Hobidest lapsena ja praegu

Merje kirjutas oma hobidest ja ma tahtsin ka sõna sekka öelda, aga kommentaar oleks liiga pikaks läinud. Kõigepealt ütlen ma hoopis seda, et mul on hea meel, et sa blogimaailmas üle pika aja tagasi oled, Merje! Alati on hea, kui vanad tegijad uuesti blogima hakkavad, kui sa oled nende blogi püsilugeja juba aastaid olnud. Ja mina olen Merje blogi lugenud sellest ajast, kui ta 16 oli 😀

Aga tulles hobide juurde, siis elu jooksul on mul neid ikka olnud. Põhikoolis tegin visalt kooliajalehte ja arvasin, et minust saab ajakirjanik. Meid seal tiimis oli vahelduva eduga kolm, aga enamasti siiski ainult kaks inimest. Ja see teine oli see, kes ajalehe kujundas ja kokku pani ning minu artiklid ka ära trükkis, sest mul polnud kodus isegi arvutit – seega kõik artiklid kirjutasin käsitsi 😀 Hiljem ma mingi rootsikeelse juustu sain, kus internetti küll ei olnud, aga sain vähemalt artiklid ise ära trükkida. Need olid huvitavad ajad, sest kui ma muidu poleks end vist viitsinud koolis toimuvatele üritustele vedada, siis nüüd ma pidin seda tegema, sest järgmises ajalehes pidi selle kohta ju kindlasti artikkel ilmuma 😀 Kusjuures selle ajalehega oli veel see teema, et see polnud aastaid ilmunud ja me alustasime seitsmendas klassis uuesti selle väljaandmist, aga sai ruttu selgeks, et meile ei meeldi see nimi, mida see kandis – Veeriku Sõnumid oli see nimi (Veeriku siis kooli nime järgi, kus ma käisin). Ja me siis tegime uue hääletuse, et mis võiks ajalehe nimeks saada, pakkusime ise Ninatark välja, aga lõpuks mingi muu variant võitis paari häälega. Aga kuna me nii tahtsime, et selle nimeks saaks Ninatark, siis me valetasime, et see oligi õpilaste lemmiknimi uuele ajalehele 😀

Selle ajalehe ilmumisega oli alati värk, et see jäi viimasele minutile – tavaliselt veerandi viimasele päevale. Üks kord lausa lõpetasime selle kell 22.30, et kindlasti järgmisel päeval see müüki paisata, sest siis oligi veerandi viimane päev. Direktor oli veel koolimajas olemas millegipärast ja ta lausa viis meid ekstra autoga koju ära, sest nii hilja oli juba. Ja kui leht siis lõpuks ilmus, siis olin mina see, kes seda kõigis klassides müümas käis – hinnaks oli kolm krooni. Vahepeal algklassi juntsudel jäi natuke rahast puudu, aga tahtsid ikka osta – ma siis andsin selle väiksema summaga ka neile. Need olid ägedad ajad tegelikult. Käisin ka paar korda meedialaagris seitsmendas ja kaheksandas klassis.

Põhikoolis oli mu suureks hobiks veel luuletuste kirjutamine (kokku olen neid üle 300 kirjutanud). Neid kirjutasin ma tegelikult vist isegi kuni 18-nda eluaastani, siis küll pigem harva juba. Vahel juhtus see, et oli vaja kooliajalehes ruumi täita ja siis läksid minu luuletused alati kaubaks 😀 Ma osalesin ka mitmetel luulevõistlustel, kus vahel sain küll ära mainitud või 30 parima hulka, aga siiski auhinnalist kohta ma ei saanud. Selle sama tüdrukuga käisime luulevõistlustel, kes ka kooliajalehte tegi ja tema sai alati mingi hea koha 😀 Need olid siis sellised võistlused, kus me kellegi teise luuletusi lugesime, mitte enda omasid. Koolis sain ma alati teise koha ja see tüdruk võitis. Ta oli üldse igas asjas geenius, vabariigi füüsikaolümpiaadi teine koht, kooli luulevõistlused pani kinni, linnalises sai teise koha, tegi kooliajalehte ja tegeles veel saja muu hobiga ning õppis viitele ka veel. Eks need, kes palju teevad, need palju jõuavad ka 😀 Füüsikas oli ta mingi aeg mu pinginaaber ja tänu sellele oli mul füüsika neli. Viis ei olnud, sest ma alati kõike ei saanud maha ka kirjutada, erinevad rühmad jne, aga ta aitas nii palju, et ma saaksin nelja. Ma põhikoolis lasin üldse palju teiste ajudel liugu, mis mulle gümnaasiumis reaalainetes väga rängalt kätte maksis, sest seal ma seda nii palju teha ei saanud. Humanitaarainetega sain ise hakkama, kui ajalugu välja arvata 😀 See mulle ei istunud.

Hispaania keel hakkas mulle meeldima sellest ajast peale, mil ma seebikaid vaatama hakkasin – seega juba lapsena. 14-aastaselt käisin seda mormoonide juures õppimas mingi aeg, gümnaasiumis õppisin ka seda kaks aastat ja tegin hispaania keele koolieksami. Riigieksamit ei saanud selles kahjuks teha, muidu oleks kindlasti teinud. See koolieksam läks mul hästi, sain 98 punkti sajast, aga see oli üpris lihtne. Paljud asjad olid valikvastustega ja suulises osas sain ma loosiga teemaks oma perekonna, mis oli nii lihtne minu jaoks juba siis. Kui ma oleks tol ajal näiteks oma toa kirjelduse saanud, siis mul ilmselt poleks nii hästi läinud, sest siis tundus see mulle raske. Nüüd ilmselt ei oleks mul suurt muret kõigil neil teemadel rääkida. Hispaania keel huvitab mind siiani väga ja ma vaatan hispaaniakeelseid filme, jälgin Ladina-Ameerika youtubereid jne. See hispaania keele armastus on meil mu parima sõbrannaga ühine, kes täna just lendab Kuubalt Mehhikosse. Kuubal ta juba oli kuu aega, nüüd Mehhikos viis nädalat ja siis Guatemalas ka sama palju.

Lisaks kogusin ma lapsena telefonikaarte, seebikate materjale (need on mul vist endiselt alles, aga keldris), udukaid ja kleepse vist ka. Ning muidugi Spice Girls oli teemaks – selle bändi kohta kogusin ka erinevaid artikleid, mu lemmik oli Victoria 😀

Põhikoolis olin ma alati ka see, kes igasugustel aktustel vms esines. Küll oma luuletustega, küll mingi muu asjaga. Üks kord olin nõus ja siis vaadati alati minu otsa, sest keegi teine ei tahtnud seda teha. Meil oli klassis üheksa tüdrukut ja 14 poissi – viimased polnud nagunii nõus suurt midagi tegema. Gümnaasiumis üks kord taheti, et ma mingil üritusel oma luuletusi loeks, aga siis ma saatsin kõik kukele, mul oli esinemistest kõrini. Siis ma ei teinud enam kooliajalehte ka, sest käisin juba teises koolis ja ma ei viitsinud enam. Küll aga tegid seda mu sõbrannad ja seega vahel ilmus seal ikka minu luuletusi, et ruumi täita 😀 Ma tegelikult kardan väga avalikku esinemist ja olen seda alati kartnud, põlved värisesid, kui pidin näiteks üheksandike lõpuaktusel luuletusega esinema (olles ise siis kaheksanda klassi lõpetanud). Ma ei tea, kas teised lihtsalt ei saanud sellest aru või nad ei maininud, et ma laval alati just kõige kindlam ei olnud. Aga võib-olla õnnestus mul nad siiski ära petta 😀

Põhikoolis (ja natuke ka 10-ndas klassis) käisin ma veel kooli kõrvalt näiteringis. See toimus mingis endises Tartu pommivarjendis, no täielikus keldris. Ühe korra isegi esinesin Sadamateatris, aga mul oli kolm lauset ainult öelda. Etenduse nimi oli “J kuubis ehk Jänesed jändavad Jänedal.” Mina olin seal mälukaotuse üle elanud loom ja mu repliigid olid midagi sellist: “Kas te teate, kes ma olen? Äkki ma olen karu? Aga ma ei näe karu moodi välja.” 😀 Ma ei tea, mis teistest näiteringi liikmetest on saanud, aga Kristjan Lüüs on praegu ka väga edukas näitleja – nimelt tema oli samuti selles näiteringis. Teistest ilmselt näitlejaid siiski ei saanud. Ma siiani imestan, miks ma seal üldse käisin, sest näidelda ma küll ei osanud. Ju mulle meeldis seal lihtsalt aega veeta ja seltskond oli tore 😀

Täiskasvanuna käisin nüüd hiljuti vahelduva eduga pea kaks aastat salsatrennis, kus mul oli eraõpetaja. Raseduse ajal millalgi loobusin. Ega ma mingi eriline tantsija ilmselt pole, aga salsa ja bachata stiilis muusika on mulle alati meeldinud, oli tore natuke samme ka osata. Ja kuna mulle nagunii hispaaniakeelne muusika väga meeldib, siis oli see tantsuoskus ainult lisaboonus. Nüüdseks on muidugi palju juba ära ununenud 😀

Aga mingis trennis pole ma kunagi käinud, kui bailatino (mis on ka tantsimine) ja salsatunnid välja arvata. Kunagi põhikoolis sõbrannaga üks kord käisin kergejõustikus ja aeroobikas, aga see ainus kord oli ka minu jaoks juba piisavalt traumeeriv mõlemal juhul – enam ei tahtnud minna 😀

Ma olen uurinud, et mida Põlvas võiks teha, aga pole midagi huvitavat veel leidnud. Siin sellist tantsuvärki vist pole nagu Tartus oli. Kunagi ehk hakkan uuesti salsat tantsimas käima, aga võib-olla siis juba rühmatrennis, mitte enam eraõpsiga. Eks näis.

Et sellised mu hobid siis ongi olnud. Aga jah – nagu Merjegi mainis, siis täiskasvanuna pärast tööd on raske midagi teha, sest tahaks ainult lebos olla 😀 No ma olen küll hetkel vanemapuhkusel, aga lebos tahaks ikka olla. Et kui kooliajal veel viitsid pärast tunde kuhugi huviringi minna, siis pärast tööd väga ei viitsi. Ma vahel jätsin salasatunnid ka sellepärast ära, et tahtsin kohe koju minna 😀

Mis teie hobid kooliajal olid? Ja mis hetkel on? Kas need ka veel omavahel kattuvad, et siiani tegelete mingi asjaga, mida lapsena tegite?

Saage lapsi, nad on ägedad! :)

Lapsega elu kulgeb nii omas rütmis, kuid siiski uskumatult kiiresti! Mõne päeva pärast on E juba kolmekuune! Ma nii hästi mäletan, kuidas ta sündis, see oleks nagu eile olnud. Siiani ongi kõige raskem asi sünnitus olnud – ja ometi oli mul keisrilõige. Lihtsalt see esilekutsumine enne seda ja see kuus päeva haiglas olid natuke nõmedad. Samas ma olen rahul, et mul keisrilõige oli – ega igatse absoluutselt seda ise sünnitamist. Isegi keisrilõige oli tegelikult jumala okei, lihtsalt see esimene päev oli kõige raskem, sest me ei saanud peretuba. Kui see välja jätta, siis oli vast isegi kogu see protsess enam-vähem.

Kui ma nüüd võrdlen siiani lapsega elu ja sünnitust, siis esimene on minu jaoks palju kergem olnud. Ma olen hakanud mõistma, et E on tegelikult suhteliselt keskmine laps – ta pole ilmselt maailma kõige rahulikum, aga samas pole ta iial öösel üle nelja korra ärganud, alguses vast ärkaski niimoodi. Nüüd pigem üks kord kui sedagi, vahel harva kaks, aga pärast imetamist ta uinub kohe uuesti – ja seega mind see ei sega. Ja kui kodus ta võib veel vahel viril olla, siis enamasti mujal olles on ta vana rahu ise. Et seda muret ei ole, et ei saaks kuskil temaga käia. Ka seda muret pole juba algusest saati olnud, et ta ainult minu küljes ripuks nagu paljud lapsed oma ema küljes – seega saan ma vabalt ära käia ja E on sel ajal Hendrikuga. Ja kui me kolmekesi kuhugi läheme, siis on ta ka siiani vägagi seltskondlik laps olnud, kes naudib tähelepanu keskpunktis olekut. Ma tean jah, et see kõik võib muutuda, kui ta peaks mingil hetkel võõristama hakkama, aga kes teab – ehk seda perioodi tal ei tulegi. Eks näis.

Et ma tegelikult kartsin seda lapsega elu palju rohkem. Jah, harva juhtub ka seda, et E ei maga päeval just eriti hästi ja on veel viril samuti ning kui Hendrik töölt tuleb, siis ma annan lapse talle ja lähen ise üksinda jalutama, sest ma tunnen, et pean minema saama, aga kolme kuu jooksul on seda vast kolm korda juhtunud. Muidu ma lähen lihtsalt niisama kuhugi kaugemale poodi, linna jne, aga mitte sellepärast, et oleks raske päev olnud, vaid niisama aega veetma. Sest ma tean, et Hendrik saab lapsega ideaalselt hakkama. Mul pole ka kordagi seda juhtunud, et ta helistaks ja ütleks, et ma ruttu koju tuleks, sest E on rahutu vms. Ja kui ta ka on rahutu, siis on ta seda meie mõlemaga nagunii 😀

Minu kõige pikem äraolek E-st tuleb ilmselt detsembris, sest ma lähen firma jõulupeole, mis meil siis toimub. Panin juba kalendrisse kirja selle ja ootan seda väga, sest ma pole ammu töökaaslasi näinud ju. Et tervet ööd ma muidugi lapsest eemal pole, aga poole ööni ikka. Meil ongi Hendrikuga kalender, kuhu me märgime, kui me kuskil peame olema, et siis teine teaks lapsega sel ajal olla. Mina muidugi arvestan tema töögraafikut ka, aga see on väga hea lahendus. Meil on kasutuses tavaline seina peal olev kalender, mitte Google oma. Vanamoodsad nagu me oleme 😀 Kuna ilma kalendrita võivad asjad meelest minna või kattuda, aga niimoodi on kõik kohe silme all. Ja kui asjad peaksid kattuma, siis läheb see, kes esimesena jõudis kalendrisse oma ürituse ära märkida. Või siis anname E hoida, kui mõlemal on vaja ära olla. Või kui tahamegi kuhugi kahekesi minna.

Et mina võin küll käsi südamel öelda, et saage lapsi, sest nad on nii vinged! E on suur päiksekiir, kellele naeratades ta 95 protsenti juhtudel naeratab sulle kohe vastu. Lausa kilkab vahel 😀 Ülejäänud viis protsenti on siis, kui ta on viril – siis ei aita naeratus ka, vähemalt mitte kohe. Aga E on keegi, kelleta ma oma elu enam ette ei kujutaks, iga päevaga aina vingem tegelane! Sest see tunne, kui sa talle naeratad ja ta sulle vastu naeratab, on lihtsalt imeline! Vahel ta naeratab juba enne, kui ma ise jõuan naeratada. Minu armas poeg, kes on mulle õpetanud, mida emaarmastus tegelikult tähendab! ❤

Lõpetuseks siis minust endast üks pilt, mis ma täna tegin 🙂

2019-11-12-23-10-23-939.jpg