2020, sa ei ole olnud just parim aasta…

Aasta 2020 ei ole olnud just parimate killast. Samas ei tohiks ma otseselt millegi üle kurta, sest koroonat pole õnneks veel keegi meie lähikonnas saanud. Ka töökaotus pole meid puudutanud ja isegi kodukontorit ei pidanud ma lapse kõrvalt tegema, sest ma olen ju nagunii vanemapuhkusel ja E veel lasteaias ei käi. Et selles mõttes on kõik hästi olnud ja ma olen tänulik nende asjade suhtes, sest alati saaks palju hullemini olla. Küll aga ma leian, et pettunud võib ikka olla, et see aasta selliseks kujunes. Ma ei saa süüd tunda sellepärast, et kellelgi on veel hullem, sest see on ju alati niimoodi – iga olukorra puhul.

2019 oli nii minu aasta. Kõik sujus nii lepase reega ja nii palju olulisi asju juhtus, et tundus, et elu on täielik lill. E magas esimesed pool aastat nagu musterlaps ja oli nõus ka teiste hoidmisega – tundus, et siit saab aina ülesmäge minna. Kuskil veebruaris 2020 hakkas E aga järsku aina rohkem ärkama, mis alguses ei tundunud üldse keeruline, sest uskusin, et see kõik lõpeb sama kiiresti, kui see algas. Aga see ei lõppenud – beebist, kes muidu ärkas öösel üks-kaks korda, sai laps, kes ärkas 8-10-12 korda.

See oli ülimalt keeruline aeg, sest ma polnud üldse arvestanud sellega, et kui laps juba pooleaastane on, siis võib selline pauk luuavarrest tulla. Kui teised E-ga sama vanad lapsed hakkasid just siis paremini magama, kes enne meeletult palju ärkasid, siis E oleks nagu tagurpidikäigu sisse pannud. Olin omadega üpris zombi ja sain aru, et uni on nii oluline, vähemalt minu jaoks küll. Igasugused nõuanded, mis ma sain, et laps paremini magaks, olid küll igati kasulikud, aga lõppkokkuvõttes meie olukorras üpris mõttetud, sest E suurenenud adenoid ei lasknud tal lihtsalt magada (ehk hakkas see tal siis kuskil pooleaastaselt endast märku andma, kui varem seda muret ei olnud?). Nüüd pärast adenoidi eemaldamist on E täpselt selline nagu enne oppi – ärkab 1-2 korda öö jooksul, vahel lausa üldse mitte. Et meie elu muutis E adenoidi eemaldamine kardinaalselt ja ma olen õnnelik, et see tehtud sai.

Ka imetamise teekond on minu jaoks olnud keerulisem, kui ma alguses eeldasin. Jällegi tuli hoop hoopis teisest otsast, kui ma raseduse ajal oleksin kartnud. Nimelt ma olin täiesti valmis selleks, et imetamine on valus, keeruline, on vaja imetamisnõustaja poole pööruda jne, et imetamisvõte üldse käppa saada, aga midagi sellist ei olnud. Kõik sujus loomulikult ja probleemivabalt, mille üle ma olen tänulik, sest ka seda ei tohi iseenesestmõistevalt võtta. Muidugi olin ma kuulnud, et imetamisest võõrutamine võib raske tulevikus olla, aga et see selline taak saab olema – seda ma tõesti ei osanud ette näha. Kui ma oleksin seda teadnud, siis oleksin E-le kohe alguses rohkem lutti surunud, millest võõrutamine on ka kindlasti keeruline, aga vähemalt pole siis inimlutiks olemise faktorit mängus. Kui hetkel on E öisel ajal suht rinnavaba (mida ta siis sugugi ei olnud, kui tal veel adenoid oli…siis ta ainult rinna otsas rippuski, sest ilmselt oli see ainus lohutus, mis tal natukenegi paremini magada lasi), siis päeval on ta sellest vägagi kaugel. Ma olen lihtsalt alla andnud, ma ei jõua teda võõrutada. Ta lihtsalt tuleb ja tõstab pluusi üles ning kui rinda ei saa, siis hakkab maurama. Jah, vahel aitab tähelepanu mujale juhtimine või mõne snäkiga meelitamine, aga see on ka ainult sekundiks. Ta võib olla kurguni täis end söönud ja kriipsutab suud iga toidu peale, sest enam ei mahu, aga rinnapiim mahub alati. Nagu täiskasvanutel on jäätise jaoks alati ruumi 😀

Kui vahepeal olin ma jõudnud juba imetamist vihkama hakata, siis nüüd mu tunded enam nii negatiivsed ei ole, sest ma saan öösel magada ja päevasel ajal see nii palju mind ei häiri. Ma ei saa sugugi väita, et ma imetamist naudiksin, seda nautisin ma viimati ehk siis, kui E oli pooleaastane, aga ma ei vihka ka seda enam õnneks. See tekitab lihtsalt üldist tülpimust, mida kogu see aasta on tekitanud. Minu ideaal oli imetada kuni aastani, aga neli kuud hiljem olen ma endiselt veel sellel teekonnal. Ma ei vihka seda, aga mingit erilist head tunnet see minus ka ei tekita. Ma olen väsinud trikke tegemast, et E tähelepanu mujale viia, kui seegi õnnestub ainult nii lühikeseks ajaks. Ma olen väsinud imetamisest, aga mul on ka kopp ees sellest võõrutamisest, mis ongi mind viinud totaalse apaatsuseni, mis konkreetselt just seda teemat puudutab. Ja see on vist neist kõigist olukordadest see kõige hullem – tuimus. Ma igal hommikul ärkan üles lootusega, et mul on kas piim kadunud või E ise kasvab sellest välja, aga siiani pole seda juhtunud. Nii et hetkel ongi see olukord selline. Mul pole tahtmist ega jaksu, et sellega tegeleda.

Lisaks on veel E mured kõndimisega, millest ma ausalt öeldes ei taha pikemalt kirjutada, sest mul läheb tuju nii nulli. Me tegeleme sellega ja käime füsioteraapias/ujumises. Midagi hullu leitud ei ole õnneks ja olukord on paranenud, aga ikkagi võtab see kõik nii emotsionaalselt läbi, et isegi mina, kes ma muidu nii avameelne olen, ei taha sel teemal hetkel kirjutada. Ma teen seda ehk siis, kui füsioteraapiad läbi on.

Et on olnud minu jaoks küllaltki emotsionaalne ja keeruline aasta. Tunded on nii tihti üle keenud, sest mul on tunne olnud, et ma ei saa emadusega hakkama – samas kui teised paistavad seda alati nautivat ja võtavad kõike mängleva kergusega. Kõiges muus olen mina pigem see, kes kannab end läbi elu ja suudab kõike suht okeilt võtta, aga emaduse puhul nii ei ole. Oleme olnud Hendrikuga mõlemad päris kurnatud, mis on viinud lahkhelideni, mille me alati oleme ära klaarinud, aga eks meil kõigil on oma viis, kuidas me sellistes olukordases käitume. Mina olen hakanud tegema seda, mida ma minevikus alati vihkasin – lihtsalt läinud teise tuppa, jätnud Hendriku E-d maha rahustama ja virutanud ukse kinni. Sest ma olen tundnud, et ma ei saa hakkama, et ma tahan rahu. See ei ole absoluutselt hea viis olukordi lahendada, aga sellistel hetkedel sa ju ei suuda sellele mõelda. Hendrik on see, kes tahab olukorra kiiresti ära lahendada ja tema on ka see, kes alati selle puhul esimese sammu teeb, sest mina olen see, kes mitte iial andeks paluda ei suuda. Kuigi mina olen kahjuks ka see, kes rasketes olukordades alati sae rohkem käima tõmbab, sest kui ma olen väsinud, masenduses vms, siis ma lihtsalt ei suuda normaalselt funktsioneerida, rääkimata siis ratsionaalsest vestlemisest. Mul on vedanud, et Hendrik on iseloomult selles mõttes hoopis teistsugune, sest kui me oleksime mõlemad nagu mina, siis ei saaks mitte iial midagi lahendatud, sest me kumbki ei teeks esimest sammu.

Eks lapse saamise puhul tuleb ka arvestada sellega, et paarisuhte jaoks jääbki vähem aega ja suhte dünaamika võib muutuda. Naiste puhul on vägagi levinud libiido langus pärast sünnitust, mis mind alguses väga ei mõjutanud, aga nüüd on küll mõjutama hakanud. Ma olen alati suht okei seksiisuga olnud, aga nüüd on see ikka üpris nullis. Ilmselt kogu see stress on lõpuks tunda hakanud andma, sest nii isutust ma pole varem kunagi kogenud. Samas – kui juba asjaks läheb, siis on täiega hea, aga et sellele mõtteni üldse jõuda, et võiks midagi teha… See on ülimalt raske. Uuringud on ka näidanud, et need naised, kes pikemalt kui aasta imetavad, võivad seda libiido langust palju tõenäolisemalt juba siis kogeda, kui sünnitusest on jupp aega möödas. See on üpris tavaline, et see juhtub nende naistega, kes seal kolm-kuus tagasi sünnitasid, aga minuga seda siis ei juhtunud. Nüüd aga küll.

Ehk on see aasta minu jaoks ka sellepärast paras väljakutse olnud, et ma olen olnud ainult kodune ema. Minu jaoks töö on olnud lõviosa mu elust ja ümber harjuda on päris raske. Kuigi lapse edusammud teevad rõõmu, siis see pole ikkagi päris see, sest mina kui indiviid vajan oma isiklikke eesmärke ka. Seda siis kas tööalaselt või mingi muu väljundi puhul. Minu jaoks see teine väljund oli raamatu kirjutamine, mille algus oli paljutõotav – sain oodatust palju kiiremini vastused ja lootust oli kahe kirjastuse puhul, aga nagu ma juba kirjutanud olen, siis läksid need vett vedama. Hetkel on päris vaikus ja see teeb mind kurvaks, sest ma tahan seda võimalust. Lausa nii kurvaks, et paar nädalat ma ei tegelenud selle teemaga üldse, aga nüüd võtsin selle uuesti käsile, sest noh – see ei anna mulle enne rahu, kui mu raamat on ilmunud. Mingu selleks siis aasta või viis aastat. Minu viga on lihtsalt see, et ma tahan kõike kohe, mul on raske kannatust varuda.

Nii mitmed kirjastused on raskete aegade pärast ka teisi projekte ära öelnud, sest eks mingid valikud peab ju tegema, aga ikkagi. Mul pole õnneks mingit tähtaega ja kuigi väike osa minust tahaks loobuda, siis see suurem osa ehk kangekaelne Kaljukits ei lase sel iial juhtuda. Eriti nüüd, mil see pole lihtsalt mõte kuskil peas, vaid sellega on tegeletud. Kui mul oleks endal see vaba raha olemas, et raamat omal käel välja anda, siis ma annaksin, aga hetkel mul pole seda kuskilt võtta. Kuna on aasta lõpp, siis vaevalt praegu midagi toimuma hakkab, sest kõik on juba puhkamise lainel. Loodame, et 2021 aasta kokkuvõttes saan sel teemal juba hoopis rõõmsamal toonil kirjutada.

Nii et jah – polnud just parim aasta ja vaevalt, et paar viimast nädalatki asja suurt muudavad. 2021 võiks oluliselt parem tulla! Kuidas teie oma aasta kokku võtaksite?