Valgesoo raba!

Täna oli ka nii ilus päikseline ilm, et käisime Hendrikuga Valgesoo raba matkarajal. Seal ma polnudki varem käinud. Sinna ehitatakse uut vaatetorni, mis valmib selle aasta juunis. Kunagi oli seal juba vaatetorn, aga see lammutati viis aastat tagasi maha. Nüüd siis lõpuks tuleb sinna uus ka!

Jõudsime just siis ära käia, kui veel ilus ilm oli, Põlvasse tagasi jõudes oli juba pilvine. Veel käisime söömas Vaksalis ja nüüd on niisama pühapäevane chill kodus.

Mõned pildid ka lõpetuseks.

20190407_153624.jpg20190407_192120.jpg

 

Advertisements

Päikseline laupäev

Nädalavahetuse hommikud on nii head! Olen isegi enda jaoks suht vara üleval, sest tavaliselt ma nädalavahetustel magan sellel ajal. Hendrik sõitis pool tundi tagasi Otepääle, neil on seal rahvatantsuga täna teine ettetantsimine. Esimene oli märtsis. Millalgi mais nad saavad teada, kas pääsevad laulu-ja tantsupeole suvel. Ma loodan ja usun, et pääsevad 🙂 Siis juuli alguses peaks ta terve nädal Tallinnas olema, sest kõigepealt on proovid ja siis nädalavahetusel on lõppüritus. Tal ongi just sellel ajal puhkus, ta ei pidanudki ise ekstra võtma seda, sest sel aastal kollektiivne puhkus nende vahetusel just juuli alguses ongi.

Kui nad pääsevad, siis ma vbl lähen ka lõppüritust vaatama, sest tõele au andes – ei ole ma mitte kunagi suurel laulu-ega tantsupeol käinud. Oleks päris huvitav kogemus. Küll aga võib-olla, sest kui nii palav suvi tuleb nagu eelmisel aastal, siis ma seal rahvahulgas lõpurasedana küll ei tahaks chillida. Rasedana tulgu pigem vihmane ja jahe suvi. Eelmisel aastal oli juba niisamagi liiga palav – mis siis veel rasedana oleks olnud. Aga eks see laulu-ja tantsupeo asi veel selgub alles, sinna on nagunii aega.

Sel nädalal on meil Hendrikuga nii erinevad graafikud olnud, sest ta oli terve nädal öises vahetuses. Erandkorras. Ehk siis – kui tema tööle läks, siis tuli mul uneaeg ja kui ta töölt tuli, siis ma olin juba rongi peal. Õhtul nägime küll, sest ma jõudsin ikka kõvasti varem koju, kui ta töö algas. Eile õnneks oli ta juba vaba, sest oli pühapäeva öösel ka tööl. Nii harjumatu oli magada, kui Hendrikut polnud kõrval. 11 kuud oli see meie jaoks tavaline, sest me nägimegi rohkem nädalavahetustel, aga kui ma septembris siia kolisin, siis alates sellest ajast on nii hea olnud igapäevaselt koos olla ja ka samal ajal tududa 🙂 Väiksed asjad, aga samas teevad nii õnnelikuks. Hendrik ka paar päeva tagasi ütles, et alati, kui ma töölt koju tulen, siis ta on kohe palju õnnelikum. Või kui tal on õhtune vahetus ja tema töölt koju tuleb ning mina siis kodus olen 🙂

Aga see öine töötamine pikaajaliselt on halb asi. Ma ise tegin seda 3.5 aastat ja lõpuks oli mul tervis veits pekkis. Pidin kogu aeg kohvi jooma, et magama ei jääks (lisaks kimbutasid mind peavalud). Ehk sellepärast ma nüüd aastas maksimaalselt viis korda kohvi joongi. Lisaks öisele graafikule, mis oli tüütu, oli lõpuks eriti mõttetu see joodikute kantseldamine. Küll telefoni teel, aga eks öösaatesse helistasid ikka ainult purjus inimesed. Eks see puhas äri oli. Ma mäletan, et mu kõige pikem kõne otse-eetris oli kolm tundi järjest (saade ise kestis pea neli tundi). Ja too inimene ei olnud isegi purjus. Aga noh – päris kõva arve tuli talle järgmine kuu ikka, sest üks minut maksis 2.99€, et otse-eetris saatejuhiga rääkida. Karm.

Enam ma kindlasti sellist tööd ei teeks, kuigi ma ei kahetse, et seda aastaid tagasi tehtud sai. Küll oleks see aeg võinud lühem olla, aga eks see oli lõpus juba harjumus. Mingil määral andis see saade mulle ka suurema enesekindluse ja kindlasti ka paksema naha kriitika suhtes. Kuigi ma mäletan oma esimest üksinda otse-eetri saadet, kui mingi tropp kohe helistades lolli hakkas mängima, siis oli küll selline tunne, et kas närv ikka peab vastu. Pidas imekombel ja hiljem ei liikunud enam kulm ka, kui sellised vahel eetrisse helistasid.

Täna on nii ilus ilm, peaks varsti jalutama minema. Hendrik jättis oma võtmed maha, aga ta niipea nagunii koju ei jõua – seega ma lähen natukeseks välja 🙂 Ilusat nädalavahetust teile!

 

20+2 /Venitusarmid ja kõrvetised

Ma olin kuulnud, et ka jalgadele võivad venitusarmid tulla, aga ei arvanud, et need päris nii tekivad. Jällegi. Kui kõhul on mul suht heledad ja kitsad venitusarmid (pole nii väga nähagi, kui ilusti ei vaata), siis mõlemal reiel on kaks suurt punast triipu. Nagu ma oleks kuuma vee sinna peale visanud. Ja ka need tekkisid üleöö!

Lisaks on mind kimbutama hakanud kõrvetised. Just kurgus on selline külm ja nõme tunne. Alguses ma arvasin, et mul on midagi viga, aga raseduse puhul on kõrvetised tavaline nähtus. Pole veel Renniet ostnud, aga peaks küll.

Poisiklutt annab endast nüüd igapäevaselt märku. Mitte küll nii hullult tugevalt veel, aga siiski tajutavalt. Ja öösiti ei tule enam und eriti, vähkren palju. See pidi tulema alles kolmandal trimestril, aga mul tuli juba natuke varem. Mis on veits halb, sest ma käin ju veel tööl. Lootsin pigem, et see aeg tuleb siis, kui ma dekreedis juba olen.

Lõpetuseks siis üks kõhupilt ka! Tehtud täna – ehk siis 20+2.

20190403_192357.jpg

 

Küsimused ja vastused! Millisel kahel äärmuslikul juhul oleksin ma nõus veganiks hakkama?

Praegu levib jälle mitmes blogis küsimuste ja vastuste laviin – seega ühinen ka nende blogidega!

Kas päikese- või suusareisid?

Pigem kultuurireisid. Mulle ei meeldi ei päike ega suusatamine.

Mis on su kõige vihatum kodutöö?

Kokkamine! Hendrik teeb kõvasti rohkem süüa.

 

Mis on su lemmikpitsa peal?

Ananass ja juust.

Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?

Ei paneks, oma blogis küll mitte. Delfis või kuskil mujal oleneb asjaolust, mõnikord ületab anonüümne kommenteerimine kõik piirid.

Kas näeksid end kunagi veganina?

Nagu ma juba Jummeljuurika blogis vastasin, siis sada korda EI! Isegi taimetoitlasena mitte. Mulle maitseb liha, hetkel sööks rasvast seapraadi nii, et limpsiks sõrmed ka puhtaks. Ma hakkaksin veganiks või taimetoitlaseks ainult siis, kui mul oleks püstol oimukohal või ma hakkasin kohe surema ja see oleks ainus võimalus ellu jääda. Kõik teised variandid on välistatud. Ja ma olen kooliajal paari sellise veganiga kokku puutunud, kes tahtsid mind noomida mu toitumise suhtes, aga samamoodi nagu mina ei lähe veganite kulul nalja tegema, et taimedel on samuti tunded, siis ei tule ka keegi teine mulle ütlema, mida ma söön või ei söö. Minu pärast võivad inimesed ka telekaid või arvuteid süüa – mul kama kolm, aga mina söön seda, mida mina tahan. Ja nii ongi. Õnneks olen viimasel ajal väga toredate veganitega kokku puutunud, kes mulle moraali lugema ei hakka. Ma tean seda kõike ise ka, aga see ei ole minu jaoks põhjus lihast loobumiseks, ei saa kunagi olema! Ja ka minu laps saab liha jne ja kui ta mingi aeg peaks ise otsustama, et tahab taimetoitlane või vegan olla, siis on see tema otsus, mina teda selles vaimus kindlasti ei kasvata.

Parim raamat?

Kõik Erich Maria Remarque’i raamatud, mida ma lugenud olen. Eriti “Lissaboni öö.” Teistest raamatutest “Timm Thaler ehk müüdud naer”, “Bullerby lapsed”, “Madame Bovary”, “Dekameron.”

Milles oled sa koba?

Kokkamises. Joonistamises. Üldse käeline tegevus ei ole mu lemmikute killast.

Kas oled ebausklik?

Ei ole.

Mis on õnneliku suhte saladus? 

Armastus, usaldus ja teineteise jaoks aja leidmine ning just ära kuulamine. Ei piisa ainult sellest, et sa kuuled, mida teine räägib, sa pead ka kuulama, tähele panema ja olemas olema. Ja oma armastust nii tegudes kui ka sõnades välja näitama.

Lemmikaastaaeg?

Kevad! Just hiline kevad – ehk siis mai lõpp.

Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?

Mul on megasuur käekott ja seal on absoluutselt kõike! Kui peamised asjad välja jätta, siis rasedakaart, hügieeniline huulepulk (ma olen sellest sõltuvuses, ei saaks ilma mitte kunagi hakkama!) ja salvrätikud.

Mida sa meeste puhul ei mõista?

Ma ei mõista mehi, kes arvavad, et nad on lahedad, kui nad on machod! Nii-öelda pahad poisid. Pahade poistega võib mingil ajaperioodil huvitav olla, aga pere luuakse meestega, kes on head ja hoolivad ning kes on oma macho ajajärgust välja kasvanud või nad pole seda kunagi olnud.

Kas sa oled realist või unistaja?

Unistaja! Ma unistan palju, aga kipun vahel liiga pessimist oma unistuste suhtes olema. Kahjuks. Enamasti need täituvad, kui ma vaid selleks võimaluse annan.

Mis sul parasjagu elus käsil on? 

Teise inimese kasvatamine kõhus!

 

Kes on sinu lemmikblogija?

Konkreetselt lemmikut ei olegi, loen nii paljusid blogisid.

 

Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?

“Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.” Ma vahepeal kipun vastupidi tegema.

 

Kas Facebook, Instagram või Twitter?

Facebook!

Suurim iluapsakas naiste puhul? 

Pähe joonistatud kulmud ja pardihuuled.

Meeste suurim stiiliapsakas?

Plätud ja sokid.

Mis on need kolm asja, mida poest alati ostad?

Juust, kirsstomatid ja banaanid.

Lapsepõlve hüüdnimi?

Jannu. Perele olen alati Jannu, Hendrikule ka tihti. Põhikoolis kutsuti ka Shankuks või Shänksiks, ei tea, millest need nimed tulid.

Lemmiksöök? Kõige vähem lemmiksöök?

Lemmiksöök on kartulisalat ja ma ei söö putru. Ei manna- ega kaerahelbeputru – minu meelest on need nii rõvedad! Kartulipuder seevastu on hea!

Kas kontsad või tennised?

Tennised.

Emaduse parim külg?

Pole veel ema, ei oska öelda.

Mis ajab sind rohkem närvi, kas ootamine või liiklus?

Ootamine!

Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?

Ainus asi, mis mul EKRE mõttemaailmaga kokku läheb, on surmanuhtlus – selle teeksin küll.

Mis on mehe juures oluline?

Rahulikkus, hoolivus ja mõistmine.

Suurim eneseületus?

Kindlasti veel tulemas!

Mida sa kunagi ei reklaamiks?

Alkoholi või suitsu.

Kas lõhefilee või burger?

Burger!

Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?

Neid on mitmeid, aga kui see üks konkreetne välja tuua, siis laiskus.

20+1 – ultraheli/ Mul on ikka nii vedanud!

Täna oli mul siis 20.nädala ultraheli. Olen alates 14.veebruarist võtnud juurde 3.5 kg, mis on enam-vähem okei, kuus oleks hea tegelikult 2.5 kg, aga kuna mul oli kuus nädalat eelmise korraga vahet, siis anti andeks (erakliinikutes mind ei kaalutud ja mul kodus pole kaalu). Ehk siis jah – ma kaalun 90.7 kg! Ma ei ole mitte kunagi nii palju varem kaalunud, see tundub meeletu! Samas – kui mingi naine on 158 cm pikk ja kaalub 66 kg, siis ei tundu need numbrid üldse nii hullud – minu pikkuse juures see umbes niimoodi võrdubki, sest ma olen 182 cm, aga tundub ikka kuidagi numbri mõttes suur. Päris hull värk ikka.

Vererõhk oli mul normis, mis ongi raseduse juures hea asi, sest tavaliselt on mul see pigem kõrge. Ja beebiga oli ka kõik normis, lasin samuti CD piltide ja videoga teha, aga päris näopilti ikka ei saanud, sest ta oli seljaga. Ultraheliarst mainis, et see olevat just poiste teema eriti, et nad end tihtipeale niimoodi keeravad, et näost head pilti ei saa. Et siis jah – poiss, mis poiss on augustis sündimas!

Küsisin siis ämmemandalt pärast UH nende liigutuste kohta, et miks ma neid veel kogu aeg ei tunne, kuigi mul on platsenta tagaseinas. Mulle seletati, et kuna laps on peaseisus ja ta on veel väike, siis ma veel ei peagi igapäevaselt tundma, mõned on rahulikumad ka. Et kui ma kuskil kolme nädala pärast pole pikalt midagi tundnud, et siis peaksin läbivaatusele minema. Aga ka see ei tähenda veel midagi halba, sest mõned liigutavadki vähem, et kõik pole sellised beebid, kes kogu aeg väga palju liigutavad. Ja kuna liigutused on veel õrnad, siis ma vbl ei pane ise seda tähele, et äkki liigutab siis, kui ma sügavas unes olen. Et kuu aja pärast juba liigutab niimoodi, et saaks ka une pealt aru, aga veel ei pea. See rahustas mu natukeseks maha, sest ma olen üks paanitseja. Nii arst kui ämmaemand (mõlemad olid koos täna vastuvõtul, eelmisel korral oli ainult ämmaemand, enne seda olid ka mõlemad) ütlesid, et üldjuhul tähendab platsenta tagaseinas seda, et naine hakkab liigutusi varem tajuma, aga see ei pruugi üldse nii olla, sest kõik oleneb konkreetsest naisest.

Lisaks küsisin ka venitusarmide kohta. Mul juba paar heledat triipu on tulnud, kuigi ma olen kreemitanud. Jah, tõele au andes – ma olen natuke laisk seda tehes olnud. Kreemid tegelikult ei hoia venitusarme ära, nad ainult leevendavad neid. Nimelt minul tuligi üks venitusarm niimoodi, et läksin öösel magama ja hommikul ärgates oli olemas 😀 Ma arvasin, et need tulevad ikka kuidagi aeglasemalt, aga ju siis mitte 😀 Hetkel on need kaks venitusarmi üliheledad ja väiksed, aga eks neil ole aega suuremaks ka minna.

Lisaks küsisin ma veel magamisasendite kohta – nimelt ka selili magamine ei ole varsti enam soovitatav, sest liiga suur koormus langeb seljale. Jääbki ainult külgedel magamine, sest kõhuli ka enam tududa ei saa. Arst ütles, et kui ikka mõlemad küljed on nii ära magatud, et siis natuke võib selili olla, aga pigem mitte eriti pikalt. Hetkel ma veel saan, aga mida suuremaks läheb rasedus, seda ebamugavaks muutub nagunii selili magamine.

Veel küsisin rasedate massaaži kohta, et kas see on ikka alati lubatud. Mulle öeldi, et igal juhul, kui ma pärast seda end halvasti ei tunne ja kõhuli ei ole. Ei ole, pole kunagi olnud, olen nüüd kaks korda käinud. Teine kord oligi mõned nädalad tagasi ja see on nii hea lihtsalt!

Veel küsisin dekreeti mineku kohta. Nimelt algab mu ametlik dekreet 8.juunil, ma ise jään juba 25.mai paiku koju, sest võtan enne kõik puhkused välja. Dekreedi andmed pannakse 8.juuniks üles ja see raha tuleb ka siis (mille siis minu tööl olev raamatupidaja esitab ühe klikiga, mille arstid on süsteemi üles pannud, et riik saaks seda siis maksta). Puhkuseraha saan siis, kui lähen puhkusele – ehk siis mõned nädalad varem, aga dekreediks mõeldud raha tuleb just siis, kui ametlikult minek on. Mul vahet ei ole, paar nädalat siia-sinna – ongi parem, kui hiljem tuleb tegelikult 😀 Ja vanemahüvituse avaldus tuleb teha siis pärast lapse sündi, vanemahüvitist hakkab saama lapse kolmandast elukuust (dekreet on kokku 140 päeva – 70 päeva enne ja 70 pärast lapse sündi).

Rohkem ma vist midagi ei küsinudki. Sel korral käisin üksinda ja mõtlesin Hendrikule tagasi tulles aprillinalja teha, et jäin bussis magama ja ärkasin alles Võrus, aga see plaan läks vett vedama, sest ta tuli mulle autoga bussijaama vastu (tulin täna bussiga). Siis mõtlesin öelda, et ma kaalun juba 100 kg, aga ka selle jätsin ikka viimasel hetkel ära 😀 Seega ma ei teinudki ühtegi aprillinalja ja mulle ka konkreetselt ei tehtud, aga mõnesid uudiseid jäin küll peaaegu uskuma, mida lehest lugesin, aga siis meenus, et täna on ju esimene aprill 😀 Oleks võinud muidugi ka seda nalja teha, et me saame hoopis kaksikud, aga see poleks kohe mitte usutav olnud 😀 Hendrik on tööl sellel nädalal erakorraliselt öises vahetuses, aga õnneks ainult see nädal, sest suht hull, kui ta peaks kogu aeg öösel tööl olema, õnneks ei pea siiski.

Vot sellised lood siis hetkel. Kas teie tegite aprillinalja või teile tehti? Jäite uskuma või jäädi teie valesid uskuma?

Just natuke aega tagasi poisiklutt liigutas end. Meie pisike …. (tema nimi). Tal on nimi olemas ja oleme selles nimes nüüd 100 protsenti kindlad. See on suhteliselt tavaline eesti nimi, üks nimi. Et poisile nii haruldast nime ei tule nagu tüdrukule oleks tulnud  – tal oleks kaks nime olnud (kokkukirjutatult). Ma juba oma peas kutsun oma pojakest selle nimega! 🙂

Armastan oma poega juba praegu nii palju ja see aina suureneb ju! Ilmselt eriti veel siis, kui ta juba sündinud on. Mu kaks kõige olulisemat inimest minu elus – Hendrik ja minu poeg! ❤Mul on ikka nii vedanud! 🙂

Järgmine arstivisiit on mul 29.aprillil.

Tahaks olla see chill rase, aga no teps mitte pole seda… /Niisama nädalavahetusest/Erinevad suguvõsad ja nende omavaheline läbikäimine

Homme on mul siis 20.nädala ultraheli (seda nimetatakse vist looteanatoomiaks?). Kui ma ei oleks erakliinikus käinud, siis saaksin ma ilmselt homme esmakordselt soo teada. Igal juhul – sellega seoses olen mitmed küsimused kirja pannud, mida ämmaemandalt küsida. Ju sellepärast on mul vastuvõtud alati ka nii pikad, sest ma võtan oma märkmiku lahti ja hakkan neid ette lugema 😀 Ma panen need sellepärast kirja, et muidu mul läheb lihtsalt meelest ära, mida ma küsida tahtsin.

Üks kõige olulisem asi, mida ma küsida tahan, on see beebi liigutuste teema. Nimelt mis ajast ma peaksin neid igapäevaselt tundma hakkama (ilmselt mingi paari nädala pärast juba kindlasti). Hetkel ma küll veel igapäevaselt ei tunne. Kui ma esimest korda tundsin, siis läks ikka mitu päeva enne mööda, kui ma uuesti midagi tajusin. Ja need on veel üsna õrnakesed. Ja googeldamine ajab mind aina rohkem närvi, sest kõik raiuvad, et kui on platsenta tagaseinas nagu mul, siis hakkad varem tundma neid ja tunnedki suhteliselt kohe regulaarselt. No mul küll niimoodi pole. Et selles mõttes on see rasedus natuke stressirohke aeg küll. Esimesed kolm kuud sellepärast, et siis ei taha kellelegi väga midagi öelda, sest see on kõige kriitilisem aeg, aga kuna minul hakkas kõht üpris kiiresti kasvama, siis pidingi juba suht varakult pikki kampsuneid jne kandma, et seda varjata. Ju sellepärast tulin ka natuke varem plaanitud ajast kapist välja, sest ei viitsinud enam lihtsalt pikki kampsuneid kogu aeg kanda. Siis tuleb see veidike rahulikum aeg ja natuke enne 20.nädala täitumist jõuab kätte see aeg, mil peaks nagu liigutusi tundma ja siis hakkad sellepärast närveerima, kui veel ei tunne. No ma täna tundsin ja eile ka, aga siin kolm päeva enne seda ei tundnud jälle midagi (kuigi olin juba tundnud enne). Mõned ka arvavad, et kuna ta veel on väike, siis ei peagi kogu aeg tundma, sest kui ta pöörab oma selja minu kõhu poole, siis ma ei peagi neid tundma. Aga alati öeldakse, et kui platsenta on eesseinas, et siis see tajumine hakkab hiljem peale. No mul on tagaseinas ja ma peaksin just paremini tundma, aga niimoodi küll pole. Kuidas teil nende liigutuste tundmisega oli? Kas platsenta oli tagaseinas või eesseinas jne? Millal igapäevaselt neid tundma hakkasite?

Ma homme küsin kõik järele, mul on hetkel veel kuus küsimust kirja pandud, mida ma teada tahan, aga nende vastused toon siis ka siia ära, kui ma juba olen arstilt need kätte saanud. Lihtsalt internet annab nii erinevat informatsooni ja pigem ajab see mind rohkem närvi. Seega googeldamine on üks hull asi vahel 😀 Mõnikord aitab ja teeb väga targaks, aga teine kord lihtsalt ajab närvi! Tegelikult tahaks ju see chill rase olla, aga kuna ma olen ikkagi esimest korda selles olukorras, siis seda erinevat infot on nii palju, mida vastu võtta. Ja iial ei tea, mis see õige on. Ei saa öelda, et juba käidud tee, eksole 😀

Ma pärast homset vastuvõttu teengi pigem selle raseduspostituse siis juba kõigi nende küsimustega, mis ma ämmakale homme siis esitan. Et siis saan koos küsimustega juba vastused ka kirja panna – vbl aitab kedagi teist ka, kes on samas paadis nagu mina, et esimest korda rase ja nii palju uut infot, mida vaja seedida jne. Millised esmarasedad teie olite? Põdesite palju nagu mina või pigem olite rahulikud? Eks ma saan ise ka aru, et rahulik oleks kõige parem olla, aga mis sa ära teed, kui minus seda geeni pole.

Ka see nädalavahetus on suht üritusterohke olnud. Reedel pidas Põlvamaa ühes rahvamajas sünnipäeva üks Hendriku sõber, kes sai 30-aastaseks. Lisaks meile saab üks Hendriku sõpruskonnas olev paarike ka varsti lapsevanemateks (juunis) ja neil on ka poiss tulekul nagu meilgi. Saime muljeid vahetada. Läksime sinna üritusele taksoga, et Hendrik saaks ka juua ja kuna ta polnud seda ammu teinud, just eriti kangemat alkoholi, siis tal hakkas kiiresti pähe. Tal enamasti hakkabki, sest ta joob suhteliselt harva. Ja siis ta pikutas ülakorrusel mingi aeg, all hakkasid mingid mängud (seal oligi suur saal, kus sünnipäev toimus, kaugemalt tulijaid said ülakorrusele ööseks ka jääda) pihta ja sünnipäevalaps küsis, et kas rasedad võivad ka ikka neid mängida. Võisid küll – mingi pingpongi viskamine ja õhupalli loopimine. Teine rase naine ei osalenud, aga ma osalesin – meie võistkond võitis kogu aeg 😀 Ma muidugi ütlesin, et siis me kaotame, kui ma ka osalen, aga kuna eriti sportlikku midagi neis ei olnud, siis läks hästi. Tore istumine oli 🙂

Koju jõudsime umbes kell 01.00 ajal, aga pidu kestis veel hommkutundideni edasi, nagu me hiljem kuulsime. Lihtsalt rasedana ei jaksa ega taha kaua mingitel istumistel olla, ilmselt mõned läksid veel klubissegi edasi. Naljakas mõelda, et kui ma rase ei olnud ja kuhugi peole minek oli, siis ma olin ikka alati käpp 😀 No näiteks eelmisel nädalavahetusel läksid osad ka Kinno (Põlvas asub ööklubi nimega Kino), sest 2 Quick Start esines, aga no minu jaoks on klubid ikka veel pikalt need kohad, kuhu ma oma jalga ei tõsta. Kusjuures olen näinud minevikus naisi suurte kõhtudega klubis, aga no see ei ole minu meelest küll koht, kuhu rase naine peaks minema. Kui ongi mingi sünnipäev, mis toimub ainult klubis, siis ma jätaksin minemata. Ja kui on üritus, kus kõigepealt istutakse kellegi juures, siis sinna ikka läheksin ja kui hiljem tahaks seltskond klubisse minna, siis ma läheksin koju ära. Kuna Hendrik pole kunagi eriti klubiinimene olnud, siis tal on isegi hea meel, et ma hetkel ei saa seal käia, sest tavaliselt ma hakkasin ikka teda veenma, et ta ka tuleks, kui seltskond sinna juba minemas oli 😀 Ja ta ikka tuli ka, olles kusjuures ainuke mees, kes kaine peaga ka tantsima tuleb (ta on tihti kainekas pidudel) – seega oligi niimoodi, et naised ja Hendrik tantsisid, teised tüübid vajavad hoogu, et tulla, aga tema tuleb alati kohe. Et kui ta juba jala klubisse tõstab, siis tantsib ka, aga ta pigem ei käi seal eriti. Et kuigi nüüd tema oleks võinud ju ikka minna, siis ta ei tahtnud. Et ta pole ka selline, kes purjus peaga tahaks klubisse minna.

Eile käis mul sõbranna külas, ajasime niisama juttu. Ja täna käisime Hendriku vanaemal ja vanaisal külas, sinna tulid veel teised tema sugulased ka, ühte neist ma polnud isiklikult varem näinudki, aga kuulnud olin küll temast (nagu tema minustki). Hendriku suguvõsa puhul on väga tore see, et nad on alati hästi kokkuhoidvad ja neil toimuvad suured suguvõsakokkutulekud aastas korra. Et kõik nagu mingil määral suhtlevad ja teavad üksteise kohta midagi, käivad külas tihti näiteks. Minu perekonnas niimoodi ei ole. Ja kuigi Lõuna-Eestis on mu perekonnanimi mitmetel inimestel ja perekondadel, siis pean ma alati ütlema, et kahjuks ei tunne ma kedagi neist, sest ma ei suhtle oma isapoolsete sugulastega. Mu vanaisa suri juba siis, kui mu isa oli 10-aastane ja ta oli…. kuidas seda nüüd viisakalt öelda – üsna liiderlik mees – ehk siis lapsi on terve Võru- ja Valgamaa täis (mu isa on Valgamaalt pärit). Ehk siis mu isal on palju poolvendi ja õdesid, keda ta mitte kunagi näinud pole. Ja mu vanaema ei suhelnud enam pärast mu vanaisa surma üldse mu vanaisa sugulastega, sest mu vanaisa ei olnud just eriti hea abikaasa ja jutud tema liidrelikust elust olid kõigile teada. Lisaks oli seal ka see teema, et mu isal oleks praegu kolm aastat vanem õde, aga kuna mu vanaema pidi tol ajal tervise tõttu haiglasse minema, siis jättis ta oma tütre just oma mehe sugulaste hoolde (kuna vist ei olnud kellelegi teisele anda ja vanaisa ehk tema abikaasa oli vahepeal lihtsalt silmapiirilt kadunud). Kahjuks haiglast tagasi tulles avastas ta, et nad olid lapse ära külmetanud ja üheksakuuselt ta suri. Jah, siis olid teised ajad ja paljud lapsed suridki, aga nad isegi ei üritanud teda päästa vms. Et jah – sellised lood siis.

Ja emapoolne suguvõsa on mul üpris väike, no tädiga suhtlen tihti ja mul on siinsamas Põlvamaal ka sugulased just ema poolt (elavad samas külas, kus Hendriku vanemad). Et jah – kuna minul ei ole kunagi väga lähedasi suguvõsa suhteid olnud, siis on tore näha, et teistel perekondadel see siiski niimoodi on 🙂 Hendriku vanaema ja vanaisa on nagu mulle ka vanavanemad, keda mul kunagi endal pole olnud 🙂 Minu armas emapoolne vanaema suri juba siis, kui ma kaheksa-aastane olin ja vanaisasid pole ma ühtegi näinud, mu isapoolne vanaema ei olnud just päris see inimene, keda üks laps või ka täiskasvanud inimene endale vanaemaks tahaks. Nojah – eks tal oli ka küllaltki karm elu, nagu ma just ennist kirjutasin, aga ega meie selles süüdi polnud. Ja kui ma mõtlen sellele, et mu pojal saavad olema nii toredad vanavanavanemad, siis mu süda täitub heldimusega! 🙂 Ilmselt oma perekonnalt on Hendrik enda leebe ja heatahtliku iseloomu pärinud, sest kui sind ümbritsevad sellised toredad inimesed, siis on ju loogiline, et sa ise kasvad ka selliseks 🙂 Mitte et ma nüüd ütleks siinkohal, et ma olen räigelt kalk inimene, sest minul niimoodi pole kunagi olnud, aga eks ikka oleks tahtnud natuke teistsuguse suhtumisega suguvõsa jne (ma hetkel ei räägi siis oma vanematest, vaid juba kaugematest sugulastest).

Vot sellised lood siis hetkel. Millisest perekonnast teie tulete, millised on teie vanemad, vanavanemad jne? Rääkige – päris huvitav oleks teada 🙂

 

Käisime pühapäeval Põltsamaal!

Nädalavahetus läks suht kiirelt. Laupäeval käis üks tuttav külas mehe ja lapsega, keda ma viimati nägin üldse Intsikurmu Festivalil (last siis neil kaasas ei olnud loomulikult). Neil oli 1.5 aastane poeg ka kaasas, keda ma polnudki varem näinud. Sai niisama juttu puhutud ja sain mõned rasedatele mõeldud riided ka temalt. Küll suvised pigem rohkem.

Laupäeva õhtul oli Hendriku sõbra juures üks väike istumine, vahepeal käis Hendrik korvapalli mängimas (neil on töökaaslastega laupäeviti kossumäng mõnikord), mina ajasin niisama Hendriku sõprade naistega juttu jne. Pärast kossu tuli Hendrik uuesti sinna üritusele, istusime natuke veel ja siis tulime koju ära.

Pühapäeval oli plaan kuhugi sõita. Kuna Hendrik polnud varem Põltsamaal käinud, ainult korra läbi sõitnud, siis sinna meie teed viisidki. Põltsamaa on minu meelest üks väga ilus linn, palju ilusam kui Jõgevamaa keskus Jõgeva. Tegemist on muidugi subjektiivse arvamusega, aga mulle Jõgeva eriti ei meeldi, Põltsamaa aga küll. Põltsamaa on Eestis tuntud oma rohkete sildade arvu poolest – neil on neid väga palju! Ja just see lisabki Põltsamaale seda ilu veel eriti juurde.

Jalutasime niisama Põltsamaal ringi, käisime Vaga Mamas söömas, kus minagi varem polnud käinud. Toidud olid imehead – mina sõin parti ja Hendrik krevette. Neil on lausa kuus söögikohta Eestis, aga ma polnud siiani üheski käinud. Selline suhteliselt väike ja väljast pigem mitte eriti huvitav kohake, aga tegelikult seest on hubane ja tore 🙂

Lõpetuseks mõned pildid ka. See sinise kleidiga pilt on tehtud siis enne laupäevasele üritusele minekut, kleit on saadud Mallukalt ja sellega pole rasedust nii palju märgatagi 😀 Siis on üks pilt Põltsamaalt ja Vaga Mama söögist ka. Kuna kirjutan moblast, siis on kergem pildid üksteise järgi lisada – sellepärast kriban teksti enne ära. Millagi tahan raseduse emotsioonidest jne ka kirjutada, aga see jääb järgmise postituse jaoks.

20190324_110509.jpg20190323_193255.jpg20190324_164746.jpg20190326_175850.jpg