Raamat “Kooskasvamine” (Anna Wahlgren) – “Püüa luua endale selline elu, kus lapsel on võimalik olla sündmuste keskpaigas, ilma et ta ise oleks sündmuste keskpaigaks.”

Ma praegu loen Anna Wahlgreni raamatut “Kooskasvamine”, mis on hetkel vist raamatupoodides välja müüdud, aga Hendrik tellis selle kellegi eraisiku käest. Nimelt Hendriku terapeut soovitas seda raamatut (jah, ta käib korra kahe kuu jooksul veel terapeudi juures, sest on kunagi depressiooni põdenud – see haigus igaveseks ära ei kaogi, aga sellega peab õppima elama. Terapeudile saab ta end avada ja professionaalseid soovitusi, kuidas depressiooni ja ka ärevushäirega võidelda, mis Hendrikul samuti vahel välja lööb) lastekasvatuse kohta. Me loeme seda Hendrikuga mõlemad – see on meeletult mahukas raamat – seega selle lugemine võtab palju aega!

Raamat on üldiselt väga hea! Anna Wahlgren on üheksa lapse ema, kes jagab oma kogemusi lastekasvatusest (ja lausa vanuses 0-16 eluaastat!). Sellel raamatul on 679 lehekülge, ma hetkel olen 250-nda lehekülje juures, kus räägitakse viiekuulise lapse elust. Lugesin ka need peatükid siiski läbi, mis mul juba lapsekasvatamise puhul möödas on – rasedus, vastsündinuga hakkamasaamine, ühekuune beebi jne.

Kuna raamatu esmatrükk oli üpris ammu (see 2003 on ka kordustrükk), siis tunduvad mõned õpetused muidugi ka iganenud. Näiteks see, et kolmekuusele lapsele võiks juba lisatoitu tutvustama hakata. E on hetkel 3.5 kuune ja ma ei plaani talle veel lisatoitu tutvustama hakata. Tänapäeval ei soovitata seda teha nagunii enne neljandat elukuud, aga rinnapiimal olev laps, kes ilusti kosub, ei pea lisatoitu tegelikult ka siis saama hakkama. Viie-ja isegi kuuekuuselt võib sellega algust teha, kui lapsel mingeid vaevusi pole ja kosub korralikult. Muidugi on lapsed erinevad ja võib perearstiga seda enne arutada, millal lisatoitu pakkuma hakata – olukorrad pole alati samad. Aga see pole mingi kohustus neljakuusele lapsele lisatoitu andma hakata, kui kõik on korras. Vabalt võib veel kuu-kaks ainult rinnapiimaga jätkata. Et selle osaga ma kindlasti nõus pole!

Õnneks on ka selles raamatus ära toodud see asi, et see täpselt kella pealt toitmine vastsündinud beebi puhul (kes on normaalkaalus ega pole enneaegne) on väga vale arusaam. Kas te teadsite, et nõukaajal oli selline süsteem levinud, et lapsele võis ainult teatud kellaaegade tagant süüa anda? A la kell 09.00, kell 12.00, kell 15.00. Haiglad promosid seda süsteemi ja kõik naised vaatasid hoolikalt kella, et kas on ikka kell juba sealmaal, et uuesti beebile rinda pakkuda või on veel vara järgmiseks toidukorraks. Ja kui beebi kisas, siis tahtsid arstid ikka, et emad ootaksid imetamisega, kui polnud see “õige” kellaaeg… Hendriku ema näiteks rääkis, et pärast Hendriku sündi oli see süsteem nii sisse juurdunud, et kui beebi muul ajal nuttis ja oli juba märgatavalt näljane, siis vaadati kella, et kas on ikka see vastav aeg mööda läinud, et kas võib juba uuesti süüa anda. Õnneks varsti enam sellist süsteemi ei juurutatud, vaid haiglad said ise ka aru, et beebi vajab ilmselt alguses tihedamini rinnapiima. Vbl mõni ei vajanud ka, aga paljud siiski vajasid. Õnneks on tänapäeval selline loll suhtumine ära kadunud, sest imikule ei saa liiga palju rinnapiima anda (hetkel käib jutt ainult rinnapiimast, rinnapiimaasendajaga on teine lugu).

Seal raamatus on ka ära mainitud see, et tihti on vastsündinu viril lihtsalt sellel põhjusel, et talle ei anta piisavalt tihti süüa. Ja kuna beebid saavad ise ka aru, et üksinda nad siin maailmas ise eksisteerimisega hakkama ei saa, siis nad reaalselt kardavadki oma elu pärast. Ehk siis on väga rahutud ja virilad, et oma murest märku anda. Äsja emaks saanud naine arvab, et beebil gaasivalud või muud vaevused vms, aga tegelikult muudaks asja see, et lapsele veel rinnapiima anda. Kuigi ema mõtleb, et ta ju alles andis! Aga beebidele ei võrdu rinnapiim alati lihtsalt täiskõhuga, vaid ka lohutusvajaduse täitmisega. Nüüd tagantjärele vaadates võisin isegi alguses mõne sellise vea teha, kuigi tegelikult oleks imetamine olnud lihtsaks lahenduseks. Kuna ta minu nägemuse järgi ju suht hiljuti sõi, siis arvasin, et asi ei saa selles olla, et tal uuesti kõht tühi oleks. Aga tegelikult ehk jäi natuke puudu ja kuigi E tundus alguses õnnelik ja ta kõht tundus täis olevat, siis tegelikult oli see ainult hetkeks, sest natuke jäi ikka puudu. Raamatus on ka hästi ära mainitud see, et kui anda nii palju rinnapiima, kui on näiteks ette nähtud, siis sellest võib küll mingiks ajaks piisata, aga beebi tunneb, et ta peabki kogu aeg oma elu nimel võitlema hakkama, sest ta kardab, et ta muidu sureb ära. Ja kuigi ta on nii väike, siis ta ta saab aru, et üksinda ta siin maailmas pikalt hakkama ei saa.

Üks osa pani mind raamatus veel väga mõtlema. Kuni beebi esimese elukuuni peabki ta olema vanemate elu keskpuntiks, elu peabki tema ümber ainult keerlema. Aga pärast seda hakkab beebi kasvama ja tahab saada osa ka täiskasvanute elust, ta ei taha vastutada selle eest, et kogu ülejäänud maailm tema pärast seisma jääb – see on liiga suur koorem tema jaoks kanda. Kui ma alguses seda lugesin, siis ma arvasin, et see autor ajab möga, aga tegelikult see kõik ilmselt ongi niimoodi. Näiteks ema, kes kahekuuse lapsega päev läbi tegeleb, mängib, käib kikivarvukil, kui laps magab, muusikat valjemaks ei pane jne, tundub ju esialgu ideaalne ema olevat – sellepärast ongi raske aru saada, et miks beebi ikkagi nii viril ja rahulolematu on, kui ema 24/7 oma last kussutab ega isegi kõvasti ei räägi, kui beebi magab. Aga kahekuune laps ei vaja tegelikult sellist ema, kes oma elust loobub ja ainult temaga tegeleb. Ta vajab ema, kes ta enda tegemiste kõrvale võtab ja neisse pühendab. Jah, ilmselgelt ei mõelda siin seda, et sa beebiga ööklubisse vms lähed, aga näiteks kui ema peab arvutis midagi tegema, siis ta võtabki beebi sinna kõrvale (näoga ekraanist eemale) ja laseb tal natuke ise olla, omaette, aga nii et ema on kogu aeg silmapiiril. Või paneb tegelustekile (nagu mina näiteks teen) ja laseb tal seal ise nina ees olevate kõristitega mängida ning jutustada. Beebil ei pea kogu ärkveloleku aeg sisustatud olema, ta tahab ise maailma avastada. Loomulikult ei tähenda see seda, et nüüd las laps ollagi ainult üksinda, aga kahekuusel ja vanemal lapsel peab olema aeg, mil ta saab ise maailmaga tutvust teha, ilma et vanemad seda segaks.

Tsiteerin raamatus toodud lauset: “Püüa luua endale selline elu, kus lapsel on võimalik olla sündmuste keskpaigas, ilma et ta ise oleks sündmuste keskpaigaks.”

Raamatus oli hästi ära seletatud see, et alates teisest elukuust on beebid tegelikult väga sotsiaalsed olendid. Selleks ajaks on möödas ka see hirm, et neile süüa ei jätku ja nad oma elu eest võitlema peavad (vastsündinud võitlevad tihti selle hirmuga). Aga nad tajuvad väga hästi ära selle, kui kogu elu käib ainult nende rütmi järgi ja nad pole sellega tegelikult sugugi rahul. Sest see on nende jaoks liiga suur vastutus, mille vanemad nende kaela lükkavad. Ja siis tundubki, et vanemad pingutavad kas või naba paigast ära, aga beebi on ikka rahulolematu. Sest nad tegelikult tahavad tutvuda selle maailmaga, kus täiskasvanud elavad (jätame mingid teatud asjad välja, mis lastele ei sobi) – a la käia kohvikus vankris olles, linnas, üritustel, aga kui vanemad eos selle võimaluse neilt ära võtavad ja ainult ümber beebi tiirlevad, siis nad ei saagi rahul olla, sest nad ei sünni siia maailma selleks, et oma maailma luua, vaid olemasolevasse kohanduda. Näiteks teise lapse puhul on asi vahel lihtsam just sellepärast, et beebi saabki kohe kohaneda ellu, mis oli perekonnal varem olemas, sest esimene laps on juba ees. Ta ei ole maailma keskpunkt ja vanemad ei jäta oma elu beebi pärast elamata, sest nad ei saa seda teha, kuna suurem laps vajab ka tegelemist. Esimese lapse puhul aga seda kõike ees ei ole.

See raamat ei ole kindlasti mingi lastekasvatuse piibel (kuigi mahult isegi paksem), aga mind on see mõtlema pannud küll. Ma ei nõustu kõigega, mis seal kirjas on, aga on asju, mida ma kindlasti oleksin võinud teatud olukordades teistmoodi teha (või siis tulevikus võin teha). Nii et mina kindlasti soovitan seda lugeda! 🙂

Lõpetuseks pilt sellest raamatust, mis on tõesti mahukas ja lisaks mõtlikust E-st 🙂

20191122_141325.jpg20191121_200321.jpg