Kolm kuud emaarmastust!

Vahepeal on E märkamatult juba kolmekuuseks saanud (15.novembril sai!). Mis elu ma enne üldse elasin, kui E-d ei olnud? Pole õrna aimugi! Ta oleks nagu kogu aeg meiega koos olnud! 🙂

Need kolm kuud on mulle näidanud, mis üks emaarmastus endast kujutab! Loomulikult armastasin ma teda juba siis, kui ta veel kõhus oli, aga siis ma nagu ei hoomanud seda kõike nii palju. Nüüd on see midagi nii suurt, nii kõikehõlmavat, nii ilusat, et seda on raske sõnadesse panna. E on meie väike beebi, kes on maailma kõige armsam! Eks vanemate jaoks on enda laps ikka kõige armsam 😀

Selle kolme kuu jooksul on E-l olnud erinevaid perioode. Esimesed kaks nädalat oli ta ülimalt rahulik beebi – ainult magas ja sõi. Pärast seda see natuke muutus – tuli ka virilamaid hetki ette, vahepeal oli lausa tunne, et tahaks peaga vastu seina joosta, aga see kõik oli kokkuvõttes tühiasi! Sest kuidas see saabki oluline olla, kui järgmisel hetkel ta juba nii armsalt sulle naeratab, et sa tahaksid õnnest lõhki minna!

Need kolm kuud on mulle õpetanud seda, et isegi kõige vähem emalikus naises tuleb lõpuks ema suure algustähega välja, kui talle ta laps rinnale pannakse. Just nimelt – ma ei ole kunagi eriti emalik naine olnud, vähemalt minevikus küll mitte. Nüüd on see üpriski palju muutunud, isegi mu parim sõbranna oli alguses mind E-ga nähes üllatunud, öeldes, et emaroll sobib mulle väga hästi 🙂 Aga eks iga naine muutubki sel hetkel, kui ta saab emaks. Hingelt paremaks ja ilusamaks, sest seda armastust, mida oma lapse vastu tuntakse, ei saa millegi muuga võrreleda – seda mõistavad ainult emad.

Pärast sünnitust haiglast koju saades oled sa tunnistajaks sellele, kuidas sellest väiksest inimesest saab sinu elu keskpunkt; kuidas ta silmad aina rohkem suuremaks muutuvad (vastsündinutel on need nii väiksed ju); kuidas ta aina enam ümbritsevast maailmast huvituma hakkab. Ma mäletan hästi seda päeva, mil E mu naeratusele esimest korda samaga vastas – see oli imeline tunne! 🙂

Minu jaoks on üks maailma kõige armsamaid hetki see, kui Hendrik E-ga juttu puhub ja kui nad kahekesi kvaliteetaega veedavad. Siis on mul küll uhkusest rind lausa kummis – minu imeline perekond! ❤ Mu minevik on olnud üpris konarlik ja kohati ka pisaraterohke, aga ju oli tulevikul mulle midagi ilusat varuks – selleni jõudmine võttis lihtsalt aega. Ja nüüd olen ma selleni jõudnud! Ma ei saaks olla rohkem tänulik universumile, et ta mulle kõik selle andnud on! 🙂

Ma sain tegelikult täna juba mõned pildid laupäevasest fotosessioonist kätte, aga neid ma näitan siis, kui kõik ülejäänud on ka olemas – sinna läheb kuskil paar nädalat aega. Senikaua siis esimene pilt E-st, kes kodus aina enam kõhuli olemist harjutab. Järgnevad pildid on kõik sellelt Hendriku venna sünnipäevapeolt, kus me perega paar nädalat tagasi käisime (E on neil piltidel Hendriku ja mu ämma ehk E vanaema süles).

20191117_142519.jpg

DSC00332DSC00333DSC00334DSC00336DSC00330DSC00331DSC00274DSC00275