Mis siis vahepeal toimunud on? / Uus energia, ole sa tänatud! / Süüdistused enda suunas

Ongi kohe 2020 läbi! Aasta, mille tahaks lihtsalt mälust ära kustutada, aga loota võib, et 2021 nii masendav ei tule. Hetkel käib operatsioon E rinnast vabaks, mida ma olen nii palju kordi juba alustanud, aga alati alla andnud. Olen nibud kinni kleepinud, et E ei saaks rinda ja sada muud trikki teinud, aga lõpuks võtsin appi sinepi! Ja siiani on see aidanud – ma pole juba 30 tundi rinda andnud ja nii kaugele pole ma varem jõudnud. Nimelt olengi sinepit nibudele määrinud ja E on kohe minema jooksnud, kui seda lõhna on tundnud. Eile öösel oleksin peaaegu alla andnud, kui E enam ei rahunenud, kui üles ärkas korraks, aga pidasin siiski õnneks vastu. Hetkel olen juba nii kaugele jõudnud ja ma ei tohi enam alla anda, siis oleks kogu senine edumaa jälle vastu pükse lennanud. See rinnapiima välja pigistamine on veidike tüütu, aga saab hakkama. E on täna mitmeid kordi rinda nuruma tulnud, paaril korral aitas juba Põltsamaa sinepituubi näitamisest (ilmselt mäletas eilset kogemust), aga oli ka kordi, kus pidin jälle sinepit rindadele määrima. Nii et kes hädas on, siis proovige sinepit rindadele määrida – mul on mitu tuttavat niimoodi lapse rinnast võõrutanud. Mina kasutan seda mahedat sinepit, aga olin valmis ka kange peale üle minema, kui see poleks toiminud. Mu õde väiksena vilistas igasugusele sinepile – ja imes lutti edasi. Tal siis kasutati seda nippi luti puhul, et teda võõrutada. Nii et iga lapse puhul ilmselt ei toimi, aga mina pean nüüd kindlaks endale jääma – pool maad on ehk juba käidud. Ma olin varem ka sellest võimalusest kuulnud, aga mõtlesin, et ehk saab ilma hakkama. Tundub, et ei saanud. Nii et otsustasin viimaks, et tuleb lõpuks see meie vanaemade nipp ära proovida, sest kaotada pole ju enam midagi, sest nii palju ebaõnnestumist/murdumist on nagunii juba läbi elatud… Hullemaks ju asi enam minna ei saa, nii et tuli ainult proovida ja vaadata, mis saama hakkab.

Mis siis veel vahepeal toimunud on? Mul oli töökaaslastega virtuaalne jõulupidu Zoomis – nii tore oli neid üle pika aja näha – kas või ainult netis. Ilmselgelt oleks tavaline jõulupidu palju parem olnud, aga hetkel on elu selline – nii et peab sellega leppima. Siis sain ma 23.detsembril aasta vanemaks ja olen juba 31! Sünnipäeva ma ei pidanud, ainult sõbranna käis külas. Jõulud olime Hendriku vanemate juures ja nüüd olemegi vaikselt kodus tiksunud, Hendriku puhkus saab pühapäeval läbi, mis tähendab, et kõik läheb vanasse rütmi tagasi. See on super, et Lõuna-Eesti muutus talve võlumaaks, mis tähendas ka E-le esimest kelgutamist 🙂

Need aasta viimased nädalad on selles mõttes ülihead olnud, et mul on kuidagi rohkem energiat jälle, rohkem jaksu. Just vaimses mõttes siis. Kogu see aasta on olnud täis nii palju närvitsemist, endas kahtlemist, ebaõnnestumist, et ma ausalt ei mäleta, kas mul iial varem nii idiootset aastat üldse oleks olnud. Mis on kurb, sest üsna värske emana peaksin ma seda aega ju nautima, aga kogu see magamatus, mis veebruaris algas ja novembri lõpuni täie rauaga kestis, ajas mind nii turri, kui üldse võimalik oli. Ma süüdistasin ennast, kui teised värsked emad mainisid, et ka neil on samad mured, kuid see ei häiri neid, sest nad teavad, et see on ainult periood. Või et nad pole sugugi väsinud. Mina ju teadsin seda ise ka, aga miks mina kõike mängleva kergusega võtta ei suutnud? Miks mina olin väsinud, kuigi Hendrik on alati superhea mees olnud ja seda muret, et ma peaksin suurema osaga ise tegelema, pole mul iial olnud. Olen alati oma aega saanud, vägagi palju, aga väsinud olin ikka.

Ma olen alati olnud pigem selline ladna suhtumisega naine – mul ei olnud varem kombeks end milleski süüdistada. No ma teadsin, et ma pole täiuslik, aga keegi meist pole seda, kaugel sellest. Emaks saamine on väga karmilt seda suhtumist muutunud ja Jaanika, kes teadis varem alati, kuidas elada chillilt ja olla see ehe Jaanika oma kõige tavapärasemas olekus, hakkas vaikselt kaduma minema. Tulid kahtlused ja ebakindlused, mis on mind varemgi külastanud, aga pigem vähe. Emana oli kõik nii teistmood – ainult kahtlused ja hirmud mul sees olidki…

Alles nüüd hakkan ma vaikselt tagasi sinna jõudma, kus kõik ei ajagi mind närvi; kus ma saan aru, et inimesed ongi erinevad – seda ka lapsekasvatamise puhul. Ma ei saa ega peagi endalt eeldama, et mind väsitavad või siis ei väsita samad asjad, mis teisi emasid. Mina ei ole nemad ja nemad ei ole mina. Kui ma alles emaks olin saanud, siis olin ma üsna veendunud, et selliste muredega ei hakka mina küll rinda pistma, sest see lihtsalt pole mu loomuses. Senikaua ei hakanudki, kui mul oli ideaalselt magav beebi, aga kui see muutus, siis muutusin ka mina. Pahuraks, närvihaigeks ja mossis naiseks, keda oli väga raske rõõmustada – kui mitte lausa võimatu. Mul oli kurb ennast sellisena näha ja Hendrikul ka, aga ma ei osanud seda muuta.

Nüüd lõpuks hakkan ma vaikselt tundma, et see kõik on möödanik ja oskan ka emadust rohkem nautida. Ja see tunne on tegelikult imeline. Muidugi kahtlen ma endiselt vahel, aga ma ei alusta päeva mõttega, et olen kõik pekki keeranud; et ma pole piisavalt hea ema, sest ma lihtsalt ei jaksa seda olla. Ma arvan, et see magamatus oli vaid osa sellest, mis võimendas oluliselt erinevaid negatiivseid emotsioone ning kõik tunduski palju hullemana. Ning jah – 2020, sa sakkisid, aga samas õppisin ma ennast tundma hoopis uue nurga alt. Seda nii emana kui ka abikaasana.

Ma olin siiani harjunud olema minu ja Hendriku abielus see rõõmsameelsem ja energilisem, sest Hendriku depressioon lihtsalt nõudis seda minult – mõlemad ei saa augus olla. Pealegi pole mul varem sellist tunnet olnudki, mida ma nüüd kogesin. Sel aastal, kui ma ise olin üpris madalseisus, oli Hendrik see, kes mind jalule aitas. Väga palju kordi see ei õnnestunud, sest mind ei huvitanud mitte miski, aga ta ei lakanud üritamast. Ja selle eest olen ma ülitänulik. Hendrik hakkas ise ka hiljuti uuesti antidepressante võtma, sest kuigi ta oli mõned aastad ilma hakkama saanud, siis nüüd tekkis nende järele jälle vajadus. Ja mina olen igati poolt, et ajukeemia korda saamiseks tuleb neid vajadusel võtta.

Et jah – selline aasta siis. Palju kahtlemist ja ebakindlust, aga vaikselt hakkab enesetunne aina rohkem ülesmäge minema 🙂 Teile head vana-aasta lõppu ja edukat uut aastat, sest see tuleb kindlasti parem!

6 kommentaari “Mis siis vahepeal toimunud on? / Uus energia, ole sa tänatud! / Süüdistused enda suunas

  1. Kui ma oma kolme lapse esimesed eluaastad kõrvuti sean ja neid võrdlen, siis…. Teise ja kolmanda lapse beebiaega ma tõesti nautisin. Selleks ajaks oli mul olnud piidsavalt kogemusi, aega ja võimalust, et emarolli sisse elada ja selles juba ka mingit vilumust ja ettekujutust omada. Mul oli tekkinud minapilt endast kui emast. Oskasin seada omale reaalseid ootusi lapsevanemaks olemises ja lastekasvatamises üldse. Iga järgneva lapsega on see aeg olnud väga palju lihtsam, ilusam, meeldejäävam ja nauditavam. Kui ma aga meenutan esimese lapse beebiaega, siis.. selle koha pealt on mul suht tühimik. Hästi ei mäleta sellest midagi. Pildid ka nagu väga paljut ei elusta, et mismoodi ma sellest ajast läbi tulin, mis tunnete ja elamustega. Kuid kui end analüüsin, siis taipan, et see oli lihtsalt kohati talumatult suurte muutuste aeg. Kõik uuendused mõjuvad alguses ebamugavalt, sest mugavustsoonist tuleb välja astuda. Ma ei osanud olla ema kohe, kui beebi sündis. iseig pool aastat hiljem mitte. Ja isegi aasta hiljem ei olnud seda õiget tunnet veel… See päris õige ja hea tunne tekkis, kui laps oli 1,5….2 aasta vahel. Ja siis sündis teine ja kõik oli nagu päris. Kuid kogu teekond ise oli konarlik ja mitte nauditav. Esimese lapsega see magamatuse talumine oligi raske, sest polnud elus mitte iial nii väsinud olnud. Teiste laste lisandumisega oli seda kõike juba palju lihtsam tlauda ning tagantjärgi muidugi heietan, et oh, mis ühe lapsega küll viga oli, et siis kõik raske tundus. See tunne polnud esmakordse emana üldse mitte vale, sest oligi raske tolles hetkes. Kahju on aind natuke. Oleks ka ju tahtnud teisiti suuta ja osata.. Kergelt võtta asju… A nojah.. Mis sest oleksistki enam. Mu pika jutu mõte on see, et sa ei pea tundma süümekaid ega tundma läbikukkumist vms. Kasvamine on raske lastele, aga ka lapsevanematele. See päev tuleb, mil sa tunned end emarollis imeliselt 🙂 (kui see juba tulnud pole).
    Head uut aastat teie perele! Edukaid ettevõtmisi, rõõmsaid hetki, toredaid mälestusi, esadiviivaid ideid, armastust ja hoolimist!

    • Aitäh, Pille! Sulle ka ilusat uut aastat! 🙂

      Jah, ma täiesti kujutan ette, et esimese lapsega võibki kõige keerulisem olla, sest kogu olukord on uus, teistega on juba mingi kogemus olemas. Eks ma ajapikku ka vast harjun rohkem. Positiivne on see, et juba kolm päeva pole imetanud ja tundub, et võõrutamine läheb edukalt. Lihtsalt need rasked rinnad on nii ebamugavad, aga neid tuleks ainult nii palju kui vajalik ja nii vähe, kui võimalik pigistada, sest kui seda rohkem teha, siis saab keha jälle reaktsiooni, et on rohkem toota vaja.

      • Aitäh!:) Uuel aastal lasub niiii palju lootusi paremateks aegadeks…

        Imetamisest jäigi üldse rääkimata. Sa oled nii tubli, et pakkusid lapsele nii pikalt rinnapiima! Kuigi sa ise seda teekonda päriselt nii ette ei kujutanud ja sellest rõõmu ka väga ei tundnud, siis mõtle nii, et lapse jaoks oli see vajalik ja hea. Ning et sa juba 3 päeva pole imetanud, on seejuures suur saavutus 🙂 Hinnanguid ei jaga, sest igaüks lähtub ise oma sisetundest ja otsustest. Tore, et lõpuks mingilgi nipil efekti oli. Imetamise lõpu vaevustest ei tea ma suurt midagi. Aga inimese keha on ju tark. Juba õige pea saab ta aru, et piima pole vaja enam nii palju või üldse enam toota.Sul see vb vaevalisem, kuna E sõi vist suht sageli ööpäevas? Mul kõik lapsed tasapisi ise vähendanud kuni on jäänud üksainuke söögikord. Seda on olnud lihtne ära jätta, kuna nagunii rindades enam väga palju piima polnud..
        Loodetavasti E harjub ja kohaneb ka muudatustega ja juba varsti sul igas mtõtes kergem. No et ei käi enam küsimas ja piimakogus ka kahaneb:) Millal sa teda lasteaeda oled muidu mõelnud panna? Niisama tunnen hubvi. Mul omal E-ga suht samavanune laps. Kohati tundub, et ei suuda enam teda kodus ära lõbustada ja talle asjalikku tegevust pakkuda. Vennad lasteaias on, siis jaurab ja nutab neid taga. Üldse nagu tahaks juba suhelda ja ka rohkem igal pool käia, olla.. Aga vaatan teda, siis tundub ikka nii pisike veeel.. Korra mõtlesin juba, et äkki panen uuest aastast, kuid samas… sügis ka teab mis kaugel pole. Ilmsel tviimane laps ka mul. Naudin veel seda koos kodusolemist. Ainult et puhata tahaks vägaväga… sellest 5-aastat kestnud lapsehoolduspuhkusest 😀 😀 😀

      • No E on muidu järjekorras märtsist, aga siis ilmselt veel ei lähe. Sügisest ehk? Vajadusel vbl natuke varem, aga suvel on selles mõttes nõme aeg, et rühmad lükatakse kokku. Et harjutada võib varem, aga siis kohe tööle ei plaani minna. Muidu ehk oleks isegi kauem kodus, aga rahaliselt ei vea väga välja. Mingit moodi veaks, aga ma olen ikka nii harjunud, et mul on oma sissetulek ka, mis ei ole ainult 100 eurot kuus (nagu lapsetoetused siis kokku oleks). Eks peab vaatama jah. Kui poole kohaga tööle minna ja Hendriku töögraafikuga klapitada, siis ta väga palju lasteaias ilmselt käima ei peakski. Koroona tõttu on meil nagunii kodukontorit suht palju, aga eks näis, mis olukord siis juba selle teemaga on. Mulle endale tundub ka E nii väike lasteaia jaoks ja pigem teda veel esimesel võimalusel sinna ei paneks. Peab veel mõtlema ja vaatama.

        Kusjuures jah – mul on rinnad endiselt suhteliselt rasked, kuna tootlus oli enne suur, sest E rippus praktiliselt seal otsas kogu aeg. 3.5 päeva on möödunud ja ikka tuleb palju piima. Olen nii palju pigistanud, et sellest pakitsustundest lahti saada. Peabki vaatama, et nüüd põletikku ei tuleks, aga samas palju ei tohi ka pigistada, sest muidu saab keha jälle signaali, et on vaja edasi toota. Nii et selline omapärane olukord ikka 😀

        Nii tubli, et viis aastat lastega kodus oled olnud! Sellisel juhul on ka täiesti arusaadav see suhtlemisteema ja tööle naasmise elevus. Mul endalgi on seda natuke, just see sotsiaalne pool tekitab igatsust küll. Kuigi kodukontoris on seda jälle vähem, aga midagi ehk ikka. Ja no suvel-sügisel ehk on asjad juba muutunud ka.

  2. Mul on hea meel, et sa oled uue energia leidnud 🙂 Annab mulle ka lootust (mul siin üks alla-aastane veel kodus toimetamas, ka esimene laps). Kusjuures see Pille kommentaar kõnetas ja natuke ka nukralt torkas. Just see, et tegelikult ma mõistusega saan ju aru, et on imeline aeg ja peaks nautima ja… alles nüüd, kus laps varsti aastaseks saama hakkab, tuleb tasapisi selline mõnusam tunne. Need esimesed kuud läksid nagu udu sees. Korduvalt olen sinu blogi lugedes mõelnud, et peaks ka mingi blogilaadse asja tegema ja hakkama kirja panema emotsioone ja mõtteid jne. Et pärast vähemalt oleks vaadata kusagilt. Sest vahepeal kaovad nädalad ja kuud niimoodi, et ei saagi aru, kuidas pisikesest beebist on väike inimene saanud. See väsimus ja iga päev uued väljakutsed….ja aegajalt külastav tunne, et “nüüüüüüd ma olen küll midagi totaalselt pekki keeranud kindlasti lapsekasvatuses.”

    Lasteaiast rääkides, siis meil ikka plaanis esimesel võimalusel lasteaeda panna. Mitte täiskoormusega, aga just et see lasteaiakoht saada ja siis poole päeva kaupa vms harjutama hakata. Et ei peaks ühel hetkel niimoodi hoobilt täiskoormusega hakkama käima, vaid just tasa ja targu harjutaks jupphaaval. Juba praegu vaatan, et meil on tohutult aktiivne maailmaavastaja kodus, ilmselt 1,5 aastasena hakkab tal kodus igav ka juba.
    Igaks juhuks olgu öeldud, et ma mitte mingil juhul ei mõista hukka kellegi otsust last pikemalt kodus hoida 🙂 Iga vanem näeb ja tunneb ju oma last kõige paremini ja teeb enda ja oma lapse jaoks õige valiku. Minu mõtted siis hetkel oma last vaadates sellised.

    • Muhv, meil ka veel sõltub, millal me E lasteaeda paneme. Mina tunnen just vastupidi, et aasta ja kuuekuuselt on ta veel liiga väike. Aga olen absoluutselt nõus sellega, et iga pere teeb ise otsused selles mõttes – just nii, mis paremini sobib 🙂

      Mina hakkan lõpuks end normaalselt tundma ka rindade pakitsuse mõttes – nädal on möödas imetamise lõpetamisest. Nüüd on juba natuke kergem olla, aga üks-kaks korda päevas pigistan, pigem üks. Et see on üpris pikk protsess, kui varem olid tihe imetaja.

      Vot jah – mul oli ka sama teema, et tundsin süümekaid, et ei nautinud seda aega nii palju, kui oleksin tahtnud. Hetkel on juba parem, aga ei saa öelda, et ma endiselt 100 protsenti naudiks. Ei teagi, kas selline asi on üldse emaduse puhul võimalik, aga kõvasti parem on olla küll 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s