2020, sa ei ole olnud just parim aasta…

Aasta 2020 ei ole olnud just parimate killast. Samas ei tohiks ma otseselt millegi üle kurta, sest koroonat pole õnneks veel keegi meie lähikonnas saanud. Ka töökaotus pole meid puudutanud ja isegi kodukontorit ei pidanud ma lapse kõrvalt tegema, sest ma olen ju nagunii vanemapuhkusel ja E veel lasteaias ei käi. Et selles mõttes on kõik hästi olnud ja ma olen tänulik nende asjade suhtes, sest alati saaks palju hullemini olla. Küll aga ma leian, et pettunud võib ikka olla, et see aasta selliseks kujunes. Ma ei saa süüd tunda sellepärast, et kellelgi on veel hullem, sest see on ju alati niimoodi – iga olukorra puhul.

2019 oli nii minu aasta. Kõik sujus nii lepase reega ja nii palju olulisi asju juhtus, et tundus, et elu on täielik lill. E magas esimesed pool aastat nagu musterlaps ja oli nõus ka teiste hoidmisega – tundus, et siit saab aina ülesmäge minna. Kuskil veebruaris 2020 hakkas E aga järsku aina rohkem ärkama, mis alguses ei tundunud üldse keeruline, sest uskusin, et see kõik lõpeb sama kiiresti, kui see algas. Aga see ei lõppenud – beebist, kes muidu ärkas öösel üks-kaks korda, sai laps, kes ärkas 8-10-12 korda.

See oli ülimalt keeruline aeg, sest ma polnud üldse arvestanud sellega, et kui laps juba pooleaastane on, siis võib selline pauk luuavarrest tulla. Kui teised E-ga sama vanad lapsed hakkasid just siis paremini magama, kes enne meeletult palju ärkasid, siis E oleks nagu tagurpidikäigu sisse pannud. Olin omadega üpris zombi ja sain aru, et uni on nii oluline, vähemalt minu jaoks küll. Igasugused nõuanded, mis ma sain, et laps paremini magaks, olid küll igati kasulikud, aga lõppkokkuvõttes meie olukorras üpris mõttetud, sest E suurenenud adenoid ei lasknud tal lihtsalt magada (ehk hakkas see tal siis kuskil pooleaastaselt endast märku andma, kui varem seda muret ei olnud?). Nüüd pärast adenoidi eemaldamist on E täpselt selline nagu enne oppi – ärkab 1-2 korda öö jooksul, vahel lausa üldse mitte. Et meie elu muutis E adenoidi eemaldamine kardinaalselt ja ma olen õnnelik, et see tehtud sai.

Ka imetamise teekond on minu jaoks olnud keerulisem, kui ma alguses eeldasin. Jällegi tuli hoop hoopis teisest otsast, kui ma raseduse ajal oleksin kartnud. Nimelt ma olin täiesti valmis selleks, et imetamine on valus, keeruline, on vaja imetamisnõustaja poole pööruda jne, et imetamisvõte üldse käppa saada, aga midagi sellist ei olnud. Kõik sujus loomulikult ja probleemivabalt, mille üle ma olen tänulik, sest ka seda ei tohi iseenesestmõistevalt võtta. Muidugi olin ma kuulnud, et imetamisest võõrutamine võib raske tulevikus olla, aga et see selline taak saab olema – seda ma tõesti ei osanud ette näha. Kui ma oleksin seda teadnud, siis oleksin E-le kohe alguses rohkem lutti surunud, millest võõrutamine on ka kindlasti keeruline, aga vähemalt pole siis inimlutiks olemise faktorit mängus. Kui hetkel on E öisel ajal suht rinnavaba (mida ta siis sugugi ei olnud, kui tal veel adenoid oli…siis ta ainult rinna otsas rippuski, sest ilmselt oli see ainus lohutus, mis tal natukenegi paremini magada lasi), siis päeval on ta sellest vägagi kaugel. Ma olen lihtsalt alla andnud, ma ei jõua teda võõrutada. Ta lihtsalt tuleb ja tõstab pluusi üles ning kui rinda ei saa, siis hakkab maurama. Jah, vahel aitab tähelepanu mujale juhtimine või mõne snäkiga meelitamine, aga see on ka ainult sekundiks. Ta võib olla kurguni täis end söönud ja kriipsutab suud iga toidu peale, sest enam ei mahu, aga rinnapiim mahub alati. Nagu täiskasvanutel on jäätise jaoks alati ruumi 😀

Kui vahepeal olin ma jõudnud juba imetamist vihkama hakata, siis nüüd mu tunded enam nii negatiivsed ei ole, sest ma saan öösel magada ja päevasel ajal see nii palju mind ei häiri. Ma ei saa sugugi väita, et ma imetamist naudiksin, seda nautisin ma viimati ehk siis, kui E oli pooleaastane, aga ma ei vihka ka seda enam õnneks. See tekitab lihtsalt üldist tülpimust, mida kogu see aasta on tekitanud. Minu ideaal oli imetada kuni aastani, aga neli kuud hiljem olen ma endiselt veel sellel teekonnal. Ma ei vihka seda, aga mingit erilist head tunnet see minus ka ei tekita. Ma olen väsinud trikke tegemast, et E tähelepanu mujale viia, kui seegi õnnestub ainult nii lühikeseks ajaks. Ma olen väsinud imetamisest, aga mul on ka kopp ees sellest võõrutamisest, mis ongi mind viinud totaalse apaatsuseni, mis konkreetselt just seda teemat puudutab. Ja see on vist neist kõigist olukordadest see kõige hullem – tuimus. Ma igal hommikul ärkan üles lootusega, et mul on kas piim kadunud või E ise kasvab sellest välja, aga siiani pole seda juhtunud. Nii et hetkel ongi see olukord selline. Mul pole tahtmist ega jaksu, et sellega tegeleda.

Lisaks on veel E mured kõndimisega, millest ma ausalt öeldes ei taha pikemalt kirjutada, sest mul läheb tuju nii nulli. Me tegeleme sellega ja käime füsioteraapias/ujumises. Midagi hullu leitud ei ole õnneks ja olukord on paranenud, aga ikkagi võtab see kõik nii emotsionaalselt läbi, et isegi mina, kes ma muidu nii avameelne olen, ei taha sel teemal hetkel kirjutada. Ma teen seda ehk siis, kui füsioteraapiad läbi on.

Et on olnud minu jaoks küllaltki emotsionaalne ja keeruline aasta. Tunded on nii tihti üle keenud, sest mul on tunne olnud, et ma ei saa emadusega hakkama – samas kui teised paistavad seda alati nautivat ja võtavad kõike mängleva kergusega. Kõiges muus olen mina pigem see, kes kannab end läbi elu ja suudab kõike suht okeilt võtta, aga emaduse puhul nii ei ole. Oleme olnud Hendrikuga mõlemad päris kurnatud, mis on viinud lahkhelideni, mille me alati oleme ära klaarinud, aga eks meil kõigil on oma viis, kuidas me sellistes olukordases käitume. Mina olen hakanud tegema seda, mida ma minevikus alati vihkasin – lihtsalt läinud teise tuppa, jätnud Hendriku E-d maha rahustama ja virutanud ukse kinni. Sest ma olen tundnud, et ma ei saa hakkama, et ma tahan rahu. See ei ole absoluutselt hea viis olukordi lahendada, aga sellistel hetkedel sa ju ei suuda sellele mõelda. Hendrik on see, kes tahab olukorra kiiresti ära lahendada ja tema on ka see, kes alati selle puhul esimese sammu teeb, sest mina olen see, kes mitte iial andeks paluda ei suuda. Kuigi mina olen kahjuks ka see, kes rasketes olukordades alati sae rohkem käima tõmbab, sest kui ma olen väsinud, masenduses vms, siis ma lihtsalt ei suuda normaalselt funktsioneerida, rääkimata siis ratsionaalsest vestlemisest. Mul on vedanud, et Hendrik on iseloomult selles mõttes hoopis teistsugune, sest kui me oleksime mõlemad nagu mina, siis ei saaks mitte iial midagi lahendatud, sest me kumbki ei teeks esimest sammu.

Eks lapse saamise puhul tuleb ka arvestada sellega, et paarisuhte jaoks jääbki vähem aega ja suhte dünaamika võib muutuda. Naiste puhul on vägagi levinud libiido langus pärast sünnitust, mis mind alguses väga ei mõjutanud, aga nüüd on küll mõjutama hakanud. Ma olen alati suht okei seksiisuga olnud, aga nüüd on see ikka üpris nullis. Ilmselt kogu see stress on lõpuks tunda hakanud andma, sest nii isutust ma pole varem kunagi kogenud. Samas – kui juba asjaks läheb, siis on täiega hea, aga et sellele mõtteni üldse jõuda, et võiks midagi teha… See on ülimalt raske. Uuringud on ka näidanud, et need naised, kes pikemalt kui aasta imetavad, võivad seda libiido langust palju tõenäolisemalt juba siis kogeda, kui sünnitusest on jupp aega möödas. See on üpris tavaline, et see juhtub nende naistega, kes seal kolm-kuus tagasi sünnitasid, aga minuga seda siis ei juhtunud. Nüüd aga küll.

Ehk on see aasta minu jaoks ka sellepärast paras väljakutse olnud, et ma olen olnud ainult kodune ema. Minu jaoks töö on olnud lõviosa mu elust ja ümber harjuda on päris raske. Kuigi lapse edusammud teevad rõõmu, siis see pole ikkagi päris see, sest mina kui indiviid vajan oma isiklikke eesmärke ka. Seda siis kas tööalaselt või mingi muu väljundi puhul. Minu jaoks see teine väljund oli raamatu kirjutamine, mille algus oli paljutõotav – sain oodatust palju kiiremini vastused ja lootust oli kahe kirjastuse puhul, aga nagu ma juba kirjutanud olen, siis läksid need vett vedama. Hetkel on päris vaikus ja see teeb mind kurvaks, sest ma tahan seda võimalust. Lausa nii kurvaks, et paar nädalat ma ei tegelenud selle teemaga üldse, aga nüüd võtsin selle uuesti käsile, sest noh – see ei anna mulle enne rahu, kui mu raamat on ilmunud. Mingu selleks siis aasta või viis aastat. Minu viga on lihtsalt see, et ma tahan kõike kohe, mul on raske kannatust varuda.

Nii mitmed kirjastused on raskete aegade pärast ka teisi projekte ära öelnud, sest eks mingid valikud peab ju tegema, aga ikkagi. Mul pole õnneks mingit tähtaega ja kuigi väike osa minust tahaks loobuda, siis see suurem osa ehk kangekaelne Kaljukits ei lase sel iial juhtuda. Eriti nüüd, mil see pole lihtsalt mõte kuskil peas, vaid sellega on tegeletud. Kui mul oleks endal see vaba raha olemas, et raamat omal käel välja anda, siis ma annaksin, aga hetkel mul pole seda kuskilt võtta. Kuna on aasta lõpp, siis vaevalt praegu midagi toimuma hakkab, sest kõik on juba puhkamise lainel. Loodame, et 2021 aasta kokkuvõttes saan sel teemal juba hoopis rõõmsamal toonil kirjutada.

Nii et jah – polnud just parim aasta ja vaevalt, et paar viimast nädalatki asja suurt muudavad. 2021 võiks oluliselt parem tulla! Kuidas teie oma aasta kokku võtaksite?

19 kommentaari “2020, sa ei ole olnud just parim aasta…

  1. Oled tubli, et oled lapsele pikalt rinnapiima andnud!

    Minu mõlemad lapsed olid suured rinnapiimafännid ja olen mõlemaga päevapealt imetamise lõpetanud (ise nad loobunud poleks veel tükk-tükk aega ilmselt).

    Esimene laps oli siis 1-aasta ja 6-kuune. Pressisin sidrunist mahla välja ja määrisin nibule. Laps tuli proovima ja tegi haput nägu. Hiljem tuli uuesti ja määrisin uuesti sidrunimahla. Lapsele ei meeldinud ja saigi võõrutatud päevapealt! Ta isegi ei jonninud! Uskumatu, kui lihtne see oli.

    Teine laps oli 1-aasta ja 1-kuune, kui võõrutamise kätte võtsin. Temaga see sidruninipp ei töötanud. Lõpetasin niisama päevapealt andmise, mille tulemusena laps oli kurb ja nutune nädal aega, kuid siis harjus ära.

    Ehk siis, kui soovid imetamise ära lõpetada, siis võta asi kätte. Päevapealt lõpetamise puhul on ainult raske see, et rinnad lähevad piima täis ja mul olid nad valulikud ca 10 päeva, kuni piim rindadest välja tuli.

    • See rindade raskus on tõesti hull, seda ei osanud ka varem arvestada. Olen üritanud võõrutada, aga no sinna see on läinud. Kuskilt olen ka seda lugenud, et nibudele plaastrite peale panemine võib aidata, ise pole veel seda proovinud. Et laps siis näeb, et rinda pole ja lõpetab küsimise.

  2. Lohutamise isu tuli.
    Esiteks, uni ongi kõige olulisem ja selle puudumine ajab inimese sõna otseses mõttes hulluks. Nii et kui uni taastub, taastud ise inimesena ka (mehega suhe seejuures)
    Seni katsuge mehega avameelselt rääkida ja üksteisele meelde tuletada, et see aeg saab varsti läbi ja seni kannatate ära ega võta toimuvat liigselt südamesse.
    Meil sama seis, aga kaks last ja esimese lapsega kogetud juba, kuidas kõik hea taastub kiiresti, kui raskel hetkel mehe ja iseendaga lootusetult ei ole tülli pööranud.
    2021 tuleb kindlasti parem, hullem on juba möödas!

    • Õnneks oleme Hendrikuga sellest ka rääkinud, et hetkel selline seis kohati on. Mitte alati küll, sest kui sinnani jõuame, siis on kõik väga hea, aga et just end seksilainele viia… See on kõige keerulisem. Varem mul iial sellist muret ei olnud.

      Ma loodan ka, et 2021 tuleb palju helgem!

  3. Alati kadestasin sind, kui sul seksiisu laes oli ja pidasid seksist kui sellisest väga lugu ja nautisid ning sellest ka avameelselt rääkisid. Mul on suisa kahju lugeda, et see olukord sellise pöörde on võtnud sinu jaoks. Loodan, et kõik taastub ikkagi. Mehed kipuvad selle koha pealt natuke tujukaks muutuma, kui naisega olla ei saa. Tekivad lihtsalt üleliigsed pinged. Kindlasti rääkige need asjad selgeks abikaasaga. Muidu üks eeldab ja teine eeldab ja saadakse üksteisest täiesti valesti aru.

    • Me oleme sellest rääkinud ka õnneks. Olen öelnud, et hetkel on selle teemaga keerulisem. Varem mul tõesti seda muret ei olnud, seega see on uus asi ka minu jaoks. See puudutab palju naisi, kes on hiljuti sünnitanud, mõnedel annab see lihtsalt oluliselt varem märku ja selleks ajaks on juba korras.

  4. Mul on ka sellist Hendrikut vaja 🙂
    Ma olen ka selline, kes väsimuse, magamatuse, nälja vms stressi tõttu muutub kergesti ärrituvaks ja halvatujuliseks ning siis võin ärrituda asjade peale, mis muidu ei vihastaks. Minu endisele elukaaslasele see üldse ei meeldinud ja tema kahjuks rahulikuks ei jäänud nagu sinu Hendrik, vaid võttis ka ise tuld ning alati isiklikult minu paha tuju ja ärritust. Olgugi et enamjaolt polnud temaga seotud. Enamjaolt ma vajasin hoopis kalli ja lohutust, paitamist, mitte omaette olekut, aga ta arvas alati (vaatamata mu selgitustele), et tahan üksi omaette mossitada nagu tema. Ei tahtnud. Kahjuks olin ka mina see, kes sisuliselt alati pidi ise lepitust otsima minema, muidu meil oleksid lahkhelid eriti pikalt vinduma jääud. Ei saanudki lõpuks asja meil sellest värgist.
    Kogu aeg unistanud, et mul oleks ka selline rahulik ja leebe mees, keda ei ärrita ega võta isiklikult, kui mul mingid meeleolukõikumised või ärritushood on. Kes oskaks mõista ja lohutada.

    Millal tööle tagasi plaanid minna? Siis läheb kindlasti paremaks. Ilmselt sulle ei sobi see kodune ja natuke äralõigatud eluviis. Tööle tagasi lähed (kas või poole kohaga), siis oled ise ka kindlasti rõõmsam ja vähem ärritunum, sest teiste täiskasvanutega suhtlemine ja muule keskendumine annab energiat ja eneseteostust, millest tõenäoliselt puudust tunned.

    • Täiskohaga on plaan tööle minna sügisel, aga enne seda vbl poole kohaga juba varem. Vaatab, kuidas asi kujuneb, aga ma kujutan ette, et see võib natuke aidata küll 🙂

      Eks Hendrikul on ka vahel olukorrad, kus juhe kokku jookseb, aga ta suudab jah kuidagi palju kiiremini end kokku võtta. Ja mõistab, et kui mul on paha tuju, siis see lihtsalt on niimoodi. Et selles mõttes on tõesti hea, et ta tahab olukorra kiiresti lahendada ja tuleb kallistama jne. Mitte kohe muidugi, natukese aja pärast, aga suhteliselt ruttu siiski.

      Jaa, ma täiesti mõistan sind, mu eelmine suhe oli ka inimesega, keda täiega häiris mu emotsionaalsus ja teda ajas see alati nii närvi, sest naine poleks tohtinud selline olla. See on nõme tõesti 😦

  5. Mul poja saab 1a6k, eile alustasin võõrutamist. Ta sai muidu ainult tuttu minnes, aga nii paganama valus oli juba ja ei tahtnud rohkem imetada.
    Kleepisin plaastrid peale, 20min röökimist, kakkumist ja patsutamist. Varsti oli rahulik. Jäi magama. Pool 5 tuli üles, nuttis, viskles. Jäi kaisus magama, paitades. Lõuna ajal korraks patsutas, ütlesin et ei ole ja varsti magas. Nüüd üritan magama saada. Ei nuta, isegi ei patsuta ja kaku, aga magama ja ei jää. Loodan, et läheb kergelt.

    • Ma ei ole veel seda plaastrite peale kleepimist proovinud, aga olen mõelnud küll sellele. Edu igal juhul ja ehk läheb kergelt! 😊

  6. No siit sealt olen kuulnud, et 2021 peaks natuke rahulikum tulema no see majanduslangus peaks kestma mõned aastad. Selge on see et üleöö ei saa midagi korda, kuid jutud käivad, et 2021 tuleb ka Eestisse vaktsiin. No Inglismaal juba hakati testi. Üks asi mind ajab veidi vihale. Ma saan ka sellest aru, et sõna on vaba, aga mul ajavad harja punaseks need vandekad. Vaatasin esmaspäeval korra seda Kuuuurijat ka kui tuli teine teema siis ma panin kohe teleka kinni, sest ma ei talu seda vandenõu jama. Ehk vaktsiinid on kahjulikud bla bla bla. Mina ei ole mingi vaktsiini vastane ma tahaks uskuda ravimiameteid, aga on ka vanemaid kes keelduvad oma lapsele vaktsiini andmast. Ma ei kujutaks kui mu ema oleks keeldunud vaktsineerimast lastehalvatuse vastu. Kui laps sünnib kas siis Eestis on ka lapsevanemal õigus keelduda vaktsineerimisest või seal pole emal mingit sõnaõigust või on see ettenähtud?

    • Tjah. Sa, Käpard, lihtsalt ei ole olnud olukorras, kus su laps on saanud vaktsiinikahjustusi, sa näed, kuidas tal on nii võimatu ja talumatu olla ning sa tead ka, et see oli sinu isiklik otsus lasta talle vaktsiin teha. Ma ei ole totaalne vaktsiinide vastane, kuid isiklik negatiivne kogemus on olemas ja edaspidi olen ikka väga ettevaatlik mida ja kellele lasen süstida. Kõigi ravimite infolehel on kirjas, millistel puhkudel on see vastunäidustatud. Kuid mida teatakse vastsündinute kohta? Mitte kui vähematki. Igasugune anamnees enamasti puudub. Keegi ei uuri taluvust ravimite koostisosade suhtes. Need lihtsalt selguvad…… hiljem. Kui mingi ravim ei sobi, siis katkestad ju ravi. Kui vaktsiin ei sobi, siis oled kohe lamemaalnae ja vandenõuteoreetik või.. Et inimkonna nimel peaks kõik laskma end vaktsineerida, isegi kui juba tead, et kahjustab tervist? Vastsündinuid ei tohiks üldse vaktsineerida. Mitte miski ei takista vaktsineerimast ka hiljem, kui laps on juba suurem ja tema kohta on vb juba rohkem terviseinfot.

  7. Mehed vist arvavad, et naiste keha kuulub neile kasutamiseks? Naise keha on nii mehele kui ka lapsele kasutamiseks? Mina nii ei arva. Naise keha kuulub naisele ja naisel on õigus sellega teha või mitte teha. Ennast ei pea sundima seksima lihtsalt et mees oleks rahul. See ei tee head.
    Naised on nii harjunud, eriti arengumaades, olema nii lastele kasutamiseks kui ka meestele, ükski mees ei lepiks sellise asjaga ja kui midagi ei meeldi siis kohe lahutavad või on kurjad. Aeg on naistel ka enda eest seista, isegi kui see tundub hirmus et mees jätab maha ja kus ma siis elama hakkan. Naise keha on naise oma.

    • Loogiline ju 🙂 Mina olen samal arvamusel, mis sinagi. Sundinud pole iial end millekski ega hakka ka. Arengumaades on jah muidugi teine lugu, aga eks on neid naisi mujal ka, kes mehe rõõmuks lihtsalt kõike teevad. See on kurb. Mina leian, et sellises olukorras, kus isu suurt pole, tuleb lihtsalt nii öeldagi ja normaalne mees lepib(ja vastupidi muidugi ka). Kui see aeg peaks kuude või lausa aastate pikkuseks minema, siis tuleb ka omavahel vestleda või paarinõustamisse minna vms. Meil niimoodi pole juhtunud, sest nii pikad vahed pole olnud. Pikemad kui enne, aga loogiline elu osa mõnel perioodil inimeste elus.

  8. Naiseõigusest: Kuidas sina suhtud abortidesse?kas see on mõrv, nagu paljud seda ütlevad vaid soovimatu raseduse katkestamine? Mina ei oska selles kaasa rääkida ja ei tahaks ka kuhugi poole keerata kas olla abordi poolt või vastu. Aga eks see ole vist õige, et ükski ülikonnas aristokraat ei tohiks ette kirjutada mida naine peab või ei tohi teha.

    • Iga naine saab ise oma keha üle otsused teha. See on ajuvaba, et mingitele poliitikas olevatele meestele üldse siinkohal sõnaõigust antakse. Abort peaks vajadusel kindlasti kättesaadav kõigile naistele olema – mitte nii nagu Poolas, kus aborti võib teha ainult siis, kui naist on vägistatud. Poolas on vist nüüd isegi nii karm olukord, et väärarenguga loote puhul ei ole ka abort lubatud. See on nii jube, et ma ei taha sellele isegi mõelda. Abortide keelustamine toob kaasa ainult selle, et naised hakkavad seda kuskil nurgataguses kohas tegema ja riskivad oma tervisega. Abort peaks igal juhul lubatud olema.

    • Ma olen täiesti olemas, aga pole lihtsalt blogisse viimasel ajal jõudnud, Instagramis ikka teen storysid ja postitan. Aga ma üritan varsti blogisse ka tagasi tulla – aitäh, et huvi tunned 😊 Ilusat jõuluaja jätku Sulle! 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s