Kõhupildid

Inimesed kipuvad mitte uskuma, kui ma ütlen, et mul on suur kõht 11.nädala kohta. Nojah – ega mul enne ka mingi nii sile kõht polnud, aga jah… Ma kõigepealt lisan ühe pildi sellest, milline võiks olla üks ideaalne kõhu kasvamine raseduse ajal, mis on netist võetud. Ja siis tulevad minu pildid. Vabandan sita kvaliteedi ja välgu pärast, mis teid pimedaks võib jätta, lisasin mingid loomakeste emotikonid sinna ette 😀 Kõigile ei viitsinud enam. Ilma välguta mul kaamera teeb selles valguses nii halbu pilte ja mul on hea suur peegel just magamistoas. Hendrik on hetkel saunas ka – seega tegin ise need pildid. Ma kaasa ei läinud, sest raseduse ajal mulle ei meeldi saunas nii tihti käia. Varsti tulevad mu sõbrannad meie juurde lauamänguõhtule 🙂

Aga jah – kõigepealt siis netist võetud pilt, kui suur võiks kõht olla raseduse erinevatel etappidel ja siis minu pildid, mul saab varsti 12 nädalat täis. See punane kampsun on olnud üks neist, mida ma viimasel ajal kogu aeg kõhu varjamiseks olen kandnud, aga see ka ei aita enam 😀 Ja selle musta rinnahoidja ostsin täna H&M-st, lisaks ühe samasuguse valge veel ja kolmas oli natuke teistsugune. Hetkel on ka see must seljas ja tundub suht mugav. Ma kriban kogu jutu enne fotosid ära, sest kuna ma lisan moblast pilte, siis on mul kergem need kohe järjest lisada. Ja ma ei ole absoluutselt kõhtu ette lükanud. Kui ma veel seda teeksin, siis oleks see veel suurem.

Et jah – ma olen kuulnud, et vanasti võis ämmaemanda käest sõimata saada, kui kõht nii vara väga suureks läks, sest arvati, et naine õgib liiga palju lisaks, aga tänapäeval ehk enam päris sõimu ei saa? Mina siiani pole saanud, aga ma oma arsti nägin viimati 21.jaanuaril, vahepeal olen teisi näinud (kui Põlva EMO-s ja Tartus valvearstil käisin). Ja ma söön nagu ikka – vahel rämpsu ka muidugi. Aga tööl hakati kahtlustama siis, kui ma maksast loobusin, sest see on mu lemmiktoit, mida ma tihti lõuna ajal töö lähedal kohvikus sõin (varem alati, kui see menüüs oli). Maks nimelt pole lootele kasulik ja kuigi suure tõenäosusega see konkreetselt midagi halba ei pruugi teha, siis ma pigem loobun sellest täielikult.

Edit: Täna ostsin venitusarmide kreemi ka ära. Mida varem raseduse ajal seda määrima hakata, seda parem hiljem. Eks triibuline olen tulevikus nagunii ilmselt, aga ehk leevendab vähemalt. Ma tean, et on õnnelikke naisi, kellel neid üldse ei tule, aga ma usun, et ma pole üks neist.

 

20190209_19034820190209_185023.jpg20190209_184831.jpg20190209_185258.jpg20190209_183632.jpg20190209_184449.jpg

Advertisements

August, millal sa tuled ometi?

Ma mõtlesin pikalt, et kas ootan 14.veebruari ära või ei. Sinna on ainult nädal aega jäänud – seega suurt vahet ei ole enam 🙂

Nimelt ootan ma augustikuud väga! No ikka nii väga! Muidugi võiksin ma augustit oodata Hendriku sünnipäeva pärast ja saja muu asja pärast veel, aga asi on hoopis huvitavam – nimelt liitub siis meiega üks uus ilmakodanik! Ei, me ei võta kassi ega koera, vaid ma olen rase! 🙂 Hetkel jookseb 11.nädal ja 14.veebruaril tehakse kuklavoldi uuring. Ehk siis järgmisel neljapäeval!

Mina ise olen seda teadnud juba 16.detsembrist ja Hendrik muidugi sellest samast päevast saadik. Mu parimad sõbrannad said ka sellest kohe teada. Ehk siis jõulude ajal oli huvitav aeg – nimelt valetasin ma kõigile erinevate jõuluistumiste ajal, et mul on antibiootikumid peal, sest ma ei tahtnud nii vara kellelegi uudist teatada, aga niisama lambist karslaseks hakkamine oleks veider tundunud. 2.jaanuaril oli mul esimene arstivisiit, kus me juba beebit nägime ning südametöö oli olemas. Järgmine oli 21. jaanuaril. Käisin ka sama nädala reedel Põlva EMO-s (ma olen Tartus arvel tegelt), sest mul kõht suht tugevalt valutas. Midagi ei määrinud õnneks, aga perenõuandla infotelefon soovitas ära käia. Kõik oli korras ja nad arvasid, et ilmselt tuleb see seedimisest. Muutsin natuke toitu, jõin rohkem keefiri ja asi läks oluliselt paremaks. Eks rasedatel ongi selle seedimisega ju keerulisemad lood.

Kusjuures rääkides Tartu ja Põlva erinevustest, siis Põlvas küsiti minult näiteks, kas mul rasedakaart on. Selleks hetkeks ei olnud, sest Tartus ei tehta seda enne 9.nädala täitumist. Et arvel olin, aga seda füüsilist kaarti polnud. Põlvas öeldi, et imelik loogika 😀 Ka vere-ja uriinianalüüsi viisin alles üheksanda nädala täitudes, sest Tartus öeldi, et enne nad ei taha. Ja Põlvas sain tasuta ultraheli pildi ka, Tartus sain esimene kord ise moblaga pildistada ja nüüd tuleb vist 20 eurot välja käia, et see saada. Mille ma muidugi käin välja 🙂 Muidu ma olen oma günekoloogiga väga rahul, kes mulle sattus, selline vanem naisterahvas on, aga kui ma 17.detsembril aja panin, siis võtsin esimese ettejuhtuva. Ega nad nagunii enne kuut nädalat suurt ei näe – seega registratuuris öeldi, et ega nad enne nagunii esimest visiiti ei tahaks.

Mul hetkel jäeti tähtajaks 17.august, mis on päevade järgi, aga UH järgi on väiksem, sest viljastumine toimus kaks nädalat hiljem (10.nov algasid viimased päevad, viljastumine oli ilmselt kuskil 21-25 nov). Et naljakas ongi see, et tähtaeg jäeti päevade järgi, aga rasedust arvestavad nad UH järgi. See kuupäev võib muidugi nüüd muutuda, sest nagu ma aru olen saanud, siis tähtajad muutuvadki osadel. Ahjaa, ma alguses uurisin ka, et kas see ohtlik pole, et selline erinevus on päevade ja UH järgi, aga mulle öeldi, et kui kõik sujub UH järgi nii nagu peab, siis ei ole. Ja mul on sujunud ka. Ma olin kuskilt googledades lugenud, et see võib halb asi olla.

Ja täna käisin ka Tartus valvearsti juures hommikul enne tööd, sest mul mitmendat päeva südame piirkonnas valutas. Õnneks oli kõik korras ja nad arvasid, et asi vbl mu rinnahoidjas, mis suht push-up ja pitsitab juba (ning surub rinnakorvi peale ja sealt see valu kiirgab edasi), et peaksin mingi mugavama vastu välja vahetama. Lapsega oli kõik korras, minu endaga ka, vererõhk oli ka täiesti ideaalne (mul minevikus vahel kõrge vererõhuga probleeme olnud). Ja lisaks mainisid nad, et vahel ongi raseduse ajal sellised valud, mis mingi aeg ise ära lähevad. Ma tegin isegi Perekooli vastava teema ja küsisin nõu selle valu kohta, seal üks, kes meediku nime alt vastas, mainis ka, et ilmselt see midagi hullu pole. Ja kellelgi oli sama kogemus 12-18.nädalani, aga siis see läks ise ära, kõik oli korras.

Kes mind vähegi teab ja kas või korra mu blogi on lugenud, siis teab, et mina upsikaid ei poolda. Ehk siis jah – loomulikult oli rasedus planeeritud 🙂 Olime seda Hendrikuga juba aprillis arutanud, aga kuna me siis veel koos ei elanud, siis rohelist tuld veel ei andnud. Plaastrid jätsin ma ära oktoobris ja novembris jäin rasedaks – seega läks päris kiiresti! Olime arvestanud, et see võib ka pool aastat kuni aasta aega võtta jne. Aga no ma hakkasin oktoobrist juba foolhapet võtma ja puha 🙂

Kusjuures Nublu kontserdi ajal 8.detsembril olin ma juba rase, aga ma ei teadnud seda veel. Päevad oleksid pidanud kahe päeva pärast algama, aga ei alanudki. Mul tegelikult hilinesid novembri alguses ka need natuke ja ma jõudsin isegi siis rasedustesti teha, aga siis ma ei olnud, sest plaastrite ära jätmise korral nad võivadki natuke hiljem tulla. Detsembris lasin nädala üle enne, kui testi tegin, sest kuigi mu sisetunne ütles, et ma olen ilmselt rase, siis ma ei tahtnud pettuda. Rinnad olid hellad ja selg valutas ning väsimus oli meeletu. Väsimus on endiselt suhteliselt suur ja rinnad ka tundlikud, aga ma olen ainult ühe korra raseduse ajal oksendanud – selles mõttes on mul vedanud 🙂

Nüüdseks teavad mu õed, tädi, sõbrannad, kursaõde, isa veel ei tea kusjuures. Aga saab varsti teada. Minu õed said pärast esimest arstivisiiti teada (2.jaanuar). Hendriku vanemad ja suguvõsa said ka siis kõik teada, sest Hendrik tahtis seda uudist jagada – ega mina hakka keelama 🙂 Ma ise ütlesin natuke hiljem tädile. Kõik olid rõõmsad ja soovisid õnne. Ja keegi ei ole öelnud, et appi, nii vara, sest me oleme vist juba selline paar, kelle puhul oli ammu näha, et eks see niimoodi varsti läheb 🙂 Nüüd teavad tööl mu ülemus (just eile mainisin) ja mõned töökaaslased teavad ka. Kõik veel ei tea, aga saavad ka millalgi teada. Dekreeti jään ma kuskil juunis siis. Ahjaa – kuna mul kõht kasvab suht kiiresti, siis mõned juba kahtlustasid seda niigi. Et jah – kui veel ümber riided oleksid ka, siis seda enam.

Mina olin oktoobri alguses see, kes Hendrikule mainis, et võiksime plaastrid ära jätta. Kuna ma nagunii teadsin, et ta kindlasti tahab millalgi lapsi saada, siis seda ma ei kartnud üldse, et ta mu metsa saadaks. Et mõtlesin, et ehk ütleb, et ootame natuke, aga nii rõõmsana polnud ma teda mitte kunagi näinud! Ta ütles, et plaanis ise mulle suht kohe selle ettepaneku teha ja oli nii sillas, et tee lapsele oli nüüdsest avatud 🙂

Me veel sugu loomulikult ei tea, aga me mõlemad tahaksime eriti tütart. Mis ei tähenda muidugi seda, et kui poiss tuleb, et siis midagi lahti oleks – ei ole! Lihtsalt mina olen end alati tütre emana ette kujutanud ja tema tütre isana. Kui tuleb tütar, siis on nimi olemas. Nimi, mida mina olen alates 10-eluaastast tüdrukule tahtnud panna ja mida kokkukirjutatult ei tohiks Eestis mitte ühtegi eksisteerida. Sidekriipsuga ja lahku küll, aga ka neid on alla viie (ma nime statistika lehelt vaatasin järele). Tegemist on kahe tavalise eesti nimega, mida lihtsalt koos ei kasutata peaaegu üldse. Hendrik polnud sellest nimest alguses nii vaimustatud, aga me tegime kompromissi, et kui sünnib poeg, siis saab tema nime mõelda. Endel ja Vambola olid keelatud, sest need on minu arvates rõvedad nimed, aga õnneks ei taha tema ka neid panna 😀

Kusjuures ma ei käinud selle nimega Hendrikule üldse peale, sest tema laps – samamoodi nagu ta vastutab kõige eest, on tal ka õigused nime suhtes kaasa rääkida. Kuna poisile mul sellist konkreetset ja südames olevat nimesoovi pole, siis olen ma suhteliselt leplik 🙂 Ja Hendrik ise mingi aeg siis mainis, et kui tüdruk tuleb, siis paneme selle nime, mida mina soovin 🙂

Blogis ei kavatse ma oma lapse nime kordagi mainida, vähemalt kirjapildis küll mitte. Ja kui palju ma temast pilte hakkan lisama, seda ma veel ei tea. See edev Jaanika tahaks muidugi kõik netti panna, sest ma ju kirjutan sellest ja seda kavatsen ka edaspidi teha, aga jah. Kui ma näeksin tulevikku ette ja teaksin, et tal pole selle vastu midagi, siis oleks asi palju lihtsam. Kuigi kas siis enam mu blogi eksisteerib, kui ta juba a la 10-aastane on ja koolis käib. Ilmselt mitte. Facebookis ilmselt sõpradele ikka mingeid pilte jagan, sest ma ei oska ilma, aga blogi suhtes pean hoolega mõtlema, mida ja kuidas… Mitte et ma arvaksin, et mu laps kunagi mind sellepärast vihkama hakkaks, aga iial ei või teada. Võib-olla temast ei saa selline inimene nagu mina, vbl ta vihkab kogu sotsiaalmeediat jne. Oeh jah – raskes valikud ootavad ees 🙂

Aga jah – ma olen nii õnnelik! Ja kuigi ma olen väsinud tihti ja rinnad on tundlikud jne, siis ma ei jõua augustit ära oodata. Ilmselt tuleb mul palju unetuid öid siis, aga see on juba loomulik elu kulg! 🙂 Ja Hendrik on kogu see raseduse aeg nii imeline olnud, mitte et ta muidu ei oleks, aga nii palju küsinud ja ma olen talle lahti seletanud päevade järgi ja uh järgi tähtaega jne 😀 Ma olen blogidest varem seda infot lugenud, aga tema jaoks on see siiani nii tume maa olnud. No mu enda jaoks ka muidugi, sest praktikas seda kogeda on teine asi kui teoorias.

Ahjaa, ma sain kuskil 20.detsembri paiku oma blogisse kommentaari, et me peaks ka varsti pätsi ahju panema, et mis me ometi ootame. Sellel ajal tegelikult oli juba ahjus 🙂 Aga ma hakkasin mõtlema sellele, et meie puhul see kommentaar pole jah solvav, sest me poleks saanud olla aastaid proovinud paar (sest me pole nii kaua koos olnud), aga kindlasti on neid paare, kes proovivadki pikemalt ega õnnestu ja siis on inimesed, kes selliseid küsimusi esitavad. Näiteks nägin ma Marimelli blogis ühte kommentaari, kus üks naine rääkis, et nad on kaheksa aastat proovinud, aga pole õnnestunud. Ja teate, mida Marimell soovitas? Laske end lõdvaks! Isegi minu vererõhu ajas see lakke, kes ma pole selliste muredega pidanud rinda pistma. Ma saan aru, kui sa pool aastat või aasta proovinud paarile ütled, et laske end lõdvaks ja ärge keskenduge konkreetselt sellele soovile, sest nemad pole veel pikalt proovinud, aga kui juba kaheksa aastat on katsetatud, siis on ka ravid läbi tehtud, mis pole tulemuslikuks osutunud. Et väga nõme asi, mida mainida.

Ahjaa – rääkides emotsioonidest, siis emotsionaalsem olen küll. Ma olen sada korda “Titanicut” näinud, aga pole iial nutnud Jacki surma pärast, aga nüüd jaanuari alguses ulgusin täiega 😀 Kui Hope ja Liam “Vaprates ja ilusates” abiellusid, siis ma nutsin rõõmust! Ja mulle isegi ei meeldi Hope, nõme vagatseja selline! 😀 Steffy on palju ägedam! Ja “Imelist muutumist” vaadates iga osa lõpus tuleb pisar silma, sest nad on nii kauniks tehtud 😀

Lõpetuseks ka küsimus – mul tuleb see kuklavoldi uuring, eksole. Google andis mulle, et mingist aastast on ka Oscari uuring kõigile tasuta suurimates haiglates? Või nüüd ongi see kombineeritud versioon juba praegu, mis tehakse? Et kui pole, siis teen tasulise Oscari lisaks, õnneks nii palju ei maksa ka (70 eurot). Ma veits võhik sellistes asjades 😀

Aga olge tublid ja ilusat nädalavahetuse algust kõigile! 🙂

Edit : Googldasin veel ja nüüd vist tehaksegi suuremates haiglates Oscarit kuklavoldi uuringu asemel? Mul arst nimetas seda igatahes kuklavoldi uuringuks 😀 Kumb see siis on? Ja kas see on ikka nii hea või peaks tasulise ka lisaks tegema? Foorumites öeldi, et see ei pidavat nii põhjalik olema, kuigi on siiski Oscar. Aidake lolli nüüd, minu jaoks nii uus teema 😀

Mis on sinu mobla avaekraanil kujutatud?/ Igapäevane sõnumineerimine, mis teeb õnnelikuks :)

Minu jaoks on alati põnev näha, milline on teiste inimeste mobla ekraanipilt ja mis äpid tal seal esimesel lehel kohe on jne. Kommentaariumisse ei saa vist neid pilte lisada, aga blogijad võiksid küll selliseid postitusi teha 🙂 Mina lisan siia enda mobla ekraanipildi ja kriban lühidalt, mis äppe ma kõige rohkem kasutan! 🙂

No Facebook ja Messenger on suht loogilised, WordPress ka. Slack on töö jaoks (töötajate omavaheline suhtlus on seal – nagu kunagine msn põhimõtteliselt), Pipedrive on ka tööteema, aga ma seda viimast kasutan pigem ainult arvutis. Taxifiy-d ma absoluutselt ei kasuta, sest mulle meeldib endiselt veel takso jaoks helistada, kunagi ammu sai see küll tõmmatud ja on kuidagi ununenud desktopile. Here WeGo on nii hea Google Maps – seda kasutame tihti, kui kuskil sõidus Hendrikuga oleme. Ehk siis minu käes on mu enda mobla ja mina ütlen, kuhu tuleb sõita 😀 Hendriku autol ei ole seda ekraani autos sees, sest tal on vanem auto. Teisel lehel on veel Shazam, mis aitab tuvastada laulu, kui kuskil raadiost midagi huvitavat kuulen ja tahan teada, mis looga on tegemist. Väga palju vatti saab ka helistamine ise (tööl just) ja smsime me Hendrikuga alati, kui teineteisest eemal oleme. No nii loogiline lihtsalt, et kuigi päeva lõpus saame nagunii kokku, siis suhtleme ka päeva jooksul, et  a la mis lõunaks sõime, soovime head tööpäeva ning räägime päeva jooksul toimunud asjadest (praegu tal näiteks on õhtune vahetus ja ta jõuab koju alles öösel, kui mina juba magan. järgmisel nädalal on tal hommikune vahetus ja siis on ta juba kodus, kui mina Tartust töölt koju jõuan). Et ausalt öeldes ei kujutaks ette seda päeva nädala keskel, kui me kordagi päeva jooksul ei suhtleks, et õhtul näeme nagunii vms. Oo ei! Kuna Hendrikul on selline töö, kus ta ei saa alati kõnedele vastata, siis ongi sõnumite saatmine just see alternatiiv. Kui midagi pakilist on, siis helistame päeva jooksul ka, aga muidu ikka sõnumineerime.

Kusjuures minevikus ma mõtlesin, et mida need paarid kogu aeg smse saadavad või Facebookis chativad, kui nagunii kodus näevad teineteist õhtul, aga asi oligi siis pigem hoopis selles, et kuna mul oli siis suhe inimesega, kellega mul polnud suurt midagi rääkida ega ka ühist, siis tõin vabandusi enda peas, et miks mul niimoodi ei ole. Tegelikult niimoodi ei peagi olema, kui mõlemale see sobib, aga mina olen suure suhtlemisvajadusega inimene ka paarisuhtes ja õnneks on Hendrik samasugune 🙂 Ja kuna Hendrik käib pigem harva Facebookis, siis on meie teema sõnumineerimine, kui me teineteisest eemal oleme. Kas teie ka oma partneriga suhtlete smside, Facebooki või helistamise teel, kui te parasjagu koos pole?

Vot sellised lood siis hetkel. Ja see desktopi pilt on tehtud eelmise aasta mais Taevaskojas, mis on alates sellest ajast mu mobla taustapilt olnud! Kuigi vahepeal on ka teisi häid pilte nii minust, Hendrikust kui ka meist koos jne tehtud, siis see on endiselt mu üks eriline lemmik! 🙂 Mis pilt teil taustapildiks on?

Screenshot_20190204-192739.jpg

Exceli koolitus sai läbi/ Mõned sõnad Eesti Laulust/ Nublul on hea uus laul jälle välja tulnud, kus ta Kanal 2-le head põhja minemist soovib (ja õige ka!)/ Mõned filmid/ Blake Lively on maailma kõige ilusam naine ja mu girl crush! :D

Aeg läheb viimasel ajal nii kiiresti, et ei jõua siia nii tihti, kui ise ehk tahaksin. Esmaspäeval oli mul siis viimane Exceli koolituse päev! Saime lõpuks ka tunnistused selle kohta, et oleme selle koolituse läbinud. Eksamit ega midagi sarnast ei tulnud, sest see oli ainult 20-tunnine koolitus, 80-tunnise puhul oleks vahepeal mingid testid ja lõpuks ka eksam olnud.

Jäin selle koolitusega üldiselt väga rahule! 🙂 Kartsin, et ehk on tempo minu jaoks liiga kiire, aga ei olnud. Ja kui vahepeal jäin ka maha, siis juhandaja alati tuli ning aitas järele. Kuna meid oli ainult seitse, siis sai tähelepanu ka piisavalt. Ma just seda kartsingi, et ehk on rühmad liiga suured vms. Õnneks ei olnud! 🙂

Hetkel on Hendrik rahvatantsuga veel viimaseid lihve andmas, sest täna kell 17.00 on neil ülevaatus – ehk siis nad peavad end tõestama, et on  Eesti laulu-ja tantsupeo jaoks piisavalt valmis! Ma olen veendunud, et nad saavad edasi, sest nad on varem alati ka saanud 🙂 Ma ei teagi, kuidas see süsteem täpsemalt toimib – et kas see vastus öeldakse kohe või tuleb oodata. Ilmselt see viimane variant, eks? Selleks ajaks planeerib Hendrik siis puhkuse ka, sest juuli alguses tuleb terve nädal proove teha ja siis nädalavahetusel on esinemine (see peaks vist juuli alguses olema, eks?). Ma olen ka mõelnud, et ehk peaks elus esimest korda sellest üritusest vaatajana osa võtma, sest ma pole mitte kunagi laulu-ega tantsupeol käinud. Eks näis muidugi 🙂 Kusjuures Hendrik ise pole veel päris kindel, kas ta pärast suve enam rahvatantsuga üldse jätkabki, sest ta tunneb, et ehk tahab midagi muud teha (ta on kokku rahvatantsuga juba ligi kaheksa aastat tegelenud, selles konkreetses rühmas ligi viis aastat). Eks siis näha ole! Aga hetkel pöidlad pihus nende rühmale, et nad ikka edasi saaksid! 🙂

Eile käisime Hendrikuga Tillu kohvikus, mis asub meie kodu lähedal. Kusjuures naljakas on see, et Hendrik oli seal varem ainult ühe korra käinud, mina olen vist neli korda sõbrannaga sinna juhtunud – koos me ei olnudki seal varem käinud. Ja kuna Hendriku varasem üürikodu oli ka sellele kohale väga lähedal (Hendrik on Põlvas alati just seda raudteejaama piirkonda armastanud – just selle tõttu oli tal varasem üürikodu siin kandis ning ka korter sai siia ostetud), siis seda enam võiks arvata, et ta on seal rohkem käinud. Koht ise on tore, rahustav muusika, head söögid jne 🙂 Ja kuna meile nii lähedal, siis plaanimegi nädalavahetustel vahel just seal hommikusööki söömas käia vms.

Nagu laupäevale kohale, sai eile saunas käidud! Õhtul vaatasime siis Eesti Laulu II poolfinaali! Kusjuures rääkides Eesti Laulu poolfinaalidest, siis saatejuhid ei sobi omavahel kokku. Ott Sepp on suht okei, aga Piret Krumm – no ei tule tal see loomulikult välja. II poolfinaal oli siiski natuke parem kui see õudukas, mis neljapäeval toimus. Ja tulles laulude enda juurde, siis üle pika aja olen ma rohkem rahul kui tavaliselt. Nii mitmedki, kes finaali pääsesid, on väga hea lauluga hakkama saanud! Mu vaieldamatu lemmik oli esimesest poolfinaalist Victor Crone – hea rütm, head sõnad, karisma oli olemas! Ja kui laul on hea, siis pole vahet, mis rahvusest inimene seda esitab (olen kuskilt lugenud kommentaare, et mis mõttes me tahame jälle rootslast eurovisioonile saata?). Lisaks meeldisid Stefan, Inga, Kerli Kivilaan, Sünne Valtri, Ukul oli ka täiesti okei lugu. Küll aga ei saa ma aru, mida kuradit teevad finaalis Inger, Sissi ja The Swingers? Ingeri puhul ei häiri mind mitte teps see, et pole aru saada, kas ta on mees või naine (tegelikult on naine), aga laul on igav. Sissi võiks oma isa seelikusabast välja kasvada ja mitte igal minutil toonitada, et Dave ta isa on – vanust juba nagu oleks, aga alati keerleb kõik tema isa ümber. Kui mina oleksin kuulsa inimese tütar, siis ma küll tahaksin, et inimesed kuulaksid minu laule minu enda pärast, mitte sellepärast, et isa kunagi eurovisooni kinni pani. Emily J puhul mulle see laul eriti ei meeldi, millega ta finaali sai, küll aga olen ma siiani šokis, et seda palju tuntumat laulu laulab tema (just seda naise osa siis!). Ma olin alati arvanud, et see naine on välismaalane! See laul mulle väga meeldib, aga kuna see on juba vanem laul, siis loogiline, et sellega poleks saanud Eesti Laulule konkureerida:

Üldiselt olen ma siiski Eesti Lauluga suht rahul. Kadiah laul mulle Youtubes meeldis, aga laivis oli esitus ülinõrk, nii et ma ei oodanud, et ta edasi saaks, aga ikkagi sai. Samamoodi oleksin ma rohkem oodanud Sandra Nurmsalust, sest kui teada sain, et ta osaleb, siis mõtlesin, et oh, “Rändajad” (mida ta esitas koos Urban Symphonyga 2009.aastal) oli ju omal ajal nii hea laul, lisaks saime siis eurovisioonil superhea koha! Kuid “Soovide puu” mulle ei meeldi. Samas just nukker ka pole, et ta edasi sai. Õnneks jäid finaalist välja igasugused kassinäugumised (Kaia Tamm) ja Jaan Pehk (see oli kohutaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaav!). Eestlastel on vahel kombeks nalja teha ja eurovisioonile idootsusi saata (samas kui vaadata eelmise aasta võitjat Nettat, siis sellised rõvedused kipuvadki võitma). Nii et jah – mina olen üldselt suhteliselt rahul. Mulle endale meeldis veel Grete Paia laul ja Johanna Eendra oma samuti (jah, esitus oli natuke kramplik), aga nemad ei saanud edasi. Oleksin The Swingersi ja Ingeri raudselt nende vastu välja vahetanud. Sünne laul mulle üldiselt meeldis, aga oli ju suht teada, et kõik Patuse Poole fännid aitavad ta finaali (tema ju otse ei saanud, teises hääletusvoorus alles sai, kus ainult rahvahääletus luges, samamoodi oli Ingaga). Ma isiklikult hääletasin ainult esimeses poolfinaalis ja seda Victor Crone poolt – tema võiks eurovisoonile minna ka! 🙂 Tavaliselt on asi niimoodi, et kui Stig Rästa on kuidagi lauluga seotud, siis on see üldiselt hea (ja tema kirjutas sellele Victori laulule sõnad). Minu viimane Eesti Laulu ja eurovisooni lemmik ongi 2015. aasta”Goodbye to Yesterday” (mis sai kõrge seitsmenda koha). Aga lisan siia siis oma lemmiku Victor Crone laulu ka:

Kes teie lemmikud Eesti Laulul olid? Kas jäite esinejatega üldiselt rahule? Kuidas saatejuhid tundusid? Ma ei tea, kui õige info see on, aga kui finaali juhib ainult Piret Krumm, siis… on see ikka väga nõrk värk. Ott Sepp ja Märt Avandi duo võiks hoopis olla. Eks siis kahe nädala pärast näha ole, mis saama hakkab! 🙂

Aa, Nublul on ka uus hea laul tulnud! Ja täiega õiget juttu ajab, ma kopeerin oma Facebooki staatuse, mis seda laulu lisades just paar päeva tagasi panin:

Nublu oma tuntud headuses Ja nii õiged sõnad ikka, sest Kanal 2 on tõesti täiesti mõttetuks muutunud. Varsti toovad ülejäänud youtuberid ka sinna üle ja#headaegavaatajad#! Reporteri vaatajaid on nagunii juba poole vähem kui hiigelaegadel, sest Eda-Liis Kanni mõttetuid reportaaže ei viitsi keegi vahtida. Ja kahju jah Olaf Suuderist, kes peab nüüd ilma ka lugema, sest isegi ilmatüdrukute pealt peab kokku hoidma, rääkimata siis iga-aastasest Kanal 2 peost Allakäigutrepist täiskiirusel alla ikka!

Ja just niimoodi ongi! Aga Nublu laulud on mulle alati meeldinud ja see viimane pole erand. Kanal 2 sai ikka päris ära omatud selles laulus ja õige ka! 😀 Nimelt oli Kanal 2 just see, kes Nublu isiku esimesena avalikuks tõi ja see pole tõesti kõige hullem, aga lisaks hakkasid nad mingit jama ka Nublu ema kohta ajama. Minu meelest kõige haigem kuulsate inimeste puhul ongi see, et hakatakse teiste inimeste pereliikmeid asjasse segama (ja mitte ainult, vaid kuulujutte välja mõtlema). Et nemad peaks asjast küll välja jätma. Aga ülihea laul on siin:

Kusjuures kunagi mulle “Reporter” täitsa meeldis, aga viimaste aastetega on see nii alla käinud. Ja mina, kes ma olen alati ETV uudiseid minevikus igavaks pidanud, olen viimasel ajal just AK-d kõige rohkem vaatama hakanud 😀

Aga olen viimasel ajal ka mitmeid filme vaadanud. Näiteks üleeile vaatasin just sellist õudukat nagu “Truth or Dare”, mis treileri põhjal tundus hirmsam, aga tegelikult oli suhteliselt tavaline. See film räägib siis seltskonnast, kes  pärast “Tõde või tegu” mängimist avastavad, et kui nad neid asju reaalselt ei tee või tõtt ei räägi, siis ootab neid ees surm… Muidugi seostub sellega üks lugu minevikust, palju muid südantlõhestavaid lugusid jne. Iseenesest täitsa okei õudukas, aga kui te tahate midagi hirmsamat, siis pole mõtet seda vaadata. Kuna minule meeldivad kas hirmsad õudukad või sügavama looga õudukad, siis minu jaoks see midagi nii erilist polnud.

“A Simple Favor”on draamakomöödia kahest naisest, kes saavad juhuslikult sõbrannadeks (sest nende lapsed käivad samas lasteaias). Või niimoodi vähemalt tundub… Ja siis järsku kaob üks sõbranna nagu vits vette ära ja teine aitab tema meest- omavahel tekib neil keemia, aga asjad on kahtlased… Lõpuks leitakse selle kadunud naise laip, kuid siiski viitavad mitmed asjad sellele, et ta on tegelikult elus… Lõpp on filmil üpris ootamatu ja see film mulle väga meeldis! Ning ei saa muidugi märkimata jätta, et Blake Lively on megailus naine! Minu meelest üks maailma kõige ilusamaid naisi 🙂 Ja noh – Ryan Reynoldsiga moodustavad nad koos ülikuuma paari 😀 Seal ausalt ei tea, kumb kuumem on, kas Blake või Ryan 😀 Ehk siis jah Blake Lively on mu täielik girl crush 😀

Üks humoorikas video ka nende abielust 😀

Status Update” – Komöödia, mis sobib meelelahutuseks. Ja mõtlemiseks, et kui tegelikult ka oleks niimoodi, et sa saaksid oma elu natuke paremaks muuta – ja seda just niimoodi, et sa postitad midagi sotsiaalmeediasse ja hiljem see kõik täitubki! Ühel gümnasistil just niimoodi juhtubki, aga kõik, mis hiilgab, pole sugugi veel kuld… Ja kas see populaarsus, mis nii järsku tuleb, on ikka alati kõige parem asi maailmas?

“Split” – Vot see on juba õuduka moodi! Ehk siis räägib väärastunud mehest, kellel on oma peas 23 erinevat identiteeti, mis kõik on omamoodi haiged. Ja kui üks nendest 23-st identiteedist röövib teismelised tüdrukud, siis tuleb neidudel välja mõelda plaan, kuidas sellest jamast pääseda… Eriti veel juhul, kui mitte kunagi pole teada, millal ja milline 23-st persoonist neid järgmisena külastama tuleb. Väga huvitav ja hea õudukas, seda ma kindlasti soovitan!

“The Girl on the Train” – Thriller naisest, kelle elu on täiesti pekkis. Mees jättis ta maha ning elab nüüd juba mõnda aega uue naisega seal majas, kus nemad enne elasid. Naise päevi täidab üksildane rongisõit, kus talle meeldib inimesi jälgida – ta sõidab tihti ka sellest majast mööda, kus nad enne oma eksiga õnnelikud olid ja näeb nüüd seda uut naist nautimas seda meest, kes enne talle kuulus… Lisaks elab seal kõrvalmajas veel üks paarike, kelle elu tundub nii täiuslik. Kuni päevani, mil naine näeb rongiaknast, et seesama naine, kelle elus peaks olema ideaalne mees, suudleb hoopis mingit teist tüüpi… Sellest kõigest saab alguse lugu, kus põimuvad kuritegu, erinevad inimesed, suhted jne. Lõpp on väga ootamatu ja hea! Seda filmi ka soovitan 🙂

Vot sellised lood siis hetkel! 🙂 Mis filme te ise viimasel ajal vaadanud olete ja kes on teie girl crush? 😀 Kuna mu blogi loevad 98 protsendi ulatuses naised, siis oleks huvitav teada 😀

 

 

“Klassikokkutulek 3″/ Exceli koolitus/ Reisisaade, mis pole reisisaade, aga kus toitumine on haiglaselt kinnisideeks muutunud…

Eile käisime Hendrikuga üle pika aja Tartus chillimas. Kõigepealt käisime Ränduri pubis söömas ja siis läksime kinno. Sel korral lausa Cinamoni, kus ma polnud paar aastat käinud, Hendrik lausa kauemgi. Aga kuna mul oli üks tasuta pilet, mille ma Sokisahtlist sain, kui rohkem kui 30 euro eest asju ostsin, siis tuli see ära kasutada.

Käisime “Klassikokkutulek 3” vaatamas. Hendrik kusjuures pole ei esimest ega teist osa näinud, aga kuna need pole nii palju omavahel seotud, siis naljakas oli tema jaoks ikka. Kuigi jah – ainult esimene osa oli tõeliselt hea, teine oli suht igav ja kolmas on täpselt nende keskel. Teine osa oli minu meelest kõige igavam, kolmas oli parem, aga esimest osa ei trumpa miski üle. Kinos oli suht palju rahvast ja kõik naersid. Meie ka – sest eks see selline parajalt segane komöödia on, aga kuna kõik seda nagunii teavad, siis tullaksegi sellepärast kinno.

Hendrik ostis endale eile uue telefoni, sest vana on suht metsas omadega. Kusjuures uue telefoni all mõtlen ma nuputelefoni, sest teda nutitelefon väga ei koti. Enne tal oli küll nutitelefon, aga kuna ta sellega eriti netis ei käinud, siis tal on sellest suht poogen. Selle nuputelefoniga saab ta kusjuures netti, ta korraks proovis. Nii meenub see aeg, kui mina arvasin, et jään nuputelefonile truuks surmani, aga nüüd küll enam seda elu ette ei kujutaks 😀 Ma hetkelgi kirjutan seda postitust moblast ja nii mugav on. Blogin ma ainult siis arvutist, kui ma tõesti tahan väga palju kirjutada või eriti palju viiteid lisada. Muidu enamasti ikka moblast.

Nüüd olen ma juba kolm päeva Exceli koolitusel käinud, homme on viimane päev. Õnneks on meie rühm suht väike – kõigest seitse inimest (kolm naist ja neli meest). Ma olen kõige noorem. Aga tempo on vägagi okei ja kui keegi maha jääb, siis õps kohe aitab. Ma ütlen ausalt, et ma vist magasin koolis kõik Exceli tunnid maha, mis me arvutiõpetuses õppisime, sest 90 protsenti asjadest on minu jaoks täiesti uus informatsioon. Homme hakkame diagramme tegema, siiani on olnud lihtsalt erinevad tabelid. Õnneks saame igast tunnist ka materjali kaasa, sest seda infot on liiga palju, ealeski ei jää kõik meelde. Meie juhendaja ka ütles, et ega meil nagunii enamus asju meelde ei jää, sest see lihtsalt on nii – tulevikus peame hakkama katsetama ja proovima ning otsima. Aga ehk annab see koolitus meile parema nägemuse, kust mida leida võiks. Tegelikult on see lausa uskumatu, kui palju lihtsamaks teeb elu Excel, kui seda korralikult kasutada osata. Meie juhendaja ütles, et tema tegeleb 500 000-realiste andmetega – sellepärast on tema jaoks eriti oluline tunda Excelit nagu oma viit sõrme. Samas eks 20-aastaline kogemus annab selleks ka võimaluse.

Hetkel on niisama chill pühapäev, just koristasin korterit, Hendrik üritab hetkel köögis meie pliiti läikima lüüa. Minul pole sellisteks tegevusteks kunagi kannatust 😀 Meil on jah kuidagi kujunenud niimoodi, et Hendrik teeb rohkem süüa või siis võtab ette asjad, mis võtavad kauem aega. Mina pesen pesu ja käin tolmuimejaga ringi jne.

Hetkel käib telekas taustaks “Eesti Muusikaauhinnad” kordus vist, aga see tundub suht mõttetu üritus. Ma mingit TV3 klippi nägin sellest ja tore oli see, et Nublu tuli kohale ja võttis oma auhinnad vastu. Aga nagu Nublule kohane, siis ta pages kõigi ajakirjanike eest ega vastanud ühelegi küsimusele 😀 Minu meelest on vinge, et kuigi nüüdseks on tema isik avalikuks tulnud, siis ta suudab end meediast ikkagi eemale hoida – just see salapärasus on tema juures äge! Ja see on just talle nii omane, seda on tegelikult üpris raske teha, sest kui sa oled Eesti muusikamaailmas suht tegija, siis enamus inimestel tekiks ikka see edevus, et ma tahan, et inimesed mind märkaksid ja mind intervjueerida tahaksid jne, aga tal see omadus täiesti puudub. Ajab oma rida, tema muusika meeldib rahvale hullupööra ja vaatamata sellele suudab ta meediast suhteliselt eemale hoida. Minu meelest see on juba omaette saavutus! Kui mina üleöö kuulsaks saaksin, siis mina just oleksin nimelt rambivalguses ja kasutaksin seda hetke ära (sest iial ei tea, kaua see kesta võib), sest ma olen edev inimene juba praegu ja oleksin siis seda aina rohkem. Enamus inimesi tegelikult on mingil määral edevad ja siis veel enam, kui nad järsku kuulsaks saavad. Aga vot tema selles mõttes ei ole 🙂 Ja see on omadus, mida tänapäeva maailmas peaks täiega hindama!

Vaatasin “Paljas Porgand Itaalias” teise osa ära. See kahjuks ei läinud põrmugi paremaks. “Hensugusta SHOW” seevastu on täitsa normaalne. Jah, videod on kohati igavad, mida seal näidatakse ja mida ta kommenteerima peab, aga temas endas on see potentsiaal olemas ja ma olen üsna kindel, et ehk on see hüppelaud palju paremate saadete jaoks tulevikus. Palja Porgandi puhul ma seda ei näe. Ilmselt ootab tavainimene sellest saatest ka rohkem infot Itaalia kohta, aga sealt saame me ainult teada, kuidas nad ei taha toiduga patustada, aga samas kogu aeg mugivad burkse vasakult ja paremalt sisse. Selles viimases ei olegi midagi halba, sest nad on reisil – võiksid end vabaks lasta ja pigem rohkem Itaalia toitu nautida lisaks burksidele, mitte süsivesikuid kogu aeg lugeda. Et selles mõttes on see saade isegi kurb, sest kui kõik käib ainult ümber toidu, siis on inimesel toitumishäired. Ja vot see on juba nukker ja paneb kaasa tundma. Aga kui ka see toidule mõtlemise kinnisidee välja jätta, sest kunagi toitumishäiretega kimpus olnud inimene ilmselt ei saagi sellest päris terveks – ehk siis seda tuleks rohkem mõista, siis ka muu pole selles saates huvitav. Itaalia jääb täiesti tagaplaanile, aga ometi pealkirja puhul võiks eeldada, et see on reisisaade. See pole seda.

Vot sellised lood siis hetkel. Kuidas teie seda praegust külma pühapäeva veedate?

Kui surm on nagunii kindel, siis miks taunitakse seda, kui inimene ise tahab kiiremini ja väärikamalt ära surra?

Pole vist olemas inimest, kes poleks kursis Jane Paberiti kurva saatusega. Kui ma eile “Pealtnägijas” seda vaatasin, siis lõpus ma nutsin. Nii jube, kuidas üks haigus võib ühest elujõulisest inimesest aja jooksul hoopis nii jõetu inimese teha…

Jane ise oli rõõmsameelne ja oma otsuses väga kindel – ta ei taha vaikselt hääbuda, vaid tahab Šveitsis enda elu lõpetada. Ja kui kõik hästi läheb, siis märtsis ta saabki seda teha (ainuke tingimus ongi, et ta peab ise suutma seda surmavat ravimit manustada – ehk siis üks käsi peab vähemalt nii palju töötama). Ja minu meelest on see nii õige otsus! Seega ma ei saagi aru, kuidas osad kommenteerijad saavad öelda, et las elab ikka nii pikalt, kui talle antud on. Kas nad on pimedad või? Kõigest vähem kui aastaga oli naine nii palju nõrgemaks muutunud, ei suutnud enam hästi rääkida ja oli täiesti ratastooli aheldatud. Naine, kes enne oli aktiivne tantsuõpetaja ja kes oli harjunud ise liikuma, olema iseseisev! Mina nii pooldan Jane otsust ja mul on hea meel, et ta lähedased on ka sellega leppinud, mitte ei palu tal seda mitte teha. Kui surm on nagunii kindel, aga saab valida vähem piinarikka viisi, siis öelge mulle, milline inimene seda ei tahaks? Ma küll tahaksin. Ma pigem sureksin silmapilkselt auto-või lennuõnnetuses,  kui hääbuksin vaikselt ALS-i või vähi tõttu. Jah, muidugi on lähedastel raske, aga surm tuleb nagunii, ALS-i puhul ellu ei jää. Ja kui inimene ei taha lõppfaasis voodisse vegeteerima jääda, sest mõistus ju veel toimib, siis peaks see olema lubatud variant. Ja selleks ei peaks mitte ajama sadu pabereid taga, et saaks Šveitsi “suitsiidi turismireisile” minna, vaid see peaks olema lubatud meie endi kodumaal, siinsamas Eestis.

Aga mõned inimesed on ohmoonid ja ajavad, et see on jumala tahtevastane (ometi peaks Eesti ju suht paganlik maa olema?) ja Jane teeb pattu jne. Esiteks – jumalat pole olemas. Teiseks – kui ta ka oleks, siis see ikkagi ei aitaks, sest ALS-i vastu ravi puudub –  seega võivad osad inimesed oma jumala endale sisse istuda, ausalt ka!

Kui minu emaga oleks sama lugu olnud, siis ma oleksin ka nõus selle variandiga olnud, et ta piinu mitte pikendada. Nagu üks Jane tütar ka saates rääkis – kui ta sisemiselt ka poleks sellega reaalselt nõus, siis mismoodi ta seda oma emale peaks mainima? Jane tahab väärikalt surra ja igal inimesel peaks see võimalus olema. Ometi on meie ühiskonnas ikka idioote, kes arvavad, et ehk ikka annab midagi teha, ehk juhtub ime – või mis veel hullem, et jumal tuleb appi. Ei tule ja sellise haiguse puhul pole imesid olemas.

Seega ainuõige asi, mida üks normaalne inimene saaks teha, on Jane otsust toetada. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis pääseb ta oma piinadest juba märtsis. Alla kahe kuu on ta perekonnal aega, et Janega koos olla, tema seltsi nautida jne. Ja siis tuleb see läbimõeldud lõpp, kus on palju vähem agooniat kui tavalise ALS-i lõpu puhul. Tõesti – kui inimene soovib, siis tuleb tal lasta väärikalt surra. Ehk on Jane lugu tõesti ka teerajaks järgmistele sarnastele lugudele ja ehk kunagi kauges tulevikus on selline asi võimalik samuti Eestis. Sest kui lootust paranemiseks ei ole ja surm tuleb nagunii, siis tulgu see pigem rutem ja ilma piinadeta. Igal inimesel peaks olema see õigus seda enda elu suhtes otsustada, kui diagnoos on nagunii nii karm – ehk siis surm…

 

#10yearschallenge

Me plaanisime täna Hendriku, mu sõbranna ja tema elukaaslasega bowlingut mängima minna, aga kuna me aega enne kinni ei pannud, siis me ei saanudki, sest õhtuni olid kõik ajad täis. Vot siis – kunagi sai Põlvas niisama ka minna, aga nüüd peab Edu Keskuses aja broneerima, eriti nädalavahetusel. Läksime siis hoopis La Storiasse sööma, kus me Hendrikuga juba korra eelmisel nädalavahetusel pitsat olime nautimas käinud, aga nüüd sai siis seda veel tehtud! Nii hea oli, see on ju suhteliselt uus koht Põlvas, avati detsembri alguses ja asubki selle uue Maksimarketi kõrval. Istusime niisama, ajasime juttu ja sõime pitsat! Eile käis mu sõbranna meil külas ja siis rääkisime ka pikalt juttu, nii äge oli! Hendrikul oli siis rahvatantsijatega väike pidu.

Tervitan ka ühte naissoost blogilugejat, keda ma eile Põlvasse sõites rongis nägin – ta nimelt ütles mulle kohe, et ma vist sõidan Põlvasse 😀 Kui ma siis küsisin, et kust ma teda tean, siis ta mainiski, et loeb mu blogi ja hoiab niimoodi kodulinnal silma peal, sest juhtub ise siiakanti harva. Nii armas! 🙂 Kusjuures ma ise pean oma blogi üliväikseks ja arvan, et ega seda väga paljud inimesed ei loe, ka numbrite mõttes pole see arv nii suur (võrreldes nende suurte ja tuntud blogijatega). Aga samas on alati inimesi, kes on mu blogist kuulnud. Hendrikul näiteks rahvatantsurühmas üks naine küsis, et palju mul lugejaid on 😀 Hendrik polnud temaga üldse mu blogist ise juttu teinud. Ja mu töökaaslane sai mu blogist niimoodi teada, et ta ema küsis, et kle, kas sa töötad Jaanikaga koos või 😀 Ma olin siis vist neli kuud  selles firmas olnud, kui see teema esile kerkis. Nii et jah – tegelikult on see Eesti suhteliselt väike.

Tulles nüüd teiste teemade juurde, siis hetkel on populaarne see #10yearchallenge teema – ehk siis tuleks jagada endast kümme aastat vanu pilte. Lisaks võiksid blogijad ka postitusi sellest ajast jagada. Ja minul on seda täiesti võimalik teha, sest tol ajal pidasin ma blogi, mida sai ainult peale minu mu parim sõbranna lugeda. Ehk siis see oli kinnine ja on seda siiani. Seda lihtsalt ei saaks avalikuks teha, sest noh – liiga palju informatsiooni 😀 Küll aga saan ma sealt mingeid postitusi jagada 🙂 Aga kõigepealt siis võrdluseks pilt minust, mis on tehtud kümme aastat tagasi ja tänapäeval!

Vasakul tehtud pilt on siis kümme aastat vana, parempoolne on hiljuti tehtud. Ma ei ole just eriti palju muutunud, näost vbl natuke vanemaks jäänud 😀 Kui ei teaks, siis ei ütleks, et nende piltide vahe on kümme aastat. Mulle isiklikult meeldib see praegune pilt palju enam – rohkem naiselikkust, enesekindlust ja rahu on selles. Mis on muidugi ka loogiline, sest 19-aastaselt olin ma üks suur möllutaja 😀 Selle aja jooksul on minust naine saanud ja ma hindan elus hoopis teisi asju, kui 19-aastaselt hindasin! Ja nii see peabki ju olema 🙂

Nüüd siis mõni postitus aastast 2009 – ehk siis mu kinnisest blogist, mis pole iial teistele avatud olnud. Kuna ma olen suhteliselt laisk, siis ma ei hakka nimesid muutma (ma pidasin blogi, mida sai lugeda peale minu ainult mu parim sõbranna, seega on suht loogiline, et kasutasin reaalseid nimesid). Seega – kui keegi peaks end ära tundma, siis te kuulusite siis mu ellu  – vähemalt mingil hetkel 😀 2009.aastal käisin ma 12.klassis, maadlesin töö ja kooliga ning olin inimsuhete puntras – olin tol ajal küll vallaline, aga sebisin mitmel rindel ringi. Südames tahtsin oma tõelist printsi kohata, aga asjad ei sujunud kuidagi… Mu esimene suhe lõppes suvel 2008 ja 2009.aasta alguses olin ma küll juba kibestumusest natuke üle saanud, aga siiski suhteliselt katki omadega. Head lugemist! 🙂 Ahjaa, need ei ole päris kronoloogilises järjekorras, seega vahel võib mõni varasem kuupäev tulla ja siis jälle hilisem ning siis jälle varasem.

8.jaanuar 2009

Kõigest kolm päeva on kooli olnud ja ma olen omadega juba nii läbi. Ootan nädalavahetust nagu issanda õnnistust, see tähendab ootaksin, kui ma usklik oleksin. Aga kuna ma seda pole, siis ma lihtsalt soovin meeletult, et oleks juba nädalavahetus.

Lisaks kõigele jäin täna tööl nulli ka veel. Meil on hetkel Õhtuleht, aga see lihtsalt ei lähe mul… Üks teine tüdruk jäi veel nulli, aga tema tegi vene-eesti sõnastikke ja nende asjade puhul on null tellimust veel kuidagi arusaadav. Martin ütles mulle, et ta ei räägi minuga enam kunagi, kui ma Õhtulehega nulli jään 😀 Siis ta lihtsalt ütles kolm korda, et SEE ON JU ÕHTULEHT, KUIDAS OMETI NULL TELLIMUST… Ta lubas mind homme rahvasõnaraamatut müüma panna, kui asi samamoodi jätkub. Lehtedega on müügikõne palju lihtsam ja konkreetsem, aga mina vist ei olegi eriti konkreetne inimene, see on kuidagi nii mõttetu minu jaoks. Hetkel on see töö üldse nii rutiinseks muutunud. Kunagi ma hullult kaifisin teistele helistamist, neid naljakaid situatsioone, mis vahel juhtusid ja teistega suhtlemist, aga nüüd on mul lihtsalt suur tüdimus peal… Kas ka tulevikus läheb õige tööga niimoodi? Ma loodan, et mitte, kuigi olen suhteliselt kindel, et see siiski on niimoodi.

Aga homme ei saa Martin mind midagi müüma panna, sest ma ei lähegi tööle. Mul on vaja essee ära kirjutada, reedel on tähtaeg. Jälle olen suutnud kõik viimasele minutile jätta, aga õnneks on mul homme ainult neli tundi, nii et saan juba varakult koju. Ma pole veel teemat isegi ära valinud. Aga rääkides valimisest… eksamid on nüüd paigas. Kirjand, inka, ühiskond, kirjanduse koolieksam. Kui Kadajasele mainisin, et plaanin kirjanduse koolieksami võtta, siis ta sellet just eriti vaimustuses ei olnud, aga ütles, et keelata muidugi ei saa. Ta ütles, et see saab raske olema, et Heinmaa on komisjonis, et kolme aasta materjali peale. Seda kõike ma juba teadsin, aga jah… Ma ei teagi, kas keegi veel plaanib kirjanduse koolieksami võtta, ma eelmine aasta siiski kuulsin, et mõned nagu tahtsid, aga vbl siiski mitte.

Ning üks nõme asi seoses inka eksamiga… sellest aastast on niimoodi, et suulise eksami kõiki vestlusi lindistatakse. Varem oli niimoodi, et lindistati ainult neid, kes tahtsid, aga nüüd tehakse seda kõigi puhul :S See on aga totaalselt nõme, sest niimoodi pole üldse lootustki, et oma õpetaja aitaks, sest hirm vahelejäämise eest oleks ju liiga suur…

Käisin täna Anne-Maiga Hesburgeris. Sõin kolm burgerit. Anne-Mai sõi ainult friikaid ja jõi jäätisekokteili, sest ta on alates suvest taimetoitlane olnud. No tema ei ole küll nüüd nii range taimetoitlane(mõned ju loobuvad isegi piimatoodetest siis), aga siiski… Ma tean, et peaksin raha säästma, aga ma ei suuda seda ju kunagi teha. See ongi vist meie pere üldine viga. Et pärast palgapäeva priiskame ja siis pärast on jama majas.

“Suudlusejahi” lugesin lõpuks läbi. Ma mäletan, et esmakordsel lugemisel läks mul selleks kõvasti vähem aega, et raamat läbi saada, aga siis ma ainult ja ainult lugesin 😀

Ning hetkel on mata jälle suht metsas. Muidu saaks juba 15 jaanuar mata läbi, aga minul lükkub see natuke edasi, sest mul on vaja veel järeltöösid ja asju teha. Kuid selle kohta on ka muidugi ütles: Mida külvad, seda ka lõikad. Kui ma kohe alguses oleksin usin olnud, siis praegu mul ju poleks neid jamasid kaelas. Aga mina ei õpi isegi enda vigadest, rääkimata siis veel teiste.

Kuid ma ei taha isegi homsele essee kirjutamisele mõelda. Ma vist kunagi mainisin, et meie koolis on iga aasta 12-ndikele kohustuslik esseevõistlus, millest parimate tööd saadetakse kuhugi edasi. Aga need meie klassi parimad saavad ka Apollo kinkekaardid. Kirjutan ka teemad siia üles, mille hulgast valida saab:
1)”… ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu…” (H.Runnel) (Anne-Mai võtab selle)
2) Mis on maailmas valesti? (Mirell, Helen ja Keijo võtavad selle)
3) Tee oma sisemise olemuse juurde
4) Materiaalsete hüvede jaht ja vaimsuse puudumine
5) Maailm, kus kummardatakse ajaviidet
6) RIP
7)Taas jäljed lumme kaovad…
8) Exegi monumentum
9) “Aeg antud elada, aeg antud surra.” (E.M. Remarque) (Maarja võtab selle)
10) Igavest elu lõppevas öös

Esimesed viis teemat on Heimaa mõeldud, viimased viis Kadajase mõeldud. Kadajase omad on ikka eriti hullud, Heinmaa ütles isegi, et tema ei saa viimasest teemast mitte midagi aru, et mida Kadajane selle all ometi mõelnud on. Aga seal tekstiloomerühmas oli Kadajane selgitanud, et ta mõtles selle all just seda, et viimasel ajal on paljud kirjanikud ja teatritegelased ja meediategelased surema hakanud. Ning RIP on üldse omaette ooper, sest Heinmaa ütles, et see lühend ei pea selles essees tähistam lühendit rest in peace, vaid võib olla ka täiesti omalooming. Selle peale poleks ma ise küll tulnud, et sellest mingi muu asja võib teha. Heinmaa teemad on nii traditsioonilised, täpselt talle tüüpilised. Alguses tunduvad lihtsamatena, aga samas ei tea… Kadajase teemad nõuvad paremat kirjutamisoskust, rohkem loomingulisust ja isikupära, mis just essees eriti oluline on. Ma ei oska valida nende teemade vahel… Aga selle essee hinne on üks olulisematest hinnetest tekstiloomes, muidugi kõige olulisemaks saab proovikirjand. Millise teema neist sina valiksid, Marjuska? Ning kummad sulle muidu endale rohkem meeldivad, kas esimesed viis teemat või viimased viis? 🙂 Et kas siis Heinmaa või Kadajase omad? (Ning muide, Heinmaast rääkides, ta oli mul täna ka andmebaasis, aga ma jätsin talle loomulikult helistamata 😀 Millalgi oli Reisenbuk ka, aga ka siis jätsin selle numbri vahele, oma õpetajatele ikka helistada ei taha :D).

Ahjaa, ma polegi maininud, et panin ju tutvumiskuulutuse üles ja kirjutasin ise ka mõnele. Kuid hetkel kirjutan ainult ühega, sest need teised, kes mulle kirjutanud on, on tahtnud kas kohe msni teada saada või on lihtsalt mõttetuks osutunud. Kirjutan hetkel Ainiga, kes on 21 ja kes õpib Maaülikoolis metsamajandust :)Hetkel ma temast suurt ei tea, aga eks näis, kas sellest kirjutamisest ka asja saab. Ning mulle meeldib just see, et ta pole mu pilti ega midagi sellist küsinud ja mina pole tema oma ka. Ning ei küsi ka niipea veel, kui üldse muidugi kirjutama jääme. 

Ma olen surmväsinud…

See ka, et bussijaamas nägin täna Rainerit, ta ootas ka nelja, tuli just kaupsist töölt. No see on see, kes on hull bike’i fänn ja kellel oli oktoobris õnnetus, vahepeal käis karkudega ja kui meie kohtusime, siis lonkas, aga nüüd kõnnib juba enam-vähem. Ning ta tahab veel sõduriks ka saada 😀 Aga jah, kui ta mind nägi, siis ta kukkus kohe kallistama. Mulle sellised kontaktid minu jaoks ebameeldivate inimestega ei meeldi. No eks ma ikka võtsin kallistuse vastu, aga ta vist sai ise ka aru, et ehmatasin sellest päris ära. Bussis istusime kõrvuti, ta ju elab minu lähedal ühikas, üks peatus hiljem läheb maha ehk siis Alasi peatuses, mina lähen Karetes. Õnneks sai see bussisõit ruttu otsa… Ma ei saa öelda, et Rainer oleks halb inimene või midagi sellist, mulle ta lihtsalt ei meeldi. Ning õnneks ta enam msnis ka rääkima ei hakka 😀 Varem ikka hakkas, aga ma ei näidanud selles suhtes eriti poolehoidu välja ja ta sai sellest vist aru.

05.jaanuar 2009

Sain “Fatalist Jacques ja tema isanda” 4+!!! Nojah, ma ju seda raamatut läbi ei lugenud, ainult algusest ja lõpust 25 lk, kokku oli natuke alla 300 lk vist 😀 Kuid ikkagi… mis krdi hinne on 4+? Ma ei saa öelda, et ma rahul poleks, aga oleks võinud siis lihtsalt neli olla. See oli mu esimene neli prantsuse kirjanduse ajaloos 😀 Meil hakkas see mõttetult tüütu ja igav aine 11-nda keskpaigast, aga siis meil oli teine õpetaja. Ning nüüd väitis õpetaja, et sain essee ka vist nelja, kuigi ta päris kindel ei olnud, tal olid hinded sisse kandmata. No mis mõttes? Nüüd on mul see närune aine üldse kahe hinde vahel, sest eelmised kaks tööd olid viied. Ma ei ole harjunud saama neljasid prantsuse kirjanduses, kuigi ma ei jaga sellest ainest muhvigi ja see jätab mind suhteliselt külmaks. Ning see on alati lobisemistund, õpetaja mulab ainult endale kõike seda, keegi teine teda ei kuula 😀 Sest sellel õpetajal pole autoriteeti. Heinmaa ja Jekimovi tunnis oleks selline lobisemine ennekuulmatu, aga neil on autoriteet. Nad on selle ise loonud.

Aga homme ootab mind ees “ahvatlev” biuka referaat oma vabal valikul võetud globaalprobleemi kohta. Ma ei jaga neist mitte midagi ja mind ausalt öeldes ei huvita ka. Ning tekstiloome essee on vaja reedeks ära teha. Ma pole alustanudki. Õnneks on mul neljapäeval ainult neli tundi, sest kekasid mul ju enam pole 😀 Ning Remarque raamatu põhjal “Aeg antud elada, aeg antud surra” ma seda teha ei saa, sest mul pole endiselt veel seda ja ma ei jõuaks seda nagunii läbi. Ma ei oska esseesid kirjutada(Nagu ma kirjandeid oskaksin!). Kui meie lõpukirjand peab olema arutlev traktaadilaadne tekst, siis mille kuradipärast me seda faking esseed veel kirjutama peame? Essee on ju loomingulisem, poeetilisem ja isikupärasem, aga nagu Heinmaa ütles, lõpukirjandis ei maksa liiga esseistlikku teksti kirjutada, sest see lihtsalt ei sobi. Milleks me nüüd siis selliste asjadega ennast üldse vaevame? Äkki ma harjun sellega nii ära, et unustan ära, et lõpukirjand peab olema traktaadilaadne? Oli see üldse see sõna? Ah, mis iganes…

Ma olen üks päev koolis käinud ja mul on kohutavalt kopp ees. Kõrini!!!!!!!!!!!!

12.jaanuar 2009

Nii palju siis biuka õppimisest. Ma üritasin õppida, aga muidugi polnud mul jälle piisavalt tahtejõudu. Ma ei suuda õppida asju, mis mind täiesti külmaks jätavad. Tulevikus maksab see ka karmilt kätte, ma tean seda ise ka. Mitte kooliasjade suhtes, vaid elulistes küsimustes just. Kirjutasin hoopis Ainile uue kirja, ta oli juba mu eelmisele vastanud 😀 Ning rääkisin Priiduga msnis, ütlesin talle, et kolmapäeval saab ta siis teada, kas ta saab ikka veerbuaris puhkust või peab juunini ootama 😀 Ta läks päris äksi täis ja ütles mulle, et lootku ma ainult, et ta alles juunis puhkust saab, et ta saab veeburaris ja punkt. See päris meeldis mulle, et ta nii närvi läks. Ning siis hakkas ta inkas rääkima ja ma sain vihaseks, sest ma ei salli eriti inglise keelt(eriti veel, kui pean seda isegi eestlasega rääkima), ma olin alati öelnud, et mu inka sakib, aga panin talle päris pika teksti inkas, ta imestas ja ütles, et ta arvas, et mu inka on ikka tunduvalt hullem 😀 Tegelt mu inka ongi hull.

Aga ma kobin vist magama. Ning kas mul on süümekad, et ma biuka õppimata jätsin? Hetkel veel pole, aga homme kindlasti on 😀

12.jaanuar 2009 (ma kirjutasin siis vahel lausa mitmeid postitusi päevas) 

Ma otsustasin täna mitte tööle minna. Lihtsalt ei suutnud end sundida. Olen viimasel ajal üldse nii laisaks muutunud… Ning eesti keele tööd ma ka üldse ei osanud, ma lihtsalt ei jaganud matsu ära.

Ning  Ain kirjutas mulle! Tegelikult olen selle üle päris rõõmus, sest viimase nädala jooksul oleme vahetanud kaheksa kirja :)Ehk siis igapäev ühe kirja põhimõtteliselt. Esimese kirja sain temalt täpselt nädal aega tagasi. Mina ise kirjutasin talle esimesena. Ta tunnistas, et oli mu rate ise järgi uurinud, aga tal endal pole ei Orkutit ega Rate 😀 Mul on hea meel, et ta mind liiga edevaks ei pidanud. Kusjuures, esimest korda elus tuli mul üldse selline hirm, et keegi võiks mind liiga edevaks pidada. Tavaliselt jagan rõõmuga oma rate, sest ma ju tean nagunii, et ma olen edev ja ka ilus tüdruk 😀 Ning mina ei kavatse seda kirjamaagiat rikkuda ega ta msni küsida. Varem olin ma arvamusel, et peaks kohe msni rääkima minema, aga nüüd ma seda ei arva. Vähemalt tema puhul mitte. Ning ma loodan, et ka tema mu msni ei küsi. Panin ju ise ka tutvumiskuulutuse üles ja olen saanud ka kirju, aga kõik on kohe msni küsinud või täiesti mõttetud tundunud, nii et ma pole neile vastanud.

Ma pean nüüd ennast sundima ja biukat õppima minema. Kujutate ette? Ma pole selle õppeaasta jooksul kordagi biuka õpikut kodus avanud, aga nüüd mul lihtsalt ei jää muud üle, sest see mõrd hoiatas mind eelmise kursuse lõpus, et saan kolme kingitusena ja kui ma järgmine kursus ei tõesta, et olen seda ka väärt, siis ta ei mõtlegi mulle teine kord kursust kolme panna.

Ning muide, Jekimov puudus täna, nii et ajaloo asemel käisime Keijo ja Mirelliga Hesburgeis(Mirelli autoga) ja viimane tund ehk ühiskond jäi üldse ära. Ning homme peaks olema esimene tund ajalugu, aga teda pole ka homme, nii et pääseme ilma terrorita 😀 Ervin, Timo ja Lauri olid ka aika tunni ajal Hesburgeris, olen tihti seal ka pärast kooli enda klassivendi näinud. Üks kord ostsin Anne-Maile ka jäätisekokteili, endale oli Sprite ja jäätisekokteil samal kandikul ja siis sattus Timo just sinna ning ütles: “Jaanika, päris palju jood ikka.” 😀

Ning aasta parim nali. Evelin rääkis eile, rääkisin teistele ka koolis edasi, kõik pidid krambid naerust saama. Kuigi noh, eks ta natuke ropp ole, aga mulle meeldib 😀

Küsimus: Kes oli aasta 2008 kõige vaesem inimene?
Vastus: Angela Aak, sest tal polnud munnigi 😀

Kuigi tegelikult ei tohiks tema üle nalja visata, sest ta lihtsalt sündis vales kehas, aga ikkagi 😀 Pidin krambid saama, kui Evelin mulle sellest rääkis 😀 Küll ma olen ikka labane, ma nüüd häbenen natuke nurgas.(Loe: Yeah right :D)

11.jaanuar 2009

Vahel võib Priit isegi täiesti inimene tunduda. Näiteks täna. Ta rääkis, et sai mata eksamil 21 punkti ja kirjand oli ainult 20 punkti, inka oli 65 ja ühiskond ka umbes niimoodi. Kusjuures, ta mainis, et üks kirjutas neil proovikirjandi 96 punktile, aga päris kirjandis sai ainult 15 punkti ja kukkus läbi. Kõigil olevat suu lahti vajunud. Ta oli lihtsalt teemast totaalselt mööda pannud. Päris õudne ikka. Sellised asjad hirmutavad mind ennastki.

Aga Priidu puhul mind üllatas, et ta üldse selle nii vabalt ära rääkis. Ta on alati pigem selline inimene olnud, kes ei taha end mitte mingil juhul halvast valgusest näidata, olgu või tegemist kas või eksamite tulemustega. Ta mainis, et peab triikima minema ja pärast küsis minult, et kas ma üldse triikida oskan. Ma ütlesingi talle, et ausalt öeldes olen elus ainult kaks korda triikinud ja neist üks kord kõrvetasin pluusi ära. Ta ütles, et vähemalt olen ma aus. Aga jah, ta teab nagunii, et ma ei ole majapidamistöödes eriti kodus kunagi olnud. Ma oleksin tahtnud talle öelda, et tema just aususega ei hiilga, aga jätsin ütlemata. Täna ma ei tahtnud temaga tüli norida. Täna oleksin tahtnud lihtsalt ta embusesse pugeda… Ma endiselt mäletan ta nägu nii hästi, nagu ma oleksin teda eile näinud, kuigi tegelikult on möödas juba üle nelja kuu meie viimasest kohtumisest. Kuidas see saab niimoodi olla? Miks see on niimoodi? Ma lihtsalt ei saa aru. Aga ma ei hakka sellest nagunii kunagi aru saama.

Aa, muide, Ain uuris mu rate välja või juhtus kogemata mu ratele(Kuigi see viimane on ilmselt natuke väheusutav). Nüüd ta siis saatis kirja enda pildiga, sest tema arvates pole aus, et tema minu pilte on näinud, mina tema oma aga mitte. Ta veel küsis üle, et kas minu rate on ikka kindlalt Evitala, et ta hetkel ei ütle selle kohta midagi, alles siis, kui saab kindla vastuse, kas see olen mina. See natuke hirmutab. Sest rates jätan ma ikka päris edeva tüdruku mulje, vbl ta peab mu kirjade sisu vastuoluliseks võrreldes mu piltidega. Eks näha ole. Kui talle see ei sobi, siis pole midagi teha. Ta ise on muidu suhteliselt normaalse välimusega, ainult mehe kohta natuke kõhn.

Ning kohe ongi käes esmaspäev. Krt küll, ma ütlen. Ning loomulikult on mul kõik õppimata! Pean homme veel pranta kirjanduse õpsiga rääkima, sest mul on kursusehinne täpselt kahe vahel(5, 5-, 4+, 4) ta tahtis, et siis loeks Rousseau “Mõtisklused” läbi, aga ma alguses mainin talle, et ma olen alati kõik tööd õigeaegselt toonud(mõned viisid “Pärisa kirju” alles nüüd jaanuaris, kuigi tähtaeg oli oktoobris). Et kas siis selle eest ei võiks mingisugustki preemiat saada? Kuigi ma arvan, et selline läbirääkimine ei vii mind nagunii kuhugi. Ning homseks jäi meil pranta kirjanduses mingi värk(esimest korda kogu õppeaasta jooksul, kui lugemiskontrollid ja essed välja arvata), aga see pole mul ju ka tehtud. Ning nüüd ei tee ma küll enam midagi, vaid kobin rahulikult magama.

Muide, Evelin ja emme käisid Sepa turul ja ostsid mulle ka ühe kampsuni, saan selle homme selga panna. Ning siis uue püksirihma sain ka, mul läks ju Paides see katki. Nüüd saan jälle mustad teksad jalga panna 🙂

20.jaanuar 2009

Jekimov is back. Eile olid meil aika ja ühiskond täpselt järjest ning mõlemas tunnis oli arvestuslik tunnitöö. Ega ma eriti ei osanud küll. Täna vajusid prantas silmad kinni, ajaloos tahtsid ka vajuda, aga pidin neid lahti hoidma, sest Jeki tunnis ei saa uinuda. Ning ma polegi vist siia kirjutanud, et kuigi Jekimov on väga karm õpetaja, on ta ka väga tark. Ta teab vist igast valdkonnast kõike, no ajaloost ja ühiskonnast muidugi kõige rohkem. Jah, ma tean, et ajalooõpetaja kohus ongi ju seda kõike teada, aga kõik need lood ja faktid ning pisidetailid, mida muidu mitte kuskilt ei kuule. Ning ta ütles meile ühiskonnas: “Meie peaminister Andrus Ansip on poliitikutest kõige suurem küünik, ta räägib täna just seda, mida rahval on vaja täna kuulda, homme aga seda, mis on homme vajalik, ülehomme aga hoopis seda, mis siis vajalik on. Kuid süüdistada poliitikut selles, et ta on küünik on sama hea, kui süüdista hunti selles, et too liha sööb. Kõik poliitikud on küünikud, vahe on lihtsalt selles, et mõni ei oska seda varjata või isegi ei taha seda varjata. Poliitikud olid, on ja jäävad küünikuteks, aga neid süüdistatakse selles. Tavalised inimesed on ka küünikud, aga nemad ei satu kunagi kellegi hammaste vahele.” See oli päris huvitav. Vahel on Jekimovi tunnis huvitav. Meil oli täna viies tund ajalugu, siis vahepeal oli prantsuse kirjandus ning viimane oli ühiskond, seal olin ma palju ärksam igal juhul.

Ma käisin täna mata kontsultatsioonis. Aga mitte Eelma juures, meie enda õpetaja Veideri(nime vist ei käänata Veidra, aga ma ka ei tea, vbl käänatakse ka) juures. Keijo oli ka, tal ka jamad matemaatikaga. Homme lähen ka. Ning neljapäeval. Võib-olla räägin Eelmaga ka, aga järgmine nädal peaksin selle kontrolltöö vähemalt järele tegema. Eks näis. Kuid ma avastasin, et hirm on suur motiveerija. Kümnendas ma ei kartnud eriti, sest siis tundus 12-nes klass veel mägede taga olevat. 11-nda alguses ma ka ei kartnud veel, aga lõpus hakkasin juba kartma. Ma kirjutasin ka Ainile, et nii vähe on jäänud, et ma lihtsalt pean endasse uskuma, muud ei jää üle. Kui veel varem sai loota sellele, et äkki teised usuvad minusse ja sellest aitab, siis enam ei saa niimoodi. Teiste ainete puhul see ei ole niimoodi, sest teised ained pole mul ka nii katastroofilises seisundis. Asi ongi selles, et enam pole ruumi eksimuteks. Tuleb lihtsalt hakkama saada. Ning ma saangi, ma tean seda.

Eile pidi Martin töölt puuduma, aga ta tuli ikkagi tööle, sest plaanid muutusid. Nii et lebotada ikkagi väga ei saanud, aga õnneks saime varem ära ka. Ning varuvõti jäigi minu kätte, lasin ise teised pärast uksest välja(meil käib alumine uks lukku ja tavaliselt teeb Martin selle tööpäeva lõpus lahti). See on hea, sest kui näiteks juhtun varem kohal olema, saan kohe kontorisse sisse.

Homme jälle kolmandaks tunniks, hakkan sellega juba harjuma 😀

Ning üks asi veel, Priit hakkas minuga siin paar päeva tagasi rääkima, küsis, et kas ma ikka tujutsen ja torisen, ma ütlesin, et ei torise, et mul on jumala kama. Ning kui ma muidu oleksin kannatamatult oodanud, millal ta minuga rääkima hakkab, siis nüüd ma isegi ei mõelnud sellele. Tavaliselt olid need hetked minu jaoks piinavad, kui ta online oli ja minuga kohe vestlust ei alustanud ning mina ka ei alustanud. Mis juhtunud on? Ma ju nii ihaldasin ja tahtsin teda, aga nüüd… on mul sellest kõigest päris ükskõik. Ma ei mõtle talle enam. Arvan, et midagi on muutunud. Kuid mis? Ning võib-olla ma isegi tean seda, mis muutunud on, aga las ta hetkel jääda, sest illusioonid võivad puruneda…

Kuid ma pean nüüd minema ning sundima end “Meistrit ja Margaritat” lugema. Ma eile alustasin sellega, aga algus küll eriti huvitav ei tundnud. Eks näis, kuidas edasi läheb.

25.jaanuar 2009

Ning väga tore on ikka ja jälle avastada, et ilu on mulle ikka antud 😀 Kuigi see pole peamine, siis ikkagi annab see palju eeliseid. Ning on andnud ka. Aga samas on ka haiget teinud. Ma hakkasin umbes 15-neselt seda tajuma, et ma olen ilus tüdruk. Kuigi see maksis kohe ka kätte, Kristo näol. No vägagi inetu on ju see, kui poiss ütleb sulle msnis: “Jaanika, sa oled superilus tüdruk, aga meil pole midagi ühist. Sina ei jaga spordist midagi ja mina ei jaga raamatutest midagi.” Tegelikult on vale uskuda, et ilusa välimuse tõttu on rohkem võimalusi. Sest ilu on vaataja silmades, nii vähemalt räägitakse. No rohkem võimalusi võib ju olla, aga milleks? Seksiks kindlasti, aga ma ei taha seda. Ma ei taha ainult seda. Ma tahan midagi muud, midagi palju erilisemat, midagi paremat. Ma ei taha tunda ainult füüsilist külgetõmmet ja ma ei taha, et minu puhul ka ainult seda tuntakse. Kuid viimasel ajal on see just niimoodi olnud. Ainult Matu puhul see ei olnud niimoodi.

28.jaanuar 2009

Niimoodi siis lastaksegi biuka tund üle. Kusjuures biukas on kontrolltöö. Ma lihtsalt ei suutnud sinna minna, lähen neljandaks tunniks ehk siis füüsikaks kohale. Homse päeva lasen ma nagunii üle, sest meil on spordipäev, aga sinna ma ju ei lähe. Ma ei viitsi paariks tunniks ka ainult kooli ronida. Homme saan siis puhata, täiega hea. Muidu oleksin tahtnud matas olla, aga kuna ei saa, siis ei lähe üldse kooli.

29.jaanuar 2009

Ootasin rahulikult bussi, kui telefon helises. Võtsin telefoni püksitaskust ja pidin krambid saama, kui helistaja nime nägin! Matu! Ta tahtis mu täpset aadressi, et mu raamatud mulle postiga ära saata. Sain ta häälest aru, et ta oli ikka kaua julgust kogunud, et üldse helistada. Nii imelik oli temaga telefonis rääkida. Viimati rääkisime telefonis 28-nda juuni hommikul, mil me ka lahku läksime. See kõik lõi mind natuke rivist välja. Ilmselt teda ennastki.

Kuid tööl on päris hullud lood. Meid on iga päev nii palju, et moblasid enam kõigile ei jätku. Esmaspäeval peavad hilisemad tulijad tagasi koju minema, sest kohti pole.(Martinil on nüüd selline graafik, kuhu kõik märgivad, mis päevadel nad käivad). Ning Marek andis Martinile käsu Meeri ja Enelin vallandada. Martin rääkis sellest mulle. Meerist on küll kahju, temaga oli alati nii hea rääkida. Teda ennast polnud täna tööl, aga kui ta tuleb, ootab teda halb üllatus. Ta on viimasel ajal väga harva käima hakanud ning Martin peab otsi kokku hakkama tõmbama, sest inimesi on nii palju. Igalpool on tööpuudus. Ning see kõik pani esimest korda elus ka minu jalgealuse kõikuma. Kuigi ma ei karda vallandamist, aga ikkagi. Meeri on seal juulist olnud ju siiski. Pidin ka kontori varuvõtme Laurile andma, sest Martin hilineb teisipäeviti, aga mina ju teisipäeviti tööl ei käi ning nüüd teeb Lauri siis uksed lahti. Sain täna jälle ühe, Kaarel sai kaks, aga kõik teised said ka kas ühe võ jäid üldse nulli. Ning nüüd ma enam puududa ei julge, vähemalt neli korda nädalas pean kohal käima. Martin ütles täna jälle: “Jaanika, kus su tellimused on?” Ütlesin talle, et võib-olla olen ma lihtsalt sellest tööst väsinud. Ning krt, kas see ei aja mitte närvi, et minult ootab ta alati rohkem kui teistelt, sest ma olen enamasti olnud üle keskmise müüja. No mitte küll viimasel ajal, aga enne küll. Täna tundsingi, et kui väsinud ma sellest kõigest olen. Kuid ma pean vastu, sest ma ei saa ära tulla. 

Tegelikult pole mitte miski kindel. Isegi mu töökoht mitte. Homme tuleb Marek läbi, uued näevad siis teda ka. Asi on ikka väga hulluks läinud. Minult oodatakse palju rohkemat. Ka see pole piisav vabandus, et hetkel on ju majanduskriis ja inimesed nagunii ei osta midagi. Aga mina ei ole kõikvõimas, kaugel sellest. Ma olen tegelikult väga väike mutter selles maailmas. Ma tahaksin olla palju olulisem ja tähtsam. Aga ma ei ole seda.

Tegelikult tahaksin ma Hispaaniasse. Ning siis Mehhikosse. Hispaania tundub siiski natuke reaalsem kui Mehhiko. Aga ma seda polegi vist rääkinud, et mõrd Teele on Jaapanist tagasi, nüüd käib ta ainult 11-ndas klassis. Jumal tänatud, et ta meie klassi ei tulnud! Kui ollakse vahetusõpilane, siis jäädakse üks aasta maha. Ning ma kuulsin, et ta saab jaapani keele riigieksami teha. No kuidas saab see võimalik olla? Jaapani keeles ei saa olla riigieksamit, peaaegu mitte ükski kool seda ju ei õpeta. Ning miks krt mina siis hispaania keele riigieksamit teha ei saanud? Aga Teele on kahepalgeline mõrd. Tuli minu ja Keijoga eile rääkima bussijaamas. Mul on krdi hästi meeles see, kuidas meil 10-ndas msnisõda oli ja ta mulle nähvas, et hiljemalt aprilliks olen ma Matust lahus. Ning kuidas ta tutvumiskuulutuse üles pani täiskasvanute veebilehele ja sinna minu numbri alla toppis. Õnneks see võeti sealt kohe ära. Sain ju paarilt mehelt isegi kõne siis. Üks rääkis, et tutvumiskuulutuses oli, et üks vallatu tüdruk tahab seksikate noormeestega tutvuda. See kuulutus kadus sealt poole tunniga, sest vanuseks oli pandud 17, aga seal pidi vähemalt 18 olema. Ning kuidas ma Teelele valetasin, et mul on politseis tutvused, et niimoodi tehes läheb tal asi karmiks. Ta hakkas räigelt kartma. Ning kuidas ta Matu ratepilti kommenteeris, millele Matu pani eriti hullu vastuse ja Teele siis selle kommi ka kustutas, sest tal oli mark. Haha! Kui kade võis üks inimene ikka olla. Ning nüüd käitub nagu midagi poleks juhtunud. Ka mina ei näita välja, et mäletan, kuigi ma mäletan vägagi hästi. Selliseid asju ma juba ei unusta. Aga Teele oligi mu peale kade, sest ta teadis, kui õnnelik ma Matuga olen. Pealegi olen ma Teelest alati ilusam olnud 😀 Ning kui hästi me alguses läbi saime. Mul on isegi pilt, kus ma Teele ja Kätlini kõrval olen ja õnnelikult naeratan. Kätlin läks meie koolist 11-ndas ära, ta oleks nagunii muidu välja visatud, sest ta puudus nii palju. Kui valelik üks inimene ikka olla võis! Teele vend Tamur käib endiselt meie klassis, nad läksid koos kooli, kuigi neil on aasta vahet. Teele jäi aga tänu Jaapanile aasta maha. Ka Tamur käib mulle pinda. Õnneks mul pole temaga nii väga palju tunde koos.

Homme jääb kirjandus ära, nii et saan jälle kolmandaks tunniks minna. Oi kurjam, aga ma pean aika töö järele tegema. Mul on üks tunnitöö tegemata. Krt, ma just lootsin, et saan enne tööd kodust läbi käia. Ma pean enne tööd koju saama, sest ma ei taha koolikotiga tööle minna, saan pärast ju Ainiga kokku. Ma mõtlen veel. Eks näis.

1.veebruar 2009

Tegin just kirjanduse kodutööd. Kadajane puudus eelmisel nädalal ühe tunni ja jättis päris mahuka kodutöö. Tavaliselt ma ei viitsi end sellega vaevata, nüüd oli ka väga raske materjali leida ühe uurimuse kohta, aga ühes põhjalikus töös oli ka see peatükk käsitletud. Ma usun, et olen ainuke, kellel see tehtud on. Nagu 10-ndas oli mul ainukesena ood kirjutatud, tegin selle ju veel viie minutiga vahetunnis ära. Nagu 11-ndas oli mul ainukesena tehtud mingi üliraske kodutöö Karl Ristikivi kohta. Meil ei tee keegi eriti kirjanduse kodutöid, sest Kadajane ei lase neid tavaliselt hindele vastata. Tegelikult meie klassil vedas megalt, sest 10-ndal ja 11-ndal klassil annab Heinmaa nii kirjandust kui ka eesti keelt. Olen kuulnud, et kirjanduses kutsub ta jutustama ja paneb ühtesid. Samas temaga oleks mu kirjandus kõvasti parem, ma arvan. Mitte et Kadajane leebelt hindeks, seda kindlasti mitte. Lihtsalt Kadajane ei ole tunnis nii karm õpetaja. Heinmaaga ei jäta keegi koduseid töid kunagi tegemata.

Ma absoluutselt ei oota “Meistri ja Margarita” lugemiskontrolli kättesaamist, sest tean, et panin kõik suht mööda. Ning mul oleks vaja saada viimane kursus viis, siis tuleks ka lõputunnistusele kokku viis. Kui tuleb neli, läheb juba kahtlaseks, sest kümnendas oli mul ju kaks nelja ja üks viis. Kuigi samas, mis see hinne mulle ka edaspidises elus annab. Sest tegelikult on mu kirjanduse teadmised väga halvad. Ma ei oska ridade vahelt lugeda. Kunagi ma arvasin, et ma oskan, aga tuhkagi ma oskan.

Kuid muidu olen jälle natuke masenduses. Ma ei suuda pühapäevi välja kannatada, sest need meenutavad mulle alati, et kooli-ja töönädal on jälle algamas. Kogu see rutiin tapab mu. Ning homme saan tööl ilmselt suure peavalu, sest meil on seal totaalne ülerahvastatus. Mind aga häirib see meeletult. Mida vähem inimesi on tööl, seda parem. No päris üksi nüüd ka ei tahaks olla, aga nii neli-viis inimest on väga hea. Homme on vist niimoodi, et mõned saadetakse koju tagasi, kellele enam kohti pole. Mina ja Lauri oleme vist ainukesed, kellel on seal kindlad kohad. Nüüd vist Kaarel ka. Aga Martin teab, et ma ei soostu teise kohta istuma, kunagi ju hakkasin isegi tema ees nutma, kui ta mu mujale tahtis istuma panna(sest lobisesin Kristiga). Nüüd ta enam mind selles suhtes ei torgi. Kuigi tookord polnud mu pisarad planeeritud, on vahel neist siiski ka kasu 😀 Lauri käib vist iga päev, Kaarel puudub vist nädalas korra. Ka mina jätan praegu ainult teisipäevad vabaks, sest ma ei või endale rohkem puudumisi lubada. Reedel hakkasin ka Kaarliga rohkem suhtlema, muidu on meil üks mees veel, kelle nimi on Andre, aga tema käib vist ka harvem. Kaarel ja Andre on üle 20, Lauri on üle 40. Kaarel ja Lauri istuvad viimases reas ning kogu aeg lobisevad 😀 Vahel möödun sealt, et vett tassi valada, siis räägin ka nendega. Varem suhtlesin meestest ainult Lauriga, aga nüüd hakkas Kaarel ka minuga rääkima(Kaarel ja Andre on umbes kuu seal töötanud vist). Martin ütleb alati, et mis mokalaat seal taga jälle toimub 😀

Ma tahan oma mõtteid eemale saada sellest, et… Priidul algab 12-ndal veebruaril puhkus ja ilmselt tuleb ta 13-nda veebruari õhtul ka Tartusse(samal kuupäeval, mil mul on proovikirjand!). Kuigi ma täpselt ei tea, kas just too nädalavahetus, sest tal on kaks nädalat ju puhkust, võib ka muidugi hiljem tulla. Kusjuures, ma vahel kardan, et tegelikult teeb ta üldse oma Tartu tulekuga nalja… Ma küll ei usu seda, et ta niimoodi teeks. Ta võib ju tõbras olla, aga see ületaks juba kõik piirid, kui ta kogu aeg räägib, et ta tuleb. Aga see oleks väga hull kättemaks mulle. See teeks mulle nii meeletult haiget. See ületaks vist kogu selle haigetsaamise, mida ta mulle kõik kokku on põhjustanud. Ning kui nõrk ma ikka olla võin! Ma lubasin, et ei suhtle temaga enam, kui ta mulle oktoobris msnis ütles, et ta pole mind kunagi nii meeletult igatsenud, et muidu oleks ju päris võimatu Iirimaal olla, lisades aga, et see ei tähenda, et tal minuga väga tore poleks olnud. Siis lubasin, et ei suhtle temaga enam, kui ta mu sünnipäeva peaks unustama, sest ma teadsin, et tol ajal pole tal Orkutit ka käepärast. Mu sünnipäev ununes tal täiesti. Ning mida teen mina? Loen minuteid selleni, millal tal ometi puhkus algab… Oeh. Ma olen lootusetu. Ning ma kardan. Ma kardan kõike, mis temaga seostub. Ma kardan, et äkki ta ei tulegi… Ma kardan, et kui ta tuleb, siis ma murdun ja hakkan nutma. Ma kardan, et ta trambib mu südame täiesti jalge alla. Kuigi seda viimast ma ei peagi ju kartma, sest seda ta teeb nagunii. Ma olen idioot. Ma tean seda ise ka. See on ainus lohutus, mida ma endale selles suhtes pakkuda võin.

Ma lähen nüüd magama.
Head ööd!

4.veebruar 2009

Täna oli nii hea koolist puhata. Ning palka sain ka 🙂 Ostsin enne tööd selle ühiskonna vihiku, nüüd peaks millalgi neid tegema ka hakkama. Natuke piilusin sisse, aga ei teinud midagi. Ei taha peast teha, seal paljud ülesanded koos põhiseadusega ning see on mul kodus olemas 🙂 Ma sain selle ju Veerikust, seal sai eksami ajal seda kasutada, aga see jäigi mulle 😀 Ning üheksanda klassi ühiskonnaõpik on ka minu käes 😀 Ma ei teagi, miks need minu kätte jäid, oleksin pidanud ju tagasi viima, aga ju siis ununes ning keegi ei nõudnud ka pärast enam.

Tööl polnud mul 19.00ni mitte ühtegi tellimust. Arvasin, et jään esimest korda elus kaks päeva järjest nulli(no esmaspäeval ma jäin nulli, eile ei käinud, nii et põhimõtteliselt kaks päeva järjest), aga ühe lehe pealt sain kaks tellimust. See jäigi mu saagiks. Üks teine tüdruk sai ka veel kaks tellimust, teised kõik said ühe. Keegi täna nulli ei jäänud. Mari-Liis jäi esmaspäeval ning eile ka nulli, ta kartis meeletult, et kolmas päev juhtub sama, aga õnneks niimoodi ei läinud. Kui ma veel omadega nullis olin,(Meritil oli ka veel siis null tellimust, aga ta oli pausil, teistel oli üks tellimus)tuli Martin mu boksi juurde ja küsis, et kuidas ta saaks mind motiveerida. Ma ütlesin, et ei saagi kuidagi. Ta küsis, et äkki kuidagi siiski saaks, et ta tahab mind motiveerida tellimusi saama. Ma ei öelnud midagi ning ta kobis oma laua juurde tagasi. Mul olid pisarad peaaegu silmis sel hetkel. Ma tean, et mitte kellelgi ei lähe praegu, see on täiesti hullumaja, mis meil seal toimub. Pooled meie kontorist on null protsendiga tabelis, nüüd küll vist juba vähem, sest täna said kõik, kes tööl olid, vähemalt ühe tellimuse. Ma hakkasin kohutavalt kartma. Ma hakkasin kartma, et kaotan töökoha. Ning jällegi motiveeris mind hirm. Tegelikult oli see ilmselt kokkusattumus, aga seda on varemgi juhtunud. Kui mul pisarad silmis olid, siis järgmise kõnega sain tellimuse. Ning siis muutusid need juba õnnepisarateks. Ma võin käe südamele panna ja öelda, et ma pole mitte kunagi rõõmustanud ühe tellimuse üle niimoodi nagu ma täna rõõmustasin. Ning kui veel teine ka kohe järgi tuli, ei suutnud ma lihtsalt seda uskuda. Varem oli see nii tavaline, isegi vähe. Kaks tellimust oli vanasti minu jaoks ülimalt vähe, aga praeguses olukorras on üks isegi issanda õnnistus. Ma mäletan, et “Ilu ja tervist” müües ei suutnud ma alguses midagi müüa ja Martin käis kogu aeg pinda, ka siis hakkasin kartma. Ning tol päeval sain kohe normi täis. Siis olid muidugi paremad ajad.

Aga mu hirm hakkab tööle viimasel hetkel. Ka matemaatiga oli ju niimoodi. Isegi hetkel on, sest üks töö on mul veel vastamata, õpetaja tuleb järgmisel kolmapäeval tagasi. 10-nda lõpus olin ma valmis loobuma, aga hirm käskis mul suvetööle siiski minna. Ma ei tahtnud tegelikult kooli pooleli jätta, ma lihtsalt arvasin, et ma ei saa hakkama. 11-ndas suutsin jälle samasse ämbrisse astuda, aga siis päästsin end siiski varem ära ega jäänud suvetööle. Ning nüüd lõi hirm kõige valusamini. Aga kui selgeks ta pea lõi! Kui märkasin, et suutsin mata ühe saada, oli esimene reaktsioon muidugi nutmine. Aga nüüd polnud eksimuteks enam ruumi. Ning ma lihtsalt pidin minema seda asja lahendama. Läksingi ning pool on juba lahendatud. Ilmselt oleks praegu juba kõik korras, aga õpetaja läks kaheks nädalaks ära ja tänu sellele see hetkel viibib. Vana Jaanika oleks öelnud, et ta ei üritagi, sest ta ei saa nagunii hakkama. Ilmselt oleks ka tema millalgi mõistuse pähe võtnud. Aga nüüd pole enam seda millalgit. On viimane aasta ja mind lahutab üks töö sellest, et ma ei pea enam mitte kunagi matemaatikat taluma. Ning olgugi et see töö on geomeetria, mida ma ma veel kõige enam vihkan, teen ma selle ikkagi kolmele. Osade kaupa, aga teen. Sest muud võimalust lihtsalt pole. Ma olen jõudnud nii kaugele ja ma ei keera seda metsa. Ma ei lõpeta seda kooli just hiilgavat, kaugel sellest, mul tuleb palju kolmesid, aga ma LÕPETAN SELLE! Matemaatika ei võida mind. Hell no!

Uhh… Kohe palju kergem hakkas. Ma saan hakkama, ma tean seda. Nii koolis kui ka tööl. Kuigi ilmselt tõusude ja mõõnadega, aga ikkagi saan hakkama. Ning ka edaspidises elus. Ma küll ei tea, mis mind ees ootab, esialgu võib-olla ka täiesti pime tunnel, aga iga tunneli lõpus on olemas valgus. Ning lõpuks paistab see valgus ka mulle. Mind on alati õnn soosinud, soosib ka edaspidi. Ning kui õnn mulle ise vastu ei naerata, naeratan mina elule vastu ning siis on õnn minu ees täiesti relvitu 😀

Ma ei tea, kas Priit tuleb järgmisel nädalavahetusel või siis ülejärgmisel. Ta isegi ilmselt ei tea, millal ta Tartus maandub. Ta elab päev korraga. Aga mind häirib see, et ma ei tea. Ma ei taha, et ta mulle samal päeval teada annaks, et ta Tartu poole juba teel on. Tema puhul oleks see aga täiesti tüüpiline. Ta ütles mulle millalgi, et alguses ta ei plaaninud mulle üldse öelda, millal tal puhkus algab, vaid pidas plaani siis alles Eestist helistada ja öelda, et on kodumaale jõudnud, aga mõtles ümber. Siis ma oleksin ausõna kreepsu saanud. Ta on totaalne manipulaator. Ma tean seda kõike. Ma tean seda krdi hästi. Olen seda oma nahal tunda saanud. Ning kuigi ma sooviksin hetkel öelda, et ma ei taha teda näha, siis kahjuks see pole niimoodi. Ma tahan teda näha. Ning see ongi kõige hullem kogu selle asja juures.

Aga oletame, et ta ei tule Tartusse. Mis mu elus ikka muutuks? Mitte midagi. Ma pole teda nii pikalt näinud, et see tundub isegi päris uskumatu. Tegelikult ei muutuks mu elus siis mitte midagi. Ma saaksin haiget, aga ma olen seda varem ka saanud, tema pärast just eriti. Kokkuvõttes ei oleks see ka midagi sellist ületamatut, sest tema puhul olen ma vist juba kõigega harjuma hakanud.

Elu on vaatamata kõigele ikkagi ilus! 🙂

5.veebruar 2009

Nii. Päev ei olnud just parimate killast. Saime kätte vanad eesti keele tööd ning ma sain kolme :S Tööl jäin nulli! Mari-Liis ja Lauri said kaks tellimust, Merit sai ühe ning kõik ülejäänud jäid nulli. Nüüd on mu vanast seltskonnast nii vähe inimesi alles, sest Meeri ju lasti lahti, Kai esitas ise lahkumisavalduse, sest ei jõudnud ülikooli kõrvalt tööl käia. Ainult Mari-Liis ja Kaia ongi veel järel neist inimestest ehk siis minu seltskonnast. Kuigi mu vana tüdrukute seltskond on asendumas meeste seltskonnaga 😀 Lauriga olen ma juba pikemat aega suhelnud, nüüd viimasel ajal Kaarliga ka, sest tavaliselt istub Kaarel kõige taga täpselt Lauri kõrval, ainult täna istus eespool, sest keegi oli sinna juba istunud. Ning Kaarlil on päris kena naeratus 🙂 Ma ei teagi, kui vana ta olla võiks, mingi 23 äkki? Vanem küll vast mitte. Täna juhtusime just kahekesi liftist alla sõitma ja ta rääkist mingist eriti hullust müügikõnest, mis Youtubes üleval olevat. Täna sai palju nalja, kuigi samas olin nukker oma järjekordse nulli üle. Varsti hakkan juba tööleminekut kartma, sest kardan, et jään jälle nulli. Ning järgmine nädal pean veel teisipäeval ka ennast kohale vedama, sest koolitus on!!! See sama koolitus, mis juba septembris oli, aga nüüd tuleb Haapsalu kontori Triin uuesti rääkima. Õnneks on see tavaline koolitus, neil millalgi oli ka selline, kus Marek istus kõrval ja kuulas kõnesid pealt ning jagas soovitusi ning keelde, tollest ma õnneks puudusin 😀 Martinist on suva, aga Marek on peaboss. Ma ütlesin Martinile, et ma olen ju käinud, et milleks ma peaksin veel minema, aga ta kostis muidugi, et mu tulemused on nii alla läinud ja et see koolits on kohtustuslik kõigile! Oeh. Kuid protestida ma praeguses olukorras ei julge. Vanasti oleksin ma seda kindlasti teinud, aga siis olid teised ajad. Ma kardan, meeletult kardan, et mulle näidatakse varsti ust, kui niimoodi edasi läheb. Polina kontoril on kõvasti paremad tulemused kui meil, no ka mitte hiilgavad, aga seal saab iga inimene enamasti vähemalt ühe tellimuse, meil niimoodi pole. Tavaliselt mehed ei jää eriti nulli, aga täna jäid Kaarel ja Andre ka nulli, ainult Lauri sai meestest tellimusi. Üks tüdruk müüb ka seda arvutialast raamatut ning ta sai ka ühe tellimuse.

Ning Priiduga lahenes asi vist ära. Ma ei tea ka. Hetkel räägime msnis. Eile ta hakkas ajama, et ta võiks nädala sees ju ka mind vaatama tulla, et siis saaks vbl paar tundi minu juures olla. Ma ütlesin, et mul on kool ning töö. Samuti lisasin selle, et oma koju ma teda kutsuda ei taha. Priit aga nähvas, et eriti egokas olen, et näha tahan küll, aga päevaplaani kuidagi mahutada ei anna, et isegi paariks tunniks enda juurde ei kutsu. Et mida mina olen nõus ohverdama, et me saaksime teineteist näha… Oi, see tegi mu krdi vihaseks! Ma ütlesin talle, et kui ta teaks, mida kõike ma kunagi oleksin ohverdanud ainult selleks, et teda näha, siis ta räägiks teist juttu. Mul jooksis juhe nii kokku, et ma ei kontrollinud enam, mis ma ütlen. Ütlesin talle, et oli periood, kus ma teda täielikuks tõpraks pidasin ning teda vihkasin, tähendab vihata üritasin, aga sellest ka mingit kasu polnud. Priit ütles, et ta on ka kõigest inimene, et ka talle on minu suhtumine temasse vahel haiget teinud. Et kohati see tõrjuv suhtumine näiteks kas või. Igal juhul eile lõppes see värk sellega, et läksime offline, asi aga ei lahenenudki ära. Ning kuigi me hetkel räägime msnis, ei tea ma endiselt, kas ma üldse näeme ning kui ka näeme, siis ajaliselt on seda vist täiesti võimatu määratleda.

10.veebruar 2009

Kui ma veel midagi Priidu juures hindasin, siis oli see tema armastus kodumaa vastu. Just nimelt hindasin, sest ta on Eestis, rääkisime msnis ja ütlesin talle, et ta on kindlasti õnnelik, sest homme on ta juba Saaremaal. Hetkel on ta Tallinnas sugulase juures, sest lennuk maandus 21.00 alles pealinna ning ta ei saa nii hilja õhtul kuidagi oma kodulinna. Priit aga ütles, et homne päev on nagu iga teinegi, et mis seal ikka nii erilist saab olla. Vot see tegi mulle nii krdi haiget. Ma oleksin temalt pigem oodanud kas või seda, et ta ütleb mulle, et ei soovi minuga enam suhelda, aga see lõi mu pahviks. Kuidas sa küll võisid niimoodi öelda, kui sa kogu aeg rääkisid, kui õhinal sa oled Eestisse tuleku suhtes, et Iirimaa on su praeguse elu üks periood vaid… Ta ütles, et saab homme oma Eesti sim-kaardi korda ja sellepärast ta mulle iiri numbrilt ei helistanudki. Et käib EMT-s ära or something. Nagu see oleks mind huvitanud(kuigi tegelikult natuke vist ikka huvitas :S). Ma ütlesin talle ka, et kuidas ta saab ometi nii tuim olla, ise veel luges päevi, et saaks Saaremaale. Ta ütles, et ilmselt on asi peavalus, sest pärast kodumaale jõudmist on ta pea kogu aeg valutanud, tõi vabanduseks meie kliima. Yeah right. Kui mina elaksin kuskil mujal riigis ja tuleksin Eestisse paariks nädalaks, siis ma oleksin küll sillas. Jälle ma pettusin temas. Again. Võib-olla tahabki saatus mulle märku anda, et ta ongi üks mõttetu tüüp. Emotsioonitu robot. Ei tea, kas ta varem ka oli selline, ma mõtlen üldse enne Iirimaad ehk siis mingi 2,5 aastat tagasi. Või muutis Iirimaa elu ta selliseks. Kas tõesti saab välismaal olla nii igav ja mõttetu elu? Ma usun, et ei saa. Aga Priit lihtsalt ei oska oma elu kuskil huvitavaks teha, ei Eestis ega ka Iirimaal. Kui ma veel varem arvasin, et Eesti vastu on tal ju ometi soojad tunded, siis panin ka selles mööda. Ta ei tunnegi midagi. Tal puudub süda. Ta elab lihtsalt igavusest, sest muud targemat tal ka teha pole.

Ain on samas nii teistsugune. No ok, ta eelistab helistamisele rohkem sõnumeid saata ning on kohati päris tagasihoidlik, aga tal on tunded. Ei, ma ei räägi praegu tunnetest minu vastu, vaid ta tunneb üldse millegi suhtes midagi. Ta fännab võrkpalli ning käib peaaegu kõiki Pere Leiva mänge vaatamas, mis Tartus toimuvad. Ning ta on nii hea inimene! Eile saatis ta mulle sõnumi, kus ütles, et ilma minuta on nii raske olla. Nädala sees me hetkel ei kohtu, olen oma päevagraafikuga nii ummikus, et vajan hädasti aega iseendale.

Priit ja Ain erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

Käisin eile Anne-Maiga Lõunakas kolamas. Vahel on hea selliseid chille teha, jäähalli ääres istuda ning niisama rääkida. Vahel vajame me kõik lõõgastust.

Sain täna tööl kaks tellimust. Jumal tänatud selle eest! Homme on koolitus kella 16.00 kuni 17.00ni. Muidu ma teisipäeviti tööle ei roniks, aga homme lähen. Aga reede jätan vist vabaks, sest pärast proovikirjandit olen ilmselt väga läbi omadega. Kusjuures, sain teada, et mu töökaaslane Kaarel õpib ka Maaülikoolis, tal peaks olema kolmas kursus ehk siis viimane, aga ta on akadeemilisel. Seda, mida ta täpsemalt õpib, ma ei tea.

Ning õnneks saab biuka tööd ka kolmapäeval järele vastata. Siis algab küll juba mata, aga ühe tunni saan olla biukas, teise matas. Oeh… Tahaks puhataaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa. Tahan, et see proovikirjand juba läbi saaks.

Midagi muud mul polegi öelda. 

11.veebruar 2009

Olin terve päev omadega ära. Kuskil eemal, ma ei suutnud mitte millelegi keskenduda. Kuigi päev algas nagu iga teinegi, ärkasin, läksin kolmandaks tunniks kooli. Ma olin vist peaaegu unustanud selle, et Priit on Eestis. Kuni kella 10.15ni, mil Priit mulle helistas, selleks ajaks oli mul juba pranta küll alanud, aga küsisin välja, endal telefon käes. Ta sai oma eesti numbri korda ja sellelt helistaski. Kui ta nime moblal nägin, oleksin peaaegu minestanud. Kui koridori siis moblaga jõudsin ja vastu võtsin, ei suutnud ma uskuda, et Priit võiks helistada, rääkisin temaga viimati telefonis esimese septembri hommikul. Kuid see oli tema! See oli Priit oma täies hiilgus, ta lõkerdas iga lause peale, mis ta ise või ka mina ütlesin. Ma olin ta hääle unustanud, aga see kõik tuli mulle meelde. Meie esimene telefonikõne oli 15-ndal augustil, samal õhtul jõudis ta siis ka Tartusse. Ka siis naersin meeletult, kui ta helistas. Nüüd aga kartsin, et viskan elevusest telefoni käest. Ta oli siis veel Tallinnas, nüüd on ta juba Saaremaal. Meie hommikune telefonikõne oli umbes seitse-kaheksa minutit, sest pidin klassi tagasi minema. Kuid ikka need samad lõõpimisnaljad, mis alati. Kuigi ma ei osanud neile enam nii väga reageerida, kartsin, et näitan kogemata välja, kui väga ma teda ikka näha tahaksin. Oeh…

Kui klassi tagasi jõudsin, hakkas Keijo muidugi minu suhtes lõõpima 😀 Ta teab ka Priidust ja Ainist, aga loomulikult ei tea ta detaile. Punastasin vist ilmselt ka ning sellepeale ütles Keijo, et ma pole kunagi Ainist rääkides punastanud või nii õhinal olnud. Ning tal on õigus, ei ole tõesti. Ning see vihastas mind, ajas mind närvi. Ajab siiamaani.

Kuid tööl oli siis koolitus, täna pidas seda Marek ehk peaboss isiklikult. 16.00nist kuni 17.30ni kestis ja siis hakkas tööpäev. Saime sellise väikse mapikese eduka telefonimüügi põhimõtetest. Ning mul sai kõrini. Uskumatult kõrini. Ma pole kunagi olnud selline müüja, ma tean seda ise ka. Ma ei ole suhtleja, ei lähene raamatule küsimustega, vaid pakun lihtsalt seda. Aga see on vale, krdi vale. Martin on mulle seda kogu aeg öelnud, aga ma pole oma müümistehnikat muutnud. Mu müümistehnika peaks olema selline, et isegi surnule saaks raamatu ära müüdud, aga see kahjuks ei ole selline. Mulle üldse ei meeldinud pärast Mareki kuuldes seda raamatut pakkuda, aga õnneks ta rääkis seal Martiniga ning meie telefonikõnesid eriti ei kuulanud. Marek ise läks 18.30 Tallinnasse tagasi ning siis sai kergendatult hingata. Pärast käisime Mari-Liisi ning Kaiaga pausil ning Kaia rääkis, et oli kuulnud Mareki ja Martini vestlust pealt, sest ta istus kohe esireas. Ning nad hakkavad jälle vallandama, uued, kes ei too firmale häid tulemusi, on eriti vaatluse all, sest nad pole end tõestanud. Praegune majanduslangus ei huvita kedagi, kui oled uus, pead end tõestama, vanadelt müüjatelt on nad selle tõestuse juba saanud, neid vallandama ei hakata. Vähemalt hetkel mitte. Kuid hirm lõi ikkagi sisse. Pärast kutsuski Martin neli uut endaga kaasa, said ilmselt hoiatuse. Nüüd nad lihtsalt peavad paremini müüma hakkama, kui tahavad oma töökohta säilitada. Sain kaks tellimust. Ühte veensin oma 20 minutit, aga tema ikka ei tellinud. Olin vihast lõhkemas sel hetkel.

Ning Kaarliga suhtlesin täna ka päris palju. Sain teada, et ta õpib Maaülikoolis ehitusinseneriks, aga hetkel on tal akadeemiline. Muidu oleks käsil kolmas aasta, aga mitte viimane, sest neil kestab õpe viis aastat ning nad saavadki kohe magistrikraadi, bakalaurest neil üldse ei anta.

Tööl suutsin väga marki olukorda jääda. Eks ma varem olen ka tavatelefoni juhtmetesse takerdunud ning selle tagajärjel on telefon maha kukkunud, aga täna juhtus see minuga kaks korda järest 😀 Võtsin telefoni üles, aga takerdusin uuesti juhtmetesse ning see kukkus uuesti 😀 Kõik naersid, mina ise ka. Kui lõpuks Martini laua juurde jõudsin, et baasi küsida, ütles tema, et annab, aga ma ei tohi enam telefonijuhtme otsa koperdada 😀 Ütlesin, et üritan, aga lubada ei saa midagi 😀 Vahel saab ikka nalja ka. Kuigi viimasel ajal on tööle minnes alati hirm, et äkki jään nulli… Mu kuuprotsent on hetkel 32, aga see nüüd langeb hästi natuke, sest sain eile ja täna ju täpselt sama palju tellimusi. Protsent saab tõusta ainult siis, kui ületatakse oma eelmise päeva tulemus.

Saime oma tekstiloome essee kätte. Sain nelja. Mina edasi ei kandideeri, sest neile Heinmaa ütles, et neil on lootus vabariigiaktusel midagi saada. Aga noh, ega ma seda lootnudki. Nüüd on tekstiloome ka väljas, selle sain nelja.

Homme algab mata jälle pihta ning mul on biuka järeltöö.

HELP!!!!!!!!!! :S

Ning pranta kirjanduses oli tunnikas, ma ei osanud midagi. Ning need vähesedki asjad, mida arvasin end teadvat, panin valesti. Pranta kirjandus on nii mõttetu aine ja seal pole tavaliselt mitte kunagi tunnikaid, aga ta vihastas eelmine tund meie peale, nii et tahtis kätte maksta. On alles mõrd!!!

12.veebruar 2009

Ma pean selle kohe ära mainima: Sain MATEMAATIKA KORDA!!!!!!!! SAIN KURSUSE KOLMEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE! Ma olen nii õnnelik! Käisin täna siis tööd tegemas, Mirell oli ka, aga tema muidugi sai varem valmis. Tal oli vaja seda tööd nelja saada, et kursust nelja saada, sest ta plaanib minna edasi maastikuarhitektuuri õppima, aga seal on mata hinne oluline. Viiest ülesandest olid kolm enam-vähem õiged, isegi selle koonuse ülesande lahendasin ära, kuigi alguses ei saanud ma mitte mõhkugi aru. Ma olen enda üle nii uhke! Ma sain hakkama, ma alistasin matemaatika. Matemaatika võitis palju lahinguid, aga mina võitsin sõja. Ma teadsin, et saan hakkama. Ning saingi. Aplaus mulle! 🙂

Pärast seda polnud mul kõneaega, aga tahtsin kohe oma rõõmu jagada, lasin Marjuskal tagasi helistada. Nii hea, et ta olemas on! 🙂 Koju jõudes sain kõneaega, helistasin Mirellile, ütlesin, et sain läbi, Ainile ning ka Priidule. Priidule ainult sellepärast, et tema vist kahtles selles, et saan matas läbi. Tahtsin talle öelda, et sain läbi. Tõbras on ta ikkagi. Oeh…

Tööle ma täna ei läinud. Ei tahtnud oma tuju rikkuda. Oleksin ilmselt nulli jäänud, aga ma olen praegu nii õnnelik. Kuigi samas närv hakkab ka tulema juba, sest homme on proovikirjand. Õnneks ei pea pidulikult riidesse panema. Nüüd nad teevad niimoodi, et teevad proovikirjandist paljunduse, ühe saab Heinmaa, teise Kadajane ning nad hindavad teineteisest sõltumata. Kui näiteks Heinmaa paneb 50 ja Kadajane 70, siis kirjandi punktisummaks saab 60. Ning liiga suure punktisumma erinevuses ei hakka nad kolmandat hindajat otsima. Heinmaa rääkis, et vabariigi aastapäeva aktuseks panid nad 11 parimat esseed edasi konkureerima, millest siis kolm saavad autasustatud, et nad hindasid seda 12-pallisüsteemis ja ühele kirjandile pani Kadajane 12 ja tema pani 0 punkti 😀 Nii et jah. Aga proovikirjandi saab kätte alles pärast vahaega, siis saan nii Kadajase kui Heinmaa kommentaaridega selle tagasi ning keskmine punktisumma jääb ka lõplikuks. Nad hindavad neid kirjandeid teineteisest sõltumata.

Pean lõõgastuma. Aga ikkagi olen õnnelik 🙂 Ma veel mõtlen, et kas homme lähen tööle, aga ilmselt pean end siiski kohale vedama, sest täna ju ei käinud.

Homme vajan kainet mõistust. Pean rahulikuks jääma. Ma loodan, et teemad pole eriti rõvedad. Ma usun, et nad teevad niimoodi nagu essee puhulgi, et Heinmaa mõtleb viis teemat, Kadajane viis.

Aga õnneks on see siiski proovikirjand. Enne päris kirjandit ei suudaks ma vist üldse rahulik olla.

12.veebruar 2009

Mario kirjutas mulle üle pika aja rate. Ta läheb uuesti missioonile. Ta sai hetkel küll alles mai 2010, aga üritab end sebida septembriks 2009. Jälle Afganistani. Aga no ma ei saa aru, miks peab inimene sellist iba üldse ajama. Eino, ma tean ise ka, et ma olen ilus, tark ja väärt tüdruk, aga ma mõtlen just seda, et lihtsalt suusoojaks on selliseid sõnu ju eriti inetu öelda. Tüüpilised mehed.

Mario kirjutas:

OK, aga see selleks… Tegelikult ma tahtsin rääkida ühest teisest asjast… Nimelt tollest päevast kui me Tartus jalutasime… Ma pean mainima, et kui Sa mul käest kinni hoidsid, siis kogesin emotsioone, mida pole tükk aega tundnud… Ja seoses sellega, tahtsin öelda, et Sa oled väga arukas, ilus ja väärt tüdruk… See mees, kes Su lõpuks endale saab, peaks ennast väga õnnelikuks pidama…

14.veebruar 2009

Nii. Ma jõudsin täna hommikul kell 05.30 koju, aga sellest kõigest hiljem.

Eile oli siis proovikirjand. Kirjutasin proovikirjandi teemal:”Kas netikeskkond ongi sõnavabadus”? Kui nüüd järele mõtlema hakata, siis panin vist natuke mööda. Mõtlesin välja näite, kus üks mu õe tuttav sai sellepärast kinga, et ta kirjutas oma blogis nimeliselt, et ta ülemus on värdjas ning kuu aja pärast ta enam seal firmas ei töötanud. Kirjutasin Inno Tähismaa blogist, kus ta kirjutab kõigest, ka oma eksabikaasa Ingrid Tähismaa halbadest voodioskustest. Selle õe tuttava ja paari näite põhjal veel jõudsin järeldusele, et netikeskkonnas on niikaua sõnavabadus, kuni seda osatakse kasutada. Sest mitte keegi ei keela õpilast koolist välja visata või töötajat vallanda, kui nad avalikult internetiportaalides neid kiruvad. Mitte keegi. Aga mu kirjand tuli isegi minu käekirja kohta liiga pikk, see aga on väga halb. Ma ei oska midagi ennustada, lõpetasin meie klassist kolmandana, esimesena lõpetas Joonathan, siis Anne-Mai ning siis mina. Anne-Mai võttis sama teema, aga tema kirjutab alati paremaid kirjandeid. Helen, Liina, Mirell ja Keijo võtsid sellise teema: “Vägivallavaba maailm – ainult unistus?” Maarja võttis “Millest oleneb inimese saatus ja õnn”? Annika võttis vist “Eestluse olevik ja tulevik”. Aga tulemused saab alles pärast märtsivaheaega teada. Ma ei hakka ennustama. Ma ei tea, kuidas Kadajane mu kirjandit üldse hinnata võiks. Ning mis see üldse loebki, päris kirjandit hindab nagunii keegi võõras. Mõnes mõttes võib see hea olla, aga samas kaldun enda puhul uskuma, et minu jaoks on see pigem negatiivne kui positiivne nähtus. Eks näis, eks näis.

Käisin eile pärast proovikirjandit oma raamatute järel, mis Matu mulle ära saatis. See teadetis oli mul juba paar nädalat laual olnud, aga eile suutsin lõpuks seal ära käia. Pärast helistasin Matule ning ütlesin, et sain need mõtted kaustikud kätte ning tänasin teda. Kell oli 15.30, aga Matu magas 😀 Kõne lõpus ütles ta mulle: “Ole tubli!” Oeh. Jälle tuli mingi nutumaik kurku. Kui tema eelmine kord helistas, oli mul sama tunne.

Tegelikult ma plaanisin eile tööle minna, aga läks teistmoodi. Nimelt Liina helistas mulle ja ütles, et nad lähevad Maarjaga Püssirohukeldrisse Supernova kontserdie(see bänd laulab Reporteri tunnuslaulu) ning kutsus mind ka. Nad plaanisid kell 22.00 Kaubamaja ees kohtuda. Ma otsustasin ka minna, kuigi pidin Ainiga kohtuma. Siis ma helistasin Ainile ja ütlesin, et kas ta varem ei oleks nõus kohtuma, no mingi 17.30. Ning ta oligi ja tööle ma siis ei jõudnudki 😀 Käisime veel raamatukogus ka Ainiga, viisin oma posu raamatuid ära. Ning võtsin kolm raamatut ka veel, aga need jäid Aini autosse, sest ma ei tahtnud neid peole kaasa võtta. Saan need täna kätte.

Istusime jälle Ainiga autos, olime teineteise embuses, suudlesime. Ma hindan Aini juures seda väga, et ta ei ole nagu tüüpiline mees, kes kohe esimesel võimalusel näperdama hakkab.

Pärast tõi Ain mu kaubamaja juurde ära ning seal sain Liina ja Maarjaga kokku. Läksime kohe Püssikasse, kus saime laua teisele korrusele, Supernova esineses esimesel. Käisime siis all tantsimas ning jätsime oma asjad üles, õnneks neid ei varastatud ära. Ain saatis mulle vahepeal sõnumi ja ütles, et võin teada anda, kui pidu lõpeb ning siis ta tuleb järgi. Lubasingi seda teha, aga asjad läksid teistmoodi. Sellest aga hiljem. Sõin Püssikas friikaid ja jõin ühe rummi koolaga, see hakkas päris ruttu pähe. Tundsin jälle koos Liina ja Maarjaga koos olles, et ma ei kuulu nende seltskonda, võib-olla kujutan asju endale ette, aga niimoodi see oli. Supernova lõpetas umbes 01.30, siis hakkasime linna poole kõndima. Laulsime Liinaga Meie Mehe Secondhandi, see on nii-öelda meie laul 😀 Üks tüüp tuli Liinalt tuld küsima ning kutsus meid Ristiisasse, see hakkas aga juba sulgema. Maarja otsustas koju ära minna, sest tal on täna aika kursus, ta käib kursusel, et eksamil paremat tulemust saada. Mina, Liina, see tüüp, kes osutus Siimuks ning tolle paar sõpra läksime siis edasi Poolde Kuude. Saime isegi ühe laua täpselt akna juurde. Siimu kaks sõpra läksid ära, jäi ainult Lenno. Olimegi siis neljakesi ning ma ise ei pööranud neile meestele eriti tähelepanu, sest teadsin nagunii, et Liina jääb ju neile alati esimesena silma. Kuid järsku taipasin, et Siim piidleb just mind. Sain teada, et tegelikult ta ei suitsetagi, tahtis lihtsalt niimoodi tutvust sobitada 😀 Kui Lenno ja Liina suitsule läksid, jäime Siimuga rääkima. Ta lõpetas TTÜ-s juba ühe eriala, nüüd õpib TÜ majandust magistratuuris. Ta on 25 ning on kaugõppes koos Lennoga, ise elab muidu Karksi-Nuias.

Jõin Pooles Kuues veel kaks rummi koolaga ja seal sõime erinevaid juustuvalikuid ka, aga tundsin, et olen juba päris purjus. Liina kadus vahepeal Lennoga ära, siis suudlesime Siimuga. Ma ju alguses valetasin talle, et olen Emilia, aga pärast tunnistasin üles, et tegelikult olen Jaanika 😀 Pärast tuli Lenno tagasi, sest Liina oli juba teise kuti endale sebinud, kuuma Lauri, keda mul isegi oli võimalus korra näha, sest käisime teda Siimuga otsimas 😀 Tahtsime lahkuda, aga jäime siiski veel natukeseks. Lenno läks varem ära, jäime Siimuga jälle kaheksi ning suudlesime. Olin nii purjus, et andsin talle isegi oma numbri ja Orkuti ning ta lisas mind oma moblaga kohe sõbraks 😀 Tegelikult pidi neil Lennoga kell 08.00 ülikool algama, kaugõppe puhul on nädalavahetusti ka kool, aga ma küll kindel pole, kas nad sinna jõudsid 😀 Lõpuks tuli Liina ka ning läksime ära, Liina läks taksoga koju. Siim tõi minu taksoga ära, siis sõitis selle taksoga tagasi Raatuse ühikasse, kus ta kaugõppe ajal viibib. Ka taksos suudlesime veel. Ta lubas helistada, ma ütlesin, et ma olen kindel, et ta seda ei tee, sest ta ei mäletagi seda enam 😀 Ning mul kama ka. Kodus saatsin Ainile sõnumi, kus ütlesin, et kutsusin endale takso, sest jõudsin alles nüüd koju ning ei tahtnud teda äratada. Kuid see sõnum äratas ta siiski, sest ta saatis vastu mulle, et ilusaid unenägusid ning täna näeme.

Liina ütles mulle Pooles Kuues, et olen ikka väga hulluks sebijaks hakanud, Priit on Saaremaal, Ain Tartus ning nüüd sebin veel suvakaid ka 😀 No süümekaid ma Priidu suhtes ei tunne, sest ta on nagunii tõbras, aga Aini suhtes natuke isegi tunnen. Lihtne on öelda, et ma olen vallaline, aga jah…

Täna saan Ainiga kokku, saan raamatud ka kätte. Läheme kuhugi sööma, ma arvan. Eile arutasime, et täna võiks sööma minna. Ma kahetsen, et oma numbri ja Orkuti Siimule andsin, kuigi Siim ei olnud kole ega midagi. Aga ma olin purjus, pealegi ta ise oli nii lampis, nii et nagunii ta ei mäleta midagi 😀

Aga üle pika aja oli jälle hea õhtu 🙂 Vähemalt Pooles Kuues küll, Püssikas tundsin end natuke üleliigsena, aga võib-olla on see ainult minu foobia. Kui ma Liinaga kahekesi olen, siis tunnen, et kõik on korras nagu Norras, aga mind ikkagi jääb kummitama see tunne, et Maarja on minult teda röövimas, kuigi ma ei tohiks üldse niimoodi tunda. Selle Supernova laulja oli päris seksikas oma päikeseprillidega 😀 Laulud olid ka päris normaalsed, kuigi oli ka paar sellist, mis just eriti head ei olnud.

Aga ma nüüd arvutist minema.

P.S: Sain biuka töö 3-. See mõrd pidi vist jälle halastama. Aga mul kama.

P.S 2: Kas teadsite, et Püssirohukelder on Guinessi rekordites, sest see on maailma kõige kõrgem pubi? No kui ei teadnud, siis nüüd teate 🙂 Seal on küll ainult kaks korrust, aga selle teise korruse lagi on ikka nii kõrge, et seal võiks vähemalt kaheksa korrust olla. Nii et jah, hea on teada, et Tartus ka selliseid kohti on, mis on leidnud üleüldise tunnustuse.

15.veebruar 2009

Ma jõudsin täna kell 13.00 koju 😀

Eile magasin päeval päris palju, sest jõudsin ju alles hommikul koju. Ärkasin kell 17.30 Siimu sõnumi peale 😀 Ta kutsus mu sööma ning ütles, et ta mäletab mind väga hästi 🙂 Saatsin talle siis vastu, et enne südaööd küll ei saa, et olen nii väsinud omadega. Ta lubas siis pärast südaööd helistada, kuigi ka siis ma olin suht kindel, et ta nagunii ei helista. Tegelikult pidin Ainiga kokku saama. Ning saingi, ta tuli mulle kell 20.30 järele ning läksime Maailma sööma 🙂 Ta tõi mulle sõbrapäeva puhul kommikarbi ja roosi, mina andsin talle sõbrapäevakaardi. Maailmas olid mu klassiõed Rutti, Mari-Liis, Kersti ja Mari koos suure seltskonnaga. Nad ilmselt tähistasid sõbrapäeva. Nad on just need tüdrukud, keda ma silmaotsaski taluda ei suuda. Ma nägin, kuidas nad silmi pööritasid ja kommenteerisid, kui Ainiga sisse läksin. Pärast käest kinni väljudes vaatasid nad ilmselt meile järele. Aga muidu oli Maailmas lahe, see on selline boheemlaste koht, sõin seal pannkooke, Ain sõi kooki. Ainiga koos olles olen siiamaani alati ise maksnud, ma ei taha, et tema maksaks, aga teiste meeste puhul on see minu jaoks täiesti loogiline, et nemad maksavad.

Ma jõudsin juba enne südaööd koju ning tegelikult ma mõtlesin, et kas Siim helistab, olin 95 protsenti kindel, et ei helista. Kuid 00.06 helistas ta ja küsis, kus ma olen. Ütlesin, et olen kodus, ta ütles, et hakkab kohe sõitma. Ma ütlesin talle, et ta nagunii ju ei mäleta, kus ma elan, aga ta ütles, et ikka mäletab, kuhu takso eelmine öö sõitnud oli. Kuni Karete konsumini mäletaski 😀 Siis keeras vale maja juurde, minu majast eelmise juurde, aga nägi, et ma tulin välja ning siis sõitis ikka õige juurde. Tal oli nii suur auto, marki ei mäleta, aga see on ta tööauto. Ta töötab Karksi-Nuias puidutööstuses. Ning tal on olemas magistrikraad materjaliteaduses ning nüüd omandab sama kraadi ka majanduse kaugõppes, millepärast ta üldse Tartus oligi. Nüüd läks tagasi küll maale.

Läksime Siimuga Suudlevatesse Tudengitesse sööma. Enne seda parksime ta auto ta Pepleri tänava ühika juurde ära, sest ta tahtis ka ühe napsi teha. See on kesklinnale päris lähedale, eelmised kaks ööd oli ta Raatuse ühikas olnud, aga kolmanda öö oli sinna saanud. Ta tellis Jägermeistri, mina rummi koolaga(mu uus lemmik :D!) ning võtsime kahe peale ühe juustuvaliku ka, ilma oliivideta. Ütlesime ettekandjale, et me ei soovi oliive, sest me mõlemad vihkame neid! 😀 Seal me ei suudelnud, aga enne seda Raekoja platis suudlesime ning pärast ka. Kuid seal rääkis ta mulle sellest, kuidas ta gümnaasiumis koos paari teise sõbraga varastas keemiaõpetaja kolme aasta kontrolltööde variandid ära ja nad tegid neist koopiad ning üks tarkpea tegi need kõik ära, siis 34 õpilast said esimese töö viie, üks sai nelja. Ning kusjuures, see tüüp sai nelja, kes kõigile need variandid ära tegi, ta tegi tunnis need peast, aga midagi läks vussi. Õpetaja hakkas kahtlustama, et midagi on valesti ning siis nad leppisid kokku, et keegi teeb mingi ülesande valesti või jätab tegemata. Ning ülikoolis sai ta ka mingi töö kõik variandid, tegi 24 varianti ära, toppis kõik kuidagi põue ning siis vahetas pärast töö ära 🙂 Ning kusjuures, sellel lektoril oli selline spetsiaalne paber, et nad pidid seda terve Tartu pealt taga ajama. Mingi kollakas, nad käisid kõik kirjatarvete poed läbi, see paber käes ning lõpuks leidsid selle koha, kus seda müüdi 😀 Ma täiega naersin, kui ta neid lugusid rääkis. Gümnaasiumis käis Siim Tartus, ülikoolis Tallinnas ning nüüd on oma kodukohas tagasi, ta vanemad elavad Abja-Paluojas, mis on vist Karksi-Nuiast 10 km.

Samuti sain teada, et ta teab Puhjast inimesi. Kolme mehega oli ta koos sõjaväes ning üks Liis oli ta klassiõde gümnaasiumis, kes oli Puhjas Viljandi tee 36-9 elades meie naaber. Riin oli ta õde ning Riin käis Helinaga samas klassis, Liis on kõige noorem neist. Nende laste vanemad elavad vist ikka seal, kunagi nad võitsid Bingo Lotoga 100 tuhat krooni. Ning tema kolm sugulast käisid Veeriku Koolis, aga nad jõudsid seal enne põhikooli lõpetada, kui mina üldse sinna jõudsin minna. Ning Siimu ema töötab muusikakoolis õpetajana ning Siim käis üheksa aastat muusikakoolis, õppis klaverit. Esimesest kuni üheksanda klassini.

Pärast Suudlevaid Tudengeid kõndisime tema ühikasse. See oli väga korralik ühikas, koos kahe voodi ja vannitoaga. Aga ta sai selles toas üksinda olla, kuigi kaks voodit oli. Kuulasime 2 Quick Starti ning Youtubest Macarenat, Coco Jambot ning Lambadat. No suudlesime ja amelesime, taipasin, et iga mu puudutus ajas ta meeletult hulluks. No ta vbl arvas, et saab mu voodisse, aga seda ta ei saanud. Kõik riided jäid selga. Lõpuks uinusime teineteise embuses. Ma kaifin ühte asja meeletult ja see on see, kui ma pööran mehele selja ja ta võtab mult siis ümbert kinni. Siim tegi seda mitu korda. Ma ei tea, miks see mulle nii megalt meeldib, aga see lihtsalt on niimoodi.

Hommikul helistas Evelin kell 10.15 ja küsis, kus ma olen, ütlesin, et millagi jõuan. Ärkasime siis lõpuks kell 11.30 üles, Siim käis duši all, siis läksime Pierre’ sööma. Täiega hea koht, Siim ütles, et ta oli seal kursukaaslastega käinud. Sõin tuunikalaomletti ning jõin ananassimahla, Siim lasi endale kokku segada piima ja aprikoosimahla, ettekandja vaatas teda päris naljakalt, aga nii talle meeldib 😀 Oli vist aprikoosimahl, ma ka ei mäleta täpselt 😀 Ta ütles, et ta sõber õpetas teda nii jooma, ma ütlesin, et küll ta sõber on alles tubli, õpetab talle selliseid naljakaid jooke jooma ning naistelt välgumihklikt tutvumise eesmärgiks küsida 😀

Siis tõi Siim mu koju, suudlesime päris pikalt veel autos. Ta ütles, et eks millagi näeb, aga ma tean, et nagunii ei näe. Sest ma usun, et tegelikult ta lootis, et saab mu voodisse. Ta käib korra kuus vähemalt neli päeva Tartus, vahel tänu tööle ka. Aga ei peagi nägema, lõbus oli ikkagi. Ning elu peabki lõbus olema 🙂

Siim pole küll piltilus mees, aga ta räägib nii palju ning ta parasiitväljendid on sellised ütlused:”Nii” ja “Ma usun inimestesse” 😀 Lenno saatis Liinale sõnumi, aga Liina ei tahtnud temaga kohtuda, sest talle ta eriti ei meeldinud. See kuum tüüp Lauri Liinale ei helistanud ning sellepärast oli ta natuke nukker, aga ta ise arvas ka, et ta nagunii ei helista.

Tegelikult pidin ma täna pranta kirjanduse raamatut “Carmen” lugema, aga ma magasin jälle pool päeva maha, sest sain Siimu ühikas umbes kell 04.30 magama alles vist. Teisipäeval on tähtaeg, aga õnneks see pole väga mahukas. Sai valida “Rene” või “Carmeni” vahel, ma võtsin viimase.

Ma ei julge homme tööle eriti nägu näidata, ma ju neljapäeval ega reedel ei käinud. See nädal ei lähe ma teisipäeval, sest siis saan Ainiga vist kokku. Aga eks ma sunnin end minema, kolmapäeval jäin nulli :S Ma loodan, et homme nii hullusti ei lähe.

Võiks juba nädalavahetus tulla, siis saaks puhata. Kuni kolmapäevani, sest meil tehti 23 veebruar ka vabaks 🙂 Jeeeee 😀

16.veebruar 2009

Ja ongi esimene kooli- ning tööpäev läbi. Õnneks sain tööl kaks tellimust, kartsin meeletult, et jään täna ka nulli. Ainult Kaarel jäi täna nulli, Merit sai isegi neli tellimust 🙂 Aga jah, hirm on ikkagi kogu aeg nahas, et võin oma töökohast ilma jääda. Päris palju on juba lahti lastud, üks uus tüdruk ja terve nädal nulli ning ka teda ootas selline saatus. Uutel on hetkel meeletult raske ennast tõestada, nemad vbl arvavadki, et kogu aeg on olnud nii keeruline midagi müüa, aga kunagi olid hoopis teised ajad. Eriti suvel, siis ei tulnud pähegi, et võiks nulli jääda. Karm on see maailm. Mis ma ikka öelda oskan.

Priit helistas mulle, kui tööl olin. Mul sai tõsiselt kõrini ta ülbusest. Nähvasin talle ka moblas, et tõesti on üks emotsioonitu inimene. Ma peaksin ta numbri kustutama, ta msni ära blokkima ning kustutama, ta Orkutist eemaldama. Ma peaksin seda tegema!!!

Täna sain jälle täpselt kell 21.00 ära. Aga ma kutsusin Aini endale järele, ma ei tee seda enam, aga lihtsalt nii külm oli täna ning ma tõesti ei suutnud pool tundi bussi oodata. Ain on tõesti super, saame ka homme kokku, sest tööle ma ei lähe. Ma ju teisipäeviti tööl ei käi.

Umbes kell 22.00 saatis Siim mulle sõnumi. “Ma loodan, et sa täna ei teinud 0 päeva,” kirjutas ta. Vastasin talle:” Ei, kaks tellimust isegi sain 😀 Tagasi Karksi-Nuias? Homme on mul töölt vaba päev, jee :)”

“Või nii, et me läheme kinno homme. Meeldiv üllatus :)”
“Oot misasja? Sa pole ju Tartuski :D”
“Ma tulen Tartu homme 2x 9.st ja õhtul. Tore, et näeme :)”
“Oo, päris kärme mees oled ikka 😀 Kuigi ma tööl pole, vabanen 21.00 umbes, sest meil on vahel sõbrannade õhtud. Siis oleks vist sinu jaoks hilja? :D”
“Mkm not late 😀 Ma sätin asjad nii, et et ma olen vaba üheksast. Eks ma helistan ja võtan su peale kusagilt.”
“Täiesti uskumatu mees oled ikka 😀 Aga tead, see meeldib mulle. Homme siis kell 21.00 näeme :)”
” 😀 Sweet dreams.”

No miks peab niimoodi olema, et kui ma juba kõik Ainiga ära planeerinud olen, siis tuleb alati midagi muud ette? No muidugi mingit sõbrannatamist mul pole, aga ma olin Ainile juba lubanud ju, et kohtume homme. Ma tean, et niimoodi on väga inetu teha, ma tean seda ju. Aga ma ei saa sinna midagi parata, sest kui aus olla, siis Siim meeldib mulle. Ain meeldib kaaaaaaaaaaaaa. Oeh… No ma saan Ainiga homme ikkagi kokku, tema pärast ma ütlesingi hilisema aja. Kuigi samas ei looda ma liigselt, et Siim helistaks. Mehed teevad alati, mis ise tahavad. Miks peavad alati sellised asjad ühele päevale langema?

Nii. Aga ma pean seda tegema!!!!!!

Üks, kaks, kolm, Jaanika. Sa kustutad Priidu kaks numbrit ära, sa mitte ainult ei bloki teda msnist, vaid ka kustutad ta ka lisaks blokkimisele ära, sa kustutad ta ka Orkutist ära. Jaanika, sa saad hakkama!!!!!!!!

TEHTUD!!!!!!!!!!!!!! Kustutasin ära ta mõlemad moblanumbrid(ning kumbagi ei mäleta ma õnneks peast ka :D), eemaldasin ta Orkuti sõbrakast, kustutasin ta ära msnist, aga panin ka bloki peale, et ta ei saaks minuga mitte kunagi ise vestlust alustada. Sain sellega hakkama! Lõpuks ometi. Nüüd loodame, et ta märkab seda millalgi ega võta ise ka enam ühendust. Kui võtab, siis ootab järgmine katsumus ees. Tuleb teda kas lõpmatuseni ignoreerida või kohe kuule saata. Ma arvan, et see viimane oleks parem, kui ta peaks uuesti ühendust võtma. Ma lihtsalt pean sellega hakkama saama. Enam tagasiteed pole. Lihtsalt pole.

Selline mees pole mu küünemustagi väärt. Ta ei pidanud meeles mu sünnat, tegi mulle meeletult haiget ning see pohhuism ning tundetus, mis temaga kogu aeg kaasas käis. Ei, tänan! Ma ei taha ainult seksikat välimust, ei taha. Ma tahan eelkõige head inimest siiski.

Krt, kus mul läks alles aega, et sellega hakkama saada!

Ma ei usu, et ta minuga ühendust võtab, kui avastab, et olen ta ka Orkutist ära kustutanud. Ning kui ka ei avasta, siis teen talle selle selgeks, kui ta peaks ise ühendust võtma. Ma arvan, et ta ego saab lõpuks ometi sellise hoobi, mida ta kogu aeg väärinud on!!!

Uhh. Vabanemine. Lõpuks ometi! Ma ei eitagi, et see teeb ka haiget, aga see on vajalik. Mu enda huvides. Pidin sellest pääsema. See oli mind lämmatamas ning lõpuks oleks vist täiesti ära lämmatanud.

Võib-olla oli asi lihtsalt kättevõtmises.

18.veebruar 2009

Kell on 08.52 ja ma peaksin tegelikult varsti hakkama bussi peale minema, aga lasen jälle biuka kontrolltöö üle. Ma lihtsalt ei suuda. Teen selle millalgi järele. Ma pole nagunii midagi õppinud ning niimoodi on sinna eriti mõttetu minna. Lähen hoopis alles neljandaks tunniks ehk füüsikaks.

Eile sain siis alguses Ainiga kokku. Jalutasime Laululaval ja pärast istusime niisama autos. Aga ta tõi mu juba kell 19.00 ära, sest tal oli vaja mingi megasuur asi ülikoolis tänaseks ära teha. Mina ütlesin, et mul endal ka homme biuka kontrolltöö, kuigi ma ei plaaninud juba siis sinna kohale minna.

Pärast seda olin lihtsalt kodus ja pikutasin. Tegelikult küll mõtlesin kogu aeg, kas Siim ikka helistab. Ning helistaski! Kell oli 21.04. Kella ta tunneb, ka eelmine kord pidi ta mulle pärast südaööd helistama, helistas kell 00.05. Ta ütles, et tegelikult ta ootas, millal kell kaksteist saab, aga ta ei tahtnud täpselt ka helistada, lasi viis minutit stiilselt üle 😀

Ta tuli mulle siis järele, rääkis, et oli päeval Lõunakas kogemata vastu liiklusmärki tagurdanud. Selle uue tööautoga on tal ikka jamasid olnud, ta sai selle oktoobris kätte, aga novembris oli see juba paranduses, sest tal jäi kits auto alla. Oma eelmise tööautoga ei juhtunud tal kunagi midagi.

Siim teeb vahel ikka vesipiipu, siis pidime alguses hiina restorani minema, seal kolmandal oleks seda teha saanud, aga see oli kinni. Siis sõitsime hoopis Reiniku Gümnaasiumi lähedale, ka seal oli üks selline koht, kus vesipiipu teha saab. Saime istuma pehmetele nahkdiivanitele, alguses olid seal mingid noored ka teiselpool ruumi, aga pärast kadusid nad ära ning siis vahetasime istet. Naljakas oli vaadata, kuidas vesipiipu tõmmatakse, mina muidugi seda ei teinud. Olen seda tõmbamist küll varem ka näinud, aga ikkagi oli lahe vaadata 😀 Mina ise ei ole mingil arvamusel vesipiibu suhtes, aga see lihtsalt ei huvita mind nii palju, et seda proovida. Istusime seal toolil teineteise embuses, suudlesime, rääkisime. Mul oli nii hea olla. Ning Siim lõpetas muidu materjaliteaduse magistratuuri cum laude. Jah, kuigi ta osades töödes nihverdas, siis paljudeks õppis ta ka väga palju. Siim ütles, et kui ta mind alguses nägi, siis ta sai kohe aru, et väga ilus tüdruk olen, aga ma ei võtnud eriti vedu 😀 Ega jah, alguses plaanisin üldse ju koju minema hakata, aga lõpuks läksime tema, Liina ning Lennoga ikkagi Poolde Kuude edasi. Samuti ütles ta, et on kaks põhjust, miks tal praegu nii hea on. Ma ütlesin, et üks on vesipiip, aga teist ei teadnud. Ta ütles, et teine olen mina. Aga need on ju ainult sõnad. Ning mehi ja nende sõnu ei maksa uskuda.

Kui me sealt kohast ära läksime, mille nime ma hetkel ei mäleta, siis käisime alguses MaCDrives, Siim tellis friikaid, ma ei tahtnud midagi. (Ma unustasin Matu kindad sinna vesipiibu kohta :S Need olid nii head kindad ju). Ta tahtis mu kooli näha, Annelinna ta eriti ei tunne, siis näitasin talle selle ära. Pärast sõitsime niisama ringi ning tal tuli CD-lt Terminaatori “Juulikuu lumi”, me laulsime mõlemad kõvasti kaasa. Olin tol hetkel nii sillas, mulle meeldib Siim päris palju. Ta on selline mees, keda alguses võib-olla nii palju ei märkagi, aga temas on miski, mis võlub. Peol, tööl kannab ta läätsesid, aga eile oli prillidega. Prillid sobivad talle.

Kell 00.30 hakkasime tagasi minu juurde sõitma, sest Siim pidi ju veel 1 h ja 15 minutit Karksi-Nuiasse sõitma. Enne seda ta ütles, et tal on nii raske ju ära minna, igas mõttes 😀 Haha 😀 Arvata võib 😀 Käisime Statoilist läbi, ta ostis endale Coca Cola ning kummikommid ka, mida ta plaanis mulle anda, aga ma ei tahtnud, mulle need nii väga ei meeldi. Aga Siim meeldib küll, krt võtaks.

Minu maja ees suudlesime ning ta ütles, et loodab nädalavahetusel siiski Tartusse jõuda. Tal tulevad tööl puud ehk nii-öelda tellimused ning nende laadimistel peab ta alati kohal olema, sest tema vastutab nende eest. Ta töö on muidu küll 08.00-st 17.00ni, aga vahel peab mingil muul ajal ka kohale minema, samas nende argipäevaste kellaaegadega saab ta natuke siiski viilida. Vahel isegi päris palju 😀

Oeh. Tegelikult ma arvan(pean enda emotsioonide tõttu end arvama sundima), et asi on lihtsalt selles, et teda erutab see, et ta ei ole mind veel kätte saanud. Ning kuna ta arvab, et küllap ta varsti seda saab, siis senikaua pakub see talle meeletult huvi. Ning mul ikka alati õnnestub selliste meeste otsa komistada, kes Tartus ei ela 😀

Arghhhhhhhhh. Äkki ma olen lihtsalt imelik, et teatud mehed mulle niimoodi mõjuvad? No nii hullult, ma mõtlen. No ikka täiega.

20.veebruar 2009

Uskumatu, ma olen reedel kodus, just nimelt õhtul. Tegelikult see ei pidanud üldse niimoodi minema, aga lugu on lihtne: Ma pidin Ainiga kohtuma, aga saatsin talle päeval sõnumi, et äkki näeks homme, sest ma tahan täna sõbrannadega välja minna. Tegelikult teadsin ma, et Siim plaanib täna Tartusse tulla, ta msnis ütles seda. Nüüd ta aga teatas, et ta täna ei jõuagi, et alguses küll plaanis kell 22.00 sõitma hakata, aga arvas, et on pärast 1,5 tunnist sõitu surmväsinud. Tal tuli kaup ning siis ta peab pikki päevi tegema. Siim ütles, et ta puhkab end välja ning jõuab homme Tartusse, et paneksin enda vaimu valmis. Mina oleksin tahtnud karjuda, sest homseks olin ma planeerinud Ainiga kohtumise! Siis andsin ma Ainile teada, et mul jäi ikka sõbrannadega pidutsemine ära, sest üks neist pidi maale minema, et kas nüüd oleks liiga hilja kohtuda. Ta ütles, et on sugulase juures ning täna vist enam ei jõua, et tema ju arvas, et me ei saa täna kohtuda, sest lähen peole. Ning ütles, et homme näeme siis, lõppu lisas kallis nagu tavaliselt. Oeh. Homme näeme Ainiga kell 16.00 ning kui Siim peaks tõesti tulema, siis temaga näen hiljem. Aga mulle ei meeldi mehed, kes lubavad, aga siiski õigeks ajaks ei jõua. Ning täna ta ju vedas mind täiesti alt, kuigi ta seda ilmselt ei plaaninud. Sest eelmised korrad oli ta alati täpne. Aga võib-olla oli see ka märk sellest, et mõni nädalavahetus võiks kas või üks õhtu kodus olla. Viimati juhtus selline asi vist kuu aega tagasi. Ning kas tõesti tuleb juba kolmas kord, mil ma ÜHE päeva jooksul kahe mehega suudlen ja kallistan? Ma alati plaanin teistmoodi, aga välja kukub ikka just niimoodi. Ma tean, et peaksin vbl asja rahulikumalt võtma, aga mul ei ole ju kummagagi suhet ning nad meeldivad mulle mõlemad! Aga eks näis, mis homme saab. Mehi ei saa usaldada, Siimu vist küll mitte. Aini on siiamaani küll saanud, Ain pole mind kordagi alt vedanud.

Meil oli eile vabariigiaastapäevale pühendatud aktus. Esseekonkursi tulemused selgused, üks kümnendik võitis selle hoopis. Nemad osalsed vabatahtlikult, 12-ndale oli see kohustuslik. Minu seltskonnast ei saanud keegi mitte midagi, isegi Helen mitte, kes arvas, et ta kindlasti midagi saab. Anne-Mai jättis selle ju üldse esitamata.

See nädal käisin neli korda tööl. Täna sain kaks tellimust ning sain varuvõtme tagasi enda kätte. Lauri olevat enne tööpäeva algust läbi käinud ning öelnud, et esmaspäevast on ta tagasi. Kui Martin talle eile helistas, siis Lauri olevat talle öelnud, et tal on depressioon. Ta ei tundu üldse selline inimene olevat, kellel võiks selline asi olla, aga alati ei saa kõike pealispinna järgi otsustada. Ka rõõmsameelsuse taga võib peituda midagi hoopis hullemat, mida igatpidi varjata üritatakse. Kaarel istus muidu viimases reas, aga nüüd ta istub samas reas, kus mina ehk siis kolmandas reas. Varem ta istus viiendas ehk siis viimases reas. Räägime päris tihti, saame alati Martini käest õiendada sellepärast. Õigemini, Kaarel saab, mis pole küll tegelikult aus, sest ega ta üksi ju rääkida ei saa 😀 Kaarel lõpetas Ülenurme Gümnaasiumi. Nagu ma ka juba maininud olen, on ta hetkel akadeemilisel, muidu õpib Maaülikoolis ehitusinseneriks kolmandal kursusel, kokku on viis aastat, sest selle eriala puhul saadakse kohe magistrikraad, bakalaureus jääb vahele. Kaarel on päris kena kutt, naeratus sobiks küll kuhugi reklaami, aga kahjuks on ta hõivatud. “Ja minu tüdruk tellib Cosmopolitani ja Marie Claire, seda viimast olen isegi natuke sirvinud,” ütles ta, kui ajakirjadest ja ajalehtedest rääkisime. “Kõik tuttavad ütlesid ja ka mu tüdruk ütles, et olen nii kurnatud ning peaksin loobuma,” ütles ta selle kohta, kui rääkis, et ülikoolis esimesel kursusel töötas ta hotellis London portjeena ning see oli nii väsitav. Ehk nad on siis juba päris kaua koos olnud. Krt, mul ei vea ka kunagi 😀 Muide, Kaarlil on poognas kasutaja, ma seda kasutajat ei tea, aga kunagi käis ta näiteks ka näiteringis ka ning sai mingi eripreemia selle eest. Ta ütles, et tal oli kloaagis kasutaja ja poognas on ta tegev olnud juba 11-ndast klassist vist. Viimasel ajal küll harvem, aga siiski. Ma ütlesin, et mul küll endal pole seal kasutajat olnud, aga ma tean, et seal üks kadunudpapagoi võtab väga palju sõna ja ültesin naljaga pooleks, et tema ongi raudselt see 😀 Kaarel hakkas naerma ja ütles, et tema see ei ole, aga et kadunudpapagoi on ka teda kommenteerinud ning ta teab tema olemasolust küll 😀 Martin viibis täna 1,5 tundi töölt eemal ning sellest ajast rääkisime Kaarliga vist 45 minutit 😀 No teised rääkisid ka, kes täna kohal olid(Carmen, Anne-Liis ning Marina olidki ainult veel), aga vähem siiski. Kui Martin tuli, rääkisime ka, aga saime ju sõimata kogu aeg 😀

Helistasin tööl Liinale, nad on hetkel Maarjaga Pärnus. Nüüd õhtul helistasid nad mulle tagasi, mõlemad olid päris jokkis 😀 Nad olid kahekesi Pärnu ühes koolis(no tegelt kolmekesi, sest 60-aastane turvamees oli ka :D), sest teised olid juba peole läinud, aga nemad veel ei viitsinud. See maja, kus pidu toimub, on koolile päris lähedal ning nad lähevad natuke enne 23.00, kui Traffic esinema hakkab. Nad veel mõtlevad, kas tulevad pühapäeval selle sama bussiga tagasi, millega läksid või juba homme liinibussiga. Maarja ei taha sinna nii pikaks ajaks jääda, kuigi pühapäeval tulles ei peaks nad ekstra bussiraha maksma. Ma küll jääksin pigem, sest nagunii esmaspäev ja teisipäev on ju puhkepäevad koolist.

Täna panin füüsikast ja ühiskonnast poppi. Ma ei mäleta enam nädalat, mis mul täiesti roheline oleks olnud. Mul on hetkel 15 põhjuseta puudumist sel semestril, mis on minu kohta päris palju. Täna lasin füüsika töö üle, kolmapäeval tegin sama bioloogiaga. Ma tean, et niimoodi võin libedale teele sattuda, sest kõik need tööd tuleb ju kunagi siiski järele teha. Varem ma ei puudunud ju üldse. Kuid nüüd pole see minu jaoks enam midagi nii olulist. Nädalas vähemalt üks tund puudumist tuleb kindlasti ära. Viimasel ajal küll vähemalt, enamasti isegi kaks-kolm vbl.

Nii imelik on reedel kodus olla. Ausalt ka. See on see, kui ma üldse oma aega planeerida ei oska ning kõik kohtumised jäävad jälle ühele päevale.

Aga ühte asja ma polegi veel rääkinud. Nimelt Matu saatis mulle rates kirja, kus ütles, et leidis enda riidekapist mingi katkise sõjaväekoti ning seal sees olid mingid kingad, et ilmselt minu omad siis. Helistasin talle töötelefonilt ning ütlesin, et ta ei pea neid ära saatma, et mul ükskõik, ta lubas siiski seda teha. Rääkisime 15 minutit. Küsisin, et kas ta ikka õhtukas käib, ta ütles, et seal ikka käib, aga tööl ei käi. Ta ema plaanib vist jälle Norrasse tööle minna. Ta ütles, et pole üldse arvutis olnud, sest vahepeal oli see üldse paranduses ning nüüd ta ei viitsi seal eriti passida. Ning ta tutvus mingi Tartu tüdrukuga, aga ta ei taha temaga kohtuda, sest ta ei suudaks sama asja jälle üle elada. Ma ütlesin, et ta ikkagi prooviks, kui see tüduk talle meeldib. Ta ütles, et pole teda näinud veel ega kavatse ka, sest see, mis meil oli, teeb talle praegugi veel päris haiget. Ka minul hakkas hääl kohati värisema temaga rääkides, mainisin talle, et ma Priidu ära blokkisin, ta ütles, et lõpuks ometi võtsin aru pähe 😀 Ta ütles ka, et loodab, et ma enam ümber ei mõtle. Vastasin, et seda ei tee ma kohe kindlasti. Mingi aeg pidin lõpetama, sest Martin hakkas bokside vahel siblima ning küsima, palju kellelgi tellimusi on. Samas oli hea Matuga jälle rääkida, nii pikalt ka veel.

Ma ei oska oma reedega midagi peale hakata. Ma pole harjunud seda enam kodus veetma. Tegelikult ka.

Muide, läksime eile tööl Kaarliga vaidlema 😀 Nimelt ta helistas ühele naisele ja pakkus arvuti vabavara käsiraamatut, too aga ütles, et on 10 aastat arvutiga töötanud, aga sellest asjast(ehk siis vabavara programmidest) ei jaga ta siiski midagi ning see ei huvita teda. Kaarel rääkis selle kõne mulle ümber ning ütles, et kui mehed mingi asjaga nii pikalt seotud on, siis nemad küll õpivad selle mehhanismid ära, aga naised lihtsalt teavad, et kuidagi see asi toimib, aga neid see eriti ei huvitagi. Et täpselt sama on ju naiste ja autode puhul. Mina ütlesin, et nüüd võttis ta küll naiste suhtes üldlevinud arvamuse ning see on natuke egoistlik suhtumine. Martin hakkas muidugi Kaarlit kaitsma 😀 Lõpuks jõudsime selleni, et Kaarel ütles, et ta ei tahagi kedagi teistmoodi mõtlema panna ning ta saab aru, miks ma temaga ei nõustu 😀 Haha 😀 Nalja peab ikka saama ju 🙂

Aga nüüd on kool alles kolmapäeval! Juhhuu! Töö on esmaspäeval, aga teisipäeval pole kumbagi 🙂 Jeeeee 🙂

22.veebruar 2009

Ma tunnen end krdi üksikuna. Mis mul ometi viga on? Miks ma nii meeletult vajan enda kõrvale kedagi? Kui ma Siimu või Ainiga olen, siis ma ei tunne end üksikult. Aga see ju tähendab, et ma olen liiga sõltuvuses neist. Ma olen liiga kinni neis. Nad on totaalselt erinevad. Ain on vaikne ja tagasihoidlik, Siim on jutukas ja mitte eriti tagasihoidlik. Siim on suhteliselt otsekohene inimene, Ainil jääb selles suhtes natuke vajaka. Ka välimuselt on nad erinevad kui öö ja päev. Ain on 187 cm pikk ja tumedate juustega, Siim on umbes 183-184 cm ning heleda peaga.

Point on aga selles, et see kõik on krdi keeruline. Tegelikult ei peaks see nii keeruline olema, sest ma olen VALLALINE! VABA, MA OLEN VABA KAUNITAR! Nad meeldivad mulle mõlemad, kuigi kohati tunnen, et Siim meeldib rohkem, teine kord on aga Aini puhul tema tagasihoidlik iseloom just plussiks. Kui ma Siimule valetan(kuigi seda tuleb vähem ette kui Aini puhul), siis ma ei tunne süümepiinu, sest tema ei olegi selline tüüp, kes võiks haiget saada. Mina vist ka ei saaks haiget, kui saaksin teada, et Siimul on tegelikult keegi teine. No ta meeldib mulle hullupööra, mul on temaga ülimalt tore koos olla, ma tahaksingi tema embusesse jääda, aga samas saan ka aru, et pikemas perspektiivis sellest asjast nagunii midagi ei saaks, sest meid ühendab praegune hetk. Just nimelt praegune hetk. Ning see praegune hetk võib iga kell läbi saada. Siim on selline asjatoimetaja, kes on ühel hetkel siin, teisel hetkel aga hoopis kuskil mujal. Nii lihtsalt ongi.

Ainiga on lugu natuke keerulisem. Ilmselt ka juba sellepärast, et meid ei ühenda lihtne baaritutvus, vaid meie suhtlemine sai alguses kirjude kirjutamisega. Me ei tutvunud jutukas, vaid hakkasime kirjutama. Ain on tõeliselt südamlik ja hea inimene, ma pole varem sellist veel kohanud. Ta teeb õele vahel süüa, käib õel pidudel järel, pakkus end mulle järele tulema, tõi mu töölt koju, on igasugused kellaajad tänu minule varasemaks või hilisemaks lükanud, olenevalt siis sellest, mis kell ma olen pidanud juba kuskil mujal olema.Lisaks kõigele on ta aidanud paljusid oma tuttavaid ülikoolis, no asjade puhul, mis tal endal paremini välja tulevad kui teistel. Kuigi ta on vaikne, on ta tundeinimene, vahetult siiras ja südamlik, kellele lihtsalt ei tahaks kunagi haiget teha. See muudabki asja nii keeruliseks, sest tema võtab asja tõsiselt. Mina naudin hetke, elu on tasapisi mind õpetama hakanud, kuidas hetke nautida ja mitte tulevikule liigselt mõelda. Kuigi see kõik tuleb alles tasapisi, sest vahel mõtlen siiski liiga palju, mõtlen asjadest üle. Võinoh, paljudel juhtudel siiski. Oeh…

Homme lõunaajal saan Ainiga kokku. Teispäeval hakkan “Keisri hullu” lugema. Sellel on 340 lk. Appi!!!!! Reedel on juba tähtaeg. Ma ikka suudan kõik asjad viimasele minutile jätta. Ma olen sellistes asjades lihtsalt meister. Good job, Jaanika 🙂 Aga äkki on huvitav? No loota ju võib. Õnneks pole teisipäeval ei tööd ega kooli. Homme töö siiski on.

Teate, põgeneda ju võib, aga enda hinge eest seda siiski teha ei saa. Kahjuks. Kuigi vahel isegi tundus, et ka see on võimalik, sest kool ja töö võtavad mu ajast nii palju ära, aga kus sa sellega! Enne uinumist või kas või seda blogi kirjutades on pea nii mõtteid täis, et ma ei oska nendega midagi peale hakata.

Muide, ma isegi saan tuludeklaratsiooni. Ma tegin selle nüüd lõpuks õigesti ära ja näitas, et 460 krooni saan. Enne läheb see muidugi esmasele kontrollile ja ma pean U-netis vaatamas käima, et mingit teadet pole tulnud, no näiteks kui nad mingit infot juurde vajavad või nii. Ma loodan, et kõik vajalikud väljad said siiski täidetud.

31.märts 2009

Lõpetasin just EstYesi ankeedi ning saatsin selle Ingale. 11 lehekülge. Inglise keeles. Ma olen kui tühjakspigistatud sidrun. Eile möödus üks tund, möödus teine, möödus kolmas, ning ma ikka kirjutasin seda. Olin sellega ka varem tegelenud, aga eile ja täna põhjalikumalt. No mis eile enam, täna varahommikul, sest sain tänu sellele täna kell 04.00 magama.

Päris keeruline oli seda ankeeti täita, sest mul pole ju veel aimugi, mis projektiga ma üldse Mehhikos tegelema hakkaksin. Nii palju kui ma Maaja jutust aru sain, siis tema teadis seda täites, mis projekti ta kandideerib, aga kuna mina kandideerin konkursivälisel ajal, siis minu puhul see niimoodi pole. Sain siin vahepeal Ingalt kirja ja ta ütles, et kohe kui täidan EstYesi ankeedi ära, saadab ta selle Mehhikosse ja vaatab, mis neil mulle pakkuda oleks. Muidu on alles järgmise projekti tähtaeg esimene juuni ja ta loodab, et äkki ei peaks siiski niikaua ootama ning ma saaksin varem kui jaanuaris minna. Kuigi see viimane pole eriti tõenäoline. Ka jaanuaris minemine võib vastu taevast lennata. Oeh.

Kuid ma kardan, et minu puhul võib saada saatuslikuks see, et mul pole varasemat vabatahtliku kogemust. Kuigi see pole vajalik, aga see lisaks plusspunkte, eriti arvestades seda, et enamik vabatahtlikke, kes üldse Mehhikosse kandideerivad, nagunii räägivad vähemalt algtasemel hispaania keelt. Ma mainisin ära oma hispaania keele koolieksami ning selle punktid, oma uurimistöö seri ja estari kohta, oma hispaania keele õppimise mormoonide juures. Kõige rohkem kardangi seda, et rõhutasin oma hispaania keele armastust nii palju, et jätsin oma vabatahtliku missiooni tagaplaanile. Kardan, et Inga võib saada sellise vastuse: “Jah, kõik on väga tore ning see hispaania keele armastus on ka super, aga me võime soovitada Mehhiko ülikoole, klikkige sellel lingil.” Oeh.

Kuid täna sain tööl esimest korda elus ravimtaimede raamatuga normi täis ehk neli tellimust. Olen saanud küll kolm, enamasti aga jäänud kahe ning ühe peale pidama. See ongi vist olnud üks selline raamat, mille normi täitmine on võtnud mul kõige kauem aega. Ning muide, ma avastasin kontorite üldtabelit vaadates, et mu klassivend Joonathan töötab ka samas firmas, ainult Polina kontoris. Nad on head sõbrad, seda teadsin ma juba ammu, aga ma ei teadnud, et Joonathan seal töötab. Tal oli 35 tunni kohta protsent 136, nii et siiski päris äss müüja, mida ongi arvata, sest tal mula jookseb tõesti meeletult. Õnneks ma ei läinud Polina kontorisse üle, ma poleks suutnud temaga koos töötada. Kuigi vbl siis ta veel ei töötanud seal üldse, ma tavaliselt kontorite üldtabelit ei vaata, vaatan ainult meie kontori oma. Ning Marjuska oli ka üldtabelis sees, tal oli eilse seisuga 78 protsenti ning 12 tundi. Mul oli eilse seisuga 59 tundi ja protsent oli 63, mis nüüd natuke tõuseb, sest sain täna neli tellimust. Homme võiks sama ilus päev tulla, siis oleks ilus lõpp enne mu puhkust.

Kell on 01.42, aga pean ennast sundima veel “Kuristik rukkis” ka lugema. Kardan, et nüüd jään ma tõesti ajahätta.

Ning kusjuures, Heinmaa ja Kadajase kõige suurem puntivahe, mis nad panid, oli 50 punkti. Päris kirjandi puhul oleks otsitud kolmas hindaja, aga meil pole kedagi võtta. 50 punkti on ikkagi liiga suur vahe, üks õpetaja pani 80, teine 30. Kuidas saab nii erinevalt hinnata? Kokku sai siis kirjand 55 punkti.

4.aprill 2009

Nii. Kell on 05.06, aga mõtlesin, et kirjutan blogi siiski ära. Jõudsin just Aini juurest koju, aga sellest kõigest hiljem.

Alustan proovikirjandist. Mul läks väga halvasti: sain kõigest 62 punkti, kusjuures Kadajane pani mulle 50 punkti ja Heinmaa 74 punkti. Kokku tuligi siis 62 punkti. Ma kohe kirjutan nende kommentaarid ning punktid ka, Kadajase kommentaar šokeeris mind päris kõvasti. Halvas mõttes.

Kadajase kommentaar:

Hakkad oma kirjandis liigselt jutustama ning kirjeldama ja seetõttu kannatab päris tugevasti teksti sisuline pool, arutlusele ei jää enam lihtsalt ruumi, samuti venib kirjand liiga pikaks ning lohisevaks. Nt pole vaja anda lugejale täpset ülevaadet Orkuti olemusest või Inno Tähismaa blogi sisust. Piisaks ka paarilauselistest näidetest.

Jutusta vähem, arutle rohkem.

9+28+9+4 = 50

Heinmaa kommentaar:

Välisserv on olnud liiga kitsas.

See on väga hea, et suudad teemasse süveneda. Su mõte ei hälbi ja oled võimeline hästi keskenduma, mida paljude kohta kahjuks öelda ei saa. Ma loodan, et päris eksam läheb kah kenasti.

Võiks küll aga rohkem stiili jälgida. Ära alusta lauset sidesõnaga “sest”, ära liialda ase-ja määrsõnadega “see”, “selline”, siis” jt, paljuvõitu on ka juhuslikku kordust.

45+21+3+5 = 74

No kõige imelikum on see, et Kadajane pani mulle sisu eest ainult üheksa punkti, samas kui Heinmaa pani 45! Kuidas saab nii erinevalt hinnata? Tavaliselt pole ma Heinmaa käest sisu eest kunagi 45 saanud, aga samas tavaliselt saan ma Heinmaa käest grammatika eest 28 ning stiil on ka vähemalt 10 olnud, nüüd aga läks see kõik kõvasti halvemini. Kõige parema kirjandi kirjutas Anne-Mai, samuti samal teemal nagu mina, Heinmaa pani talle 100, Kadajane 91, nii et kokku sai ta 96 punkti. Siis järgmine tulemus oli 84, siis 79, 75, 74. Nii et üldmulje pole just eriti hea. Ma ei tea, kes sai ühe punkti, aga üks mu klassiõde Kairi nuttis, sest ta sai kokku üheksa punkti ehk siis ühe. Ka Maarjal ei läinud eriti hästi, ta ei tahtnud oma tulemust öelda. Mirell ja Keijo küll ütlesid, et peaksin rahul olema, aga ma ei ole! Ma ei ole varem alla 70 kirjutanud, aga samas mis see kõik enam loeb? Päris kirjand võib minna paremini, aga samas ka… halvemini. Aga jah, samas ma ju teadsin, et mul see kirjand just eriti hästi ei läinud, ikkagi lootsin rohkemat. Äkki õige kirjand läheb paremini, loota ju võib. Lootus sureb viimasena.

Nii, teine asi on see, et sain palka ning tasusin tagatisraha 1500 krooni ära ning andsin vanematele 800 krooni, olen peaaegu rahast lage. Rääkisin ka vanematele ning Evelinile ära Mehhiko värgi, nad kõik olid päris üllatunud. Aga toetasid mind igal juhul. Ma palusin, et nad Helinale ega tädi Larissale veel midagi ei mainiks. Kui ma veel puhkuseraha poleks saanud, siis poleks mul sentigi enam. No tegelikult ongi mul ainult Tallinnasse mineku raha.

Sain Ingalt sellise kirja:

Tere Jaanika,
Saatsin sulle kirjelduse porjekti kohta Pro Ninos, kuid samas on sul võimalus
valida ka endale projekt IPODERAC. Lisan ka selle kirjelduse manuses. Palun
loe mõlemad projektid hoolikalt läbi ja anna teada esimesel võimalusel
kummast sooviksid osa võtta!
Nimelt sain just teada, et meie Mehhiko partner otsib esmajärjekorras
vabatahtliku IPODERAC projektile.
Aga palun veendu otsuse langetamisel siiski sellest, kumb sulle rohkem
meeldib ja südamelähedasem on! Pro Nino projekti puhul elakisd suures linnas
ning IPODERACi puhul on tegemist väiksema kohaga.

Ootan sinu tagasisidet,
Inga

Lugesin selle projekti läbi ning saatsin Ingale vastuse:

Lugesin selle teise projekti ka läbi. Minule endal meeldiks IPODERAC
rohkem, sest tegemist on väiksema kohaga ning saaksin selles mõttes
Mehhiko väiksemate kultuuride kohta rohkem teada. Nii et kui on valida,
siis võtaksin IPODERACI 🙂

Kas Teile muidu sobiks, kui tuleksin neljapäeval, 9 aprillil kell 12.00`?

Jaanika.

Inga kiri:

Tere Jaanika,
neljapäev kell 12 sobib suurepäraselt ja nii tore, et sulle IPODERAC meelib.
Nii siis hakkame taotlema seda projekti:)

Ilusat nädalavahetust,
Inga

Ma ei võtnud IPODERACi sellepärast, et Mehhiko otsib sinna esmajärjekorras vabatahtlikku, vaid ma tõesti tahaksin elada Mehhikos pigem väiksemas kohas, selle koha nimi, kuhu kandideerime, on Atlixco. Mul ei ole Mexico vastu midagi, aga väiksemas kohas elades saaksin tõesti mehhiko kultuuri rohkem teada. Nii et kui saab valida, võtan Atlixco. Selle projekti jaoks peab 20 olema, aga kui ma peaksin saama, siis läheksin nagunii alles jaanuaris ning siis ma juba olengi 20.

Muidu tähistasime täna ka Keijo sünnat, käisime Creppis söömas. Need pannkoogid olid seal hiiglaslikud, aga suurepärased. Õige sünna on tal tegelikult täna, aga pidasime eile. Mina, Mirell, Keijo ning Liina. Me kaua ei istunud, umbes tunnike äkki.

Miks ma vanematele Mehhikosse kandideerimisest rääkida ei tahtnud? Sest nüüd nad hakkavad liigselt lootma, et ma saan. Ma isegi loodan juba liiga palju, siis nemad ka veel. Ma kardan taevast alla kukkuda. Kardan seda meeletult. Aga hirm käibki selle kõigega kaasas. Niimoodi see lihtsalt on.

12.aprill 2009

Tänane pühapäev on vaikselt möödunud. Uskuge või mitte – ma lugesin vabatahtlikult “Õpilase atlast”, “Õpilase geograafiaentsüklopeediat”, ühte maailma riike sisaldavat raamatut ning “Pereatlast”. (Need kõik kuuluvad mu ema Varraku raamatute kollektsiooni, lisaks neile on veel mitmeid kokaraamatuid, mida ta küll mitte kunagi ei kasuta, aga tellib ikka). No päris kõike ma muidugi läbi ei lugenud, nende riikide informatsiooni lugesin küll tervenisti läbi, kus räägitakse valdavalt hispaania keelt. Ülejäänusid lihtsalt sirvisin(mõned lugesin siiski ka tervenisti ja teised osaliselt läbi), võrdlesin rahvaarve, ning kuulsin paarist riigist üldse täiesti esimest korda. Kunagi oleks see mõeldamatu tundunud, et ma VABATAHTLIKULT selliseid asju uuriksin, aga ma lihtsalt juhtusin telekat vaadates neid raamatuid sirvima, kunagi olin ma ka neid muidugi sirvinud, aga mitte nii põhjalikult lugenud. Ning ma tegin seda kokku viis tundi! Lugesin eriti põhjalikult Mehhiko ja Ladina-Ameerika riikide kohta, Euroopa riikidesse eriti ei süvenenud. Aafrika teatud riikide kohta lugesin, Aasia omasid ka jne. Väga huvitav oli, tavaliselt ma selliseid asju nii põnevusega ei uuri. Aga nagu näete, ka mina võin sellistest asjadest huvi tunda.

Käisin eile Liinaga Püssirohukeldris, aga olin kodus juba enne 01.00. Suhteliselt igav oli, pealegi polnud meil raha rohkem jooke tellida. Liina vend Hendrik tuli talle järele ning viskas minu ka enne koju, nii et ma ei pidanudki jala minema.

Räägime just Keijoga msnis seda, et me mõlemad siuname ennast, sest kumbki meist pole eksamiteks õppima hakanud. Ma ostsin kunagi ühe ühiskonna eksamiraamatu, mis osutus küll valeks, sest veel üks on nüüd ilmunud. Aga ma pole seda mitte kordagi isegi avanud! Samuti pole ma teinud inglise keele harjutusi, kuigi arvestades mu inka olukorda, peaksin ma neid ööd ja päevad lahendama(ning ma olen tegelikult käinud inka eriklassis, ärge seda unustage, aga mu inka sakib sajaga!). Kõige suurem viga on minna eksamile liiga enesekindlalt. No eks me kõik ju ikka loodame parimat, aga mina ei sea endale kõrgeid eesmärke. Vähemalt ma ei maini neid teistele mitte kunagi, vbl sisemuses olen ikka lootnud, et saan nii ja naa palju. Kuid näitan välja, et olen rahul ka 21 punktiga. Nagu ma juba öelnud olen, ma vihkan seda, kui teised minult liiga palju loodavad ja ootavad. Aga enamasti keegi ei oota ega loodagi minu suhtes midagi. Võib-olla selles mõttes on isegi lihtsam. Ma kujutan ette, mis pingega võib eksamile minna Anne-Mai, sest kõik ju nagunii arvavad, et raudselt saab ta kõik eksamid üle 90 punkti. No ilmselt saabki, aga oletame, et näiteks mõnel sellisel juhul on eksamipäev lihtsalt nii halb, ning oodatud tulemust lihtsalt ei tule.

Mind on alati kimbutanud see luuserimentaliteet, mille ma vbl ise ka osaliselt loonud olen. Nii on lihtsalt kergem. Vähemalt tundub, sest kukkumine pole nii valus. Kuigi viimasel ajal on seda mentaliteeti vähem olema hakanud. Kunagi poleks ma eladeski isegi mõelnud Mehhikosse vabatahtlikuks kandideerimisest, sest ma oleksin kõik lootused juba eos maha matnud, lugedes, et see asi võtab nii pikalt aega ja enne seda tuleb tuhat etappi läbida, pealegi ei pruugi siis ka minek üldsegi kindel veel olla. Kuid kõik algabki ju algusest. Kui ma nüüd ei saa, olen novembriks ajanud asju üheksa kuud. Kui võtta arvesse kogu see aeg ehk siis ootamine ka. Kuid ühte ma tean: ma ei kahetse seda, sest väärt proovimist oli see nagunii. Kui ma peaksin saama, siis saaksin minna jaanuaris ehk siis põhimõtteliselt 11 kuud pärast kogu asjaajamise algust. Inga ka ütles, et enamik inimesi läheb sellepärast vabatahtlikuks Euroopasse, sest sinna minnes võtab see asjaajamine kõvasti vähem aega, ka ootamine on kõvasti lühem. Aga mina ei lähtu sellest põhimõttest. Mehhiko on olnud mu unistus juba meeletult kaua(ka Ladina-Ameerika riigid on seda). Ning mida mul kaotada oleks? Kui ma ei saa, siis ma ei saa ning pean veel ootama, sest ma olen veendunud, et oma elu jooksul ma lähen Mehhikosse, maksku mis maksab. Kui peaksin isegi vahepeal rikkaks saama(loota ju võib :D), siis olen siiski arvamusel, et turismireis võib pakkuda küll palju vaatamisväärtusi, aga see ei anna päris otsest kokkupuudet kohalike inimestega. Vabatahtlikuks olemine aga just seda viimast annabki. See paneks mind ennast proovile täiesti uues keskkonnas, täiesti uute olukordadega, peaksin rääkima keeles, mida ma olen küll õppinud, aga mis pole sugugi nii täiuslik, et kohe oleks võimalik kõigest aru saada ning ise sama hästi rääkida. Mu peamine põhjus, miks ma vabatahtlikuks Mehhikosse kandideerisin, on tõesti hispaania keel. Olen sellest vist siia juba ka meeletult kirjutanud. Kuid see pole siiski ainus põhjus. Ma tahan näha, kas ma saan hakkama. Sest seal olles poleks enam võimalik öelda: “Ma ei oska, ma ei taha, ma ei viitsi, ma ei suuda, ma ei jõua jne”). Kuid seda kõike näitab ainult tulevik. Võib-olla Euroopa Komisjon ütleb meie projekti kohta:”EI!” Kuid kui arvate, et ma siis oma unistuse maha matan, siis ärge isegi lootke. Ma pole seda juba nii pikalt maha matnud ega tee seda ka siis. See põleb mu sees nii tugevalt, et see lihtsalt peab täituma. Võib-olla juba jaanuaris, vbl paari, vbl viie, vbl kümne aasta pärast. Aga see täitub!

16.aprill 2009

Nii. Eile lõpetasin blogi niimoodi, kus ütlesin, et mu järgmise postituse teemaks on EGO. Nüüd siis ongi. See kolmetäheline sõna ümbritseb meid kõikjal: oleme kas liiga ilusad, liiga targad, liiga rikkad, liiga sõbralikud, liiga heatahtlikud jne. See tähendab, et peame end sellisteks. Egoks võiks mingil moel nimetada kas või seda, et jätsin “Swanni armastuse” lugemata ning tegin sisukokkuvõttega kontrolltöö ära(lõpuks ma siiski leidsin ühe hea inglisekeelse kokkuvõte, mulle piisaks selle töö juures kolmest, saaksin siis kursuse nelja, aga kuna eelmised on viied, siis lõputunnistusele läheks ikka viis. Kui peaks ebaõnnestuma, siis järeltööle ma ei lähe, siis saaksin kursa lihtsalt kolme ning lõputunnistusele läheks neli). Me kõik oleme mingis mõttes egod, tahame me seda või mitte. Sest igale inimesele meeldib midagi enda jaoks ilustada ning ka see teeb meid egoks, sest me ei taha reaalsusega leppida. See viimane on just mulle eriti omane.

Näiteks Priidu blokeerisin ma ka sellepärast ära, et ta oli mu egol juba peaaegu seitse kuud trampinud ning ma lihtsalt ei suutnud seda enam taluda. See hakkas mulle pinda käima, see riivas mu ego nii hullult, et ma enam ei suutnud. Minu ego sai haiget. Esiteks juba sellepärast, et mina talle mitte midagi erilist ei tähendanud, teiseks aga hoopis selle tõttu, et ma olin alati arvanud, et vähemalt oma kodumaast peab ta lugu, eriti Saaremaast. Ning kui ta siis lõpuks Eestisse puhkusele tulles telefonis ütles, et Saaremaal olemine on täiesti tavaline, et see ei tekita temas mitte mingeid emotsioone, siis sai minul mõõt täis! Mina olin ju alati mäletanud seda, kuidas ta Tartus ja Tallinnas rääkis, kuidas ta Saaremaad armastab, kuidas ta alati tunneb, et just see ongi tema kodu, palsam tema hingele. Kõik see kokku panigi mind seda otsust tegema, sest ma teadsin, et muidu oleks see tema mõju kestnud veel kaua aega edasi, vahel vähenedes, vahel suurenedes, kuid mitte kordagi kadudes. Pealegi Priit arvas alati, et ma ei saa matemaatikaga hakkama, no ta uskus, et ma ei pruugi ennast kokku võtta, sest ma ju üldse ei õppinud. Ma tundsin meeletut kaifi, kui sain talle telefonis öelda, et tegin oma matemaatika korda. Ta pidas end tegelikult alati minust paremaks, sest ta oli vanem, tal oli korralik töö ning korralik palk. Kuigi ta Iirimaad vihkas, siis ta arvas, et hea raha nimel võib sellist elu kannatada. Mäletan siiani veel ta imestust:”Sa ei ole kordagi elus lennukiga sõitnud? Kuidas saab see võimalik olla?”

Alguses tundus ta nii tore, nii uskumatult tore, aga see kõik kadus ajapikku, ta muutus ülbeks ja üleolevaks, sest ta taipas, kui väga ta mulle hinge oli pugenud, kuigi me olime teineteist ainult kaks korda elus näinud. See oli tema trump, mida ta minu vastu alati kasutas. Alguses väga edukalt, vahepeal blokkisin ma ta ära, kuid võtsin viimaks siiski bloki pealt näha. Ma oleks pidanud selle bloki juba siis peale jätma. Jah, ta suutis isegi mu sünna ära unustada, aga isegi see ei olnud minu jaoks veel piisav põhjus temaga mitte suhelda, kuigi mu ego oli siis juba täiesti nullilähedane. Endalegi uskumatult sain ma sellega hakkama siis, kui ta Eestis oli. Ma sain aru, et ta ongi üks pohhuist kõige suhtes ning ma lihtsalt ei saanud lasta sellel enam jätkuda. Nüüd ma ei mõtle ta peale enam ammu, viimati vist siis, kui mu baasis oli tema nimekaimu nimi, kes elas Ida-Virumaal, see oli millalgi veebruari lõpus vist. Tegelikult oli asi lihtsalt kättevõtmises. Eks ta mingil määral raske oli, aga ma ei valanud mitte ühtegi pisarat seda tehes… Samas kui Matu mu maha jättis, siis olin alguses ikka omadega päris läbi.

Minu egole mõjus ka see, et Matu mu maha jättis. Kuigi ma olin seda isegi kaalunud, aga mind ajas närvi see, et just tema tegi esimese sammu, mitte mina! Sest mina siiski lootsin, et asjad paranevad. Kui minu ego saab haavata, siis tahab ta sellele inimesele tagasi teha, kes mu ego jalge alla trampis. Kui Matuga lahku läksime ja msnis pärast seda rääkisime, ütlesin ma talle nii palju inetuid asju, mida ma üldse tõsiselt ei mõelnud. Hõõrusin talle isegi nina alla seda, et mina jõudsin 12-ndasse klassi, tema aga mitte, kuigi ta ema arvas, et just mina olen see, kes gümnaasiumist välja lendab. See viimane oli tõesti väga inetu tegu, sest ka mina olin väga tihti juuksekarva otsas, ma olin väljakukkumisele väga lähedal. Kuid ma lihtsalt pidin ütlema neid asju, sest ma tahtsin, et ta kannataks. Täpselt samamoodi nagu minagi. Kuigi ta kannataski täpselt samamoodi või isegi veel hullemini.

Mu ego on saanud hoope, aga samas on see ka palju paitada saanud. Tegelikult on see krdi nõme, et mu ego sõltub liiga palju meeste arvamusest. Kui mehed mind ihaldavad, on mu ego nii laes, et ma pean ennast kõikvõimsaks. See kõik võib aga valusalt kätte maksta. Võib-olla mingis mõttes Priidu näol maksiski. Terve suvi olin ma ju datinud erinevate meestega ning paljud neist saatsin kukele, teades, et mina olin neile väga hea mulje jätnud. Ning kõige haigem selle juures on see, et ma nautisin seda, et suutsin 32-aastase vanapapi enda järele jooksma panna, olles ise kõigest 18-aastane täiesti roheline neiu. Mind isegi ei huvitanud see, et ta jooksis mu järel ainult välimuse pärast, lootuses keppi saada, sest meil polnud mitte midagi ühist. Ma nautisin seda, kui machost Peeter Toomas mind pahaks tüdrukuks kutsus, sest ma lasin avalikult autosalongis keelel üle huulte minna ja tegin seda meelega, et ta seda märkaks! Ma nautisin seda, kui Nimeta Baaris Dmitri mind suudelda kogu aeg tahtis ja mina ainult vahel lasin tal ennast suudelda, mõnikord aga tõmbusin eemale ning tegin jälle oma keeleliigutusi üle huulte 😀 Ka tema ütles mulle, et ma olen üks krdi bad girl, ta isegi ütles, et pean ennast vist väga kavalaks tüdrukuks 😀 Haha. Mu ego tõusis, kui sain Tambetile valetada, kui valetasin füüsikust tüübile, et pean kodus olema. Mu ego tõusis nüüd selle Danieliga kohtudes ning mõistes, et tema oleks tahtnud minuga edasi suhelda, mina aga ei tahtnud. Mu ego tõusis, kui Ilmar enda arvates mind armukadedaks tegi, aga ma hakkasin selle peale ainult naerma! Ma mäletan, mis ta ütles: “Jaanika, ma seksisin ühe suvakaga, sest sa ei andnud ennast kätte. Tahtsin süütust kaotada, aga kuna sina oled hetkel veel nii pipar, siis pean sinuga ootama. Sind tahan ma oma tüdrukuks nii vaimselt kui füüsiliselt ja sa tead seda. Sa oled mulle nii meeletult kallis.” Haha. Ilmar oli mu suurim viga elus. Ta vist tõesti arvas, et korraldan talle mingi armukadedusstseeni, aga ma hakkasin ainult naerma.

Mu ego sai esimesena haavata juba Kristoga, kes ütles mulle, et meil pole midagi ühist, et mina ei jaga orienteerumisest midagi, tema aga luuletustest ja raamatutest mitte. Ta leidis, et kauaks ei saa välimuse põhjal kiindumine kesta. Tal oli selles mõttes õigus.

Samuti sai mu ego haavata Fernando tõttu. Kuigi ma teadsin, et ta ilmselt ei kirjuta mulle, siis ma ikkagi lootsin. Lootsin, lootsin, kuni lõpuks unustasin ega lootnud enam. Võib-olla sellepärast pidin ise ka Priiduga kogu suhtlemise katkestama, sest ma oleks hakanud jälle liigselt lootma. Lootma midagi, mida mitte kunagi ei tule.

Kuid mu ego pole lüüa saanud ainult meeste pärast. Kas või see viimane proovikirjand pani mu egole paraja põntsu, sest ma sain ühelt õpetajalt siiski ainult 50 punkti. See on saanud nii matse kui ka paitusi seoses kooliga. Up and down, up and down. Alati.

Point on aga selles, et egotsentrilisust on kõikjal. Ka kõige parem inimene maailmas on vahel egokas. Nii see lihtsalt on.

16.mai 2009

Kuid eile sain Ainiga kokku ning kogu see asi ajab mind veel rohkem segadusse. Käisime jalutamas ning lõpus amelesime muidugi autos. Seksuaalses vallas on kõik korras, no võib-olla on ainult see väike detail, et nii aeglaselt liikudes jõuaksime me seksini umbes aastal 2012… Aga isegi see ei häiri mind. Vahel ma lihtsalt ei saa Ainist aru. Ma ei saa temast aru ja kõik. Mind häirib näiteks see, et tal on ju nii suur maja ning oma tuba, telekas isegi oma toas, aga ta kutsub mind ainult siis enda juurde, kui vanemad on kas joonud või kodust üldse ära. Ma ütlesin talle, et kahju, et me koos ei saa Eurovisiooni vaadata. Ta ütles vaid vastu, et on jah kahju. Ning kuhu jäid minu oodatud sõnad: “Kle, saame ju küll, minu juures. Mul on ju oma toas telekas, nii et saaksime segamatult olla.” Ma ei tahakski tema vanematega tutvuda, vaid lihtsalt koos temaga olla. Kui minul oleks oma tuba ja natuke suurem elamine, siis ma küll kutsuksin ta enda juurde. Kuid mul ju pole neid võimalusi, sest Evelin ning vanemad on ju alati kodus… Ma oleksin nii väga tahtnud vihastada ja karjuda, kuid loomulikult ma ei teinud seda. See veel puuduks! Ning kõige hullem selle asja juures on see, et Ain ei ole mühakas, vaid ta lihtsalt ongi selline. See ajab mind nii närvi! Ega palju ei puudunud, kui ma oleksin öelnud, et võiks ju Eurovisiooni tema juures vaadata või kuidas… Vahel ma lihtsalt ei suuda… Miks sa üldse minuga lepitust otsisid, Ain? Ning miks mina ilma sinuta enam korralikult hakkama ei saa, kuigi koos sinuga on see ka valus, sest ma ei saa mitte kunagi näha sinu tõelist hinge. Ma ei tea tegelikku Aini. Ilmselt ei saa kunagi teadma ka. Arghhhhhhhhhhhhhhhh….

Lisaks sellele on veel see Liina asi. Ka see teeb haiget, oeh. Ma olen üldse viimasel ajal kuidagi liimist lahti olnud. Pean end tagasi korda saama. Ning võimalikult ruttu!

26.mai 2009

Saingi piletid kätte. Olen hullemalt šokis hetkel, nii palju teoseid tuleb üle korrata, mõned isegi täiesti uuesti läbi lugeda. Homme alustan. Panen kella tirisema. 

Kuid kirjutan piletid ka siia. Marjuska, kas sul oli rohkem või vähem pileteid? Mul on 17. Kas mõned kattusid ka minu omadega või olid enamasti erinevad? Kergemad/raskemad sinu meelest? Minu meelest on need keerulised, aga mina pole kunagi eriti kirjanduseinimene ka olnud, lihtsalt muud polnud võtta.

1.pilet
1) Antiikkirjanduse mõiste, olemus, põhilised liigid
2) Sophoklese “Kuningas Oidipus” ja Oidipuse kompleks (Por queeeeeeee??????)

2.pilet
1) Antiikteater
2) Camus “Katk”, “”Sisyphose müüt”

3.pilet
1) Keskaja kirjandus
4) Johann Wolfgang Goethe “Faust”( 1.osa)

4.pilet
1) Renessansiaegsed sotsiaalsed ja kirjanduslikud muutumised Euroopas
2) Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus”, 1 osa.

5. pilet
1) Klassitsismi kaanonid(mis need veel on :S) kirjanduses ja mõtlemises
2) A.H. Tammsaare “Tõde ja õigus”, 1.osa, kesksed tegelased

6.pilet
1) Valgustuslik liikumine Euroopas ja selle tagajärjed
2) Eduard Vilde “Mäeküla piimamees”, karakterite analüüs

7.pilet
1) Sentimentaalne ja romantiline kirjandusvool Euroopas
2) Bulgakovi “Meister ja Margarita” – Moskva ja Woland(Por queeeeeee?????????)

8.pilet
1) Realistliku kirjanduse traditsioonid Euroopas ja Eestis
2) Jaan Kross “Keisri hull”

9.pilet
1) Eksistentsialism kirjanduses 20.sajandil
2) William Shakespeare’i “Hamlet” -vaimu ja võimu probleemid

10.pilet
1) Modernism kirjanduses
2) E. M. Remarque’i “Läänerindel muutuseta”(Jess, vähemalt midagi head :))

11.pilet
1) Postmodernism kui mõttelaad
2) H. de Balzaci “Isa Goriot”

12.pilet
1) Eesti pagulaskirjandus(Oh, Laabani kohta isegi powerpoint mul ju tehtud :D)
2) J. D. Salinger “Kuristik rukkis” ja novellid, zen-budistlikud jooned

13.pilet
1) Naise rolli kujunemine maailmakirjanduses
2) F. Kafka “Protsess”

14.pilet
1) Postmodernism eesti kirjanduses
2) F.Tuglase “Suveöö armastus” kui novelli musternäidis

15.pilet
1) Sõjateema 20. sajandi kirjanduses
2) Piibel ja selle tõlkimine eesti keelde

16.pilet
1) Ekspressionism eesti kirjanduses
2) Dante Alighieri “Jumalik komöödia”

17.pilet
1) Rühmitused eesti kirjanduses
2) Vabalt valitud kirjandusteose intertekstuaalne analüüs

Uhh, minu jaoks on need küll rasked :S

Tööl sain kaks tellimust. Homme vist siis kogu kambaga Polina juurde. Mapp ja müügiaruanne jäävadki Carmeni kontorisse, aga kirjutasin endale igaks juhuks summa üles, mis ma siiamaani teeninud olen. Kogu aeg olen ikka kontrollinud ka, et tunnid klapiksid. Siiamaani on klappinud ka. Ma loodan ainult, et keegi meie revolutsiooni takistama ei hakka… või siis viimasel hetkel ümber ei otsusta. Mu isa nimetas seda töötajate revolutsiooniks 😀 Kui keegi peaks ümber mõtlema, pole sellest mingit kasu. Paarist töötajast neil pole sooja ega külma. Kuigi usun, et sõda läheb nagunii lahti.

Ma isegi ei tea, kust otsast ma nende piletitega alustama peaksin. Vist algusest. Täna võtsin raamatukogust 11 raamatut ka. Kõiki muidugi läbi ei jõuaks. Ma olen ikka selline lammas, et lugemiskontrollid olen kõik minema visanud või ära kaotanud :S Vihikud on õnneks alles, aga paljud asjad tuleb ilmselt internetist otsida, mõnedest poleks ma nagu eladeski kuulnud :S

Eile oli Sonya Smithi sünnipäev! Ma ei teadnudki, et tal 25 mai sünna on, alles eile Nädalast avastasin 😀 Kui ma õigesti mäletan, siis sai ta 38… või ka 39.

17.juuni 2009

Bussijuhid ei streikinudki, sain ikkagi bussiga. Streik oli hommikul kella 11.00ni ainult. Kuid tööst rääkides… sain eile küll kaks tellimust, aga Kristel oli Carmenile öelnud, et kui ma ei tõsta oma protsenti nädala lõpuks 50ni, siis on suht jokk… “Ravimtaimede” raamatut saingi kaks tellimust. Kuid vallandada ma ennast ei lase, lähen ise pigem ära! Mu protsent on hetkel 25, vaevalt, et ma selle nüüd 50neks saan, isegi 40 on ebatõenäoline. Täiesti uskumatu, et kuigi ma olen nii pikalt seal töötanud, siis on nad valmis mulle ust näitama. Kui inimene enam mingi hetk ei müü, ongi kõik. Ma läheksin ju hea meelega minema, kui mul oleks kuhugi minna!!!! Oeh :S

Eile kadus mul kell 12.00 internet ära. Maarja helistas mulle 12.20 ja ütles, et talle tuli meil, et andmed on muutunud riigi koduleheküljel, et kirjandi tulemus on teada. Kui ta sinna leheküljele sisse logis, polnud muutust toiminud. Meil mõlemal olid närvid läbi, sest mul polnud sõnumit tulnud, tal ei näidanud internet, et kirjand oleks sisse kantud. Maarja polnud endale sõnumit tellinud, õnneks mina olin, muidu ma polekski interneti saanud ehk närvid oleks veel rohkem läbi olnud. Kui sõnum siis umbes kell 12.45 tulin, ei julgenud ma seda üldse avada. Ning kui lõpuks tulemust nägin, hakkasin õnnest karjuma! Sain 79 punkti 🙂 Ma ise kahtlesin, kas ma üldse läbi saan. Just enne sõnumi tulemist lugesin ma uuesti enda kirjandit ja taipasin, kui see nõme see ikka on. Kõige paremini läks Helenil, ta sai 90 punkti, Annika sai 84 punkti, mina sain 79 punkti, Anne-Mai 78 punkti(ta oli nii pettunud, sest tavaliselt on ta ikka üle 90ne kirjutanud, alati. Kuigi ma ise temaga rääkida ei saanudki, siis ma juba aiman, mis tunne see olla võib), Mirell sai 72 punkti, Keijo sai 63 punkti(ta oli nii rahul, sest tavaliselt kirjutas ta Heinmaaga ikka alla 20ne, vahel harva sai temalt isegi 30 punkti), Liina sai 56 punkti ja ta oli nii pettunud, Maarja sai 50-60 punkti, ta ei ütle kunagi oma täpset tulemust, sest ei taha nii-öelda statistikatabelisse saada 😀 Muide, Annikal vedas meeletult, sest ta sai inka 80 punkti ja kirjandi 84 punkti ning prantsuse keele tasuta kohale peab kahe eksami keskmine olema 82. Muidugi on veel test ka, aga jah. Tal tulebki kahe eksami keskmine täpselt 82.

Helen oli muidugi sillas, tal oligi nii kõrget tulemust vaja, et ajakirjanduse tasuta kohale kandideerida. Muidugi on veel akadeemiline test ja vestlus, nii et selles mõttes pole veel miski kindel, aga punktidega on tal hästi läinud.

Ma ise olen uskumatult rahul, kuigi piinama jääb see üks punkt 😀 79 ja 80 vahel on vaid üks punkt, aga numbrivahe oleks nagu mäekõrgune 😀 Aga see selleks 😀 Minu rekord Heinmaaga oli 78 punkti ja nüüd ma ületasin selle ühe punktiga 😀 Kusjuures, Maarja on vist special, sest tema saab internetis eksamitele klikkides näha, mitu punkti ta teatud osa eest sai, mina, Helen, Olari, Annika, Liina ja teised ei saa seda teha. Mul lööb lihtsalt palun oota ja siis ei tee mitte midagi. Ma ei saa aru :S Ma nii tahaksin näha, et palju ma ühiskonnas arutluse eest sain ja palju ma kirjandis teatud osade eest sain. Inka mind eriti ei huvita. Inka läks küll halvasti, aga samas, ma olen uskumatult rahul oma eksamitulemustega. Arvestades seda, et ma nendeks eriti ei õppinud(ühiskonda hakkasin rohkem õppima alles viimasel päeval). Kui ma oleksin inkaga ka rohkem vaeva näinud, ülesandeid teinud, oleks tulemus parem olnud. Ma ei taha küll niimoodi öelda, aga mind on alati peetud Helinast ja Evelinist vähem arukamaks, eriti Helinast. Kuid eksamitulemused näitasid teisiti. Nende ajal pandi kirjandi eest punkte kümnepallisüsteemis ja Helina sai 6, Evelin 7, minu praegune 79 annaks kokku 8 😀

Maarja rääkis mulle, et tal on meeletu hirm tuleviku ees, sest mitte kuhugi ei saa sisse. Mina kusjuures isegi ei tea, kas ma saaksin kuhugi tasuta kohale, aga mind see eriti ei huvita ka hetkel. Kuigi huvi pärast võiks ju vaadata… Ma ei ütle, et see mind järgmisel aastal ei huvita. Vahepeal võib palju muutuda. Sest isegi kui ma peaksin Mehhikosse saama, siis aasta pärast pean ma oma eluga ju siiski midagi ette võtma. Ning kui ma ei saa Mehhikosse, siis ka muidugi. Siis on isegi kauem aega mõelda. Maarja plaanib eksamid järgmisel aastal uuesti teha. Kui ma üldse mõtleks millegi ümbertegemisele, siis ainult inka, sest ma küll ei hakkaks oma ühiskonna ja kirjandiga riskima, võiksin uuel aastal veel vähem saada. Kui ma oleksin alla 50ne saanud kirjandi ja Mehhiko lendaks vastu taevast, siis ma teeksin kirjandi aprillis uuesti.

Keijol on väga hästi eksamid läinud, ta tegi geograafia uuesti sel aastal, sai varasema 56 asemel 72 punkti, kirjandi sai 63, ühiskonna 79 ja inka 80, ajalugu läks tal kõige kehvemini, sai 57 punkti, ta ise lootis ajaloost rohkemat. Aga ma oleksin ajaloos kaks punkti saanud 😀 Maarja sai ka ajaloo umbes sama palju nagu Keijo vist, vbl natuke rohkem. Liina sai füüsika 61, mis on küll väga hea, ta ise kartis ka, et ei pruugi läbi saada. Sel aastal tulid need tulemused kõik palju varem.

Me pidime täna emaga kingi ostma minema, aga ei läinudki, sest tal ei tulnud puhkuseraha peale. Läheme siis ilmselt homme. Homme pean kooli õpikud ära viima, täna viin raamatukokku ülejäänud raamatud ära.

Kuid ma arvan, et Müügipartneriga on suht kõik. Vallandada ma ennast ei lase, lähen pigem enne ära. Ma vaatan, kuidas täna asjad kujunema hakkavad.

17.juuni 2009

Kõigpealt mainin ära selle, et Müügipartneriga on nüüd kõik. Ei, mind ei vallandatud, tulin ise ära. Sain täna ühe ja mind poleks veel vallandatud, aga ma lihtsalt ei suutnud. Kirjutasin lahkumisavalduse, sest tundsin, et kui pean seal veel natuke olema, annan otsad. Pealegi oleks nagunii mind võib-olla varsti vallandatud. Eks ma tunnen süüd ka, et nii raskel ajal tööst loobusin, aga ma lihtsalt mandusin seal, ma ei suutnud enam… Carmen veel küsis, et kas ma ikka olen täiesti kindel, ma ütlesin, et olen. Vanematele ma valetasin, ütlesin, et mind oleks nagunii kohe vallandatud, kui ma poleks ise ära tulnud, see viimane pole aga päris tõsi. Ma lihtsalt pidin valetama, olen oma elus viimased 1,5 aastat töötanud ja tüdimus pole päris õige põhjus ära tulemiseks. Ma tean, et ilmselt oleksin pidanud jääma, aga ma ei saanud. See töö tappis mind juba sisemiselt, ma ei suutnud, läksin iga päev sellise vastikusega tööle, et seda ei anna lihtsalt kirjeldada…

Teine asi on see, et ilmselt pean laupäeval juuksurist loobuma, sest rahadega on kitsas käes, kingi on mul ju ometi vaja ja Müügipartneri palk ei tule nii ruttu ju. Muidu võiks ju lihtsalt lahtiste juustega minna, aga mu kleit on suhteliselt pidulik. See juuksurist loobumine pole veel päris kindel, aga ilmselt saab see niimoodi olema. Üheksandas sain ma isegi jumestuse, nüüd ei saa isegi juuksurit. 

Kuid ma sain nüüd lõpuks osade kaupa vaadata oma eksamitulemusi, olin seda valest kohast teinud, tegin seda riigi koduleheküljelt, aga pidi tegema x-tee päringuga 😀 Ning ainult Maarja oli seda õigesti teinud 😀 Nüüd avastasin ka selle vea 😀

Kirjandi tulemus:

Hindamiskriteerium Maksimumpunktid Tulemus
Vorm/ülesehitus 5 / 3
Sõnavara/stiil 15 / 13.5
Õigekiri 35 / 35
Sisu 45 / 27

Ma pole eladeski Heinmaaga grammatika eest saanud maksimumi… Samas olen Heinmaaga alati saanud sisu eest vähemalt 36 punkti… Ma ise arvasin, et mul läks grammatikast seitse punkti ning uskusin, et sisust läks vähem maha. Kuid jah, ega see sisu just eriti tugev tõesti polnud…

Inglise keel:

Osa nr Osa nimetus Maksimumpunktid Osatulemus
1 Kirjutamine 20 / 13
2 Kuulamine 20 / 11.875
3 Lugemine 20 / 11.5
4 Keelestruktuurid 20 / 11.5
5 Suuline osa 20 / 18

Ühiskonnaõpetus:

Osa nr Osa nimetus Maksimumpunktid Osatulemus
Ülesanded 80 / 67
1 Arutlus 20 / 10.5

Ma aimasingi, et arutlusega panin suht puusse, sest see oli teemast ikka väga mööda… Ma pole kunagi osanud ühiskonna arutlusi eriti kirjutada. Jekimoviga sain ka need alati 10ne punkti ringis…

Kuid uus eluetapp on algamas. Ilma gümnaasiumita ja ilma Müügipartnerita. Selle viimase üle olen ma kõvasti õnnelikum, sest ausalt öeldes hakkan kooli igatsema, neid tunde, neid inimesi… Oeh jah…

 

Vot nii palju siis hetkel nendest postitustest 😀 Omg, see on maailma kõige pikem postitus, sest sõnade arvuks näitab 20018. Ei tea, kas keegi selle üldse läbi jõuab lugeda? 😀 Aga selline oli mu elu siis kümme aastat tagasi! Süda oli alati mingi tüübi pärast murtud. Või siis kooli või töö pärast.