Mis siis vahepeal toimunud on? / Uus energia, ole sa tänatud! / Süüdistused enda suunas

Ongi kohe 2020 läbi! Aasta, mille tahaks lihtsalt mälust ära kustutada, aga loota võib, et 2021 nii masendav ei tule. Hetkel käib operatsioon E rinnast vabaks, mida ma olen nii palju kordi juba alustanud, aga alati alla andnud. Olen nibud kinni kleepinud, et E ei saaks rinda ja sada muud trikki teinud, aga lõpuks võtsin appi sinepi! Ja siiani on see aidanud – ma pole juba 30 tundi rinda andnud ja nii kaugele pole ma varem jõudnud. Nimelt olengi sinepit nibudele määrinud ja E on kohe minema jooksnud, kui seda lõhna on tundnud. Eile öösel oleksin peaaegu alla andnud, kui E enam ei rahunenud, kui üles ärkas korraks, aga pidasin siiski õnneks vastu. Hetkel olen juba nii kaugele jõudnud ja ma ei tohi enam alla anda, siis oleks kogu senine edumaa jälle vastu pükse lennanud. See rinnapiima välja pigistamine on veidike tüütu, aga saab hakkama. E on täna mitmeid kordi rinda nuruma tulnud, paaril korral aitas juba Põltsamaa sinepituubi näitamisest (ilmselt mäletas eilset kogemust), aga oli ka kordi, kus pidin jälle sinepit rindadele määrima. Nii et kes hädas on, siis proovige sinepit rindadele määrida – mul on mitu tuttavat niimoodi lapse rinnast võõrutanud. Mina kasutan seda mahedat sinepit, aga olin valmis ka kange peale üle minema, kui see poleks toiminud. Mu õde väiksena vilistas igasugusele sinepile – ja imes lutti edasi. Tal siis kasutati seda nippi luti puhul, et teda võõrutada. Nii et iga lapse puhul ilmselt ei toimi, aga mina pean nüüd kindlaks endale jääma – pool maad on ehk juba käidud. Ma olin varem ka sellest võimalusest kuulnud, aga mõtlesin, et ehk saab ilma hakkama. Tundub, et ei saanud. Nii et otsustasin viimaks, et tuleb lõpuks see meie vanaemade nipp ära proovida, sest kaotada pole ju enam midagi, sest nii palju ebaõnnestumist/murdumist on nagunii juba läbi elatud… Hullemaks ju asi enam minna ei saa, nii et tuli ainult proovida ja vaadata, mis saama hakkab.

Mis siis veel vahepeal toimunud on? Mul oli töökaaslastega virtuaalne jõulupidu Zoomis – nii tore oli neid üle pika aja näha – kas või ainult netis. Ilmselgelt oleks tavaline jõulupidu palju parem olnud, aga hetkel on elu selline – nii et peab sellega leppima. Siis sain ma 23.detsembril aasta vanemaks ja olen juba 31! Sünnipäeva ma ei pidanud, ainult sõbranna käis külas. Jõulud olime Hendriku vanemate juures ja nüüd olemegi vaikselt kodus tiksunud, Hendriku puhkus saab pühapäeval läbi, mis tähendab, et kõik läheb vanasse rütmi tagasi. See on super, et Lõuna-Eesti muutus talve võlumaaks, mis tähendas ka E-le esimest kelgutamist 🙂

Need aasta viimased nädalad on selles mõttes ülihead olnud, et mul on kuidagi rohkem energiat jälle, rohkem jaksu. Just vaimses mõttes siis. Kogu see aasta on olnud täis nii palju närvitsemist, endas kahtlemist, ebaõnnestumist, et ma ausalt ei mäleta, kas mul iial varem nii idiootset aastat üldse oleks olnud. Mis on kurb, sest üsna värske emana peaksin ma seda aega ju nautima, aga kogu see magamatus, mis veebruaris algas ja novembri lõpuni täie rauaga kestis, ajas mind nii turri, kui üldse võimalik oli. Ma süüdistasin ennast, kui teised värsked emad mainisid, et ka neil on samad mured, kuid see ei häiri neid, sest nad teavad, et see on ainult periood. Või et nad pole sugugi väsinud. Mina ju teadsin seda ise ka, aga miks mina kõike mängleva kergusega võtta ei suutnud? Miks mina olin väsinud, kuigi Hendrik on alati superhea mees olnud ja seda muret, et ma peaksin suurema osaga ise tegelema, pole mul iial olnud. Olen alati oma aega saanud, vägagi palju, aga väsinud olin ikka.

Ma olen alati olnud pigem selline ladna suhtumisega naine – mul ei olnud varem kombeks end milleski süüdistada. No ma teadsin, et ma pole täiuslik, aga keegi meist pole seda, kaugel sellest. Emaks saamine on väga karmilt seda suhtumist muutunud ja Jaanika, kes teadis varem alati, kuidas elada chillilt ja olla see ehe Jaanika oma kõige tavapärasemas olekus, hakkas vaikselt kaduma minema. Tulid kahtlused ja ebakindlused, mis on mind varemgi külastanud, aga pigem vähe. Emana oli kõik nii teistmood – ainult kahtlused ja hirmud mul sees olidki…

Alles nüüd hakkan ma vaikselt tagasi sinna jõudma, kus kõik ei ajagi mind närvi; kus ma saan aru, et inimesed ongi erinevad – seda ka lapsekasvatamise puhul. Ma ei saa ega peagi endalt eeldama, et mind väsitavad või siis ei väsita samad asjad, mis teisi emasid. Mina ei ole nemad ja nemad ei ole mina. Kui ma alles emaks olin saanud, siis olin ma üsna veendunud, et selliste muredega ei hakka mina küll rinda pistma, sest see lihtsalt pole mu loomuses. Senikaua ei hakanudki, kui mul oli ideaalselt magav beebi, aga kui see muutus, siis muutusin ka mina. Pahuraks, närvihaigeks ja mossis naiseks, keda oli väga raske rõõmustada – kui mitte lausa võimatu. Mul oli kurb ennast sellisena näha ja Hendrikul ka, aga ma ei osanud seda muuta.

Nüüd lõpuks hakkan ma vaikselt tundma, et see kõik on möödanik ja oskan ka emadust rohkem nautida. Ja see tunne on tegelikult imeline. Muidugi kahtlen ma endiselt vahel, aga ma ei alusta päeva mõttega, et olen kõik pekki keeranud; et ma pole piisavalt hea ema, sest ma lihtsalt ei jaksa seda olla. Ma arvan, et see magamatus oli vaid osa sellest, mis võimendas oluliselt erinevaid negatiivseid emotsioone ning kõik tunduski palju hullemana. Ning jah – 2020, sa sakkisid, aga samas õppisin ma ennast tundma hoopis uue nurga alt. Seda nii emana kui ka abikaasana.

Ma olin siiani harjunud olema minu ja Hendriku abielus see rõõmsameelsem ja energilisem, sest Hendriku depressioon lihtsalt nõudis seda minult – mõlemad ei saa augus olla. Pealegi pole mul varem sellist tunnet olnudki, mida ma nüüd kogesin. Sel aastal, kui ma ise olin üpris madalseisus, oli Hendrik see, kes mind jalule aitas. Väga palju kordi see ei õnnestunud, sest mind ei huvitanud mitte miski, aga ta ei lakanud üritamast. Ja selle eest olen ma ülitänulik. Hendrik hakkas ise ka hiljuti uuesti antidepressante võtma, sest kuigi ta oli mõned aastad ilma hakkama saanud, siis nüüd tekkis nende järele jälle vajadus. Ja mina olen igati poolt, et ajukeemia korda saamiseks tuleb neid vajadusel võtta.

Et jah – selline aasta siis. Palju kahtlemist ja ebakindlust, aga vaikselt hakkab enesetunne aina rohkem ülesmäge minema 🙂 Teile head vana-aasta lõppu ja edukat uut aastat, sest see tuleb kindlasti parem!