Niisama jutt/ Saade “Kontakt” – kiidan taevani/ Mõne sõnaga sellest, kuidas mulle hinge läks, et Kristallkuul ja Agnes kirjutasid, et Tinderist ilmselt pole võimalik kedagi leida…

Elu läheb oma rütmis. Ehk siis kahe nädala pärast samal ajal elan ma juba Põlvas! Mul algabki järgmisel reedel nädalane puhkus ja ülejärgmise nädala jooksul ma siis kolingi. Kusjuures samal ajal saame me tööl ruume juurde (kuna meil on aina enam rahvast) ja seal toimub ka mu laua ümbertõstmine teise ruumi. Seega saab huvitav olema – nagu öeldakse ka, siis septembrikuus kõik on uus 🙂 Ma veel pakkima ei ole hakanud, aga järgmisel nädalal hakkan. Nagu ikka – jätan ma alati kõik asjad viimasele minutile 😀

Täna käisime Hendrikuga niisama Põlva kesklinnas jalutamas, istusime uue keskväljaku platsil ja meenutasime oma kooliaega. Minu jaoks pole 1.september enam ammu koolipäev olnud, Hendrikul veel mõned aastad tagasi oli, kui ta ülikoolis magistris käis (ta lõpetas selle eelmisel suvel, tal läks sellega mõni aasta kauem, sest lõputöö venis). Minu jaoks oli viimati koolipäev 2012.aastal, kui mul kutseka viimane aasta algas. Pärast seda pole enam vahet olnud, sest tööinimesena nagunii kolme kuud puhata ei saa. No lasteaias või koolis töötades vist kuskil 2,5 kuud saab, aga mujal küll mitte.

Kuid sellised mälestused on alati head. Näiteks mu esimene koolipäev Puhjas, kus ma algklassides sain ühe tüdrukuga heaks sõbrannaks, kelle vanaema töötas mu emaga Puhja kaupluses koos. Selle puhul oli ka see huvitav, et mu ema oli selle tüdruku vanaemast kaks kuud vanem 😀 Nimelt mu ema oli 37, kui mina sündisin – seega juba natuke vanust oli (mul on kaks vanemat õde ka), tolle tüdruku ema oli kõigest 26 siis, kui tütar kooli läks. Tollel ajal oli see meie jaoks naljakas, sest laste mõttemaailm on ikka teistsugune, nüüd on see lihtsalt fakt, et elu ongi selline.

Tahtsin veel sellest kirjutada, et kuna Hendrikul on Põlvas hetkel veel ainult kolm kanalit (varsti on juba rohkem, hehe), siis siin olles olen ma rohkem ETV-d ja ETV 2-te vaadanud. Jah, ma tean, et kultuurne inimene peaks ütlema, et ta ainult ETV-d vaatabki, sest muu on puhas rämps, aga mina kahjuks nii kultuurne pole – mulle nimelt meeldivad erakanalid rohkem. Kuid see selleks. Nimelt on mul üks saade, mis mulle täiega on meeldima hakanud. Jah, meeldivad ka “Heureka” ja “Eesti mäng”, mida ma jälginud olen, aga eriti meeldib mulle “Kontakt” – see on nimelt selline saade, kus intervjueeritakse erinevaid näitlejaid. Näiteks eilses saates olid Andrus Vaarik ja Argo Aadli (kes on minu meelest ülihea näitleja!). Need saated on ehk kordused, sest kui saates oli Elisabet Reinsalu, siis lõi saate lõpus alla, et see oli tehtud 2015. Kuid kõige rohkem on mind liigutanud see saade, kus oli külaliseks Ursula Ratasepp, ta ongi pigem teatrinäitleja, filmides on vähem mänginud, aga konkreetselt seda tema esitatud monoloogi armastusest kuulates tulid mul endalgi pisarad silma! Hämmastav on selle juures see fakt, et ta pole seda ise kunagi teatris mängima pidanud, see pole tema roll olnud – lihtsalt kunagi üks noormees kinkis selle talle ja hiljem sai ta selle pulmadeks. Seega on see temaga kaasas käinud pikka aega ja see esitus oli lihtsalt võimas! Mul tulevad siiani külmavärinad peale, kui ma sellele mõtlen. Ja ma olen seda juba mitmeid kordi kordusest kuulanud ja ilmselt kuulan varsti veel 🙂 Aga jah – “Kontakt” on hea saade, ilmselt küll juba mõned aastad vanad on need saated (vähemalt mõned küll), aga hea on ikka vaadata, sest siis ma neid nägema ei juhtunud. Ma lihtsalt ise vaatan ETV-d suhteliselt harva, aga kuna siin rohkem kanaleid pole, siis olen vaadanud. Kuigi nüüd teades, et seal kanalil on ka päris head kraami, vaatan seda kanalit ilmselt nüüd rohkem, mis sellest, et saan muid kanaleid ka varsti Põlvas vaadata 🙂

Veel üks asi, millest ma rääkida tahtsin, on Kristallkuuli hävitav postitus Tinderist. Kõigepealt mainin ära, et Kristallkuul on üks mu lemmikblogijaid, seega ma väga naudin tema postitusi. Küll aga ei tähenda see seda, et ma alati kõigega nõus oleksin. Näiteks selle konkreetse postitusega mina isiklikult ei nõustu. Kirjutasin ka sinna kommentaaridesse, et minu hämming on pigem hoopis vastupidine, sest kuigi omal ajal sai ka Flirticus tutvuda, siis Tinder oli kõvasti normaalsem (ma jõudsin seal küll ainult viis nädalat olla, aga juba selle põhjal sain aru, et see normaalsem koht). No ikka kõvasti. Inimesed olid viisakad ja normaalsed, kunagise Flirticuga võrreldes ikka totaalselt erinev koht, keegi ei lennanud mingi seksijutu või nilbusega peale (ning Tinderis olid kõik hoopis rohkem altimad tutvuma). Jah, võib-olla mul lihtsalt läks hästi selles mõttes – ei või iial teada. Igal juhul ma siis kirjutasingi, et mina väga ei mõista seda asja, et kui oled kaks aastat Tinderis olnud ja selle aja jooksul käid kaks korda deitimas, et vbl siis tõesti, kui ainult kaks korda sisse logid.

Preili Agnes tundis end aga kohe puudutatuna (sest ta oli just kommenteerinud, et temal just sarnane olukord oligi) ja vastas mu kommentaarile, et ju sellepärast ma sellest aru ei saagi, et tema ja minu meestemaitse on nii erinev, vihjates sellele, et tema oma latt on kindlasti hoopis kõrgemal ja sellepärast Tinderis ta endale kedagi ei leiagi. See selleks. Võib-olla oli asi ka hoopis selles, et ma ise tundsin end puudutatuna, sest kuidas ma saaksin laita Tinderit, kui ma seal tutvusin Hendrikuga? 😀 Ma tahtsin märku anda, et tegelikult leidub seal ka väga häid mehi vms.

Teine asi, millega ma ei nõustu nii Agnese kui Kristallkuuli puhul on see, et need naised, kes Tinderis endale kiiresti elukaaslase leiavad, kindlasti oma nõudmistest taganevad ja järeleandmisi teevad. Nemad mõlemad on selle postituse kommentaarides ära toonud, et need naised, kes kiiresti sealt kellegi leiavad, on kindlasti mingi surve all – a la bioloogiline kell surub peale, lepivad kesisema kraamiga jne. See võib muidugi niimoodi olla, aga ei pruugi. Võib lihtsalt olla ka niimoodi, et lähebki hästi või lihtsalt veab jne. Ja Hendrik oli neljas inimene, kellega ma Tinderist kokku sain (suhtlesin tihedamalt tol ajal viiega, aga üks tõesti vedas kogu aeg alt, seega ma ei viitsinud enam sellist komejanti mängida, vaid kustutasin ta kõikjalt ära) ja kuigi kõik eelnevad kolm olid ka suht okeid inimesed, siis nad polnud minu jaoks. Seega ma teadsin, mida ma otsin – nendes eelnevates seda miskit ei olnud. Mis ei tähenda, et nad oleksid halvad inimesed, lihtsalt mulle ei sobinud. Kui ma Hendrikuga tuttavaks sain, siis sulgesin Tinderi suht ruttu pärast seda, sest olin leidnud selle inimese, kelle puhul ma tundsin, et temas on midagi. Siis ma veel ei teadnud, mis sellest kõigest saama hakkab, aga sisetunne ütles, et temas on midagi erilist. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma selles veendunud olen 🙂

Mul on tunne, et selle Tinderi värgiga me kõik võtame seda liiga isiklikult. Agnes ja Kristallkuul võtavad seda isiklikult, sest nende kogemus siiani (ma rõhutan siiani, nad on sellest ise kirjutanud, ma ei mõtle seda praegu välja) pole olnud ehk see, mida nad on lootnud, minu enda puhul aga see ületas kõiki mu ootusi. Ju sellepärast on mul halb lugeda, et kõik mehed Tinderis on mõttetud jorsid, kellega nagunii midagi pole peale hakata (okei, nüüd ma lisasin selle teksti ise, nad päris niimoodi pole öelnud) 😀 Kuidas teie Tinderisse või üldse netis tutvumisse suhtute? 🙂

Ilusat nädalavahetuse jätku! 🙂

Edit: Unustasin – täna tehtud pilt minust ja Hendrikust Põlva uuel keskväljakul 🙂 No nii uus see enam pole tegelikult, sest see avati juunis. 20180901_141608.jpg

 

Advertisements