Pulmapildid vol 2

Ma millalgi kindlasti kirjutan tänastest emotsioonidest ja sellest, kuidas ma avastasin, et glükomeetriga peab ikkagi näppu torkima ehk sealt verd võtma (jah, ma tean, et loll mina, aga ma tõesti arvasin, et see on nagu vererõhuaparaat, et hoiad natuke ja saab tulemuse kätte, aga kaugel sellest…), aga praegu ma näitan pulmapilte, mis ma tänaseks kätte olen saanud 🙂 Just siis meist kahekesi, perepilte ma blogisse üles ei pane.

Kui just olime abiellunud!

Värske abielumees 😀

Värske abielunaine! 😀

Eriti tõsine 😀 Meil läks seal väljas päris kaua ja üpris tuuline oli – seega lõpuks võis see tõsiseks küll muuta! 😀

Meie kolmekesi 🙂 No hetkel veel 2.5 tegelikult.

🙂

Nüüd olen nädalake juba abielus olnud, aeg lendab ikka 🙂 Uue perekonnanime ja allkirjaga hakkan ka vaikselt juba harjuma, täna sain just uue passi kätte, ID-kaart on veel valmimisel.

🙂

Minu abikaasa, kes mind alati maha suudab rahustada ja kes on alati toeks. Näiteks täna ei olnud just mu parim päev (kirjutan järgmises postituses), aga Hendrik kohe teab, mida öelda sellistel puhkudel!

🙂

Kui ma veel torti võisin süüa, nüüd enam vähemalt raseduse lõpuni ei tohi. Vaatame, kuidas ma sellega hakkama saan…

🙂

Hetkel veel saan abielusõrmust kanda, aga kui ilmad nii kuumad on edasi, siis peaks igaks juhuks ära võtma tursete pärast. Kihlasõrmust ma hetkel just nende tursete pärast üldse ei kanna.

🙂 Kui keegi mõtleb, miks ma neid smaile lisan, kui ma iga pildi kohta ei taha midagi konkreetset öelda, siis põhjus on tegelikult selles, et mul hakkab WordPress arvutist jamama, kui ma vahepeal teksti ei lisa. Ma ei tea, miks see niimoodi on, aga nii lihtsalt on – pildid lähevad kõik sassi. Ja siis aitab see väike smail ka kaasa, et oleks nagu tekst 😀

Hendrikule vist jõudis kohale, et ta nüüd ongi abielus 😀 Tegelikult talle väga ei meeldi sellised pikad fotosessioonid – nagu meestele vahel ikka.

Tuul oli tol päeval tegelikult jõhker! Nii jahe oli ka – võrreldes praeguste ilmadega.

31.mai oli hea kuupäev abiellumiseks – jääb ka pulma-aastapäeva puhul väga kergelt meelde. Mitte et muud kuupäevad ei jääks, sest sellised asjad jäävad nagunii meelde. Minu jaoks võrduks selle kuupäeva ära unustamine sellega, et ma ei mäletaks Hendriku või oma tulevase poja sünnipäeva, aga sellised asjad pole minu maailmas võimalikud. Ja ma ei kujutaks ka seda ette, et Hendrikul sellised asjad ununeda saaksid.

Enne registreerimist – kui meile kõik asjad üle korrati. Meie mõlema perekonnad hakkasid ka varsti pärast seda saabuma. Nagu näha võib, siis see registreerimise ruum oli küllaltki pisike, aga õnneks 12 inimest mahtusid ära. Kui oleks suurem pulm olnud, siis oleks kindlasti ka ruumikam saal selle jaoks olnud. Meie lihtsalt ütlesime enne, et meil väga palju rahvast nagunii ei tule.

Advertisements

Kui su sisetunne ei vea sind alt… /Kui palju hakata tulevikus oma lapse kohta blogis asju jagama?

Eile oli mul siis see glükoositaluvustest. Läksin hommikul kella 08.00-ks kohale, kokku oli neid naisi seitse, kes seda tegema hakkasid (koos minuga). Kõik kutsuti ükshaaval sisse ja ma olin viimane loomulikult 😀 Kuna ma olen abiellumise puhul nime vahetanud, siis nad tahtsid mingi uue paberi välja trükkida jne – seega see võttis aega.

Esimene mõõtmine toimus siis tühja kõhu peale. Ja selle tulemus öeldi kohe, sest kui veresuhkur on üle 7, siis ei tohigi glükoosijooki üldse juua. Rasedatel võib olla tühja kõhuga maksimaalselt 5.1 veresuhkrunäit, üle selle on juba palju. Minul oli 5.6  – ehk siis ilmselgelt liiga kõrge. Ja kui vähemalt üks tulemus on lubatust kõrgem, siis juba saad diagnoosi kirja. Ja see arst mainis mulle ka, et minuga kindlasti võetakse lähipäevade jooksul ühendust, et siis toitumisnõustaja vms juurde aeg saada. Võib-olla saan glükomeetri, et kodus ise mõõta jne. Ma seda täpselt ei tea, sest keegi pole mulle siiani helistanud, aga kui homseks pole, siis ma helistan ise ja uurin (ja ma ei saa digiloosse sisse, sest mul on vana ID-kaardi sertifikaadid uuendamata ja uue saan alates homsest kätte, riik.ees seda vist ei näe – sinna saab ka läbi panga sisse logida). Sest arst mainis, et see esialgne tulemus saadetakse laborisse, aga eksimisvõimalus on maksimaalselt 0.2  – et isegi sellisel juhul oleks mul liiga üle normi see.

Siis pidi seda rõvedat jooki jooma ning järgmine mõõtmine oli tund aega pärast seda ja viimane siis kaks tundi. Neid tulemusi ma ei tea, aga tund aega pärast seda võib maksimum tulemus olla 10 ja kaks tundi hiljem 8.5. Need pidi saama siis hiljem teada saama. Ootamiste vahepeal sain mingis ruumis mugaval diivanil istuda. Ja vahepeal koridoris olles (siis kui tund täis sai ja pidin järgmisele testile minema) nägin neid paare, kellel pidi eile sünnituse esilekutsumine olema – suur kott kaasas jne. Mind võib sama saatus ees oodata, sest rasedusdiabeedi puhul on esilekutsumise tõenäosus suurem. No igal juhul – eks näis, aga õhtul ei tohtinud alates kell 20.00 midagi süüa, ma veel kell 21.00 ühe puuvilja sõin. Ja hommikul võis vett ainult suu loputamiseks tarbida, aga ma klaasi jõin. Nüüd muidugi alles lugesin, et vett ka ei tohtinud. Ohjah – aga ma ei usu, et need tulemust nii palju muutsid – ehk siis kõrge oli veresuhkur nagunii. Mu sisetunne tegelikult aimas, et mul raudselt on rasedusdiabeet… Ja see ei valetanud kahjuks. Mõnikord sisetunne lihtsalt ütleb midagi ja enamasti see ei eksi.

Edit: Just seda postitust kirjutades sain kõne ja homme kell 15.00 on grupinõustamine Tartus – õpetatakse glükomeetrit kasutama ja toitumisnõustamine siis ka. Et kõigile neile, kes selle rasedusdiabeedi diagnoosi siis said. Ma alati arvasin, et see on ikka eraviisiline nõustamine, aga nojah – lausa grupi oma. Vot ei teadnudki, et neid niimoodi tehakse. Aga ju siis tehakse. Mulle absoluutselt ei meeldi selliste asjade puhul grupivärgid, aga mis seal ikka – tuleb üle elada. Kindlasti saab palju targemaks ka!

Pärast seda sain siis lõpuks haigla sööklas söömas käia, kell oli siis juba 11.15. Päris karm oli nii kaua ilma söömata olla. Ning hiljem käisin siis pangas ära ja sain oma nime ka muudetud, et dekreediraha saaks siis ikka õigele nimele tulla. Kuna ametlik dekreet algab 08.juunil, siis raamatupidaja saadab andmed edasi (ämmaemand pani juba üles ära need) esmaspäeval ja pärast seda paari päeva jooksul peaks need asjad ka liikuma hakkama.

Kui nüüd teise teema juurde tulla, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud, kui palju ma peaksin oma lapse kohta blogis infot jagama hakkama. No seda, et ma nime kirjalikult ei maini, olen ma juba väga pikalt teadnud. Aga mida teha piltide suhtes? Täiega tahaks ju jagada, aga samas… ma ausõna tahaksin nii 10-15 aastat ajas edasi kerida, et siis teada, mida mu laps sellistest asjadest üldse arvab. Aga seda ei saa kahjuks teha. No Facebookis ma ilmselt jagan, aga seal on mul vähem inimesi jne. Ma ei karda siinkohal just lapse turvalisuse pärast, sest selles mõttes on Eestis ikka asjad kõvasti paremad kui mujal maailmas, aga ma ei näe ju oma lapse iseloomu ette kahjuks. Jah, ma tean, et 10 aasta pärast ilmselt seda blogi siin ei eksisteeri (kuigi – kes teab), aga ikkagi… Kas jagada pilte niimoodi nagu mõned välismaised blogijad teevad, et näost konkreetselt fotosid üles ei pane? Üldse mitte jagada? Jagada? Oeh – nii rasked otsused ikka. Ja ma ei arva sugugi, et mu blogi oleks nüüd nii loetud vms, tegelikult on tegemist küllaltki väikse veebipäevikuga, aga asi on pigem üldises põhimõttes. Mina ja Hendrik oleme täiskasvanud inimesed, meie saame ise otsustada, kui palju me pilte jagame jne. Sellepärast ma ei pane ka kunagi kellegi teise pilte blogisse üles, sest ma ei tea mõnede puhul, kas see neile üldse meeldiks. Kindlasti mõnele sobiks, aga ma olen otsustanud seda mitte teha (kui ma näiteks pulmapiltide puhul saan perekonnapildid kätte, siis neid ma ei pane blogisse ega ka Facebooki, aga meist kahekesti pilte ikka lisan). Miks peaks siia laps erinev olema kui kõik need teised inimesed, kelle pilte ma ei jaga? Tema ei saa ise otsustada seda ju. Samas – nii et üldse midagi ei jaga, ma ka ei taha. Teksti mõttes siis. Nime ma nagunii ei jaga, aga piltide suhtes ma pole veel otsusele jõudnud. Mida teie teeksite?

Ahjaa – veel üks näide sellest, kuidas sisetunne ei vea lihtsalt alt. Ma ju kogu aeg kirjutasin, et ma jään oma grupis blogiauhindade jagamisel nagunii viimaseks ja nii ma ka arvasin… No ja jäin ka 😀 Meid oli lõpus seal kokku ainult neli (sest Miiu ju loobus) – esikolmikule saadeti kiri, et nad on nomineeritud, aga kuna mina seda kirja ei saanud, siis teised kolm pidid saama 😀 Kui just Miiut ikka sisse ei arvestatud, sest ta loobus nii viimasel minutil – sellisel juhul siis pidi keegi veel esikolmikust välja jääma, aga ma ei usu seda. Täpselt sama tunne oli mul rasedusdiabeediga – sisetunne ütles, et mul on see – ja nii oligi. Mõnikord sellised tunded lihtsalt ei vea alt.

Põlvamaa laulukooride ja tantsurühmade esinemine Intsikurmus/ Uute dokumentide ajamine/ Kardan homset glükoositaluvustesti…

Pühapäeva õhtul käisin siis Põlva päevade raames Põlvamaa laulukooride ja tantsurühmade esinemist Intsikurmus vaatamas. Hendriku vanaema tuli ka oma lapselapsele kaasa elama ja nii me siis koos seda üritust jälgisime! Sel korral ma prille maha ei jätnud – seega nägin kõike ilusti, istusime lausa kolmandas reas.

Kuna ma olin harjunud, et Hendriku tantsurühma mehed kannavad sinist kuube, siis ma olin üllatunud, et sel korral panid nad musta selga. Neil on neid nimelt kaks tükki ja nad otsustasid sel korral lihtsalt musta kasuks. Et siis alguses otsisin valest kohast 😀 Kokku tantsis nende rühm neli tantsu, millest üks oli meeste oma. Väga tore üritus oli jällegi ja kõik olid nii tublid – eriti meeldisid mulle lasteaiarühmad, kes ka juba rahvatantsu nii ilusti oskasid. Nii äge, et ainult Põlvamaal on meil juba nii palju tantsurühmasid ja laulukoore.

Pärast peo lõppu õnnitlesid mind osad inimesed Hendriku rahvatantsurühmast abiellumise puhul, Hendrikule olid nad juba hommikul laulnud. Lisaks sai ta nende poolt nii ägeda kaardi ja Kubija SPA kinkekaardi, mille me siis millalgi ära kasutame. Kindlasti enne lapse sündi. Et jällegi igati äge kingitus! 🙂

Neid esinemisi Hendrikul veel suvel jagub, kaks tükki on veel juunis Põlvamaal ja siis tuleb juba tantsupidu, kuhu ma ise kohale ei lähe, sest megapalju rahvast ja suur kõht jne. Aga mõttes elan ikka kaasa!

Eile käisin siis oma uusi dokumente ajamas – ehk siis sain ka esimest korda oma uut allkirja kribada. Kuna mulle ei meeldi igasugused kriipsud allkirja peal, siis oli allkiri mu eelmise nimega eesnime esitäht ja perekonnanimi, nüüd on samamoodi. Käisin veel kontorist läbi ja viisin kooki abiellumise puhul. Umbes pool tunnikest olin seal.

Igaks juhuks käisin ka pangast läbi, et uurida, kuidas see nimevahetus siis seal toimib. Kuna minu jaoks oli see ikkagi suhteliselt segane värk. SEB oleks ka lihtsalt abielutunnistust näidates mu nime kohe ära vahetanud, aga kuna mul siin dekreediraha on tulemas ja ma pole kuskil teatanud uuest nimest, siis nad soovitasid hetkel veel vana nime jätta, et ülekanne ikka kindlasti üle tuleks. Dokumentidega läheb nagunii vähemalt kaks nädalat ja siis nendega lähen panka ning vahetan nime ära. Kui LHV näiteks aktsepteerib kuu aega nii vana kui uut nime (keegi kommenteeris mu abiellumise postituse all), siis mu kodupank SEB seda ei tee. Kas oled uute dokumentideni vana nimega või lased kohe ära vahetada, kui abielutunnistust näitad. Mõned pangad ongi nõus ainult siis nime vahetama, kui sul juba uued dokumendid on käes. SEB aktsepteerib ka abielutunnistust, aga sellisel juhul peab tõesti mujale olema teada antud nimevahetusest, sest muidu ülekanded üle ei tule, sest nimed ei klapi. Et see variant on tõesti kõige mõttekam, et niikaua oled vana nimega ja kui uued dokumendid käes, siis muudad alles pangas selle ära.

Edit: Tegelikult ikka pole nii mõttekas, sest uurisin Haigekassast järele ja nemad näevad kohe uut nime ning ülekanne tehakse ka sellele nimele – seega lähen homme uuesti panka ja muudan seal ka oma nime ära abielutunnistuse alusel. Pank andis mulle teistsugust infot, aga vbl nad siis ise ka ei tea 😀 Või ainult siis on teistpidi mõttekas, kui ülekanne ei tule kuskilt riigiasutusest ja neil on su vanad andmed. Et nüüd siis olen targem! Ja aitäh sellele inimesele, kes vastava kommentaari kribas – hakkasin ise ka rohkem uurima nüüd. Oleksin muidu panga juttu uskunud.

Pärast pangas käiku käisin tädi ja ühe sugulasega Big Benis söömas ja siis oli mul rasedate massaaž. Jällegi Füsiostudios! See oli nii hea nagu ikka, sel korral sai põhirõhk seljale pandud – just seljavalude tõttu siis.

Ja siis tulin bussiga Põlvasse tagasi ja ülejäänud õhtu oli niisama kodune chill koos Hendrikuga. Homme on mul glükoositaluvustest ja ma ausalt öeldes veits kardan seda. Just neid tulemusi. Sest mu sisetunne ütleb, et ju mul see rasedusdiabeet ikkagi on… Kuskil 30 protsendil rasedatest on see, mis on siiski üpris suur protsent. Aga eks siis näha ole!

Odav jumestus tõesti tähendabki halba kvaliteeti… /Firmapidu

Kuidas need esimesed päevad siis abielus olles on möödunud? Täiesti rahulikult, abielusõrmus on veel sõrmes, sest hetkel sõrmed ei paisteta õnneks. Mul kuidagi parema käe sõrmed kipuvad rohkem paistetama – seega kihlasõrmust ma sinna ei pane enne lapse sündi, aga kuna ma abielusõrmust kannan nagunii vasakus käes, siis sellega hetkel nii suurt muret pole.

Reede õhtul käisime abikaasaga (nii omapärane on seda sõna kasutada! :D) Põlva päevade raames keskväljakul ja vaatasime erinevaid bände. Me pikalt seal ei olnud, sest rasedana kipub mul tihti uni peale tulema, eriti viimasel ajal. Veel mõned nädalad tagasi mainis Hendrik, et kui mul kõhtu poleks, siis ei saaks arugi, et ma rase olen, sest ma elan täiesti tavalist elu ega kurda, et mul kuskilt eriti valutaks. No seljavalu ikka on, aga nüüd annab juba tunda rohkem – pikalt seista ei jaksa jne. Eile käisime korraks Tartus ja pärast seda vaatasime rammumeeste võistlust Põlvas, aga pikalt ei jaksanud seista. Ja seda Perskindoli võivad rasedad seljavalu ja tursete vastu kasutada, ma küsisin oma arstilt järele. See mõjub küll, aga alguses tekib selline kõrvetav tunne lihtsalt.

Hetkel on Hendrik proovis, sest nad õhtul esinevad rahvatantsuga Põlva päevade raames. Lähen ka neid vaatama, aga et ma jälle prille maha ei jätaks nagu eelmisel aastal Kagu-Eesti tantsupeol, kus ma pidin täiega kissitama, et Hendrikut näha. Aga vahel ma kipun selline tuulepea olema!

Täna ma tahtsin tegelikult kirjutada neljapäevasest firmapeost, mis meil oli. Ma nimelt alguses arvasin, et ma ei saa sinna üldse minna, sest meie abiellumise kuupäev oli juba paigas, kui selle ürituse kuupäev selgus (mina seda ei ajanud, meil on nüüd Marketing Manager, kes selliste asjadega tegeleb). Ja kuna Hendrikul oli õhtune vahetus ja viimane buss Põlvasse läheb kell 19.40 (varem läks kell 22.00, aga see on ära võetud), siis ma poleks kuidagi tagasi saanud, sest see üritus algas kell 19.00.

Aga Hendrik võttis osa oma õhtusest vahetusest neljapäeval vabaks – seega me saime koos minna! Jõudsime küll kella 19.00 asemel kell 19.45, aga põhivärk algaski siis pihta. Et algusaeg oli kell 19.00.

Neljapäeva päeval oli mul siis juuksur ja jumestus. Kuna ma jätsin selle broneerimise viimaseks minutiks ehk kolmapäevaks, siis polnud üldse kerge Põlvas aegu saada. Ideaalis tahtsin jumestajat ja juuksurit samas salongis, aga no ei saanud. Ja telefonis ma enda meelest mainisin juuksurile, et soovin nii lõigata kui veits värvida (siiski oma loomulikku tooni, sest ma ei tahtnud enne pulmi suuri muutusi), aga kui kohale läksin, siis selgus, et aega on ainult lõikamiseks. See, kes aja broneeris, polnud seda värvimise soovi kirja pannud. No jäi siis ainult lõikus – mis seal ikka siis.

Jumestaja leidsin ka kiiruga, lihtsalt lappasin Äriinfo numbrid läbi ja helistasin. Enamusel aegu polnud, mis oli ka loogiline, sest päev varem asju ajades ei pruugigi midagi saadaval olla. Lõpuks siis mingi leidsin, kelle puhul see hind oleks pidanud mind juba ettevaatlikuks tegema, sest 10 euri õhtumeigi eest on ilmselgelt liiga vähe. Selle sain teada siis juba telefonis. Aga kuna mul polnud suurt valikut, siis parem see kui mitte midagi. Mu pulmameik tehti reedel hoopis paremas salongis, kus ma eelmise aasta septembris juba käinud olin, kui Hendriku sõbra pulma oli minek. Sealse kvaliteediga ma olin kursis ja mulle see sobis – ka hind vastas sellele (40 eurot, mis minu meelest oli väga hea hind, sest jumestaja tegi mulle väikse soengu isegi). Et alati ei ole kõige odavam asi eriti hea.

Ja selle jumestusega just nii neljapäeval oligi. Kuna see naine oli rohkem vist kosmeetik, sest samal ajal, kui ta mulle jumestust tegi, tegi ta teisele naisele näomaske (no ta lebas voodis näomask näos ja ootas, millal mul meik valmis saab, ilmselt see naine oli kaval ja võttis mu vahele sinna, teades, et nagunii keegi ootab). Lisaks oli tool ebamugav ja peeglit ei olnud kohe otse minu ees. Ja nii-öelda õhtumeigile kulus ainult pool tundi! Kõikjal, kus ma käinud olen, läheb vähemalt tund, enamasti ikka 1.5 tundi.

Kui see meik valmis sai, siis ma ka ütlesin sellele naisele, et ma pole eriti rahul, et tavaliselt on õhtumeik ikka palju parema kvaliteediga. No ta midagi seal parandas ja siis avastas, et ta on mu valge jaki ära määrinud! No eks mul ikka oli see lina vms ümber, et ei määriks, aga mina ei tea, kuidas see tal õnnestus. Kui ma oleksin teadnud, et nii läheb, siis ma oleksin selle seljast võtnud (mul olid juba peoriided seljas). No ta ei saanud seda plekki välja ja ma ka tavalise veega ei saanud (seal oli all WC, kus ma seda nühkisin). Maksin 10 eurot ja ütlesin endale, et ma ei lähe enam iial sellesse kohta meiki tegema. Ja nii ongi!

Koju jõudes hakkasin sapiseebiga seda plekki välja nühkima ja õnneks siis sain. See oli nimelt just eile ostetud jakk, mille ma plaanisin firmapeole ka panna. Ja lisaks pulma ajal peale panna, kui hommikul väljas jahe on. Et jah – halb kogemus oli sel korral jumestajaga, aga eks ma ise olin ka loll, et selle viimasele minutile jätsin. Siis ehk ongi vabad ainult need odavad ja kehvad jumestajad.

Kodus oli mul veel natuke aega oma jakki kuivatada ja siis tuli Hendrik mulle järele, et koos Tartusse sõita. Firmapidu toimus Vabankis ja oli mõeldud nii meile kui meie klientidele, sest hiljuti sai ettevõte viieaastaseks!

Kui kohale jõudsime, siis tutvustasin Hendrikule oma töökaaslasi ja tutvusin ise ka nende abikaasade/elukaaslastega, sest meil pole eriti varem selliseid kaaslastega üritusi olnud. Kell 20.00 hakkas ülemus kõnet pidama ja kui mainiti, et et varsti saab GR (lühend meie firmanimest) järelkasvu, siis sain ma aru, et pean lavale minema. Nimelt mu töökaaslased tegid mulle dekreeti minemise kingituse – ülisuure paki mähkmeid ja beebipoe kinkekaardi 100 euro väärtuses. Nii vajalik kingitus! 🙂 Tegelikult isegi mitme beebipoe kinkekaart, sest see on just keti oma ehk siis kehtib erinevates beebipoodides.

Selle viisime rõivistusse hoiule kuni ürituse lõpuni. Lisaks oli kohal veel mustkunstik, kes erinevaid trikke näitas ja kohapeale oli pandud jalgratas, mis mõõtis kahe minuti jooksul, mitu meetrit jõutakse vändata. Nagu GR-i lahenduski ju mõõdab tootmise efektiivsuse puhul paljudel juhtudel meetreid, vahel ka tükke. Hendrik proovis ka ja sai tubli neljanda koha, tehes kõigile mu töökaaslastele pähe 😀 Mõned kliendid olid eespool ainult. Mina rasedana ei hakanud proovima ja meie ettevõtte teine naine ka ei proovinud, aga no kleidiga ongi maru ebamugav selliseid asju teha 😀 Tegelikult ma ei tea, kas Hendrik just neljandaks ka jäi, sest vbl pärast meie lahkumist tegi veel keegi tema meetrid üle, aga siis pidi see mõni klient olema, sest mu meessoost töökaaslased olid kõik juba proovinud.

Igal juhul – väga tore õhtu oli! 🙂 Kui hakkasime kell 22.30 ära minema, siis mainisin kõigile, et tuleb minna, sest ma abiellun homme varahommikul. Keegi ei teadnud seda veel ju. Mõned mu töökaaslased teadsid, et ma lähen pulma, aga nad ei teadnud, et ma ise abiellun 😀 Kõik soovisid mulle õnne ja nii see pidu meie jaoks läbi saigi. Järgmisel päeval kuulsin, et mõned olid lausa kella 04.00ni pidutsenud, aga firma saab ju ka kord elus viieaastaseks – esimene pisike juubel siiski! 🙂

Lõpetuseks paar pilti siis ka. Esimene neist on Hendrikuga ja teine oli originaalis mu ainukese naissoost töökaaslasega, aga kuna ma ei lisa blogisse peale enda ega Hendriku kellegi teise pilte, siis tema lõikasin välja. Fotograaf tegi ka muidu sellel üritusel pilte, aga need saab kunagi hiljem kätte! Oli ilus üritus ja nüüd on hea pikka puhkust nautida! 🙂 Aga meigiga polnud ma jah üldse rahul… Eks teine kord olen targem. Ahjaa, üks pilt veel siis lisaks – jalgrattaga sõitvast Hendrikust.

20190530_205354.jpg20190602_083028.jpg

20190602_120942.jpg

 

MA OLEN ABIELUS!!!

Teate – mu lugejad oskavad vihjete põhjal ikka väga hästi asju kokku panna! Nimelt ma olen siin  mitmes postituses rääkinud, kuidas ma olen tellinud mitu kleiti, sest üks nendest sobib küll firmapeole ja blogiauhindadele, aga teine on selline eriline üritus, mille kleiti ma ei saa kuskil mujal eriti kanda. Ja juba siis tuli kommentaariumisse küsimus, et kas me abiellume – sest ju sellepärast on see kleit teistsugune. Kuna meie ideest teadis sel hetkel ainult meie mõlema perekond, sest 31.mail ehk täna me abiellusime Hendrikuga, siis ma ei lasknud seda kommentaari kohe läbi (see tuli vist eelmisel nädalal millalgi). Ja kui ma siis kribasin veel, et varsti on plaan kirjutada ühest väga olulisest elumuutusest, siis tulid mitmed kommentaarid seoses selle küsimusega, et kas me abiellume! Aktsepteerisin need täna pärast pulma, aga vastasin neile ikkagi jaatavalt ära, lihtsalt küsimust ise ei lasknud kohe läbi. No kuna meie soov oli, et sellest saaksid enamus pärast pulma teada.

Aga nüüd siis algusesse – kuidas see kõik juhtus? Kui ma oma rasedusega blogis kapist välja tulin, siis mitmed inimesed küsisid minult, et kas meil on plaan ka millalgi abielluda. Siis ma mainisin, et on küll, aga ilmselt siis, kui laps on juba ära sündinud. Sest me olime tol hetkel abielust juba rääkinud ja teadsme mõlemad, et me abiellume, aga kuna Hendrik tahtis suurt pulma ja mina pigem kahekesi registreerimist, siis jäigi see asi sinnapaika, sest meil lihtsalt poleks olnud ei aega ega raha suure pulma korraldamiseks. Ja nii see asi siis edasi läks, kuni aprilli viimase nädalani, mil me uuesti sellest rääkisime. Ja siis ütles Hendrik, et tema jaoks pole ka see suur pulm nii oluline enam, et võime ju ka lähiringis selle teha, ainult mõlema perekonnale. See idee sobis mulle väga hästi (ja oli ka natuke kompromiss, sest mina alguses mõtlesin ainult kahekesi registreerimise peale) ja juba saatis Hendrik päringu Põlva vallavalitsusse, et millal saaks avaldust tegema tulla.

Põlva vallavalitusesse jõudsime me 30.aprillil ja esimene vaba kuupäev abiellumiseks oli 31.mai! Võtsimegi kohe selle, sest muidu sünnib laps veel enne ära jne. Meil tegelikult täiega vedas, sest avalduse sisseandmise ja abiellumise vahe peab olema vähemalt 30 päeva. Kui me oleks näiteks 2.mail avaldused sisse viinud, siis me poleks saanud täna abielluda, vaid millalgi juuni keskpaigas ilmselt.

Ja nii algas see üpris lühike periood pihta, kus ainult meie perekond teadis meie plaanist ja üks mu tuttav fotograaf, kes meid täna pildistamas käis. Koos meiega oli pulmas 12 inimest – seega väike registreerimine.

Ma oma pulma jaoks tellisin kaks valget kleiti, mitte otseselt pulmakleiti, sest need on tõesti väga kallid ja kui nagunii see oli väiksem pulm, siis sobis ka lihtsalt valge kleit. Panin selga ikkagi selle esimese, sest teine oli mulle kokkuvõttes liiga kitsas – lukk läks selga pannes katki 😀 Mis sa ära teed, kui sa 98 kg kaalud, eksole. Aga polnud sellel esimesel kleidil ka midagi viga. Hendrikul mingi ülikond on, aga ta tahtis teistsugust – seega tema rentis endale uue, sest ta tõesti kannab seda üliharva.

Abielusõrmused tulid ka lihtsad, sest kogu pulm oli tagasihoidlik. Kusjuures ma arvasin, et nüüd me siis abiellumegi ega eeldanud, et eraldi tuleb veel kihlasõrmus, kui avaldused juba sisse olid viidud, aga täpselt kaks nädalat tagasi sõitsime me õhtusel ajal Räpinasse, kus Hendrik Lämmijärve ääres ühele põlvele laskus ja nii-öelda mu ametlikult ka naiseks palus! Kuigi avaldused olid selleks ajaks juba sisse viidud. See oli üliarmas hetk! 🙂 Ma kihlasõrmust hetkel ei kanna, sest rasedusega võivad mu sõrmed üles paistetada ja ma tõesti ei sooviks, et keegi selle mu sõrmest peaks välja lõikama (nagu ühe tavasõrmuse puhul mõni aeg tagasi juhtus). Hetkel on mul abielusõrmus sõrmes, aga kui kuumad ilmad jne, siis võtan ka selle igaks juhuks ära, et seda sama saatus ei tabaks.

Ja jõuamegi siis tänasesse päeva! Mul oli hommikul kell 07.00 jumestus, sest registreerimine oli juba kell 09.00. Eraldi ma juuksurit ei võtnud, sest keegi oleks pidanud siis kell 05.00 tööle hakkama, aga tundus ebatõenäoline, et see võimalik oleks. No ilmselt oleks saanud ka juuksur ja jumestaja koos toimetada, aga polnud ikkagi selliseks kellaajaks kedagi võtta, hea et jumestajagi siin Põlvas leidsin. Kuna mul oli eile firmapidu, siis olin lasknud juuksed lühemaks lõigata ja otsad tervemaks ning eile oli mul ka jumestus, aga sellest üritusest kirjutan ma mingis teises postituses.

Aga tänase jumestajaga vedas mul selles mõttes, et kuigi ta ise juuksur ei olnud, siis meil jäi natuke aega üle ja ta koolutas mu juukseid, et need natuke rohkem lokki hoiaksid. Seega läks mul veel eriti hästi 🙂

Kuskil kell 08.45 tuli Hendrik mulle järele, sõitsime Põlva vallavalitsusse, kus perekonnaseisuametnik meilt veel mõned küsimused üle küsis (a la, et kas jääme kindlaks, et hakkame koos kandma pärast abiellumist Hendriku perekonnanime – ehk siis jah – mul on nüüd teine perekonnanimi). Kohe jõudsid meie perekonnad ka (kes olid omavahel suhteliselt võõrad, ainult üks mu sugulane teadis Hendriku perekonda, sest nad on samast külast pärit), kes ukse taga ise omavahel suhtlema hakkasid.

Ja lõpuks jõudis kätte abiellumise aeg! Kuna ruum oli väike, siis meie istusime enamus aja ja teised seisid. Ma lihtsalt küsisin enne üle, et kas on võimalik, et me ei peaks kogu aeg seisma, sest no rasedana on suht raske pikalt püsti olla. Ja nii võis – ehk siis tõusime Hendrikuga jah-sõna ajaks püsti ja suudlemiseks.

Ma nii lootsin, et mul ei hakka pisar õnnest jooksma (sest meik, eksole, mis tuleb maha), aga ikkagi hakkas! Natuke läks ka laiali, aga sain hiljem selle korda teha. Sõrmuste ajal juhtus see naljakas olukord, et ma ei saanud Hendrikule sõrmust sõrme, suht piinlik oli juba, aga ei tahtnud eriti minna (samas minu oma tundus natuke nagu liiga suur või kergelt sõrme minev, aga ju me arvasime, et peabki nii olema). Kuidagi siis sain, aga tuli hiljem välja, et meil läksid sõrmused vahetusse – ehk siis mina sain tema oma ning tema minu oma 😀 Kuna meil graveeringuid pole, siis oli suuruse vahe ainult (tal on ainult natuke suuremad sõrmed), aga ärevus ja kõik muu. Kusjuures ka abielusõrmuste kandmisega on oluline teema – meie kanname neid vasakus käes, aga paljud vist paremas? Me küsisime enne üle ja perekonnaseisuametnik ütles, et paljud valivad vasaku, sest on südamepoolne käsi. Ma nüüd ei teagi, mu õde näiteks kannab paremas ja tema ütles, et vasakus oleks nii imelik 😀 Kui ma kunagi lapse ära sünnitan, siis paremas hakkan kihlasõrmust kandma ja vasakus abielusõrmust, sest hetkel ma millalgi võtan ka abielusõrmuse ära. Teades, kuidas mul need sõrmed üles paistetavad, ei hakka ma millegagi riskima.

Pärast registreerimist tegi fotograaf kogu seltskonnast koridoris pilte, hiljem oli väike lõuna esimesel korrusel asuvas kohvikus, kus meie perekonnad omavahel tutvust tegid. Ja nad klappisid väga hästi – jäi lausa jutt, et millalgi teemegi sellise suurema istumise, kus meie perekonnad koos on. Vist jäi juulisse see aeg. Istumine oli kuskil 1.5 tundi ja siis suundusime meie Hendrikuga sinna lähedal asuvasse loodusesse fotosessioonile, kus meist fotograaf pilte tegi. Tegemist on minu tuttavaga, kes rohkem armastab küll loodust pildistada, aga teeb inimestest ka pilte, kui keegi kutsub. Ja mulle ta pildid on alati meeldinud 🙂

Ilmaga ei vedanud selles mõttes, et megasuur tuul oli, aga õnneks just sel hetkel vihma ei sadanud. Muidugi nii head ilma, kui eile oli, kahjuks täna ei olnud…

Ja nii see päev siis mööduski! Hendrk on hetkel tööl, sest ta niigi võttis eilse õhtu vabaks, et minuga firmapeole tulla. Kuna ta puhkus algab juulis, siis enne seda me midagi nii suurt koos ei planeeri, aga siis küll! Uskumatu tunne on olla abielus, aga nii superhea tunne! Mul on elus viimasel ajal ikka täiega vedanud ja ma olen selle üle väga tänulik.

Kuna ma lähen esmaspäeval dokumente ajama, siis äkki keegi annab hüva nõu, mismoodi nende ajamise järjekord on? Kõigepealt ID-kaart ja siis jään ootele, millal selle kätte saan ning siis panka sellega? Nimelt mul peaks millalgi järgmisel nädalal vist dekreediraha tulema, aga kui nimed ei klapi, siis jääb see ootele? No iseenesest poleks ka see hullu, aga ma tean, et mingid pangad aktsepteerivad kuu aega kahte nime. Või siis lähen ID-kaarti tegema ja lähen kohe panka ning mainin ära, mis lugu mul selle nimega on? Kuidas kõige mõistlikum oleks? Internet annab ka nii erinevat nõu selles suhtes, et ei teagi, mida uskuda või mida mitte.

Aga tulles tagasi mu emotsioonide juurde, siis…. ma olen nii õnnelik! Ma olen abielus ja augustis oleme me juba täiesti perekond! Mitte et me seda ilma abiellumiseta poleks olnud, sest minu jaoks ei ole vahet, kas abiellutakse enne või pärast lapse sündi, aga see sündmus iseenesest on küll tähtis. Ja seda, et ma Hendrikuga abiellun, olen ma vähemalt mingi aasta aega teadnud, no sisetunne on öelnud, aga siis ma veel ei teadnud, millal see juhtuma hakkab. Esimest korda me umbes siis rääkisimegi pulmadest, et kunagi tulevikus see juhtub. Nüüd ma mõistan neid inimesi, kes ütlevad,  et selle tunned kohe ära, kui sa kohtud inimesega, kellega oma eluteed koos jagada! Ja nii ongi. Ei ole mingeid kas-küsimusi ega aga mis siis, kui… mõtteid. Sa tead, et sa armastad seda inimest ja tahad temaga koos elu jagada, olla talle alati toeks ja abistada jne. Ja see tunne on imeline! Hendrik ütles ka täna, et ta pole mitte kunagi varem nii õnnelik olnud nagu praegu, et ta armastab mind nii väga ja abiellumine on sellise tunde puhul igati loogiline samm. Hendrik on varem ka öelnud, et ta ei mõista neid mehi ja ka naisi, kes saavad oma kaaslasega lapse, aga toovad sadu vabandusi mitte abiellumiseks (ja seda aastaid või ka aastakümneid!). Et see võib ka pärast lapsi juhtuda, aga kui üks räägib kogu aeg, et tema tahaks abielluda ja teine sellepeale ainult õlgu kehitab, siis ju see teine ikka nii väga ei taha seda. Ja nii ongi. Kui kumbki ei taha abielluda, siis on see igati okei, aga kui üks tahab ja teine ei taha, tuues sadu vabandusi, miks mitte seda teha, siis on asi selles, et ju siis ikkagi ei taheta päriselt selle inimesega koos olla… või siis tahetakse mingi tagavarauks lahti jätta. Ma olen selle mõttega nii nõus!

Aga abiellumine rasedana on meie perekonnas tavaks – mu ema ootas mu vanemat õde, kui ta mu isaga abiellus, mu õde ootas oma poega, kui ta oma abikaasaga abiellus. Neil oli mõlemal küll suurem pidu ja rasedus oli pulma ajal väiksem, aga jah – nagu meie peretraditsioon 😀

Täna on veel viimane päev blogiauhindade hääletamisel kaasa lüüa, seega, kes pole veel hääletanud, saab seda teha siit:

https://blogiauhinnad.ee/haaletamine/

Minge ja tehke mulle üks hea pulmakink oma häälega! 🙂 Ma olen küll üpris veendunud, et eks ma seal oma grupis viimaseks jään, aga hääletama võin ma ikka oma lugejaid üles kutsuda.

Lõpetuseks siis mõned pildid. Esimesed neist on mu enda moblaga tehtud ja hilisemad fotograafi omad (ma viis pilti sain täna kätte, aga ülejäänud saan mõne aja pärast).

Viimased minutid veel preilina! Pilt tehtud vahetult pärast jumestust. Kleit oli lihtne ja mitte otseselt pulmakleidina mõeldud, aga kuna pulm ise oli ka tagasihoidlik, siis oli see ainuõige valik minu meelest.

🙂

Olin tegelikult hommikul üpris väsinud, sest jõudsime kell 23.15 koju firmapeolt ja ma ärkasin väga vara, et kell 07.00 jumestusse jõuda.

See on veel minu moblaga tehtud pilt. Kopeerin sama jutu, mille ma Facebooki panin: Väike piilumine tänasesse päeva, päris fotograafi pildid tulevad hiljem. Meie otsus oli teha pulm ainult kõige lähedasematele – ehk siis kohal oli ainult perekond. Päev oli super! Mul on ikka nii vedanud, et mul on Hendrik! ❤

Siit algavad fotograafi pildid!

Minu imeline Hendrik! 🙂

🙂

Facebookis kirjutasin ma selle pildi alla niimoodi: Kui keegi oleks mulle aasta ja seitse kuud tagasi öelnud, et ma kohe tutvun Tinderis oma tulevase abikaasaga, siis ma oleksin vastanud, et sellised asjad juhtuvad ainult filmides või kellegi teisega. Nagu näha – juhtuvad sellised asjad ka päriselt! 😉 Elu on mulle viimasel ajal väga palju naeratanud ja ma olen selle üle ülimalt tänulik. Meie perekond – Hendrik, mina ja veel mu kõhus kasvav poisiklutt, kes meiega augustis liitub! 🙂

Nüüd on meie elutee ametlikult põimunud!

Argielu

Täna oli ikka nii teistsugune päev! Just selles mõttes, et ma ei ole harjunud nädala keskel pikalt tuduma, aga täna sai lausa 10.00ni põõnatud. Siis tulin korraks üles, aga põõnasin varsti edasi. Kuna Hendrikul on õhtune vahetus, siis saime koos pikalt tududa – nii hea oli 🙂 Kuigi see öine ärkamine ei ole mul sugugi nii äge, siis vähemalt saan selle unevõla hommikuti tasa teha.

Sest tavaliselt on ikka niimoodi, et kui Hendrik on õhtuses vahetuses (üle nädala), siis ma juba magan sel ajal, kui ta jõuab – ehk siis suuremat vestlust ei saa öösel pidada, kuna ma pean vara ärkama. Aga nüüd ta tuli ja rääkisime mitu tundi enne uinumist niisama elust ning asjadest. Muidu olid meil need vestlused muul ajal, sest öisel ajal väga ei saa, sest kuigi õhtuse vahetuse puhul saab tema hommikuti põõnata, siis mina ju varem ei saanud.

Selles mõttes on tõesti omapärane tunne, et nii palju vabadust on korraga. Ärateenitud vabadust, sest Eestis on see asi ikka hästi, et enne sünnitamist saab korralikult aja maha võtta. Et saaks siis valmistuda lapsevanemaks saamiseks 🙂 Mitte et selleks nii otseselt saakski ette valmistuda, sest see on täiesti uudne olukord – nagu pea ees vette hüppamine põhimõtteliselt. Iial ei tea, mis sind ees võib oodata. See võib olla lihtsam, kui sa arvad, aga enamasti on see vist siiski kõvasti keerulisem. Eks näis jah, mida see eluke selles mõttes toob.

Täna käisin ka niisama Põlvas kolamas ja shoppamas. Ma tegelikult pole seda eriti Põlvas teinud, sest nädala keskel olen ju tööl olnud, aga nädalavahetustel oleme siiski pigem Tartusse läinud. Et kui mingit väga kindlat asja on vaja, siis ei pruugi siit leida. Täna ma kusjuures leidsin peaaegu kõik, mida mul vaja oli.

Vot sellised argised lood siis hetkel. Ma vist lähen jälle “Lennuõnnetuste uurimist” vaatama – see on nii põnev saade minu meelest – just see uurimine, mitte õnnetus ise. Et muidugi kõige parem oleks, kui selliseid asju ei juhtuks, aga kui juhtub, siis neid alati uuritakse põhalikult, et järgnevaid samalaadseid õnnetusi ära hoida. Ja tihti see aitabki, kui tegemist on ükskõik millise tehnilise rikkega, aga kui mängu tuleb inimfaktor ja pilootide vead, siis seda kahjuks ära hoida ei saa.

Täna vaatasin ühte osa, mille Telia salvestus lõppes enne ära, kui see läbi sai – mind jäi kummitama küsimus, et mis sellest sai siis (et miks see lennuk siis ikkagi alla kukkus). Pean vist netist selle osa üles otsima!

Lõppsõna

Minu üle-eelmise postituse viimane kommentaar näitab hästi ära (vastus ühele kommentaarile), mida ma praegusest olukorrast arvan. Lühidalt ja konkreetselt sel korral:

Sul on see võim olemas, kui sa oled veebikonstaabel või sul on tutvused seal 🙂Kui pole, siis ei saa sina midagi teha. Nagu ma aru sain, on postitusest juba teada antud, aga siiani pole keegi mulle kirjutanud, et ma selle maha võtaksin.

Ma muidugi võiksin selle postituse kustutada, avalikult vabandada ja olla see tore inimene, kes oma “ülisuurest” veast õppis, aga ma valetaksin otse näkku kõigile. Ja see on asi, mida ma teha kahjuks ei oska.

Ja ma ei saa aru, mis šokis osad blogijad sellest postitusest on, et omg, blogimaailm polegi ühtne konnatiik, kus kõik kokku hoiavad? Millal see viimati selline üldse oli, aastal 1996 ehk? Blogijate “ühtehoidvat” Instagrami juhtis (ei tea, kas enam juhib) anonüümne intrigant (kes tahtis, et teised blogijad end mingis Facebooki grupis AVALIKULT ja oma nimega tutvustaksid – olles ise täiesti anonüümne), need eetikaga näkku viskavad blogijad on esimesed, kes veits privaatsemates vestlustes Miiut maha teevad, aga Facebooki grupis on visad kaitsma (ei mõtle siinkohal Paksukest, loe alt selgitust), Merje-Mallukas-Eveliis-Marimell on hulle blogisõdasid pidanud jne. Ja nüüd väidavad kõik, et blogimaailm on sitaks ühtne maailm… Lubage naerda. Vot see on huumor kuubis hoopis.

Mina võin ju loll olla, aga seda täiesti ühtset blogimaailma ei eksisteeri. Blogiauhinnad küll toovad selle kokku ja see on tõesti tore üritus, aga kõik inimesed ei ole ilusad ega head alati. Ka mina mitte. Ja nüüd kõik, et omg, kustuta ära see postitus jne, et tulevikus kahetsed. Vbl kahetsengi, aga hetkel ei kahetse. Ma olen minevikus paar postitust kirjutanud, mida ma ei kahetse, aga ilmselt päris niimoodi neid asju enam ei sõnastaks. Ja kui kord jõuab selle postituse kätte, siis küll ma teada annan. Niipea seda ilmselt ei juhtu.

Edit: Kuna minuni jõudsid screenshotid Paksukese kinnisest Facebookist, kus tema ja teised veel said aru, nagu ma mõtleksin teda selle eetikaga näkku viskava blogija suhtes, siis ma ei mõelnud teda selle all. Ainult see esimene osa oli seotud Paksukesega, pärast koma tuleb info kahe teise mitteanonüümse blogija kohta. Et tõingi välja erinevaid näiteid, miks blogimaailm ei ole ühtne maailm. Seda, mida Paksuke Miiust arvab või ei arva, ma ei tea. Need, keda mina mõtlesin, ei ole anonüümsed blogijad. Ja ühele neist ma tõin selle nagunii Facebookis välja.