Imetamine on algusest peale hästi sujunud! / Asjad, mida ma enne lapsi eeldasin, et ma tegema ei hakka, aga ikkagi hakkasin…

Kui ma veel rase olin, siis ma hullult kartsin seda imetamist. Et no äkki ei suju, äkki on valus või beebi ei taha rinda jne. Siinkohal olen küll elule tänulik, sest mitte midagi sellist pole olnud. Imetamine pole mul kordagi valus olnud, E võtab rinda väga hästi, kuigi ta sai alguses päris palju piimasegu ka – tihti öeldakse, et siis ei pruugi beebi enam rinda tahtagi. Mul pole seda muret õnneks olnud. Kuna imetamine pole minu jaoks üldse valus, siis on mul kasutamata jäänud kõik nibugeelid, rinnakaitsmed jne. Ma tean, et imetamine võib valusaks muutuda siis, kui lapsel juba hambad tulevad, sest ta võib lambist hammustada, aga selleni on veel natuke aega. Et siiani on mul see pool kõik hästi sujunud. E saab 97 protsenti ainult rinda, piimasegu ainult siis, kui me kuhugi välja läheme ja kodust pikalt eemal oleme, mida väga tihti ei juhtu. Kuna ma ei pumpa piima välja, siis mulle see lahendus sobib. Et kuigi ma võin istudes ka imetada, kui hädapärast vaja on, siis mu lemmik imetamisasend on siiski voodis ja külili olles. Vahel elutoas telekat vaadates imetan siiski istudes. Aga avalikult ma ei imeta ja mitte sellepärast, et mul selle vastu midagi oleks, vaid mulle meeldib seda lamades teha, aga siis peaksin seda istudes tegema. Et kui ma ka kodus harvadel kordadel istudes imetan, siis mul on padjad konkreetselt nii pandud, nagu mul vaja oleks jne… Nii et jah – sellistel puhkudel, kui oleme kuskil eemal, annan piimasegu. Mõne jaoks võib see ehk puhas laiskus tunduda, vbl ehk ongi, aga kuna mulle selline variant sobib, siis nii ongi. Kuna E-le sobivad mõlemad variandid ja ta rinnaga ei pirtsuta ja ta nagunii enamasti saab ainult viimast, siis ma ei põe sellepärast, et ta väljasõitudel piimasegu saab.

Et selles mõttes on siiani kõik üpris hästi sujunud, mille üle ma olen ülimalt tänulik. Sest ma tean, et lapsed on erinevad ja paljudel juhtudel see imetamine ei kulge nii loomulikult, kui arvatakse. Ma ka põdesin seda enne sünnitust, aga õnneks on asjad just nii loomulikult läinud nagu vaja.

Lutti sai E esimest korda siis, kui me haiglast koju saime. Aga vot see talle suurt ei istu – ehk siis me kasutame seda harva tema rahustamiseks, sest see ei aita, ta enamasti lihtsalt viskab selle suust välja. Mõnikord kümme minutit ehk aitab tal rahuneda, aga see on ka kõik. Ja niisama pole mõtet talle lutti anda, sest ta nagunii ei taha seda. Pigem aitab tal rahuneda uuesti rinna pakkumine, ka siis, kui ta just hiljuti sõi. Alati ei aita muidugi see ka, aga enamasti küll. Samas ehk ongi hea, et ta lutiga eriti suur sõber pole, sest siis ei pea teda hiljem sellest võõrutama hakkama. Et kodus ei saa E peaaegu üldse lutti, väljasõitudel või vankris mõnikord saab, kui ta rahutu on. Aga kuna teda see suurt ei huvita, siis ka selle pakkumine on väiksemaks jäänud.

Lisaks on mul vedanud sellega, et öösel magab E ülihästi, kolm-neli tundi kindlasti järjest, üks öö magas lausa kuus tundi järjest juba. Päeval ta nii pikalt järjest kindlasti ei maga, siis vast paar tundi maksimaalselt, aga vahel isegi vähem. Ja mõnikord ta päeval suurt ei maga ka. Et kui ta päeval on ka mitte eriti palju maganud, siis öösel on ta ideaalne beebi. Ja kuigi vahel on ikka väsimus peal, siis seda ei juhtu unepuuduse tõttu, sest ma saan end ilusti välja magada. Et väsimus ei tekigi mul üldse sellest, et ma ise ei saaks magada, pigem hoopis sellest, et E on selline beebi, kelle juures peab kogu aeg olema, sest ta pole nõus isegi kaks minutit ärkvel olles üksi olema – et hädavaevu WC-sse saad minna, aga on juba ette teada, et kui sa sealt välja tuled, siis ta kindlasti nutab. Et vot see pool on see negatiivne asi siis. Et magada saan ma öösel ilusti, aga päeval olles kulub sellele kõigele palju energiat ja see tekitab vahel päris palju väsimust. Ju sellepärast ongi mulle ülimalt oluline see, et kui Hendrik töölt tuleb, et ma saaksin kas või natuke seda oma aega, kus ma saan midagi ainult üksi teha. Olgu selleks siis kas või “Vaprate ja ilusate” vaatamine. Ma tean, et olen kommentaariumis sellepärast puid alla saanud, sest paljude arvates teeb see mind halvaks emaks, et mul on ainult endale aega vaja. Ma ei tea, vbl ehk teebki, aga ma võtan seda niimoodi, et kui mina olen rõõmus ja rahul, siis on lapsel ka kohe parem olla, sest ma ei stressa/ei ole närvis ega pahur jne. Beebid ju tajuvad seda ülihästi. Et kokkuvõttes see väike patareide laadimine mõjub tervele perekonnale hästi, sest kui ema/abikaasa on õnnelik, siis on teised ka. Kuigi tuleb tunnistada, et alati see ei aita ka muidugi, sest kui E on viril, siis on endal nagunii halb olla, et siis pole vahet sellel, et oled oma aega saanud, sest seda saan ma igapäevaselt nagunii.

Tegelikult tänases postituses tahtsin kirjutada sellel teemal, mida ma enne sünnitust paljudest asjadest arvasin, aga mis nüüd olles ema on muutunud. Või siis mida ma ka enne rasedaks jäämist üldse arvasin, et mis võiks lapse olemasolu korral teha/mitte teha, aga mis reaalsuses siiski juhtus…

Ma olin üsna pikalt veendunud, et mina olen see ema, kes oma beebiga ei hakka titakeeles (pudikeeles) rääkima. Et pole lallud ega kätud, vaid on jalad ja käed. Siiski olen avastanud end mitu korda mainimas E-le, et paneme nüüd lallud bodisse ja hiljem kätud… Nojah, sinna see titakeele mittekasutamine läkski…

Samamoodi arvasin ma juba aastaid tagasi, et ma räägin tulevikus oma beebiga normaalselt, mitte ei hakka seda imelikku titahäält tegema, mida paljud emad oma väikeste laste puhul teevad. Ka see asi ei ole päris niimoodi, sest E-ga rääkides tuleb mul ikka see titahääl välja, sest ta on nii nunnu beebi, et kuidas ma seda titahäält siis ei kasuta 😀 No nagu see “Padjaklubi” Laura hääl, kui ta oma lapsega räägib. Ma seda järjepidevalt ei vaata, aga nägin ühte osa, kus keegi küsis Lauralt teed, kui ta beebiga jalutamas oli ja ta siis vastas selles nunnutavas titakeeles, et pöörake sealt paremale jne 😀 Ma olen vist paar korda Hendrikuga ka niimoodi rääkinud, sest pole veel ennast ümber lülitanud 😀 Hendrik räägib E-ga tavalise häälega, ainult mul tuleb vahel see hele titahääl, kui ma temaga suhtlen. Mitte alati küll. Kui ta on nii rahulik ja armas, siis pigem tuleb, aga kui ta on viril, siis räägin oma tavalise häälega.

Samamoodi uskusin ma, et E hakkab oma voodis ikka enamasti magama ja olema. No see küll nii pole, sest ta on nõus seal ainult siis olema, kui sa ta sinna tõstad magades. Kui ta on üleval, siis talle ei sobi seal olemine, sest ta hakkab kohe nutma. Aga tema tõstmisega on jälle see oht, et ta ärkab üles… Ja siis ma enamasti jätangi ta ikka meie voodisse, sest öösel nagunii pärast imetamist ja unisena ei taha riskida sellega, et ta üles ärkaks (ta jääb öösel alati pärast imetamist magama). Ja päeval – no siis ka ei taha sellega tegelikult riskida 😀 Sest kui ta üles ärkab päeval, siis ta ei pruugi kohe uuesti magama jääda. Et jah – sellega läks ka asi natuke vett vedama 😀

Aga viimasel ajal on E hästi palju naeratama hakanud, mida on nii äge vaadata! Varem ta seda eriti ei teinud. Mõnikord naeratab niisama, aga eriti hakkab ta siis seda tegema, kui ta põske silitada. No nii armas lihtsalt! 🙂 Vahel lihtsalt chillib mu jalgadel või kõrval või süles – ja täiega naeratab! Või ka siis, kui ma teda imetan, siis selline kaval muie tuleb vahel näole. No nii nunnu lihtsalt! ❤ Eks oma vanematele on enda laps nagunii alati kõige armsam 🙂

Advertisements

Kui tuntud suunamudija reklaami tõttu jäävad noored neiud rasedaks…

Vaatasin täna siis “Laserit”, mida ma tavaliselt ei vaata (see on suhteliselt uus saade nagunii, mida ainult Marii Karell juhib). Aga reklaam tundus paljutõotav – ehk siis räägiti viljakusmonitorist ja sellest, kuidas mitmed noored on seda kasutades rasedaks jäänud! Ja kelle blogist on nad selle kohta infot saanud? Ei kellegi muu kui meie ühe suurima suunamudija (issand, kuidas mulle see sõna ei istu) käest, kes seda palavalt just rasestumisvastase vahendina soovitab kasutada – ehk siis Palja Porgandi blogist.

Kui ma mingis postituses tegin juttu sellest, et Daysyt ma küll mitte iial ei tahaks rasestumisvastase vahendina kasutada, siis sain kohe mitu kommentaari, et selle efektiivsus on 99.3 protsenti, millele ma ka vastasin, et tegelikult on heal juhul 70 protsenti. Ja just seda see saade ka kinnitas, et Daysyt ei maksa ikka eriti usaldusväärseks rasestumisvastaseks vahendiks pidada, sest selle efektiivsus ongi 70 protsenti. Ehk siis kõlbab kasutamiseks neile, kelle jaoks poleks probleemiks beebi tulek, aga mitte teismeliste puhul, kes veel rasedaks ei taha jääda. Pigem ongi see viljakusmonitor abivahendiks neile, kes tahavad rasestuda (70 protsenti suurem tõenäosus selleks ei kõla ju üldse halvasti), aga kui kasutada seda vastupidisel kujul, siis 70 protsenti efektiivsus ei ole just see, mida naised taga ajaksid, kes veel oma ellu lapsi ei taha, teismelistest rääkimata.

Selliste asjade puhul tuleb arste rohken kuulata kui isehakanud meditsiinihakatisi, kes selliseid asju soovitavad (ehk siis Daysy raamatu autorit ei tohiks kuulata, tema just see isehakanud meditsiiniguru enda meelest ongi). Marii Karell pidi enne selle Daysy viljakusmonitori piibli läbi lugema, kui Eestis selle eestvedaja üldse oli nõus temaga kohtuma. Vähemalt pärast seda oli Daysy Eesti maaletoojal julgust kaamera ette rääkima tulla (kuigi midagi tarka sealt välja ei tulnud, mida oligi arvata), mida ei saa aga sugugi öelda Palja Porgandi kohta, kes lihtsalt viimasel hetkel alt ära hüppas, sest sai vist isegi aru, et Marii Karell toob reaalsed faktid talle lauale, mitte ei hakka umbluutama. Ja kuigi Marii Karell ütles Paljale Porgandile, et ta nagunii mainib teda oma saates, siis sellepeale jäi viimase telefon üldse tummaks. Ja lisaks – Paljas Porgand mainis oma blogis, et ta ei saa Daysy reklaamimise eest sentigi, aga Daysy maaletooja ütles selge sõnaga “Laseris”, et kõigi tellimuste pealt, mis tehakse Palja Porgandi blogist, kukub ikka teatud protsent Palja Porgandi kukrusse, sest viimane on nende koostööpartner.

Ma loodan, et kõik vanemad näitavad seda saadet oma teismelistele lastele, kes juba seksivad, sest kui nii populaarne suunamudija kiidab Daysyt taevani, siis lihtsalt juhtubki see, et noored tüdrukud jäävad rasedaks. Nagu ka arst seal saates ütles, et nii paljud teismelised on maininud, et said infot Daysy kohta just Palja Porgandi blogist.

Jah, see võib olla efektiivne vahend, aga kindlasti mitte 99.3 protsenti nagu tootja/maaletooja/ Paljas Porgand väidavad. See veel selleks, aga minu meelest näitab see meeletut argpükslikkust, kui seda asja taevani kiitnud blogija ei julge sellest avalikult sõnagi rääkida ja maaletooja ajab ka mõttetut kelbast selle kohta ega vasta saatejuhi küsimustele.

Et siis, kulla noored naised, kes te sada protsenti olete kindlad, et te veel niipea rasedaks ei taha jääda, siis unustage Daysy pigem heaga ära. Jah, see ei riku keha nagu hormonaalsed vahendid, küll aga on suurem tõenäosus siiski rasedaks jääda. Kui te ei taha last ja leiate, et pillid ega plaastrid pole teie jaoks või need rikuvad teie tervist (eks nad võivad mingil määral rikkuda ka, selle vastu ei vaidlegi keegi), siis kasutage kondoomi! Vana hea kondoom on palju usaldusväärsem kui see Daysy. Vähemalt rasestumisvastase vahendina küll, viljakusmonitori võite siis abivahendina kasutada, kui tahategi reaalselt rasedaks jääda.

Vaikne pühapäevake

Kui ma eelmisel korral need E kaks raskemat päeva kirja panin, mil ta ainult nuttis, siis ma eeldasin, et see võibki nüüd nii olema hakata. Pärast seda on ta olnud aga suhteliselt rahulik jälle – nagu talle kombeks on. Lihtsalt see on küll õige, et ta ei taha absoluutselt üksi olla, kui ta on üleval, siis peab tema kõrval kogu aeg olema, sest muidu ta hakkab nutma. Et kui kas või korraks lähed teise tuppa või tualetti tema ärkveloleku ajal, siis ta hakkab suure tõenäosusega kohe nutma. Lisaks ei taha ta oma voodis magada, sinna saab ta tõsta siis, kui ta juba magab. Kui nüüd huumoriga võtta, siis nagu tüüpiline Lõvi tähtkujust inimene – alati peavad teised ta ümber olema 😀 Hendrik on ka samast tähtkujust, aga temal minu meelest pigem selliseid iseloomujooni ei ole, mis tüüpilistele Lõvidele omased on. Mitte et ma tähtkujusid nüüd nii usuksin, aga vahel on ikka hea neid lugeda.

Eile käisime Hendriku vanematel külas, täna käisid minu sugulased meie juures – E suht magas kogu aeg ja ka üleval olles oli vana rahu ise. Et seltskond talle meeldib tõesti, siis ta tihtipeale jääbki süles magama.

Kuna ma nüüd tean samuti arvestada sellega, et vahel laps võibki rohkem nutta, siis on kuidagi endal kergem ka. Kuna üldiselt ta selline ei olnud varem, oligi pigem rahulik, kui sa tema juures oled, siis see rahutus kuidagi tuli nii äkki. Mitte et ma ei teaks, et lapsed sellised võivad olla, aga kuna minu enda beebi ei olnud varem eriti rahutu olnud… Aga nüüd tean, et ta võib kõike olla, olenevalt lihtsalt olukorrast/päevast jne.

Lõpetuseks paar pilti ka, mis täna kodus tehtud said. Ühel on mul endal silmad kinni, aga E ilme on seal kõige parem.

20190929_173334.jpg20190929_172710.jpg20190929_172815.jpg

Vahel on ikka nii raske…

Lõpuks jõuan ka siia, et midagi kirja panna! E on viimased kaks päeva nii rahutu laps olnud, et ma olen nii läbi omadega. Kui ta varem ka päeval suurt ei maganud, siis öösiti on ta siiani alati hästi maganud. No viimased kaks ööd on ta ka siis väga rahutu olnud. Kõht on täis, mähe vahetatud, üksi asend talle ei sobi, isegi süles olla mitte. Ainuke asi, mis teda natukenegi rahulikumaks muudab, on see, kui ta mu põlvedel saab olla, aga see ka alati ei toimi. Kuna Hendrikul on see nädal öine vahetus (neil on uus projekt käsil ja iga kolme nädala tagant on neil ka öised vahetused), siis pole öösel ka temast mingit abi. Eile oli lausa nii hull, et E lõpuks uinuski sellepeale, et ta ilmselt ei jaksanud enam nutta. Ainus asend, kus ta jumala rõõmus laps jälle oli, oli mu põlvedel, aga ma ei ole füüsiliselt nii tugev naine, et jõuaks terve öö põlvi niimoodi üleval hoida, et ta seal lebotada saaks. Lõpuks tõstsin ta ikka enda kõrvale, silitasin pead ja ütlesingi, et emme ei jaksa niimoodi olla. Mitte et ta aru saaks, aga jah. Ma ei poolda unekooli, eriti veel nii väikse beebi puhul, aga ma olin juba sada korda kõikvõimalikud kussutamised jne ära proovinud – see ei aidanud. Ja siis tundsin end kohutava emana, et ma teda rahustada ei suutnud, aga ma teadsin, et tal pole reaalselt midagi viga, vaid ta tahabki selles ühes asendis olla kogu aeg, aga niimoodi ei oleks ei mina ega ka tema magada saanud, sest ta chillib niisama seal, aga magama ei taha jääda. No lõpuks ta siis minu kõrval uinus, aga enne läks ikka aega, sest tema nägemus oli, et ta võiks terve öö mu põlvedel olla. Minu nägemus see kohe kindlasti ei olnud.

Seega jah – ma arvan, et kuigi beebid on väiksed, siis nad oskavad küll vajadusel manipuleerida, et nad saaksid seda, mida nad tahavad. Ja enamus asju me saamegi neile anda, aga mitte seda, et ema peaks nii ebamugavas asendis terve öö olema. Seega ma lihtsalt lasin tal nutta, kuni ta lõpuks magama jäi, olles enne sada korda igast asju proovinud ja lõpetanud sellega, et ta põlvedele jälle tõstnud. Aga ma ei oleks saanud seda terve öö teha.

Hendrik on ka E-ga need viimased päevad mitu korda pusinud, et ta paremini uinuks, aga mitte väga õnnestunult. Ja siis ta ütles midagi, mis tegelikult ongi niimoodi, aga vahel on teistel sellest raske aru saada – mehed peaksid rohkem hindama seda, mida naised lapsega (või lastega) kodus teevad, sest see on raskem kui tööl käimine. Ma olen nii nõus! On päevi, mis on vägagi okeid, aga sellistel hetkedel ma küll mõtlen, et tööl käia oli ikka nii lebo, sest kell 17.00 virutad sa kontoriukse kinni, lähed koju ja ongi kogu moos, aga lapsevanem oled sa 24/7. Ehk siis tegelikult võiks vanemahüvitis lausa kolmekordne palk olla, sest närve kulutab kolm korda rohkem kui tööl käimine. Aga eks sellega on jälle see, et kui laps on suurem, siis sa unustad need hetked ära, mil beebi niimoodi kisas. No näiteks mina olen oma keisrilõike valu juba täiesti unustanud, kuigi tol hetkel oli see põrgupiin. Hetkel meenutab seda ainult see väike arm alakõhul. Et sama lugu ilmselt selle beebivärgiga, hiljem mäletad ainult ilusaid hetki.

Kas tegemist võib olla ehk koolikutega? Google annab, et see ongi nutt, millel ei pruugigi mingit otsest põhjust olla beebide puhul (võivad olla gaasid ka, aga ei pea olema), lihtsalt see, et nad ise ei oska veel endaga muudmoodi hakkama saada. Poistel pidigi neid rohkem olema, et ongi lihtsalt selline periood, kus nad nutavadki tavapärasest enam ja suurt midagi ei annagi teha, vaid see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Et kui kuskil kolmekuused on, siis võib ehk üle minna? Tean lugusid, kus selline periood kestis kõvasti kauem. Iga laps on muidugi erinev.

Siinkohal teen mina suure kummarduse neile naistele, kellel on mitu väikest last järjestikku või lausa kaksikud-kolmikud. Te olete imeinimesed minu silmis! Ja minu laps on äärmiselt rahutu kõigest paar päeva olnud, aga juba on suht pask olla…

Perepildid vol 2

Näitan siis veel natuke perepilte 🙂 Eks neil ole jah osadel see mullitav taust, mida eelmise postituse all mainiti, aga meil kodu ongi hetkel selline  – seega mind see ei häiri 🙂 Ja lisaks on need selles mõttes ka täiesti ausad, et näeb ära, milline on kuu aega tagasi sünnitanud naise keha koos kõigi voldikestega. Vähemalt mul siis. Ma ei saa öelda, et ma sellega muidugi rahul oleksin, aga ma ei masetse ka sellepärast. Pildid on siis sellised:

Jaanika pere 19.09.2019-9.jpgJaanika pere 19.09.2019-8.jpgJaanika pere 19.09.2019-7.jpgJaanika pere 19.09.2019-6.jpgEerik6.jpgJaanika pere 19.09.2019-5.jpgEerik2.jpg0_Jaanika.jpgJaanika pere 19.09.2019-4.jpgJaanika pere 19.09.2019-3.jpgEerik5.jpgEerik4.jpgEerik3.jpg

Perepildid vol 1

Sain täna juba viis esimest perepilti kätte! Neid hetkel näitangi – tegemist oli tavalise ja koduse fotosessiooniga, kus näeb ka igapäevast argielu – ehk siis nuttev E käib asja juurde 🙂 Need kaks inimest on kogu minu maailm! ❤

Krdi külm on… / Mis on kõige hullem – kas rasedus, sünnitus või elu beebiga?

Väljas on juba nii külm, aga meil endiselt ei köeta veel… Eelmisel aastal hakati küll varem kütma, aga siis polnud ilmad septembris nii külmadki. Kortermajades on tihti see asi (siin ehk mitte), et pensionärid istuvad oma puhvaikades ja on väga õnnelikud, kui küte hiljem sisse lülitatakse, sest siis ei pea maksma. Ja neile meeldib ka see teine variant, et mida varem küte kevadel välja lülitatakse, seda parem. Mina selline ei ole! Pigem maksan rohkem, aga soe peab alati olema. Hendrik ostis elektriradika, et natukenegi soojem oleks, meil seda siiani ei olnud veel. Ise saab ehk veel hakkama, aga no beebiga on selline asi marunõme 😦 Õnneks on teised ka juba uurinud, et millal kütma hakatakse, aga siis veel vastust ei teatud, et keegi pidi täpse vastuse veel andma (meil on nüüd kortermaja oma Facebooki grupp ka). Ma rohkem pole küsinud.

Täna oli meil perepildistamine, mu seesama sõbranna tuli külla, kes meist pulmapildid tegi. Ta küll pildistab rohem loodust, aga kuna me oleme tuttavad, siis teeb perepilte ka. Fotosid ma veel pole kätte saanud, aga kui kätte saan, siis saab neid jälle ilmutada ka! Sel korral ma ei plaani nii suurt vahet ilmutamisega sisse jätta – muidu on jälle mitusada pilti vaja ilmutusse viia.

No beebidega on ju ikka see, et kunagi ei tea, kuidas see pildistamine kulgeb. Täna oli ka, et E oli viril alguses, aga siis sõi kõhu täis ning silmad tahtsid juba kinni vajuda  😀 Ainus kord elus, kui ma ei taha, et ta magama jääks 😀 Kuid pildid said siiski tehtud!

Mu sõbranna just küsis ka, et kumb lihtsam/raskem on – kas rase olla või nüüd see aeg, mil laps käes on. Sellega on tegelikult nii ja naa. Rase on selles mõttes kergem olla, et sa saad alati oma aja peremees olla, eriti alates sellest hetkest, kui dekreeti jääd, kuna siis ei pea tööl ka käima enam. Et kuni kaheksanda kuuni on ilmselt selles mõttes kindlasti kergem rase olla, aga pärast seda pigem ei ole. Viimasel kuul olid kõrvetised, kõhukinnisus ja magamisasendite vahetamine ikka suhteliselt piin. Et nii hea on nüüd niimoodi elada, et mitte kuskilt miski ei valuta, saab normaalselt elu nautida 😀

Beebiga on see ka nii ja naa. Mõni päev on nii lebo, et siis ma küll mõtlen, et need õudusjutud sellest ajast, kui laps sünnib ja sellega kaasnevast unetusest, on ülimalt liialdatud. Teine päev jälle on niimoodi, et E ei maga eriti päeval ja ma olen omadega natuke väsinud, aga selle vastu aitab see, kui Hendrik töölt koju tuleb, sest siis ma saan oma aja. Et päris sellist natuke hirmutavat asja, nagu ma teiste juttudest kuulnud olen, mis lapsega elu endast kohe alguses peale kujutab, ma (veel) kogenud ei ole. Ma ütlesin sõbrannale, et öösel ärkab E kaks korda, et siis saab rinda ja vahetan mähkme ära, millepeale ta vastas, et siis on mul küll vedanud ju, et kui tal laps nii väike oli, siis ta nii palju ei maganud üldse. Et selles mõttes on küll asi hea, sest kui ta päeval ka nii palju ei maga, siis öösel sellega muret pole. Ja samas on jälle neid päevi, kus ta magab ka päevasel ajal nagu ideaalne beebi, et siis on nagu lust ja lillepidu see eluke oos E-ga! 🙂

Nii et on päris raske vastata küsimusele, et kumb on lihtsam – kas rasedusvaevused või beebiga elu. Tegelikult ei ole kumbki minu jaoks eriliselt raske olnud, kui raseduse viimane kuu välja arvata – see oli tõesti juba selline aeg, et polnud enam väga tore selline maakera olla. Ma ütleksin, et kõige hullem oli hoopis sünnitamine ja haiglas passimine. Tähendab – see keisrilõige ise polnud ka üldse nii hull, aga just see esimene päev pärast seda, mil korralikult püstigi ei saanud… Et see oli jube. Ülejäänud asjad pole üldse hullud olnud.

Kuidas teil sellega on? Kas rasedus oli teie jaoks kergem/raskem kui elu beebiga? Näiteks mõned ütlevad, et võivad vabalt rasedad olla, aga sünnitada ei taha. Teised jälle ütlevad, et rase olla sakib sajaga, aga sünnitada võiks iga kell uuesti. Mina ütlen siinkohal, et rase olla on jumala normaalne ja beebiga elu on ka üldiselt okei (mõnede eranditega), sünnitada võiks ka iga kell keisrilõikega uuesti, kui saaks ruttu voodist püsti (mida ma tegelikult isegi sain, sest mul ei jäänud muud üle) ja sellel ajal töötav personal oleks vähegi normaalne. Nii et kokkuvõttes – tegelikult on kõik need asjad suhteliselt normaalsed olnud. Ja kuigi keisrilõikest paranemine võtab aega ja jääb pisike arm, siis ma pole mitte kordagi mõelnud, et ma oleksin tahtnud ise sünnitada. Sest ma poleks seda tahtnud! Ja ma ütlen ausalt, et kui ma tulevikus peaksin kunagi rasedaks jääma, siis ma endiselt eelistaksin keisrilõiget. Jällegi –  seda ei saa ise valida ja kui ma peaksin ise sünnitama, siis nii olekski, aga mul on hea meel, et mul see reaalne sünnitus kogemata jäi. See on midagi, mida ma ei tahaks kogeda.

Lõpetuseks üks pilt E-st, mille ma eile tegin! Ta on viimasel ajal juba rohkem naeratama hakanud, varem ta seda ei teinud. Ei saa just öelda, et kohe päris suurelt naeratab vms, aga no niimoodi kavalalt muigab 😀 Nagu sellel pildilgi 🙂

Minu armas E! 🙂