Raamat “Kooskasvamine” (Anna Wahlgren) – “Püüa luua endale selline elu, kus lapsel on võimalik olla sündmuste keskpaigas, ilma et ta ise oleks sündmuste keskpaigaks.”

Ma praegu loen Anna Wahlgreni raamatut “Kooskasvamine”, mis on hetkel vist raamatupoodides välja müüdud, aga Hendrik tellis selle kellegi eraisiku käest. Nimelt Hendriku terapeut soovitas seda raamatut (jah, ta käib korra kahe kuu jooksul veel terapeudi juures, sest on kunagi depressiooni põdenud – see haigus igaveseks ära ei kaogi, aga sellega peab õppima elama. Terapeudile saab ta end avada ja professionaalseid soovitusi, kuidas depressiooni ja ka ärevushäirega võidelda, mis Hendrikul samuti vahel välja lööb) lastekasvatuse kohta. Me loeme seda Hendrikuga mõlemad – see on meeletult mahukas raamat – seega selle lugemine võtab palju aega!

Raamat on üldiselt väga hea! Anna Wahlgren on üheksa lapse ema, kes jagab oma kogemusi lastekasvatusest (ja lausa vanuses 0-16 eluaastat!). Sellel raamatul on 679 lehekülge, ma hetkel olen 250-nda lehekülje juures, kus räägitakse viiekuulise lapse elust. Lugesin ka need peatükid siiski läbi, mis mul juba lapsekasvatamise puhul möödas on – rasedus, vastsündinuga hakkamasaamine, ühekuune beebi jne.

Kuna raamatu esmatrükk oli üpris ammu (see 2003 on ka kordustrükk), siis tunduvad mõned õpetused muidugi ka iganenud. Näiteks see, et kolmekuusele lapsele võiks juba lisatoitu tutvustama hakata. E on hetkel 3.5 kuune ja ma ei plaani talle veel lisatoitu tutvustama hakata. Tänapäeval ei soovitata seda teha nagunii enne neljandat elukuud, aga rinnapiimal olev laps, kes ilusti kosub, ei pea lisatoitu tegelikult ka siis saama hakkama. Viie-ja isegi kuuekuuselt võib sellega algust teha, kui lapsel mingeid vaevusi pole ja kosub korralikult. Muidugi on lapsed erinevad ja võib perearstiga seda enne arutada, millal lisatoitu pakkuma hakata – olukorrad pole alati samad. Aga see pole mingi kohustus neljakuusele lapsele lisatoitu andma hakata, kui kõik on korras. Vabalt võib veel kuu-kaks ainult rinnapiimaga jätkata. Et selle osaga ma kindlasti nõus pole!

Õnneks on ka selles raamatus ära toodud see asi, et see täpselt kella pealt toitmine vastsündinud beebi puhul (kes on normaalkaalus ega pole enneaegne) on väga vale arusaam. Kas te teadsite, et nõukaajal oli selline süsteem levinud, et lapsele võis ainult teatud kellaaegade tagant süüa anda? A la kell 09.00, kell 12.00, kell 15.00. Haiglad promosid seda süsteemi ja kõik naised vaatasid hoolikalt kella, et kas on ikka kell juba sealmaal, et uuesti beebile rinda pakkuda või on veel vara järgmiseks toidukorraks. Ja kui beebi kisas, siis tahtsid arstid ikka, et emad ootaksid imetamisega, kui polnud see “õige” kellaaeg… Hendriku ema näiteks rääkis, et pärast Hendriku sündi oli see süsteem nii sisse juurdunud, et kui beebi muul ajal nuttis ja oli juba märgatavalt näljane, siis vaadati kella, et kas on ikka see vastav aeg mööda läinud, et kas võib juba uuesti süüa anda. Õnneks varsti enam sellist süsteemi ei juurutatud, vaid haiglad said ise ka aru, et beebi vajab ilmselt alguses tihedamini rinnapiima. Vbl mõni ei vajanud ka, aga paljud siiski vajasid. Õnneks on tänapäeval selline loll suhtumine ära kadunud, sest imikule ei saa liiga palju rinnapiima anda (hetkel käib jutt ainult rinnapiimast, rinnapiimaasendajaga on teine lugu).

Seal raamatus on ka ära mainitud see, et tihti on vastsündinu viril lihtsalt sellel põhjusel, et talle ei anta piisavalt tihti süüa. Ja kuna beebid saavad ise ka aru, et üksinda nad siin maailmas ise eksisteerimisega hakkama ei saa, siis nad reaalselt kardavadki oma elu pärast. Ehk siis on väga rahutud ja virilad, et oma murest märku anda. Äsja emaks saanud naine arvab, et beebil gaasivalud või muud vaevused vms, aga tegelikult muudaks asja see, et lapsele veel rinnapiima anda. Kuigi ema mõtleb, et ta ju alles andis! Aga beebidele ei võrdu rinnapiim alati lihtsalt täiskõhuga, vaid ka lohutusvajaduse täitmisega. Nüüd tagantjärele vaadates võisin isegi alguses mõne sellise vea teha, kuigi tegelikult oleks imetamine olnud lihtsaks lahenduseks. Kuna ta minu nägemuse järgi ju suht hiljuti sõi, siis arvasin, et asi ei saa selles olla, et tal uuesti kõht tühi oleks. Aga tegelikult ehk jäi natuke puudu ja kuigi E tundus alguses õnnelik ja ta kõht tundus täis olevat, siis tegelikult oli see ainult hetkeks, sest natuke jäi ikka puudu. Raamatus on ka hästi ära mainitud see, et kui anda nii palju rinnapiima, kui on näiteks ette nähtud, siis sellest võib küll mingiks ajaks piisata, aga beebi tunneb, et ta peabki kogu aeg oma elu nimel võitlema hakkama, sest ta kardab, et ta muidu sureb ära. Ja kuigi ta on nii väike, siis ta ta saab aru, et üksinda ta siin maailmas pikalt hakkama ei saa.

Üks osa pani mind raamatus veel väga mõtlema. Kuni beebi esimese elukuuni peabki ta olema vanemate elu keskpuntiks, elu peabki tema ümber ainult keerlema. Aga pärast seda hakkab beebi kasvama ja tahab saada osa ka täiskasvanute elust, ta ei taha vastutada selle eest, et kogu ülejäänud maailm tema pärast seisma jääb – see on liiga suur koorem tema jaoks kanda. Kui ma alguses seda lugesin, siis ma arvasin, et see autor ajab möga, aga tegelikult see kõik ilmselt ongi niimoodi. Näiteks ema, kes kahekuuse lapsega päev läbi tegeleb, mängib, käib kikivarvukil, kui laps magab, muusikat valjemaks ei pane jne, tundub ju esialgu ideaalne ema olevat – sellepärast ongi raske aru saada, et miks beebi ikkagi nii viril ja rahulolematu on, kui ema 24/7 oma last kussutab ega isegi kõvasti ei räägi, kui beebi magab. Aga kahekuune laps ei vaja tegelikult sellist ema, kes oma elust loobub ja ainult temaga tegeleb. Ta vajab ema, kes ta enda tegemiste kõrvale võtab ja neisse pühendab. Jah, ilmselgelt ei mõelda siin seda, et sa beebiga ööklubisse vms lähed, aga näiteks kui ema peab arvutis midagi tegema, siis ta võtabki beebi sinna kõrvale (näoga ekraanist eemale) ja laseb tal natuke ise olla, omaette, aga nii et ema on kogu aeg silmapiiril. Või paneb tegelustekile (nagu mina näiteks teen) ja laseb tal seal ise nina ees olevate kõristitega mängida ning jutustada. Beebil ei pea kogu ärkveloleku aeg sisustatud olema, ta tahab ise maailma avastada. Loomulikult ei tähenda see seda, et nüüd las laps ollagi ainult üksinda, aga kahekuusel ja vanemal lapsel peab olema aeg, mil ta saab ise maailmaga tutvust teha, ilma et vanemad seda segaks.

Tsiteerin raamatus toodud lauset: “Püüa luua endale selline elu, kus lapsel on võimalik olla sündmuste keskpaigas, ilma et ta ise oleks sündmuste keskpaigaks.”

Raamatus oli hästi ära seletatud see, et alates teisest elukuust on beebid tegelikult väga sotsiaalsed olendid. Selleks ajaks on möödas ka see hirm, et neile süüa ei jätku ja nad oma elu eest võitlema peavad (vastsündinud võitlevad tihti selle hirmuga). Aga nad tajuvad väga hästi ära selle, kui kogu elu käib ainult nende rütmi järgi ja nad pole sellega tegelikult sugugi rahul. Sest see on nende jaoks liiga suur vastutus, mille vanemad nende kaela lükkavad. Ja siis tundubki, et vanemad pingutavad kas või naba paigast ära, aga beebi on ikka rahulolematu. Sest nad tegelikult tahavad tutvuda selle maailmaga, kus täiskasvanud elavad (jätame mingid teatud asjad välja, mis lastele ei sobi) – a la käia kohvikus vankris olles, linnas, üritustel, aga kui vanemad eos selle võimaluse neilt ära võtavad ja ainult ümber beebi tiirlevad, siis nad ei saagi rahul olla, sest nad ei sünni siia maailma selleks, et oma maailma luua, vaid olemasolevasse kohanduda. Näiteks teise lapse puhul on asi vahel lihtsam just sellepärast, et beebi saabki kohe kohaneda ellu, mis oli perekonnal varem olemas, sest esimene laps on juba ees. Ta ei ole maailma keskpunkt ja vanemad ei jäta oma elu beebi pärast elamata, sest nad ei saa seda teha, kuna suurem laps vajab ka tegelemist. Esimese lapse puhul aga seda kõike ees ei ole.

See raamat ei ole kindlasti mingi lastekasvatuse piibel (kuigi mahult isegi paksem), aga mind on see mõtlema pannud küll. Ma ei nõustu kõigega, mis seal kirjas on, aga on asju, mida ma kindlasti oleksin võinud teatud olukordades teistmoodi teha (või siis tulevikus võin teha). Nii et mina kindlasti soovitan seda lugeda! 🙂

Lõpetuseks pilt sellest raamatust, mis on tõesti mahukas ja lisaks mõtlikust E-st 🙂

20191122_141325.jpg20191121_200321.jpg

Otsustasin, et teen ainult pereringis sünnipäeva / Intiimsus ja selle taastumine pärast sünnitust/ Googeldamine, kes võidab saate “Poissmees” või “Vallaline kaunitar”

Otsustasin oma 30-nda sünnipäeva siiski pereringis ainult pidada. Minu ja Hendriku pereringis siis (Hendriku vanemad ja ta vennad ka), koos E-ga 14 inimest kokku, aga 13 täiskasvanut siis. Kirjutasin selleks kuude Põlva söögikohta, et neilt grupimenüüd ja hinnapakkumised saada. Kolm neist ei vastanudki mulle – minu enda esimene valik vastas mulle kõige esimesena, mis liigutaski kaalukausi kohe sinnapoole (restoran La Storia). Kuigi tegemist on üldiselt pitsarestoraniga, siis on seal muid toite ka – lisaks on see Põlva kõige viisakam söögikoht (kui Pesa Hotelli restoran välja jätta). Viimane ka vastas mulle lõpuks, aga osutus siiski liiga kalliks. Üks kohvik vastas veel, mis on küll päris hea, aga siiski üpris väike. Pubid ei vastanud midagi. La Storia on mu enda lemmikrestoran Põlvas – ruumikas, rahvast pole kunagi murdu, tuleviku mõttes on ka hea, sest seal on lastenurk olemas. Ma olen seal väga palju ka käinud.

Otsustasin lõpuks sellise perekeskse variandi kasuks, sest väikse beebiga ikka suurt möllu ei pea. Jah, ma saaks Hendriku lapsega koju kupatada ja ise edasi pidutseda, aga kuna mul on päev varem just firmapidu, siis läheb paljuks ära. Muud kuupäevad lihtsalt ei ole väga mõeldavad, nädalavahetusel peaks see toimuma ja kindlasti enne jõule. Aga õnneks on see ka paigas nüüd! Mu parim sõbranna on nagunii hetkel Mehhikos ja temaga tähistame siis, kui ta jaanuari lõpus tagasi on.

Ma viimasel ajal olen kuidagi väsinum ka. Ilmselt sügisväsimus, aga eks natuke annab see lapsega elu ka tunda. See väsitab rohkem kui töötamine – seega ma alles nüüd mõistan ilmselt seda juttu, mida kodus olevad emad on alati rääkinud. 24/7 töö siiski. Rahalist palka ei saa (no vanemahüvitist tegelikult saab), aga tasu on see, mida tegelikult ei saa rahasse ümber arvutada. Sest see on palju olulisem kui ükskõik mis muu töö tegelikult (no nii nunnu lihtsalt, E magab mu põlvedel ja une pealt lihtsalt naeratab – hindamatu!).

Keegi mõned postitused tagasi küsis minult, et kas pärast sünnitust on meil Hendrikuga mehe-naise suhe taastunud. Ma ei plaaninud sellest pikemalt kirjutada, aga täna mõtlesin, et natuke ikka võiks. Taastunud on ja seda juba oktoobri algusest saati, aga see on küll tõsi, et selleks peab aega lausa varastama 😀 Ja mõnikord oled lihtsalt ise nii väsinud, et seks on küll viimane asi, mis meelde tuleb. See on vist tavapärane asi pärast lapse sündi, et seks mingiks ajaks natuke tagaplaanile jääb. Ja imetavatel naistel pidigi üldse väiksem isu olema. See ilmselt sõltub konkreetselt naisest, eks kõik on erinevad. Kuidas teil selle intiimsusega pärast sünnitust lood olid/on? Kaua läks aega enne, kui see täielikult taastus? Kas kõik oli nagu enne või oli seksiisu väiksemaks/suuremaks läinud? Minul on kindlasti see esimene variant praegu. Tean ka naisi, kellel see isu just suuremaks läks pärast sünnitust 😀 Aga ma enne rasedaks jäämist olin vist naine, kes keskmiselt rohkem tahtis 😀 Et andke teada, kuidas teil selle kõigega lood on 🙂

Eks sellega on muidugi ka see teema (mu parasiitväljend, ma tean!), et see on täiesti loogiline, et mehe-naise vaheline intiimsus/seks lapse esimesel eluaastal jääb natuke tagaplaanile, sest laps on prioriteet number üks ju. Peabki olema alguses. Ja selle tõttu on ka loodus niimoodi paljude naiste puhul seadnud, et libiido ongi neil siis madalam kui varem. No mehi ilmselt see nii palju ei mõjuta, neil on vast ikka asjad samamoodi kui enne. Ilmselt on siin lihtsalt see oluline ohumärk, et see intiimsus/seks üldse ära ei kaoks – siis on natuke halvasti need lood. Mul endal on lihtsalt natuke harjumatu see olukord, sest ma olen üldiselt päris suure tahtmisega naine alati olnud. Ja kui nüüd enam pole, siis on endalgi natuke imelik 😀 Aga eks see on elu tavaline osa sellisel juhul. Ma aimasin, et see võib nii minna ja nii ka läks. Mingeid arusaamatusi see meil Hendrikuga toonud pole, oleme sellest rääkinud ja ta täiesti mõistab, miks me praegu nii palju vooditangot ei tee kui varem 😀 Aega on vähem nagunii vähem selleks (lisaks libiido langusele).

Ma vaatan Kanal 11-ne pealt “Poissmeest” ja “Vallalist kaunitari” – just lõppes viimase Austraalia hooaeg, kus Lee ja Georgia paarina kokku jäid. Mul oli megahea meel, et Lee võitis, sest ta oli ka minu lemmik! See oli 2016.aasta saade ja dr.Google andis, et nad on endiselt koos, lausa kihlatud juba! Mul on alati hea meel, kui nendest saadetest tutvunud inimesed endiselt koos või juba lausa abielus on. Aga ma kahjuks kipun alati googeldama, et kes see saate võidab! Ja see on marujama, väga harvadel juhtudel ma tõesti pole seda teinud ega tea, kes võidab 😀 Kas teil ka sama jama, et googeldate enne jubia võitja ära? 😀

Kolm kuud emaarmastust!

Vahepeal on E märkamatult juba kolmekuuseks saanud (15.novembril sai!). Mis elu ma enne üldse elasin, kui E-d ei olnud? Pole õrna aimugi! Ta oleks nagu kogu aeg meiega koos olnud! 🙂

Need kolm kuud on mulle näidanud, mis üks emaarmastus endast kujutab! Loomulikult armastasin ma teda juba siis, kui ta veel kõhus oli, aga siis ma nagu ei hoomanud seda kõike nii palju. Nüüd on see midagi nii suurt, nii kõikehõlmavat, nii ilusat, et seda on raske sõnadesse panna. E on meie väike beebi, kes on maailma kõige armsam! Eks vanemate jaoks on enda laps ikka kõige armsam 😀

Selle kolme kuu jooksul on E-l olnud erinevaid perioode. Esimesed kaks nädalat oli ta ülimalt rahulik beebi – ainult magas ja sõi. Pärast seda see natuke muutus – tuli ka virilamaid hetki ette, vahepeal oli lausa tunne, et tahaks peaga vastu seina joosta, aga see kõik oli kokkuvõttes tühiasi! Sest kuidas see saabki oluline olla, kui järgmisel hetkel ta juba nii armsalt sulle naeratab, et sa tahaksid õnnest lõhki minna!

Need kolm kuud on mulle õpetanud seda, et isegi kõige vähem emalikus naises tuleb lõpuks ema suure algustähega välja, kui talle ta laps rinnale pannakse. Just nimelt – ma ei ole kunagi eriti emalik naine olnud, vähemalt minevikus küll mitte. Nüüd on see üpriski palju muutunud, isegi mu parim sõbranna oli alguses mind E-ga nähes üllatunud, öeldes, et emaroll sobib mulle väga hästi 🙂 Aga eks iga naine muutubki sel hetkel, kui ta saab emaks. Hingelt paremaks ja ilusamaks, sest seda armastust, mida oma lapse vastu tuntakse, ei saa millegi muuga võrreleda – seda mõistavad ainult emad.

Pärast sünnitust haiglast koju saades oled sa tunnistajaks sellele, kuidas sellest väiksest inimesest saab sinu elu keskpunkt; kuidas ta silmad aina rohkem suuremaks muutuvad (vastsündinutel on need nii väiksed ju); kuidas ta aina enam ümbritsevast maailmast huvituma hakkab. Ma mäletan hästi seda päeva, mil E mu naeratusele esimest korda samaga vastas – see oli imeline tunne! 🙂

Minu jaoks on üks maailma kõige armsamaid hetki see, kui Hendrik E-ga juttu puhub ja kui nad kahekesi kvaliteetaega veedavad. Siis on mul küll uhkusest rind lausa kummis – minu imeline perekond! ❤ Mu minevik on olnud üpris konarlik ja kohati ka pisaraterohke, aga ju oli tulevikul mulle midagi ilusat varuks – selleni jõudmine võttis lihtsalt aega. Ja nüüd olen ma selleni jõudnud! Ma ei saaks olla rohkem tänulik universumile, et ta mulle kõik selle andnud on! 🙂

Ma sain tegelikult täna juba mõned pildid laupäevasest fotosessioonist kätte, aga neid ma näitan siis, kui kõik ülejäänud on ka olemas – sinna läheb kuskil paar nädalat aega. Senikaua siis esimene pilt E-st, kes kodus aina enam kõhuli olemist harjutab. Järgnevad pildid on kõik sellelt Hendriku venna sünnipäevapeolt, kus me perega paar nädalat tagasi käisime (E on neil piltidel Hendriku ja mu ämma ehk E vanaema süles).

20191117_142519.jpg

DSC00332DSC00333DSC00334DSC00336DSC00330DSC00331DSC00274DSC00275

Nägin ka lõpuks “Borati” ära…/ Niisama nädalavahetusest

Ma olen vist viimane inimene maamunal, kes polnud kuni üleeilseni “Boratit” näinud. Kusjuures Hendrik ka ei olnud ja nii me seda siis koos vaatasimegi. Mulle on alati vasakule ja nilbed naljad meeldinud – seega “Borat” oli minu meelest väga hea film 😀 Ma olin sellest palju kuulnud, aga polnud seda kunagi ise vaadanud. Ka Eesti filmide puhul meeldis mulle väga “Klassikokkutulek” (kõige parem oli esimene ja kolmas osa, teine ei olnud nii hea), kuigi paljude arvates oli see mõttetult igav. Kristallkuul kirjutas näiteks mingi aeg tagasi, et ta kõndist kinost poole filmi pealt välja, kui “Lõbusat perekonda” vaatamas käis, aga minu meelest oli see jumala naljakas 😀 Selle esilinastus oli Kanal 2-s umbes nädal tagasi, aga me vaatasime seda Hendrikuga eile. Algus oli jah natuke segane, aga hiljem oli küll täiega naljakas. Olin end ette valmistanud väga igavaks filmiks, sest ma ise pole mitte kunagi kinost poole filmi ajal minema marssinud, vaatan isegi kõige igavamad lõpuni ära 😀 Aga maitsed on tõesti erinevad ja mulle see film täitsa meeldis isegi. Seega et aru saada, kas film reaalselt meeldib või mitte, peab seda ikka ise vaatama, teiste arvamus ei pruugi sinu omaga kattuda.

Eile käisime kolmekesi üle pika aja Tartus – meil oli perepildistamine seal. Sellest ma kirjutan pikemalt siis, kui ma pildid kätte saan, aga lühidalt võin öelda, et E oli jälle nagu musterlaps – saime üle tunni aja pilte teha ja igas versioonis (kolmekesi, kahekesi, üksinda)! Ma veidike põdesin seda, sest ta oli hommikul just viril olnud (ja kuna fotograaf ei olnud tuttav meile), aga seda viimast on ta suht alati ainult kodus 😀 Pärast fotosessiooni jäi ta tuttu ja saime veel Lõunakas Apollos käia, Hendrik tassis turvahälli meiega kaasas. Autos ta nagunii suht alati magab – seega Põlvasse sõit oli ta unemaal, jalutamas käies vankris alguses joriseb, aga hiljem jääb tuttu. Kusjuures sellega oligi see asi, et ta magas Tartusse sõidu ajal ka, aga õnneks pildistamise ajaks oli ilusti üleval. Beebidega võib ju tihti nii olla, et magavad siis, kui vaja pole ja on üleval siis, kui peaksid magama 😀

Lõpetuseks üks reedene video E-st, kus ta lubas perepildistamise ajal tubli olla 😀 Mida ta tõesti oli ka! 🙂

 

Hobidest lapsena ja praegu

Merje kirjutas oma hobidest ja ma tahtsin ka sõna sekka öelda, aga kommentaar oleks liiga pikaks läinud. Kõigepealt ütlen ma hoopis seda, et mul on hea meel, et sa blogimaailmas üle pika aja tagasi oled, Merje! Alati on hea, kui vanad tegijad uuesti blogima hakkavad, kui sa oled nende blogi püsilugeja juba aastaid olnud. Ja mina olen Merje blogi lugenud sellest ajast, kui ta 16 oli 😀

Aga tulles hobide juurde, siis elu jooksul on mul neid ikka olnud. Põhikoolis tegin visalt kooliajalehte ja arvasin, et minust saab ajakirjanik. Meid seal tiimis oli vahelduva eduga kolm, aga enamasti siiski ainult kaks inimest. Ja see teine oli see, kes ajalehe kujundas ja kokku pani ning minu artiklid ka ära trükkis, sest mul polnud kodus isegi arvutit – seega kõik artiklid kirjutasin käsitsi 😀 Hiljem ma mingi rootsikeelse juustu sain, kus internetti küll ei olnud, aga sain vähemalt artiklid ise ära trükkida. Need olid huvitavad ajad, sest kui ma muidu poleks end vist viitsinud koolis toimuvatele üritustele vedada, siis nüüd ma pidin seda tegema, sest järgmises ajalehes pidi selle kohta ju kindlasti artikkel ilmuma 😀 Kusjuures selle ajalehega oli veel see teema, et see polnud aastaid ilmunud ja me alustasime seitsmendas klassis uuesti selle väljaandmist, aga sai ruttu selgeks, et meile ei meeldi see nimi, mida see kandis – Veeriku Sõnumid oli see nimi (Veeriku siis kooli nime järgi, kus ma käisin). Ja me siis tegime uue hääletuse, et mis võiks ajalehe nimeks saada, pakkusime ise Ninatark välja, aga lõpuks mingi muu variant võitis paari häälega. Aga kuna me nii tahtsime, et selle nimeks saaks Ninatark, siis me valetasime, et see oligi õpilaste lemmiknimi uuele ajalehele 😀

Selle ajalehe ilmumisega oli alati värk, et see jäi viimasele minutile – tavaliselt veerandi viimasele päevale. Üks kord lausa lõpetasime selle kell 22.30, et kindlasti järgmisel päeval see müüki paisata, sest siis oligi veerandi viimane päev. Direktor oli veel koolimajas olemas millegipärast ja ta lausa viis meid ekstra autoga koju ära, sest nii hilja oli juba. Ja kui leht siis lõpuks ilmus, siis olin mina see, kes seda kõigis klassides müümas käis – hinnaks oli kolm krooni. Vahepeal algklassi juntsudel jäi natuke rahast puudu, aga tahtsid ikka osta – ma siis andsin selle väiksema summaga ka neile. Need olid ägedad ajad tegelikult. Käisin ka paar korda meedialaagris seitsmendas ja kaheksandas klassis.

Põhikoolis oli mu suureks hobiks veel luuletuste kirjutamine (kokku olen neid üle 300 kirjutanud). Neid kirjutasin ma tegelikult vist isegi kuni 18-nda eluaastani, siis küll pigem harva juba. Vahel juhtus see, et oli vaja kooliajalehes ruumi täita ja siis läksid minu luuletused alati kaubaks 😀 Ma osalesin ka mitmetel luulevõistlustel, kus vahel sain küll ära mainitud või 30 parima hulka, aga siiski auhinnalist kohta ma ei saanud. Selle sama tüdrukuga käisime luulevõistlustel, kes ka kooliajalehte tegi ja tema sai alati mingi hea koha 😀 Need olid siis sellised võistlused, kus me kellegi teise luuletusi lugesime, mitte enda omasid. Koolis sain ma alati teise koha ja see tüdruk võitis. Ta oli üldse igas asjas geenius, vabariigi füüsikaolümpiaadi teine koht, kooli luulevõistlused pani kinni, linnalises sai teise koha, tegi kooliajalehte ja tegeles veel saja muu hobiga ning õppis viitele ka veel. Eks need, kes palju teevad, need palju jõuavad ka 😀 Füüsikas oli ta mingi aeg mu pinginaaber ja tänu sellele oli mul füüsika neli. Viis ei olnud, sest ma alati kõike ei saanud maha ka kirjutada, erinevad rühmad jne, aga ta aitas nii palju, et ma saaksin nelja. Ma põhikoolis lasin üldse palju teiste ajudel liugu, mis mulle gümnaasiumis reaalainetes väga rängalt kätte maksis, sest seal ma seda nii palju teha ei saanud. Humanitaarainetega sain ise hakkama, kui ajalugu välja arvata 😀 See mulle ei istunud.

Hispaania keel hakkas mulle meeldima sellest ajast peale, mil ma seebikaid vaatama hakkasin – seega juba lapsena. 14-aastaselt käisin seda mormoonide juures õppimas mingi aeg, gümnaasiumis õppisin ka seda kaks aastat ja tegin hispaania keele koolieksami. Riigieksamit ei saanud selles kahjuks teha, muidu oleks kindlasti teinud. See koolieksam läks mul hästi, sain 98 punkti sajast, aga see oli üpris lihtne. Paljud asjad olid valikvastustega ja suulises osas sain ma loosiga teemaks oma perekonna, mis oli nii lihtne minu jaoks juba siis. Kui ma oleks tol ajal näiteks oma toa kirjelduse saanud, siis mul ilmselt poleks nii hästi läinud, sest siis tundus see mulle raske. Nüüd ilmselt ei oleks mul suurt muret kõigil neil teemadel rääkida. Hispaania keel huvitab mind siiani väga ja ma vaatan hispaaniakeelseid filme, jälgin Ladina-Ameerika youtubereid jne. See hispaania keele armastus on meil mu parima sõbrannaga ühine, kes täna just lendab Kuubalt Mehhikosse. Kuubal ta juba oli kuu aega, nüüd Mehhikos viis nädalat ja siis Guatemalas ka sama palju.

Lisaks kogusin ma lapsena telefonikaarte, seebikate materjale (need on mul vist endiselt alles, aga keldris), udukaid ja kleepse vist ka. Ning muidugi Spice Girls oli teemaks – selle bändi kohta kogusin ka erinevaid artikleid, mu lemmik oli Victoria 😀

Põhikoolis olin ma alati ka see, kes igasugustel aktustel vms esines. Küll oma luuletustega, küll mingi muu asjaga. Üks kord olin nõus ja siis vaadati alati minu otsa, sest keegi teine ei tahtnud seda teha. Meil oli klassis üheksa tüdrukut ja 14 poissi – viimased polnud nagunii nõus suurt midagi tegema. Gümnaasiumis üks kord taheti, et ma mingil üritusel oma luuletusi loeks, aga siis ma saatsin kõik kukele, mul oli esinemistest kõrini. Siis ma ei teinud enam kooliajalehte ka, sest käisin juba teises koolis ja ma ei viitsinud enam. Küll aga tegid seda mu sõbrannad ja seega vahel ilmus seal ikka minu luuletusi, et ruumi täita 😀 Ma tegelikult kardan väga avalikku esinemist ja olen seda alati kartnud, põlved värisesid, kui pidin näiteks üheksandike lõpuaktusel luuletusega esinema (olles ise siis kaheksanda klassi lõpetanud). Ma ei tea, kas teised lihtsalt ei saanud sellest aru või nad ei maininud, et ma laval alati just kõige kindlam ei olnud. Aga võib-olla õnnestus mul nad siiski ära petta 😀

Põhikoolis (ja natuke ka 10-ndas klassis) käisin ma veel kooli kõrvalt näiteringis. See toimus mingis endises Tartu pommivarjendis, no täielikus keldris. Ühe korra isegi esinesin Sadamateatris, aga mul oli kolm lauset ainult öelda. Etenduse nimi oli “J kuubis ehk Jänesed jändavad Jänedal.” Mina olin seal mälukaotuse üle elanud loom ja mu repliigid olid midagi sellist: “Kas te teate, kes ma olen? Äkki ma olen karu? Aga ma ei näe karu moodi välja.” 😀 Ma ei tea, mis teistest näiteringi liikmetest on saanud, aga Kristjan Lüüs on praegu ka väga edukas näitleja – nimelt tema oli samuti selles näiteringis. Teistest ilmselt näitlejaid siiski ei saanud. Ma siiani imestan, miks ma seal üldse käisin, sest näidelda ma küll ei osanud. Ju mulle meeldis seal lihtsalt aega veeta ja seltskond oli tore 😀

Täiskasvanuna käisin nüüd hiljuti vahelduva eduga pea kaks aastat salsatrennis, kus mul oli eraõpetaja. Raseduse ajal millalgi loobusin. Ega ma mingi eriline tantsija ilmselt pole, aga salsa ja bachata stiilis muusika on mulle alati meeldinud, oli tore natuke samme ka osata. Ja kuna mulle nagunii hispaaniakeelne muusika väga meeldib, siis oli see tantsuoskus ainult lisaboonus. Nüüdseks on muidugi palju juba ära ununenud 😀

Aga mingis trennis pole ma kunagi käinud, kui bailatino (mis on ka tantsimine) ja salsatunnid välja arvata. Kunagi põhikoolis sõbrannaga üks kord käisin kergejõustikus ja aeroobikas, aga see ainus kord oli ka minu jaoks juba piisavalt traumeeriv mõlemal juhul – enam ei tahtnud minna 😀

Ma olen uurinud, et mida Põlvas võiks teha, aga pole midagi huvitavat veel leidnud. Siin sellist tantsuvärki vist pole nagu Tartus oli. Kunagi ehk hakkan uuesti salsat tantsimas käima, aga võib-olla siis juba rühmatrennis, mitte enam eraõpsiga. Eks näis.

Et sellised mu hobid siis ongi olnud. Aga jah – nagu Merjegi mainis, siis täiskasvanuna pärast tööd on raske midagi teha, sest tahaks ainult lebos olla 😀 No ma olen küll hetkel vanemapuhkusel, aga lebos tahaks ikka olla. Et kui kooliajal veel viitsid pärast tunde kuhugi huviringi minna, siis pärast tööd väga ei viitsi. Ma vahel jätsin salasatunnid ka sellepärast ära, et tahtsin kohe koju minna 😀

Mis teie hobid kooliajal olid? Ja mis hetkel on? Kas need ka veel omavahel kattuvad, et siiani tegelete mingi asjaga, mida lapsena tegite?

Saage lapsi, nad on ägedad! :)

Lapsega elu kulgeb nii omas rütmis, kuid siiski uskumatult kiiresti! Mõne päeva pärast on E juba kolmekuune! Ma nii hästi mäletan, kuidas ta sündis, see oleks nagu eile olnud. Siiani ongi kõige raskem asi sünnitus olnud – ja ometi oli mul keisrilõige. Lihtsalt see esilekutsumine enne seda ja see kuus päeva haiglas olid natuke nõmedad. Samas ma olen rahul, et mul keisrilõige oli – ega igatse absoluutselt seda ise sünnitamist. Isegi keisrilõige oli tegelikult jumala okei, lihtsalt see esimene päev oli kõige raskem, sest me ei saanud peretuba. Kui see välja jätta, siis oli vast isegi kogu see protsess enam-vähem.

Kui ma nüüd võrdlen siiani lapsega elu ja sünnitust, siis esimene on minu jaoks palju kergem olnud. Ma olen hakanud mõistma, et E on tegelikult suhteliselt keskmine laps – ta pole ilmselt maailma kõige rahulikum, aga samas pole ta iial öösel üle nelja korra ärganud, alguses vast ärkaski niimoodi. Nüüd pigem üks kord kui sedagi, vahel harva kaks, aga pärast imetamist ta uinub kohe uuesti – ja seega mind see ei sega. Ja kui kodus ta võib veel vahel viril olla, siis enamasti mujal olles on ta vana rahu ise. Et seda muret ei ole, et ei saaks kuskil temaga käia. Ka seda muret pole juba algusest saati olnud, et ta ainult minu küljes ripuks nagu paljud lapsed oma ema küljes – seega saan ma vabalt ära käia ja E on sel ajal Hendrikuga. Ja kui me kolmekesi kuhugi läheme, siis on ta ka siiani vägagi seltskondlik laps olnud, kes naudib tähelepanu keskpunktis olekut. Ma tean jah, et see kõik võib muutuda, kui ta peaks mingil hetkel võõristama hakkama, aga kes teab – ehk seda perioodi tal ei tulegi. Eks näis.

Et ma tegelikult kartsin seda lapsega elu palju rohkem. Jah, harva juhtub ka seda, et E ei maga päeval just eriti hästi ja on veel viril samuti ning kui Hendrik töölt tuleb, siis ma annan lapse talle ja lähen ise üksinda jalutama, sest ma tunnen, et pean minema saama, aga kolme kuu jooksul on seda vast kolm korda juhtunud. Muidu ma lähen lihtsalt niisama kuhugi kaugemale poodi, linna jne, aga mitte sellepärast, et oleks raske päev olnud, vaid niisama aega veetma. Sest ma tean, et Hendrik saab lapsega ideaalselt hakkama. Mul pole ka kordagi seda juhtunud, et ta helistaks ja ütleks, et ma ruttu koju tuleks, sest E on rahutu vms. Ja kui ta ka on rahutu, siis on ta seda meie mõlemaga nagunii 😀

Minu kõige pikem äraolek E-st tuleb ilmselt detsembris, sest ma lähen firma jõulupeole, mis meil siis toimub. Panin juba kalendrisse kirja selle ja ootan seda väga, sest ma pole ammu töökaaslasi näinud ju. Et tervet ööd ma muidugi lapsest eemal pole, aga poole ööni ikka. Meil ongi Hendrikuga kalender, kuhu me märgime, kui me kuskil peame olema, et siis teine teaks lapsega sel ajal olla. Mina muidugi arvestan tema töögraafikut ka, aga see on väga hea lahendus. Meil on kasutuses tavaline seina peal olev kalender, mitte Google oma. Vanamoodsad nagu me oleme 😀 Kuna ilma kalendrita võivad asjad meelest minna või kattuda, aga niimoodi on kõik kohe silme all. Ja kui asjad peaksid kattuma, siis läheb see, kes esimesena jõudis kalendrisse oma ürituse ära märkida. Või siis anname E hoida, kui mõlemal on vaja ära olla. Või kui tahamegi kuhugi kahekesi minna.

Et mina võin küll käsi südamel öelda, et saage lapsi, sest nad on nii vinged! E on suur päiksekiir, kellele naeratades ta 95 protsenti juhtudel naeratab sulle kohe vastu. Lausa kilkab vahel 😀 Ülejäänud viis protsenti on siis, kui ta on viril – siis ei aita naeratus ka, vähemalt mitte kohe. Aga E on keegi, kelleta ma oma elu enam ette ei kujutaks, iga päevaga aina vingem tegelane! Sest see tunne, kui sa talle naeratad ja ta sulle vastu naeratab, on lihtsalt imeline! Vahel ta naeratab juba enne, kui ma ise jõuan naeratada. Minu armas poeg, kes on mulle õpetanud, mida emaarmastus tegelikult tähendab! ❤

Lõpetuseks siis minust endast üks pilt, mis ma täna tegin 🙂

2019-11-12-23-10-23-939.jpg

Kopp ees Eleryni võitudest näosaates! / Nõme, kui filmidele peale loetakse/ Hendriku esimene isadepäev :)

Ei ole vist mõtet mainidagi, mida ma arvan sellest, et Eleryn Tiit jälle näosaate kinni pani… Mõttetu! Ta on tubli ja andekas, aga nii kopp on ees sellest juba, et ta kogu aeg võidab. On teisi, kes vääriksid temast rohkem võitu. Hea on vähemalt see, et Kärt Anton välja kukkus, oli ka juba aeg! Mulle nii meeldib see saade ja puha, aga selle hooaja tõrv meepotis ongi see, et Eleryn alati võidab. Lausa isu kaob ära seda saadet vaadata, kui on ette teada, et Eleryn nagunii võidab. Ja ilmselt võidab ta ka kogu hooaja, sest kohtunikud promovad teda nii palju, et finaalis, kus võitja otsustab rahvahääletus, on tulemus juba teada… Igav! Minu lemmik on Madis Arro.

Teate, mis mind veel peale Eleryni võidu närvi ajab? No näiteks see, kui ma tellin Telia videolaenutusest filmi, mis on Argentiina oma ja ma peaksin hispaania keelt kuulma, aga siis mul jääb märkamata see, et venekeelne mula on sinna hispaania keelele peale loetud! Arghhhhh! Ja kuna ma olen juba kolm eurot selle filmi eest maksnud (videolaenutus on ju tasuline, filmiriiul on tasuta), siis ma ikka vaatan selle ära. Eile ma just seda tegingi, film ise oli hea, aga no see venekeelne mula seal peal ajab nii kettasse! Mulle meeldib alati filme vaadata nende originaalkeeles ja kuigi ma natuke kuulsin hispaania keelt selle venekeelse tõlke alt, siis see pole ikkagi see ju. Näiteks Mehhikos tõlgitakse enamik filme niimoodi hispaania keelde, et originaalkeelt pole alt üldse kuulda ja kui ma seal kinos olles avastasin, et Russell Crowele on mingi totakas hispaaniakeelne mulin peale pandud, siis mul läks filmiisu üldse ära, sest ma ju tean, milline on selle mehe hääl ja inglise keel päriselus. Vähemalt selles mõttes on eestlased normaalsed – filmidel on alati subtiitrid all. Seebikad on jah teine teema, aga selle ma elan üle, ma nagunii ühtegi hetkel telekast ei vaata, kus peale loetakse. Filmide puhul mulle see üldse ei meeldi. Oleks eile mõne uue Argentiina hispaaniakeelse väljendi ehk teada saanud, aga kuna venekeelne jura oli peal, siis seda hispaania keelt suurt ei kuulnud alt. Et mõnes kohas eestikeelsete subtiitrite puhul võis eeldada, et seda väljendit ma hispaania keeles ilmselt ei tea.

Eile tasus komme varuda, sest meile tulid mardisandid ukse taha! No ainult üks kolmeliikmeline seltskond, kellest üks oli kusjuures sama poiss, kes eelmisel aastal kadripäeval meie ukse taga käis, aga siiski 😀 Nad küsisid meilt mõistatusi, aga me Hendrikuga teadsime ainult ühe küsimuse vastust.

Täna oli Hendriku esimene isadepäev! Käisime Hendriku vanematel ja vanavanematel külas, E oli kogu aeg rahulik ja lõbus nagu ta külas ikka on 🙂 Hendriku vanavanemate juures ta lausa magas pea kaks tundi ja vahetult enne äratulekut ärkas korraks üles, et oma vanavanaemale ja vanavanaisale naeratada 🙂 Oma isale ma helistasin ja soovisin head isadepäeva, täna Tartusse ei jõudnud, aga küll me varsti nagunii läheme.

Kuna Hendrikul oli täna esimene isadepäev, siis olin selleks spetsiaalselt lasknud kujundada puitaluse koos sellise tekstiga (pilt allpool). Lisan kogu selle jutu, mis ma Facebooki selle pildi alla lisasin:

Hendriku esimene isadepäev! ❤ Tekst on siiski hetkel minu kirjutatud, sest E veel ei oska, aga umbes nii ta kindlasti oleks tahtnud öelda! 🙂

Tekst siis siin ka näha (pidil vbl ei paista nii hästi kõik välja):

Kallis issi! 

Mulle meeldib, kuidas sa mind naeratama paned! Ma naudin seda, et sa minuga alati juttu puhud, kuigi ma sulle veel vastata ei oska. Kui suuremaks kasvan, siis paneme koos legosid kokku, vaatame multikaid ja rallit.

Oled parim isa!

Aitäh, et oled minu jaoks alati olemas.

Sinu poeg E

Ja siin see pilt siis ka sellest puitalusest:

20191110_105653.jpg