oleks imetamine olnud lihtsaks lahenduseks. Kuna ta minu nägemuse järgi ju suht hiljuti sõi, siis arvasin, et asi ei saa selles olla, et tal uuesti kõht tühi oleks. Aga tegelikult ehk jäi natuke puudu ja kuigi E tundus alguses õnnelik ja ta kõht tundus täis olevat, siis tegelikult oli see ainult hetkeks, sest natuke jäi ikka puudu. Raamatus on ka hästi ära mainitud see, et kui anda nii palju rinnapiima, kui on näiteks ette nähtud, siis sellest võib küll mingiks ajaks piisata, aga beebi tunneb, et ta peabki kogu aeg oma elu nimel võitlema hakkama, sest ta kardab, et ta muidu sureb ära. Ja kuigi ta on nii väike, siis ta ta saab aru, et üksinda ta siin maailmas pikalt hakkama ei saa.
Üks osa pani mind raamatus veel väga mõtlema. Kuni beebi esimese elukuuni peabki ta olema vanemate elu keskpuntiks, elu peabki tema ümber ainult keerlema. Aga pärast seda hakkab beebi kasvama ja tahab saada osa ka täiskasvanute elust, ta ei taha vastutada selle eest, et kogu ülejäänud maailm tema pärast seisma jääb – see on liiga suur koorem tema jaoks kanda. Kui ma alguses seda lugesin, siis ma arvasin, et see autor ajab möga, aga tegelikult see kõik ilmselt ongi niimoodi. Näiteks ema, kes kahekuuse lapsega päev läbi tegeleb, mängib, käib kikivarvukil, kui laps magab, muusikat valjemaks ei pane jne, tundub ju esialgu ideaalne ema olevat – sellepärast ongi raske aru saada, et miks beebi ikkagi nii viril ja rahulolematu on, kui ema 24/7 oma last kussutab ega isegi kõvasti ei räägi, kui beebi magab. Aga kahekuune laps ei vaja tegelikult sellist ema, kes oma elust loobub ja ainult temaga tegeleb. Ta vajab ema, kes ta enda tegemiste kõrvale võtab ja neisse pühendab. Jah, ilmselgelt ei mõelda siin seda, et sa beebiga ööklubisse vms lähed, aga näiteks kui ema peab arvutis midagi tegema, siis ta võtabki beebi sinna kõrvale (näoga ekraanist eemale) ja laseb tal natuke ise olla, omaette, aga nii et ema on kogu aeg silmapiiril. Või paneb tegelustekile (nagu mina näiteks teen) ja laseb tal seal ise nina ees olevate kõristitega mängida ning jutustada. Beebil ei pea kogu ärkveloleku aeg sisustatud olema, ta tahab ise maailma avastada. Loomulikult ei tähenda see seda, et nüüd las laps ollagi ainult üksinda, aga kahekuusel ja vanemal lapsel peab olema aeg, mil ta saab ise maailmaga tutvust teha, ilma et vanemad seda segaks.
Tsiteerin raamatus toodud lauset: “Püüa luua endale selline elu, kus lapsel on võimalik olla sündmuste keskpaigas, ilma et ta ise oleks sündmuste keskpaigaks.”
Raamatus oli hästi ära seletatud see, et alates teisest elukuust on beebid tegelikult väga sotsiaalsed olendid. Selleks ajaks on möödas ka see hirm, et neile süüa ei jätku ja nad oma elu eest võitlema peavad (vastsündinud võitlevad tihti selle hirmuga). Aga nad tajuvad väga hästi ära selle, kui kogu elu käib ainult nende rütmi järgi ja nad pole sellega tegelikult sugugi rahul. Sest see on nende jaoks liiga suur vastutus, mille vanemad nende kaela lükkavad. Ja siis tundubki, et vanemad pingutavad kas või naba paigast ära, aga beebi on ikka rahulolematu. Sest nad tegelikult tahavad tutvuda selle maailmaga, kus täiskasvanud elavad (jätame mingid teatud asjad välja, mis lastele ei sobi) – a la käia kohvikus vankris olles, linnas, üritustel, aga kui vanemad eos selle võimaluse neilt ära võtavad ja ainult ümber beebi tiirlevad, siis nad ei saagi rahul olla, sest nad ei sünni siia maailma selleks, et oma maailma luua, vaid olemasolevasse kohanduda. Näiteks teise lapse puhul on asi vahel lihtsam just sellepärast, et beebi saabki kohe kohaneda ellu, mis oli perekonnal varem olemas, sest esimene laps on juba ees. Ta ei ole maailma keskpunkt ja vanemad ei jäta oma elu beebi pärast elamata, sest nad ei saa seda teha, kuna suurem laps vajab ka tegelemist. Esimese lapse puhul aga seda kõike ees ei ole.
See raamat ei ole kindlasti mingi lastekasvatuse piibel (kuigi mahult isegi paksem), aga mind on see mõtlema pannud küll. Ma ei nõustu kõigega, mis seal kirjas on, aga on asju, mida ma kindlasti oleksin võinud teatud olukordades teistmoodi teha (või siis tulevikus võin teha). Nii et mina kindlasti soovitan seda lugeda! 🙂
Lõpetuseks pilt sellest raamatust, mis on tõesti mahukas ja lisaks mõtlikust E-st 🙂
minumoodimaailm 
Kuigi mul endal lapsi veel ei ole siis ma olen ikka mõelnud, et kuidas see lapse saamine ja kasvatamine hakkab olema ja mõtlen sellel suht palju kuna plaan on ka esimene lähitulevikus ikkagi hakkama panna. Ja mulle tundub, et tänapäeval on sellega küll suht liiale mindud, et laps tõepoolest tehakse maailmanabaks ja kõik pöörleb tema ümber ja nt mu arvates see on täielik hullus kui mingid ambitsioonikamad vanemad iga päev oma lapsi erinevasse ringi ja trenni viivad ja tahavad teda 24/7 arendada ja istuvad kõrval ja loevad ja teevad ja harivad. Issand, lasku lastel olla lapsed. Ma mäletan küll enda ajast, et ikka suht palju sai mängida omaette, fantaasia töötas, mõtlesin ise ja sõpradega koos erinevaid mänge välja ja olime omaette. Keegi ei pidanud kogu aeg kõrval istuma ja arendama. Saadi hakkama ja no usun et meist on kasvanud täiesti normaalsed inimesed. Eks üks asi muidugi on tänapäeval see nutisõltuvus ja lastele lihtsalt visatakse kõiksugu ekraanid ette ja las olla, noh muidugi vaadaku vahepeal multikaid ja olgu, aga et mitte liiga palju. Ideaalne oleks kui laps ise mängiks ja paneks mingit legot kokku ja teeks midagi ilma telefonita. Nagu meie seda tegime 😀
Ühesõnaga selles osas olen ma raamatus öelduga nõus, et laps ei pea olema tegevuste keskpaik vaid seal keskpaigas ja usun, et selle lapse vanemate suhe peaks tulema prioriteediks, sest kui vanemad on õnnelikud siis on laps ka õnnelik. Eks see on ikka nigel küll kui palju muutub paari vahel peale lapse saamist, sest ega see laps ju ei saadud selleks, et see vanemaid lahku ajaks.
Laps on sul igatahes nunnu:)
Birks, eks see on õige, et kõiges peab tasakaal olema. Kui suurematest lastest juba rääkida, siis mina leian, et liiga range ja täielik vabakasvatus on väga valed kasvatusviisid. Laps ei pea kõike saama, mida ta tahab. Ei ole nii, et poes on uus mänguasi ja ta peab selle kohe saama. Samas – ei saa ka niimoodi, et üldse midagi lapsele ei luba, sest ta on siiski laps ju, mänguasjad samuti arendavad teda. Ning siinkohal see loogika väga ei päde, et meil polnud väiksena suurt midagi. Siis olid teised ajad, inimesed olid vaesemad ja kui ka raha jagus, siis polnud neid asju lihtsalt kuskilt saada – letid olid toiduainetestki vahel tühjad või inimesed pidid talongiga järjekorras seisma ja vedas, kui su nina alt kaup otsa ei saanuud. Ja no muude asjade puhul on sama loogika.
Ok, ma tegelt rääkisin enne rohkem 80-ndate inimeste olukorrast, aga 90-ndatel ka see asi veel palju roosilisem ei olnud 😀
Ma näen vabakasvatuse all midagi hoopis muud. Näen seda, et lapsel lastakse olla vaba inimene. Lapsel võivad olla omad soovid, unistused ja emotsioonid. Vabakasvatusega laps võib ju seda mänguasja soovida aga tal on lubatud ka selle mitte-saamises pettuda. Samas seletatakse vabakasvatusega lapsele miks ta seda mänguasja ei saa (mitte lihtsalt “sest mina ütlesin nii”). Seega on minu nägemuse järgi vabakasvatusega laps täieõiguslik ühiskonna liige koos oma vabaduste ja kohustustega. Vabadusega omada iseenda unistusi, soove ja saladusi ja isiklikku elu. Vabadusega valida omale meelepärased hobid ja sobilikud sõbrad. Vabadusega öelda (teistega arvestades muidugi) välja oma arvamus. Kohustusega olla aus ja tähelepanelik ja õiglane. jne.
Muidugi iseasi, kas kõigile vabakasvatus sobib. On piisavalt arvamusi (mis ei pruugi valed olla), et liigne valiku-vabadus on lapsele stressirohke. Seega valivad osad vanemad kindlasti “sest mina ütlesin nii” kasvatus-viisi. Tõenäoliselt oleneb ka lapsest.
Siiski ei tähenda vabakasvatus kasvatamatust.
Aga minu meelest seal ongi oht liiga palju vabakasvatust lubada, mis pole enam hea. Samas – mul on muidugi lihtne rääkida, laps on nii väike. Tuleviku ette ei näe ja vbl söön igas asjas sõnu, mida ma praegu arvan 😀 Sest ma ei oska erinevaid olukordi ju ette näha.
Vabakasvatusel ja kasvatamatusel tuleb vahet teha. Need ei ole samad asjad.
Jah, aga piir võib olla vägagi hägune.
Ka mul on see raamat kodus olemas ja olen oma kahekuuse kõrvalt sealt ka abi saanud… meil oli esimesel elukuul probleem et pisike õhtuti lihtsalt hüsteeriliselt nutab, rinda pakkudes läks asi ainult hullemaks kuid seal raamatus seletas, et beebil on lihtsalt kohanemisraskused meie maailmaga ja aitab see kui temaga toas ringi käia ning lihtsalt temaga tema nutust kõvemini juttu ajada. Lõpuks ta hakkabki nutu asemel sind kuulama ja rahuneb.
Tundub et peab seda raamatut rohkem sirvima 🙂
Jah, ma olen ka nii teinud 🙂 Seal raamatus on tõesti häid nõuandeid!
See nõukaaegne kellaaja järgi söötmine – kohutav! Ma olen paaaaalju oma vanaemaga (82a) lastekasvatusest rääkinud ja tema nt ei järginud sellist lollust. Mu ema minu ja mu õega veel vähem. Mõni ikka suutis oma peaga ka mõelda 😀
Samas isa suguvõsa poolel järgiti kõiki soovitusi. Kaasaarvatud seda, et last ei tohi süles hoida, muidu hellitad ära🙄
Need olid nõmedad soovitused jah! Õnneks on see kõik minevik 🙂
Olen selle pealkirjas toodud mõttega väga päri, ainus häda on selles, et mõnusasti kõigi mugavustega korteris elades, kolmeliikmelises perekonnas, ei ole seda päris elu just eriti palju: pole aiatöid, pole ahjukütmist, pole puudelõhkumist ega midagi muud taolist. Kohti, kuhu koos paarikuuse imikuga niisama aega veetma minna, pole ka just palju. Mina näiteks käisingi lapsega igasugu huviringides mitte sellepärast, et teda hirmsasti arendada, vaid selleks, et mina ise (ja laps ka) vahel kodust välja saaks. Mu laps oli ka muidugi eriliselt rahutu, pidin kõiki koduseid toimetusi tegema laps süles ja kui talle tundus mu tegevus igav, ei olnud ta ka seal rahul (selles mõttes ei ole läpaka taga istumise näide eriti õnnestunud, et lapsel ei ole selle tegevuse jälgimisest eriti midagi õppida, ja vähemalt mina küll ei suutnud sel perioodil röökiva lapse kõrvalt piisavalt keskenduda, et isegi hädavajalikke asju arvuti taga teha).
Seda küll jah, et kõigile see näide ei sobi ilmselt.
Oo jaa, mäletan seda raamatut! Esimese lapse kõrvalt oli see mõnda aega mullegi omamoodi piibel. Maailma lapse silmade läbi on seal tõesti hästi seletatud ja esmakordselt emaks saanule pakub teos kindlasti tuge ja häid mõtteid.
Aga paari aasta eest, teise lapsi sündides, kui “Kooskasvamise” jälle kätte võtsin, ma sama vaimustust enam ei tundnud. Eriti jäi mind häirima see, kuidas autor tunnistab, et ühe lapse ta n-ö rikkus ise ära: ta oli sel ajal depressioonis ning seetõttu ignoreeris oma titat, ei hoidnud temaga silmsidet, käitus nagu robot. Ja tagajärjeks oli rikutud psüühikaga laps. Siis ma mõtlesingi, et OK, üheksa last küll, aga no milline ema sel viisil käitub. Lisaks ta arvukad , aga lühikesed abielud – see oli ka paras häirekell. Nii et mina seda raamatut enam lugenud pole. Aga see on ainult minu seisukoht muidugi.
Mina soovitan lugeda hoopis “Prantsuse lastetuba” – väga eluterve ja humoorikas raamat. Mulle meeldis.
Vot neid fakte ma selle autori kohta ei teadnudki. Aga jah – ilmselt peab vaatama, mida sealt kuulda võtta ja mida mitte.