Otsustasin, et teen ainult pereringis sünnipäeva / Intiimsus ja selle taastumine pärast sünnitust/ Googeldamine, kes võidab saate “Poissmees” või “Vallaline kaunitar”

Otsustasin oma 30-nda sünnipäeva siiski pereringis ainult pidada. Minu ja Hendriku pereringis siis (Hendriku vanemad ja ta vennad ka), koos E-ga 14 inimest kokku, aga 13 täiskasvanut siis. Kirjutasin selleks kuude Põlva söögikohta, et neilt grupimenüüd ja hinnapakkumised saada. Kolm neist ei vastanudki mulle – minu enda esimene valik vastas mulle kõige esimesena, mis liigutaski kaalukausi kohe sinnapoole (restoran La Storia). Kuigi tegemist on üldiselt pitsarestoraniga, siis on seal muid toite ka – lisaks on see Põlva kõige viisakam söögikoht (kui Pesa Hotelli restoran välja jätta). Viimane ka vastas mulle lõpuks, aga osutus siiski liiga kalliks. Üks kohvik vastas veel, mis on küll päris hea, aga siiski üpris väike. Pubid ei vastanud midagi. La Storia on mu enda lemmikrestoran Põlvas – ruumikas, rahvast pole kunagi murdu, tuleviku mõttes on ka hea, sest seal on lastenurk olemas. Ma olen seal väga palju ka käinud.

Otsustasin lõpuks sellise perekeskse variandi kasuks, sest väikse beebiga ikka suurt möllu ei pea. Jah, ma saaks Hendriku lapsega koju kupatada ja ise edasi pidutseda, aga kuna mul on päev varem just firmapidu, siis läheb paljuks ära. Muud kuupäevad lihtsalt ei ole väga mõeldavad, nädalavahetusel peaks see toimuma ja kindlasti enne jõule. Aga õnneks on see ka paigas nüüd! Mu parim sõbranna on nagunii hetkel Mehhikos ja temaga tähistame siis, kui ta jaanuari lõpus tagasi on.

Ma viimasel ajal olen kuidagi väsinum ka. Ilmselt sügisväsimus, aga eks natuke annab see lapsega elu ka tunda. See väsitab rohkem kui töötamine – seega ma alles nüüd mõistan ilmselt seda juttu, mida kodus olevad emad on alati rääkinud. 24/7 töö siiski. Rahalist palka ei saa (no vanemahüvitist tegelikult saab), aga tasu on see, mida tegelikult ei saa rahasse ümber arvutada. Sest see on palju olulisem kui ükskõik mis muu töö tegelikult (no nii nunnu lihtsalt, E magab mu põlvedel ja une pealt lihtsalt naeratab – hindamatu!).

Keegi mõned postitused tagasi küsis minult, et kas pärast sünnitust on meil Hendrikuga mehe-naise suhe taastunud. Ma ei plaaninud sellest pikemalt kirjutada, aga täna mõtlesin, et natuke ikka võiks. Taastunud on ja seda juba oktoobri algusest saati, aga see on küll tõsi, et selleks peab aega lausa varastama 😀 Ja mõnikord oled lihtsalt ise nii väsinud, et seks on küll viimane asi, mis meelde tuleb. See on vist tavapärane asi pärast lapse sündi, et seks mingiks ajaks natuke tagaplaanile jääb. Ja imetavatel naistel pidigi üldse väiksem isu olema. See ilmselt sõltub konkreetselt naisest, eks kõik on erinevad. Kuidas teil selle intiimsusega pärast sünnitust lood olid/on? Kaua läks aega enne, kui see täielikult taastus? Kas kõik oli nagu enne või oli seksiisu väiksemaks/suuremaks läinud? Minul on kindlasti see esimene variant praegu. Tean ka naisi, kellel see isu just suuremaks läks pärast sünnitust 😀 Aga ma enne rasedaks jäämist olin vist naine, kes keskmiselt rohkem tahtis 😀 Et andke teada, kuidas teil selle kõigega lood on 🙂

Eks sellega on muidugi ka see teema (mu parasiitväljend, ma tean!), et see on täiesti loogiline, et mehe-naise vaheline intiimsus/seks lapse esimesel eluaastal jääb natuke tagaplaanile, sest laps on prioriteet number üks ju. Peabki olema alguses. Ja selle tõttu on ka loodus niimoodi paljude naiste puhul seadnud, et libiido ongi neil siis madalam kui varem. No mehi ilmselt see nii palju ei mõjuta, neil on vast ikka asjad samamoodi kui enne. Ilmselt on siin lihtsalt see oluline ohumärk, et see intiimsus/seks üldse ära ei kaoks – siis on natuke halvasti need lood. Mul endal on lihtsalt natuke harjumatu see olukord, sest ma olen üldiselt päris suure tahtmisega naine alati olnud. Ja kui nüüd enam pole, siis on endalgi natuke imelik 😀 Aga eks see on elu tavaline osa sellisel juhul. Ma aimasin, et see võib nii minna ja nii ka läks. Mingeid arusaamatusi see meil Hendrikuga toonud pole, oleme sellest rääkinud ja ta täiesti mõistab, miks me praegu nii palju vooditangot ei tee kui varem 😀 Aega on vähem nagunii vähem selleks (lisaks libiido langusele).

Ma vaatan Kanal 11-ne pealt “Poissmeest” ja “Vallalist kaunitari” – just lõppes viimase Austraalia hooaeg, kus Lee ja Georgia paarina kokku jäid. Mul oli megahea meel, et Lee võitis, sest ta oli ka minu lemmik! See oli 2016.aasta saade ja dr.Google andis, et nad on endiselt koos, lausa kihlatud juba! Mul on alati hea meel, kui nendest saadetest tutvunud inimesed endiselt koos või juba lausa abielus on. Aga ma kahjuks kipun alati googeldama, et kes see saate võidab! Ja see on marujama, väga harvadel juhtudel ma tõesti pole seda teinud ega tea, kes võidab 😀 Kas teil ka sama jama, et googeldate enne jubia võitja ära? 😀