Tere, mu vana sõber!

/ Printsess / 34 kommentaari

Kaks kuud pole ma siia mitte ridagi kirjutanud! Need, kes mind Instagramis ei jälgi, võivad küll mõelda, et olen maamunalt kadunud, aga see pole sugugi niimoodi. Vahepeal on lihtsalt nii palju muid asju juhtunud, mis on mind blogist eemal hoidnud. Tunnistan, et olen ise ka natuke selles süüdi, sest alati on palju lihtsam Instagrami story valmis teha. Ehk siis olen ka nende inimeste hulka jõudnud, kes tahavad kõike ruttu ja kiiresti. Blogi puhul see nii päris ei käi, sest mu mobla on WordPressis nii aeglane ja mu vana arvuti on lausa nii kiviaegne, et arvab, et ma olen tulevikku jõudnud – seega paljud leheküljed ei toimi üldse. Ma tean – eks see üks vabanduste jada pigem ole, aga siin ma siis nüüd olen… Puhun tolmu oma blogilt ära ja kirjutan. Vaatame, kuhu see postitus omadega välja jõuab, sest isegi parima tahtmise juures oleks raske kõigest ülevaadet anda, mis vahepeal toimunud on.

Kõigepealt – mu raamat on juba ammu väljas! Vana uudis, aga blogis oli viimane postitus 18.augustil, mil mu raamat alles eelmüüki jõudis. Nüüd on see saadaval nii Apollos kui Rahva Raamatus, ka raamatukogudes on see olemas (ja nii mitmeski täiesti välja laenutatud!). Olen ise kõik kokku koos Hooandja pakkidega umbes 120 raamatut teele pannud, mis on märkimisväärne arv. Aitäh, aitäh, aitäh! Üks unistus on täidetud, mis siiani tundub uskumatu. Mäletan, et umbes aasta tagasi samal ajal küsisin Instagrami storys, et mis oli selle boheemlasliku kohviku nimi Tartu kesklinnas, kus kiiged keset saali rippusid. Maailm! Mul oli seda oma raamatu jaoks vaja, aga nimi ei meenunud. See oli mu lemmikkoht nii põhikoolis, gümnaasiumis ja natuke ka pärast seda. Mul oli tõesti nii südamest kahju, kui Maailm oma uksed kinni pani. Läksin jälle jutuga mujale, aga see on ju nii minulik.

Igal juhul – tehtud! Mäletan siiani seda emotsiooni, kui 8.septembril (või oli see 09-ndal?) kuller koos minu raamatutega Põlvasse jõudis. Muidugi oli see siis, kui Hendrik oli parasjagu tööl, mis tähendas seda, et pidin lausa naabrinaise appi kutsuma, sest hiigelsuur kast pandi korterelamu välisukse juures maha. Kahjuks elan ma aga teisel korrusel, kuid mitte ükski vägi poleks suutnud mind seda kasti tõstma panna, sest seal oli 180 raamatut sees! Õnneks naabrinaisega saime tõstetud ja sain talle samal õhtul juba tänutäheks oma raamatu kinkida. Ja siis hakkas esimene pakkide saatmine (kuskil 70) ja kogu selle kuue nädala jooksul olen neid saanud saata veel hulgim. Ehk siis – minult endalt saab ka otse osta, selleks võib mulle ükskõik kuhu kirjutada – siis on hinnaks 11 eurot (postikulu on selle hinna sees – raamatupoes on hind 14.90). Mul oli ka üheksa defektiga raamatut, kuhu olin kogemata kas valesti pühenduse kirjutanud või aja jooksul oli raamatukaas koledaks muutunud, aga need müüsin ma eile Instagrami kaudu maha. Nendele raamatutele tegin eriti suure sooduka ja koos postikuluga sai selle kätte ainult viie euroga. Kahjuks neid mul rohkem pole, aga kui kunagi jälle tekib, siis annan märku.

Ja kuna ma olen nüüd natuke nagu ekspert (jah, ilmselgelt liialdus, aga siiski üks kogemus on ju olemas), kuidas raamatut täiesti ise nullist välja anda, siis kes plaanib sama tee ette võtta, siis võib minult nõu küsida. Aitan nii palju, kui oskan, sest mäletan, et kui ma ise alustasin, siis see tundus üks parajalt raske teekond, mida ette võtta. No seal on jah mõned asjad, mida peab meeles pidama, aga midagi ilmvõimatut pole. Ja täiesti nullist tähendab ka Hooandja projekti – ehk siis, kui selle kohta on samuti mingit infot vaja, kuidas seda teha, siis võib minu poole julgelt pöörduda. Ma ei ole ilmselt Hooandja mõttes kõige parem näide, sest kuigi ma tegin ise ööd ja päevad promo, siis ma kuskilt abivägesid ei otsinud. Mõtlen siis just firmasid, kes võiksid toetuste näol oma õla alla panna vms. Et ettevõtteid mul tõesti polnud, kes oleksid teatud toetuse summa puhul midagi kingiks saatnud. Olingi ainult mina ja minu oskused, mis oli ka üks põhjus, miks ma arvasin, et mu projekt ei õnnestu, sest ma olin veendunud, et mu jälgijaskond ei ole nii suur, et see summa kokku saada. Aga täiesti uskumatu, et isegi vanad õpetajad tulid appi, rääkimata mõnest mu eksist, kes raamatus ise on täiesti esindatud. Ka nemad aitasid 😀 Ja veel niisama minevikudeidid, kes raamatusse küll ei jõudnud, aga ikka toetasid. Uskumatu. Ja muidugi üks bookinstagrammer, kes lausa 100 eurot teele pani toetuseks. Kui ma seda toetajate nimekirja nägin, siis mul ausõna tulid pisarad silma. Miks? Pole ma ju kunagi olnud see blogija, kelle puhul inimesed loeksid ja ütleksid, et oh sa jumal, ta on nii südamlik inimene. Olen ju ikka see otsekohene Printsess olnud, kes oma keelt kunagi õigel ajal hammaste taga ei oska hoida ja vahel draamadesse laskub. Ilmselt oli ka see põhjus, miks ma kartsin Hooandjasse minna, sest ma olen… Kuidas seda nüüd öeldagi? Mitte väga poliitkorrektne, mis on omadus, mis paljudele peale ei lähe. Tõsi – aja jooksul olen ka mina tagasi tõmmanud, sest vanus on juba sealmaal, et enam ei viitsi. Kuid vaatamata sellele ei ole südamlik ilmselt esimene omadussõna, mis minu kirjeldamiseks käiku läheks – just selle tõttu oligi minu jaoks päris suur eneseületus ka midagi sellist ette võtta. Et südamlikkusega ma jah teisi ära võluda ei suuda 😀

Loomulikult olen suure tänu võlgu ka oma Islandil elavale sõbrale, kes päris suure summaga mu projekti toetas. Olen kunagi talle siin blogis isegi nime pannud – oli vist Truu? See geisõber, kellest aastaid tagasi palju kirjutasin. Veel kord aitäh ka kõigile teistele! Mõnikord võib mingi asi tekitada ahelreaktsiooni, mis viib sind hoopis uutele jahimaadele, kui nii saab öelda.

Ma olen umbes kakssada protsenti kindel, et kui ma ei oleks Hooandjasse läinud ja mu projekt poleks õnnestunud, siis ei oleks ma alates juuni algusest ligi 30 erinevat lugu kirjutanud (kokku kuude erinevasse ajakirja ja kahte ajalehte). Nende hulgas on ka juba kaks kaanelugu (septembri-ja oktoobrikuu ajakiri Saatus & Saladused). Ma olen kirjutanud eriskummalistest hobidest (kohvipakkide kogumisest, hobimudelitest, ilmavaatlusest näiteks), kannapööretest, sotsiaaltööst, fotograafiast, kokkamisest, tabudeta suhetest, meeste valusatest lahkuminekutest, lastega vanemapuhkusel olevast isast, rasketest elusaatustest, ilusatest sünnitustest, kuldpulmalistest, kes on üle 50 aasta abielus olnud, aktiivsetest ja tegusatest pensionäridest, petmistest, emadusest, ökotalust, maaelust, taaskasutusest. Lisaks siis kõik need lood veel, mis on ilmumata. Äkki oli veel midagi, aga need on teemad, mis esimesena meelde tulid. Ma olen nautinud iga viimase kui loo kirjutamist ja kuigi ma olen alles ülialgaja, siis ma olen tänulik, et olen selle võimaluse saanud. Ma ei tea, kuhu see edasi viib – ehk ei viigi kuhugi ja ühel hetkel ma avastan, et see ei meeldigi mulle enam. Kõik on võimalik. Siiani olen seda kõike nii väga nautinud, et seda on raske sõnadesse panna. Vabakutselisena on ka muidugi see asi, et sa kirjutad siis, kui saab ja kui võimalus antakse. Mis on ilmselt kõige suurem miinus, aga… Selline on elu.

Ilmselt andis see kõik mulle endalegi tõuke teha väike kannapööre oma elus – olen kirjutanud inimestest, kes tegid selle keskeas või veel hiljemgi. Ja see on olnud nii inspireeriv, et võtsin ise samasuguse otsuse vastu. Loomulikult on see hirmutav, aga samas nii kuradi võimas ja äge tunne, sest ma olen alati pigem see inimene olnud, kes on armastanud rutiini, stabiilsust. Üks kindel asi minu elus oli mu töö, mida mul enam ei ole, sest ma andsin lahkumisavalduse. Mu tööl polnud midagi viga, aga sealt oli mul edasi areneda ainult tehniliseks toeks, mis mind ei huvita. Kui ma ülemusele umbes kuu aega tagasi ütlesin, et ma tulen ära, siis ega ta väga ei imestanud. Et minu jaoks on lapsehoolduspuhkus olnud tõeliselt silmiavav ja iseendasse vaatamine. Oma hirmudega silmitsi seismine ja riskeerimine. Mul on raamat väljas, ma kirjutan jõudumööda vabakutselisena lugusid edasi, ma olen aastal 2021 lugenud 72 raamatut (enamasti põnevikke, aga on ka muid, 90 protsenti on siiski ilukirjandus, eelmisel aastal tuli kogu aasta peale ainult 18). Võrreldes eelmise aastaga nagu öö ja päev, mil ma tahtsin lihtsalt ellu jääda, sest E ei maganud eriti.

Et ilmselt on ka kogu see eelnev jutt põhjuseks, miks ma pole blogisse eriti jõudnud. Aasta alguse lugesin ma väga palju, vahel kaksteist raamatut kuus, nüüd enam nii palju ei jõua, aga keskmiselt neli-viis küll. Kuna juunist hakkasin ka rohkem kirjutama, siis on aega veel vähemaks jäänud ja kahjuks kipub blogi ikka viimane prioriteet olema. Ma tahaksin seda parandada, aga ma siiski ei luba veel midagi. On hea üle pika aja siiski tagasi olla!

Mis siis veel vahepeal toimunud on? Meil sai Hendrikuga neli aastat esimesest kohtumisest. Käisime seda eelmisel reedel Tartus tähistamas ja oh sa juudas, kus on uusi kohti tekkinud! Läksime ühte gruusia restorani, mis oli väga kauni atmosfääriga ja nautisime kahekesi aega, sest E oli hoida antud. Oli äärmiselt imeline ja vinge õhtu, sest väikelapse vanematena kipub seda omavahelist aega ju ikka väheks jääma. Vahel on see ka natuke pingeid tekitanud, mille oleme siiski ilusti ära suutnud lahendada. On olnud kohati ka raske aasta, aga õnneks on nüüd kõik palju paremaks läinud.

Ja veel – E käib ju lasteaias! Ta on seal 09.00-15.00, aga talle nii meeldib, mis teeb minu kui ema südame nii rõõmsaks. Just pärast lõunaund lähengi talle järele. Õnneks on tal kohanemine päris kergelt läinud, vahepeal ta oli küll paar nädalat haige ja siis tuli jälle nullist alustada, aga kui see välja jätta, siis on kõik üpris leebelt sujunud. Alles ta ju oli beebi ja nüüd on juba lasteaialaps! Mis mulle lasteaia puhul veel eriti meeldib on see, et E päevakava on läinud lõpuks paika. Ehk siis – mul on laps, kes läheb kell 20.00 magama! Kui varem läks ta kell 15.00 lõunaunne, siis nüüd tal lõpeb lasteaias sel ajal lõunauni. Ka nädalavahetustel hoiame rangelt seda joont, laupäeva õhtutel on küll mõned erandid, sest siis on saunaõhtud, aga väga palju siiski uneaeg üle ei lähe. Muidugi tähendab nii vara uinumine ka seda, et vahel on E-l juba enne 07.00 silmad lahti ja kui äripäevadel pole hullu, sest nagunii oleks äratuskell kõigest pool tundi hiljem, siis nädalavahetustel tahaks siiski kauem magada. Õnneks ta vahel vaatab ise multikaid ja meie Hendrikuga saame natuke kauem põõnata, aga no kell 09.00 oleme ikka üleval. Kuid need õhtused lisatunnid on kulda väärt, kus saan lugeda, kirjutada või siis blogida. Kuigi tõele au andes pole ma seda viimast ju teinud, alles täna üle pika aja.

Vot sellised lood siis. Kui te nüüd selle pika joru suutsite kõik läbi lugeda, siis te väärite medalit! Seda mul kahjuks anda pole, aga kuna ma tahan siiski oma blogilugejatele midagi kinkida, et te ehk üle mitme kuu uuesti siia tagasi jõudsite, siis loosin ma kõigi selle postituse kommenteerijate vahel välja kolm enda raamatut! Instagramis ma juba tegin loosi, aga kõigil seda pole – seega oleks ainult õige teha seda ka siin. Ainsaks tingimuseks on see, et oma raamatu postitan Eesti piires – ehk siis teile sobivasse Smartposti või Omnivasse. Kui keegi elab välismaal, aga siiski tahab osaleda, siis minugipoolest, aga võidu puhul panen siis näiteks Eestis elava sugulase lähimasse pakiautomaati raamatu teele. Kolm raamatut loosin välja 05.novembril – ehk siis aega on natuke kommenteerida. Kindlasti lisage kommentaari juude ka e-mail (seda teised ei näe), sest muidu ei saa ma kuidagi teiega ühendust võtta. Et asja lihtsamaks teha, siis võite näiteks kommenteerida, kaua olete mu blogi lugenud ja miks te seda loete. Kui on mingeid muid mõtteid või küsimusi, mis seda postitust lugedes tekkisid, siis neist võite ka muidugi märku anda – ikka osalete loosis!

Ma praegu tõmban otsad kokku ja ehk kohtume siin blogis varem kui kahe kuu pärast. Ma vähemalt loodan küll!

Mu raamat on eelmüügis!

/ Printsess / 8 kommentaari

Ma tean, et ma olen oma blogis pea kaks kuud vaikinud, aga eks sel ole omad põhjused. Pärast erinevatele ajakirjadele kaasautorina lugusid kirjutades on aega nagunii vähem olnud – seega tunnistan, et on lihtsam üks kiire Instagrami story valmis teha… Kuid täna ma tahtsin siia tulla ja teatada, et mu raamat on nii Apollos kui Rahva Raamatus eelmüügis! Hooandja projekti toetajad (alates 25 eurot) ei pea muretsema – saate lähimasse pakiautomaati mu raamatu kohe esimesel võimalusel.

Tallinna Raamatutrükikojas valmivad raamatud 08.09.2021 ja pärast seda jõuavad nii raamatupoodidesse (raamatupoodide enda kullerid viivad) kui ka mu enda kätte. Rahva Raamatus on esialgne tiraaž 120 ja Apollos 200. Ma tahtsin ka Rahva Raamatusse kohe 200 müüki paisata, aga nende müügiinimesed arvasid, et kuna ma olen tundmatu autor ja samasugused raamatud müüvad tavaliselt vähem, siis nende esialgne soovitud kogus on ainult 120. Et juhul, kui müüb rohkem, siis tellivad minult juurde. Mis tähendabki seda, et saan 100 eksemplari asemel endale koju kulleriga lasta saata 180. Eks see veits pettumus oli, aga mis raamatupoodide kette meil veel olemas on? PuantBooks? Ma pakuksin 80 lisaeksemplari hea meelega kuhugi mujale siis müüki, sest 180 on veits palju koju lasta saata. Olin arvestanud 100 hulka nii Hooandja toetajad kui selle, et saan neid ise ka a la Instagramis millalgi tulevikus müüa.

Aga loomulikult võib Rahva Raamatul õigus olla – minu puhul on ju ka see asi, et paljud on endale juba nagunii oma raamatu kindlustanud, sest nad toetasid Hooandja projekti. Aga panen siia nii Rahva Raamatu kui Apollo lingi ja võite juba nüüd eelmüügi huugama panna (jah, ma olen liiga palju Andrei Zevakini videoid vaadanud 😀). Sellest oleks ka selles mõttes abi, et ma tahaksin oma elus kannapöörde teha ja vabakutselisena ajakirjadele lugusid kirjutada. Probleem on aga selles, et algkapitali napib ja vabakutselisena kirjutamise puhul on sissetulekud heitlikud. See annaks mulle aega end tõestada ja ehk millalgi pakutakse palgatööd ka juba. Et jah – kui sa Hooandjat toetada ei jõudnud, aga nüüd raamatu ostad, siis aitad kaudselt mu suurele sammule kaasa 🙂

Ma tahtsin küll Rahva Raamatu lingi ka siia lisada, aga nad uuendavad oma süsteeme ja kõik ettetellitavad raamatud on hetkel listist maas (just sain info, nad tegelevad sellega) – seega lisan ainult Apollo oma. Eile veel toimis. Apollo link on postituse lõpus.

Ma kindlasti tahan kunagi ka muudel teemadel kirjutada – eks näis, millal jõuan. E läheb uuel nädalal lasteaeda ja ma olen veits hirmul, aga samas ka elevil! Ta on juba kaheaastane – uskumatu 🙂

Apollost saab mu raamatu ette tellida:

https://www.apollo.ee/catalog/product/view/id/314429

Mu raamat on juba kujundaja käes! / Esimene kontsert üle pika aja / Tavaline argielu

/ Printsess / 3 kommentaari

Ma tean, et paljud naudivad seda leitsakut täiega, aga mina tahaksin lihtsalt kuhugi keldrisse ära põgeneda. Ma olen alati pigem jaheda suve nautija olnud – seega palun mulle tavapärane kodumaa ilm tagasi! Eks tuleb üle elada – mis seal muud ikka.

Vahepeal on juhtunud see, et mu raamat on hetkel kujundaja käes juba! Lisaks saatsin kõigile toetajatele e-kirja ja neil, kes saavad raamatu otse pakiautomaati, palusin oma andmed saata. Kui Sa pole minult sellist kirja saanud, aga toetasid, siis ehk läks see rämpsposti või jäi mul midagi märkamata (anna palun sellest siis teada!). Kirja saatsin aadresilt jvarton@tdl.ee, mis ongi mu peamine e-mail (mu neiupõlvenimega). Pole ka midagi hullu, kui hetkel jäävad andmed saatmata, küsin sügisel nagunii uuesti üle. Luuletused saatsin juba praegu ära – seega neid enam sügisel oodata pole. Raamat on pakiautomaadis sügisel neil, kes toetasid vähemalt 25 euro eest mu Hooandja projekti, teised said niisama virtuaalse tänu. Luuletused said kõik e-mailile, mul oli mitu erinevat, mille olen hiljuti välja mõelnud. Ma polnud ammu enam ühtegi luuletust kirjutanud ja see oli huvitav kogemus!

Saan ka pärast jaanipäeva ühe hispaania keele tunni anda! Enamasti toetasid suurema summaga rohkem lähedased või need, kes polnud hispaania keelest huvitatud, aga üks mu jälgijatest siiski oli! Nii äge 🙂 Ja mõned toetajad saavad siis lisaks mu enda raamatule ka midagi mu mahukalt raamaturiiulilt juurde.

Mu raamatu pealkirjaks jäi “Suhtesõltlasest õnnelikuks abielunaiseks” – sõna paadunud kadus eest ära. Nii mulle kui toimetajale muidu meeldis see pealkiri, aga sõna paadunud oli natuke üleliigne. Ja oma raamatus ma kirjutan ka, et õnnelik abielu ei võrdu alati paradiisiga, eks tülisid ole igas suhtes, vahe on lihtsalt nende lahendamises. Mina minevikus seda teha ei osanud. Ahjaa, ka meeste hüüdnimed ei ole päris samad, mis blogis olid, ainult Esimene jäi muutmata. Blogis pandud nimed olid oma aja ära elanud ja ma ei saa ega taha kutsuda kedagi Võrratuks lihtsalt sellepärast, et ma omal ajal panin kellelegi sellise pseudonüümi – temast sai Ilueedi hoopiski. Raamatus on Ego üldse Alkohoolik, Härra on Trennihuviline, Hurmur on Kriitik, Terminaator on Mõjutaja, Salapärane on Valetaja, Tark on Kirjutaja, Omakasupüüdmatu on Vankumatu, Kaval on Ootamatu, Romantik on Colombiano, Eriline on Tundeline ja Jalgpallifänn jäi ka samaks. Ning Kriimsilm on keegi, kellel blogis üldse nime polnudki, sest ma kirjutasin temast ülivähe. Ja Hendrik on ikka Hendrik, aga ta tuleb mängu alles raamatu teises pooles. Et siis teate raamatut lugedes, et olen nimed ära muutnud 😀

Mu esimene teistest kirjutatud lugu ilmus Nelli Teatajas (pilt on ka all). Kuna ajakirja Saatus & Saladused peatoimetaja on sama, siis ühe loo pani ta hoopis ajalehte. Nende kahe väljaande puhul võib pseudonüüme kasutada, üks lugu ilmub juuli ajakirjas ja teine augustis. Viimases kirjutan endast ja emadusest oma nime alt. Juulis ilmuvad mõned lood ka teistes väljaannetes, aga mitmed on planeeritud sügisesse. Nii et mu hobikorras kirjutamine on päris hea alguse saanud! Näiteks üks peatoimetaja andis mulle sellepärast võimaluse, et mainisin oma kirjas, kellega ma veel koostööd olen teinud (kuigi need lood alles näevad ilmavalgust, seega mul pole veel midagi reaalselt ette näidata) ja kuna nad jagavad toimetust, siis sai ta kohe minu kohta uurida. Ja minu lugusid kiideti! Nii et kirjutasin ka sinna teise kohta loo, mis sügisel ilmub. Sinna küll kogu aeg kaasautorit ei vajata, aga mind peetakse meeles.

Nii et jah – ma olen nautinud neid vestlusi inimestega, kellega ma muidu ilmselt mitte kunagi suhtlema ei juhtuks. Eriti ootan sügist, sest siis ilmub üks kolme allikaga pikem lugu, mis on nii südamlik! Ma veel enamikesse ajakirjadesse end kaasautoriks pakkunud pole, aga olen ülitänulik neile, kes mulle võimaluse on andnud. Olen ju ikkagi suhteliselt mees metsast, kes pole iial ajakirjandust õppinud. Tahtsin lihtsalt proovida ja oma kirjutamise teistmoodi proovile panna. Kuu aja jooksul olen kirjutanud kokku üksteist lugu erinevatesse väljaannetesse, mis kõik hakkavad alles ilmuma (üks on ilmunud juba), enamik neist sügisel. Äge, et julguse kokku võtsin ja end teistmoodi proovile panin! Olen seda kõike täiega nautinud, sest teemad on olnud väga erinevad. Kui ilmuvad, siis eks annan teada ka.

Minust endast tehti ka hiljuti lugu, mis ilmus juunikuu Anne & Stiilis. Sain endast lisaks veel ilusad pildid, fotograafiks oli Krõõt Tarkmeel (all olemas). Minu suhte keeruline ja värviline minevik sai hästi kokku võetud. See oli üldse esimene kord elus, kui ajakirjanik minust loo tegi. Et ka hoopis teistmoodi kogemus, mis oli väga põnev!

Raamatuid loen endiselt, olen kuue nädalaga Instagrami erinevates loosides neli raamatut võitnud! Veaks mul lotos ka nii palju 😀

Ja saime Hendrikuga eelmisel nädalavahetusel Intsikurmus kontserdil käia! Andsime E hoida ja olime üle pika aja lihtsalt täiskasvanud pidutsemas. Shanon, 2 Quick Start, Sünne Valtri Bänd – oh, see oli elamus! Ma tõesti igatsesin seda melu, mis üritustega kaasas käib.

Oleme nüüd mõlemad ka esimese vaktsiinisüsti saanud, teine on juuli lõpus. Oli ikka natuke kõrvalmõjusid ka, mina läksin haiglas pisut kaameks näost, Hendrikul nii hull ei olnud. Kodus olid jalad samal päeval süldid ja süstikoht ka valutas. Õnneks palavikku ei tekkinud. Tegime muidugi selle vea, et võtsime E kaasa, aga tema ju ei püsi paigal. Teist korda oleme targemad ja seda viga enam ei tee, viime E hoida, sest teise süsti kõrvalmõjud on ilmselt veelgi tugevamad ja samal ajal E-d kantseldada oleks liiga hull. Eks oma vigadest tuleb õppida!

Olgu, kell on juba 02.00 öösel, pean otsad kokku tõmbama. Kuidas teie selle palavusega hakkama saate? Mina ei suuda seda üldse taluda…

E ja tema olematud lõunauned / Hirmud ja uute asjade proovimine

/ Printsess / 8 kommentaari

Olen blogist natuke aega kadunud olnud. Päris aktiivseks blogijaks ma ennast ei saagi vist nimetada, aga ehk ei olegi vaja. Olen see, kes blogib just nimelt siis, kui ta tunneb, et täna võiks. Praegu on nii vihmane ilm ka väljas – seega ongi ehk hea aeg midagi öelda 🙂

E läheb sügisel juba lasteaeda ja see kõik tundub ühtpidi nii lahe, aga teistpidi päris hirmutav ka. Et mis mõttes ta nii suur juba on? Lausa nii suur, et ta kipub vahel lõunaunne minemisega protesteerima, mis tekitab päris palju stressi. Varem ta ka vähkres ja läks aega enne uinumist, aga nüüd kisub ta oma lina ja lausa madratsigi voodist ära – mis tähendab seda, et mõnikord läheb paar tundi enne ta magama jäämist. Me oleme suht alla andnud ja vahel ta lihtsalt vajubki elutoa diivanil tuttu, aga eile näiteks ei maganud ta lõunaund üldse. Jah, ta läks siis ka varem magama õhtul, aga see päevane paar tundi oma aega oli ikka nii hädavajalik. Kui Instagramis sama asja kurtsin, siis vastasid mitmed, et nende laps samas vanuses jättiski kodus lõunaune ära, aga lasteaeda minnes hakkas uuesti magama. Et nii-öelda kambavaim tuleb seal mängu. Samas ma tean, et tegelikult on ta veel liiga väike, et ilma lõunauneta hakkama saada. Nii et see oleks vajalik meile mõlemale, aga kui nädal aega läks E-l niimoodi lõunaunne minemine, et lina, madratsi kiskumine tundide viisi käis, siis me andsime alla. Ja nüüd, kui väsibki ära, siis magab elutoa diivanil, sest oma voodis ta päeval ei maga. Õnneks ööunega seda probleemi pole, aga jah – ei teagi, mida teha. Ilmselt peaks järjepidevam olema, aga ei jaksa ise ka.

Pärast Hooandja projekti õnnestumist tuli selline suur pingelangus, sest olin ju ka valmis, et läheb teistmoodi. Hetkel raamatut toimetatakse ja see on minu jaoks veel rahulik aeg, aga kui see läheb juba kujundaja kätte, siis hakkab seda minu osalust palju enam olema, sest see tuleb ju selline, nagu ma ise tahan. Kuna Jaanika Eliasena ei saanud mu blogi alguse, siis lisaks mu enda nimele tuleb kindlasti ära märkida Printsess. Tagakaanel nagunii, aga ehk ka esikaanel. Tänapäeval ma seda ilmselt oma pseudonüümiks poleks võtnud, aga kuna just sellest kõigest sai see alguse, siis peab Printsess olema ära märgitud. Ma olen üsna veendunud, et ilma blogita poleks ma kunagi oma raamatut kirjutanud – seega Printsess saab kogu au endale 😀

Minu enda raamatu ilmumine pani mind natuke oma elu ja võimaluste üle järele mõtlema. Kuna ma lähen sügisel tööle tagasi ning aega hakkab oluliselt vähem olema, siis kas nüüd või mitte kunagi. Ma tahan oma hobikorras kirjutamise hoopis teistmoodi proovile panna ja kaks päeva tagasi kirjutasin mõnedele Eestis ilmuvatele ajakirjadele, et ma sooviksin neile võimalusel kaasautorina lugusid kirjutada – just teistest inimestest siis. Olen ka mõned jah-sõnad saanud, kes on nõus mulle võimaluse andma. Mul puudub siiani see kogemus, aga kuskilt peab ju alustama. Mul on paari loo puhul allikad ka olemas – nii et nüüd saangi vaikselt nokitsema hakata. Ega ma ei tea veel, kuidas see sujub, aga siiski oli minus miski, mis innustas proovima. Kui on miski, mida ma viimaste aastate jooksul olen õppinud, siis on see julgus proovida uusi asju. Julgus ebaõnnestumise puhul proovida uuesti. Ja see on omadus, mida mul varem ei olnud. Ma kippusin juba eos eeldama, et asjad ei õnnestu nagunii. Ehk ei õnnestugi, aga seda ei tea enne proovimist.

Nii et eks näis, kas see omadus jääb ehk kauemaks minuga püsima, sest ma kipun rohkem pessimist kui optimist olema. Alati on sada küsimust peas ja miljon kahtlust, aga see ongi vist inimeste põhimure kogu aeg olnud. Eeldamine, et nagunii pole mõtet proovidagi – eriti kui varem pole midagi sellist teinud. Eeldamine, et kes see ikka sulle võimaluse annab, kui sul on täpselt null kogemust. Hirm uute asjade ees, mida sa tegelikult tahaksid proovida, aga ei julge, sest sa kardad eitavaid vastuseid.

Selline see inimloom juba kord on. Vähemalt mina tihti olen, aga mul on oma väikeste edusammude üle hea meel. Olla mingil määral rohkem jah-ma proovin inimene.

Hooandja summa on koos – minu enda raamat, siit ma tulen! AITÄH TEILE! ❤

/ Printsess / 4 kommentaari

OMG – ma olen endiselt nii elevil! Mu Hooandja projekt õnnestus ja ma olen täna palju e-maile saatnud, et kogu asja liikuma panna. Mu suhteraamat ilmub millalgi sügisel, sest ma ei taha kedagi tagant kiirustada. Ja ma tahan tänada kõiki 90 inimest, kes mind toetanud on! Hooandjasse jääb projekt lõpuni üles ehk siis 6.juunini – seega hoogu saab veel juurde anda, kui soovi on, aga ma ei spämmi enam nii palju. Vabandan ka sellepärast, aga nagu ikka – kui inimene midagi nii väga soovib, siis ta teeb kõik endast oleneva, et sinna jõuda.

Hetkel on raamat toimetaja käes, sealt edasi läheb kujundaja kätte ning siis trükikotta. Kuna kõik võtab aega ja ilmselt on seda edasi-tagasi pendeldamist üpris palju, siis olengi valmimiseks pannud sügise. Ehk juba septembris, aga vbl ka detsembris. Sellel aastal kindlasti! Esimesena saavad raamatu need lähimasse pakiautomaati, kes vähemalt 25 euro eest toetasid, ülejäänud lähevad Rahva Raamatusse ja Apollosse müüki. Pidasin mõlemaga täna kirjavahetust ja seal on palju asju, mida peab jälgima, aga seda kõike juba siis, kui raamat hakkab valmima. Sain ka neilt infot, et raamatukogud ostavad neilt raamatuid sisse – seega neile ei pea eraldi viima. Kui ma tahan, siis muidugi võin. Plaaningi 200 Rahva Raamatusse ja 200 Apollosse müüki paisata. Ülejäänud 100 jagunebki auhindadeks, niisama endale, ilmselt tahan ise veel kellelegi jagada jne. Tiraaž on kokku 500.

Eks see asjaajamine veidike hirmutav ole, sest tavaliselt korraldab selle kõik ära kirjastus, mida minul ei ole. Õnneks on mu toimetaja ise eraisikuna raamatuid välja andnud ja on protsessiga vägagi kursis. Lisaks on toimetaja ja kujundaja omavahel tuttavad, sest on varem koos sama raamatut toimetanud ja kujundanud (toimetaja soovitaski mulle kujundajat). Mu toimetaja on sõbranna ema, kes on eesti filoloog ja varem väga palju raamatuid toimetanud. Ka mu sõbranna enda oma, mille ta küll kirjastusega välja andis, aga toimetaja oli kohe omast käest võtta – ta enda ema.

Nii et jah – suur töö on veel ees, aga ma olen ikkagi üliõnnelik! Iga viimne kui toetaja, jagaja, kaasaelaja – aitäh teile! 90 inimest – vau! Minu väikse blogipesa kohta on see metsik number – mul pole tuhandeid jälgijaid ega midagi sellist. Mind suudavad inimesed harva heldimuseni liigutada, aga eile ja täna on see päev olnud. Ausalt – ma kallistaks teid kõiki pooleks! ❤

Aitäh-aitäh, et mu suurimal unistusel täituda aitate! Viimati olin ma nii õnnelik oma pulmapäeval ja E sündimise päeval – need olid mu perekonnateemalised unistused, aga mu enda raamat on alati olnud mu isiklik unistus. Ja teie teete selle kõik võimalikuks! ❤

Pool Hooandja summast on koos!!! / Mida oleks võinud 20-ndates Jaanika suhetest teada, aga tal polnud kahjuks õrna aimugi? / Printsessi blogi saab 10!

/ Printsess / 8 kommentaari

Kõigepealt tahan ma tänada kõiki neid 61 inimest, kes mu suhteraamatu projekti on toetanud! Natuke rohkem kui nädal ajaga on üle poole summast koos, mis teeb kuskil 6.5 nädalat veel aega, et ülejäänud summa kokku saada. Ausalt – olen väga liigutatud sellest kõigest, et olete mind nii palju toetanud. Planeeritud raamat ongi natuke tagasivaade sellele, kuidas Printsessi suhted alguse said, aga mitte ainult – siis ma ei osanud kõiki neid suhteteemalisi sasipuntraid analüüsida. Selles raamatus ongi toodud just need peatükid ära, mida ehk 20-ndate alguse Jaanika ei osanud näha, aga 31-aastane Jaanika oskab. Ehk siis – mis võiks olla ka teistele suureks ohumärgiks, aga mida tihtipeale ei märgata, sest… armunud inimesed on vahel pimedad. Kahjuks.

Nagu näiteks – mäletan hästi, kuidas alkohoolikust soomlasest mehega suhtes olles jättis keegi mu blogisse kommentaari, et ühel heal päeval jõuab mulle kohale see, et eduka suhte võti on stabiilsus, mitte igapäevased tülid ja draamtsemised ning armukadedusstseenid. Siis ma sellest muidugi aru ei saanud, aga nüüd saan – täpselt nii ongi. Ma ei arva, et tülisid ei peaks üldse olema. See on loogiline, et kaks täiesti erineva suhteminevikuga inimest ei saa kogu aeg ühel nõul olla, sest meil kõigil on oma taak ja kogemused, mida me pagasina eelmistest suhetest kaasa võtame. Mõnel lausa on luukered ja hingehaavad, mida on raske terveks ravida. Küll aga olen ma väga nõus sellega, et ainult draamadele suhet üles ei ehita. Vähemalt mitte jätkusuutlikku, sest kui peres on juba väiksed lapsed, siis tekitab see tihtipeale ainult pingeid juurde. Ja see vajab kindlamat pinnast, et neid lahendada. Kui kogu selleks pinnaseks ongi armukadedus ja draamad ning alkohol, siis vajub see paat varsti uppi. Ja pigem varem kui hiljem.

Samamoodi on ju ka tegelikult välimusega. Minu jaoks oli aastaid mehe pikkus kinnisideeks. Ma vaatasin nii paljudest asjadest mööda, et olla koos kahemeetrise noormehega, sest… ta pikkus võlus mind! Jällegi – aga mis edasi? Kuhu see lõpuks viib? Jah, absoluutselt oleks võinud olla, et saadki kogu komplekti, aga kui oli juba algusest peale näha, et ainult kellegi pikkus ei vii kuhugi edasi, siis 22-aastane Jaanika oli naiivsem. Ta lootis palju enamat ega pööranud tähelepanu asjadele, mida oleks võinud kohe märgata. Oma raamatus ma toon mitmeid kordi välja selle, kuidas mu lugejatel on õigus olnud, aga mina seda siis ei uskunud, kui enda arvates oma “tõelised” printsid leidsin! Alles hiljem hakkasin neid suhteid analüüsima ja sain aru, miks need juba eos midagi head ei toonud.

Loomulikult olen ma raamatus brutaalselt aus ka enda suhtes. Ei olnud niimoodi, et kõik mehed olid halvad ja mina olin lilleke pasameres. Ma tegin ise kohutavalt palju vigu ja lollusi, mis viiski selleni, et mitte miski ei õnnestunud. Küll arvasin, et suudan mehed üle kavaldada ja olen täiega mängur, aga tegelikult olen alati olnud pigem romantikat ja armastust ihkav naine. Vahel oli seda nii raske endale tunnistada ja siis oligi lihtsam manada endale see karmim mask ette, sest kes siis ikka tahaks haiget saada? Mitte keegi.

Printsessi blogi algusest saab augustis kümme aastat! Nagu eile oleks see olnud, kui anonüümselt meestest kirjutama hakkasin. Nüüd on minust saanud rahulik abikaasa, kes on kogu selle tormilise loo ka raamatusse kirja pannud. On palju asju, mis iial blogisse ei jõudnud, aga raamatus on need olemas. Erinevus on ka see, et 31-aastaselt näedki sa nii palju asju teistmoodi – palju küpsemalt ja täiskasvanulikumalt, kui see veel aastaid tagasi oleks üldse võimalik olnud. Sest elukogemus on see, mis seda perspektiivi ja vaatenurka nii palju muudab. Jõuavad kohale asjad, mis kunagi tundusid nii väärtusetud ja mõttetud.

Nii et jah – olen igasuguse abi eest tänulik! Minu jaoks oleks see ideaalne kümne aasta täitumise kingitus, sest just nii kaua on Printsessi blogi eksisteerinud. Olen selle aja jooksul suureks kasvanud – ja seda kõigi oma lugejate silme all. Ilmselgelt ei ole keegi täiuslik, aga sellest naisest, kes veel oma kohta siin maailmas otsis, on saanud hoopis teine inimene.

Kas teeme ära? Vanade aegade mälestuseks? Printsessi blogi 10-nda sünnipäeva auks? Jagan teiega allpool natuke oma raamatu musta materjali ehk toimetamata versiooni. Mu toimetaja viskas kogu raamatule kiire pilgu peale ja mainis, et teeb need lohisevad laused ilusaks 😀 Töö hakkab pihta siis, kui Hooandja projekt on koos – hetkel on toimetaja, kujundaja kui ka trükikoda ootel. Ja kes on juba toetanud, siis igasugune jagamine oleks abiks! Kui pool summast tuli kokku nädalaga, siis ei peaks ju ülejäänud poole saamine kuue ja poole nädala jooksul ületamatu väljakutse olema, eks? 🙂

Olen selle kümne aasta jooksul kirjutanud tuhandeid postitusi, avanud end igal võimalikul moel, vastanud pea kõigile kommentaaridele, olnud alati üdini aus ja ilustamata. Jah, vahel ka ehk liigagi otsekohene – see on tõesti üks mu suur viga, ma tean. Kuid alati olnud see, kes ma olen – vahel läbikukkunud, vahel kurb, vahel rõõmus. Mõnikord olen kirjutanud esimese emotsiooni pealt, teinud vigu, õppinud neist. Olnud milleski ülikindel, aga siiski on elu mind õpetanud. Olen palju õppinud ja õpin iga päevaga aina enam. Kui on üks asi, mida ma siin maailmas kõige enam soovin, siis on see just selle suhteraamatu väljaandmine. See nõudis päris suurt julgust, et üldse Hooandjaase minna, sest ma pikalt kahtlesin. Kartsin, sest nagu ikka – suured ja ebakindlad asjad võtavad alguses hingetuks, sest sa ei tea ju kunagi, milline see tulemus saab olema… Me kõik teame, mida see hirm inimestega teeb, vahel lausa halvab.

Pool on koos ja ma loodan ülejäänud poole suhtes teie peale. Mind on näiteks toetanud minu vanad õpetajad, mis oli eriti meeldiv üllatus! Ja muidugi kõik 61 inimest – aitäh teile!

Parim kink, mis Printsessi 10-ndaks sünnipäevaks teha saab – on selle suhteraamatu väljaandmine. Ma tean, et see on tehtav ja just see oleks see edasiviiv jõud, et veel rohkem postitusi kirjutada. Neile niigi kümne aasta jooksul kirjutatud postitustele, kus olete saanud koos minuga rõõmustada ja kurvastada; kus oleme kõik koos seda blogi lugedes/kirjutades kasvanud. Saanud ehk mingit moodi targemaks või kommentaariumis nõu saanud. Või lihtsalt meelelahutust leidnud, sest seda on Printsessi blogi omajagu pakkunud.

Aitäh sulle, kui selle unistuse täitumisel kaasa aitad! Et kümne aasta pärast saaks siis juba 41-aastane Jaanika kirjutada – mäletate, kuidas te aastaid tagasi aitasite mu suurimal unistusel täituda? 🙂

Siin on see lubatud pilt veel toimetamata materjalist! Et sellest saaks juba toimetatud ja puhas materjal, saad sina palju kaasa aidata. Nii toetades kui ka loomulikult jagades!

Iga toetus loeb! Link hoogu juurde andmiseks on siin:

https://www.hooandja.ee/projekt/paadunud-suhtesoltlasest-onnelikuks-abielunaiseks

Uuel nädalal hakkab siis pihta! /Tavaline argielu

/ Printsess / 4 kommentaari

Hooandjale on kõik materjalid ära esitatud! Nüüd ilmselt järgmise nädala alguses saab projekt üles – ma olen nii elevil! Panin auhinnaks olenevalt summast siis lihtsalt minu enda kirjutatud luuletuse, minu tulevane(sed) suhteraamat(ud), hispaania keele tund(nid) ja minu enda raamaturiiulis olevad raamatud. Ma oleks tahtnud panna kõigile toetajatele oma tulevase raamatu auhinnaks, aga kahjuks päris nii ei saanud teha, sest eelarve oleks lõhki läinud – pidin alates 25 eurost selle auhinnaks lisama (selle toetuse eest saadetakse otse pakiautomaati).

Aega on kaks kuud ja kokku on vaja saada 3200 eurot (mis katab siis ära toimetaja, kujundaja, trükikoja ja auhindade kohaletoimetamise). Toimetaja, kujundaja ja trükikoda teavad, et kõik sõltub Hooandjast, aga nad on olemas ja ootel. Projekti õnnestumise korral ilmub minu suhteteemaline raamat sügisel.

Ma annan kindlasti siin ka teada, kui projekt üleval on. Iga euro loeb! Projektist saab lähemalt lugeda juba varsti – siis kui see üles läheb.

Aga muidu on elu üpris vaikne. E on juba nii suur laps, et ma ei tea ise ka, kuhu see aeg kõik kadus. Juba sügisel ootab teda lasteaed ja mina lähen ka tööle tagasi. Ilmselt on siis ka palju kodukontorit ja E on minuga kodus. Ega ma seda eriti ei oota, sest samal ajal töötamine ja väikelapse eest hoolitsemine ei tundu just väga kerge olevat. Samas on mul ainult üks laps – seega pole ilmselt nii keeruline, kui neid oleks rohkem. Hendrik nagunii kodust töötada ei saa – nii et see kõik langeb mulle kaela. Ei tea muidugi, kuidas siis olukord on, aga ma usun, et mitte midagi uut siin maailmas. Ehk on vaktsiin siis ka minu ja Hendrikuni jõudnud.

Kuidas teie ise praeguse olukorraga hakkama saate? Kui lapsed on kodus ja teie peate ise samal ajal kodukontoris töötama? Või teie töö puhul ei saa kodust töötada? Mida te kõige enam hetkel igatsete? Mina ikka igatsen üritusi ja sotsialiseerumist, aga kuna mul on vanemahüvitis läbi, siis on isegi hea, et ma kuhugi minna ei saa 😀 Mul on nagunii megalt raamatuid ees ootamas ja saan neid lugeda.

Aasta 2021 on minu jaoks hoopis edukam olnud kui 2020, mil ma tahtsin ainult kuidagi ellu jääda. Saan rohkem magada, tegeleda meeldivate asjadega ja isegi oma mugavustsoonist välja astuda, sest Hooandja just seda viimast ongi. Nii et kindlasti parem kui eelmine aasta! Kuidas teil endal läheb ja mida eriti praegu ootate/soovite?

Niisama üldisest elust / Hooandja, siit ma tulen! Eks näis, kas õnnestub või mitte…

/ Printsess / 8 kommentaari

Hei! Kuidas teil kevad edeneb? Meil ikka päris vaikselt – E kasvab iga päevaga aina enam ja on juba nii suur laps. Beebist pole enam midagi järel – väike asjalik põngerjas teine 😀 Ise ka ei usu, et olen väikelapse ema, sest alles eile oleksin nagu sünnitanud.

Muus mõttes on päris tore kõik, kuigi eks väike igatsus on ürituste järgi küll. Samas saab hakkama, sest peab. Minu jaoks on 2021 olnud siiani lugemise mõttes väga produktiivne aasta – olen 33 raamatut sel aastal läbi lugenud. Mu lemmikud on psühholoogilised põnevikud – eriti sellised, kus ollakse kuskil onnis, laevas, majas jne kinni ja midagi hullu hakkab toimuma, aga ei saa mingil põhjusel ära minma. Ja veel võiks olla mängus valetavad tegelased, kes teesklevad invaliidi või rasedat vms. Ning kui lapsed on ka veel raamatus, siis on eriti kõhe kõik – ja see meeldib mulle kohutavalt palju! Mida õudsem, seda parem. Tegelikult tahaks mingit põnevikku lugeda, mille tegevus toimuks lennukis – nii et kes on lugenud, võib mulle soovitada! Ja üldse põnevikke, kus ollakse kuskil niimoodi, et sealt ei saa lahkuda.

Kes mäletab, siis ma kirjutasin sügisel, et mul on raamatu käsikiri olemas. Kahjuks tol ajal kirjastused seda ei soovinud ja jätsin selle asja sinnapaika, sest motivatsioon kadus ära. Nüüd aga on plaan sellega Hooandjasse minna ja iga sent on abiks! Hetkel olen täitnud selle esialgse küsimustiku nende kodulehel ära ja nad peaksid uuel nädalal ühendust võtma, et järgnevad juhised mulle saata. Tean, et pean Hooandja jaoks video tegema ja toetajatele auhinnad välja panema. Üheks auhinnaks ongi mu raamat – tiraaž tuleb 500 – kes teatud summa eest mind toetavad, saavad juba raamatu endale kohe, kui need trükikojast välja tulevad. Ülejäänud lähevad raamatupoodidesse müüki ja mõned ka raamatukogudesse. Õnneks on enne kujundamist vaja vaid triipkood ära tellida ja hiljem valmis teosed raamatupoodide lattu viia, kus nad need siis müüki paiskavad.

Mul on olemas nii toimetaja kui kujundaja – seega projekti õnnestumise korral lähekski käsikiri kõigepealt esimesele ja siis teisele. Pärast neid trükikotta. 500 on sellepärast tiraaž, et siis saan neid jagada juba toetajatele, kes on seda teatud summa eest teinud ja hiljem siis jääb raamatupoodide/raamatukogude jaoks ka. Ega ma kindel pole, et projekt õnnestub, aga ma pean riskima. Kui ei õnnestu, saavad kõik toetajad oma raha tagasi – seega kaotada pole õnneks midagi. Eks see natuke suur ja hirmutav ettevõtmine ole, aga ma tahan proovida.

See raamat ongi siis minu tormilisest suhteelust minevikus ja kuidas ma lõpuks abielunaiseks välja kujunesin. Ehk siis kuidas sai paadunud suhtesõltlasest püsiv abielunaine ja mida kõike ma sel teekonnal õppisin. Nii et kallid lugejad – usun, et aprillis saab see projekt Hooandjasse üles ja siis annan teile kohe teada! Plaanin ka oma teised auhinnad raamatutega seotuks muuta, sest mul on neid kodus nii palju – nii et see nägemus on mul samuti olemas. Oleksin iga euro eest tänulik! Nüüd läheb natuke aega, kui see sinna üles läheb, aga ma annan siis kohe teada.

Ma tegelikult kartsin isegi proovida, sest mõtlesin kogu aeg, et ma ei julge. Aga ma ei saa nii mõelda. Mitte miski ei garanteeri mulle, et ma saan raha kokku, aga veel vähem saan ma seda siis, kui ma pole üldse proovinud.

Vot sellised mõtted siis hetkel 😊 Ja hoidke mulle pöialt ka, sest ma olen juba praegu elevil, aga samas ka ülimalt ärevil. See on pikk ja keeruline protsess ning ei pruugi õnnestuda, aga see sõltub juba palju ka teist. Ja teie toetusest.

P.S: See ei ole nali, kuigi kuupäev on selline. Tegin sel teemal eile mitmeid Instagrami storysid ka – ükski inimene ei hakkaks päev varem juba 1.aprilli tegema. Igaks juhuks mainin.

Aga kellel on siis õigus?

/ Printsess / 11 kommentaari

Teine asi, millest ma tahtsin täna rääkida, on kahe väga olulise teema vastandumine. Praegu on E lõunaunes ja on hea võimalus seda teha (jah, tal ongi väga hilised lõunauned alati).

Nimelt olen ma Instagramis märganud ühe teema puhul mitut erinevat leeri. Mis teema puhul siis? Et millist keha siis peaks propageerima ja millist mitte. On neid, kes näitavad end pesus täiesti vabalt ja ütlevadki, et vaatamata oma lisakilodele on nad igati oma kehaga rahul. On neid, kes küll näitavad end, aga mainivad kohe ära, et nad pole üldse rahul ja tahaksid tegelikult paremas vormis olla. Ja on neid, kelle jaoks selline ülekaalulise propageerimine, kus kõik pekid letti laotakse, ei ole sugugi eetiline käitumine, sest tegelikult peaks kiitma hoopis neid, kes midagi reaalselt ette võtavad, et paremas kaalus/vormis olla.

Mina leian, et siin ongi ilmselt mingi möödarääkimine olnud. Ja mõistan neid kõiki mingil määral (olles ise samuti ülekaaluline). Ma usun, et kui kõigile ülakaalulistele antakse võimalus olla normaalkaalus, siis nad võtaksid selle kohe vastu. No kui oleks mingi imemasin, mis sekundiga su oluliselt paremasse vormi viib. Mina küll võtaksin – ei kahtleks sekunditki.

Küll aga ei usu ma siiski, et need inimesed, kes reaalselt ongi iseendaga rahul (kuigi nad on normaalkaalust kaugel) tahavad kuidagi ülekaalulisust või vormist väljas olekut propageerida ja öelda, et laske end nüüd kõik käest ära. Et suva ju! Ma usun, et nende eesmärk on näidata, et sa võid olla õnnelik ka niimoodi. Et sa ei pea tundma välismaailma poolt survet kaalukaotuseks, kui sa ise oled sellega praegu rahul. Või kui sa oled otsustanud hetkel mitte sellega tegeleda. Et sa saad nautida ka seda hetke, kui sa oledki just selline, nagu sa praegu oled. Tulevikus võib see vaatenurk loomulikult muutuda – seda ette ju ei tea.

Ja samas ma mõistan ka seda teist poolt, kelle jaoks ülekaalulisus ei ole midagi sellist, mida peaks uhkusega propageerima. Fakt on tõesti ka see, et ülekaaluga kaasnevad suuremad terviseriskid – sellega me oleme kõik kursis. Aga ilmselt sealt tulebki see ebakõla, sest üks osapool tahab näidata end just sellisena, nagu ta hetkel on – ega mõtle üldse sellele, et see oleks kuidagi oma pekkide rahva ette laotamine, aga teine saab jälle nii aru, et heas vormis inimesed ei tohikski nagu kiitust saada, sest nad pole ehedad ega päris. Või siis need, kes reaalselt pürgivad sinna poole, et olla paremas vormis.

Mina olen täpselt seal keskel oma arvamusega. Imetlen kõiki osapooli, sest mulle meeldib näha, et on inimesi, kes on endaga reaalselt rahul ja näitavad seda ka teistele, et nii võib samuti elada. Imetlen ka neid, kes end näitavad ja pole sellega rahul, sest ju nad on enda peas välja mõelnud, mida nad tahaksid muuta. Ja annan au ka neile, kes reaalselt ongi midagi ette võtnud, et paremad välja näha. Hetkel puudutasin ainult kahte gruppi kolmest eraldi väljatooduna.

Ilmselt ongi asi selles, et inimesed saavad üksteisest lihtsalt valesti aru. Mina ise ei ole nii rahul oma kehaga, et ma selle üle uhke oleksin, aga samas ei kuulu ma ka sinna gruppi, kes oleks juba alla võtnud.

Keeruline on see ilustandardite maailm. Kui inimene on endaga täiesti rahul, siis las ta siis olla. Ja kui pole, siis ilmselt tuleb ka see aeg, kui hakatakse selle kallal tööd tegema. Põhirõhk ongi sellel, et seda peaks tegema enda pärast. Kui sa ise tunned, et see peegelpilt pole enam see, kuidas sa tegelikult tahaksid välja näha.