Käisin ultrahelis ära ja beebi on tõesti suur – 3080 grammi! Ultraheli võib küll natuke eksida, aga isegi sellisel juhul. Ja kuna beebid just viimasel raseduskuul lisavad eriti kaalu juurde, siis üle nelja kilo tuleb ta kindlasti. Üle ei lasta nagunii kanda, aga võib ka keiser olla. Nad ei tea endiselt. Ma ise kaldun juba sinna keisri poole, sest jurakas beebi tuleb nagunii. Et ilmselt läheb ikka üle 4500 grammi, mida kõik on kogu aeg rääkinud. Ja siis on plaaniline keiser, sest tegemist on esimese lapsega. Nii nad mulle väidavad kogu aeg.
Muidu oli kõik normis, lootevee hulk okei jne – tihtipeale on suure lapse puhul lootevett liiga palju, aga mul pole. Ja arst küsis, kas ma tean, kes tuleb. Ütlesin, et tean ikka, et poiss ja ta kinnitas neljandat korda ka üle, et poiss tõesti on tulekul (neli erinevat kliinikut on mulle seda öelnud, kaks neist erakliinikud). Nägin lõpuks ise ka teda ultrahelis (alguses oli ultrahelimasin minu poole niimoodi, et ma ei näinud, aga siis arst keeras seda) ja ta on tõesti juba nii küps beebi! Mul oli viimati ultraheli 21.mail ja siis kaalus ta 1100 grammi, mis tol ajal andis ka aimduse, et ta võib päris suureks kasvada. Mõni sünnitab sellise kaaluga beebi nagu mul praegu on, aga mul on veel kuu aega minna!
Pärast ultraheli käisin Põlva raamatukogus ja laenutasin siit esimest korda kaks raamatut. Ma tahtsin tegelikult “Loomuliku sünnituse teejuhti” (et abiks ehk ka siis, kui mul on keiser, lugeda võib ikka), mida mulle on korduvalt soovitatud, aga see oli välja laenutatud – seega võtsin kaks teistsugust beebiteemalist raamatut. Ma raseduse alguses ikka lugesin mõnda beebiraamatut, aga viimasel ajal polnud seda enam teinud. Ja siin on lausa kuu aega raamatute tähtaeg, Tartus on küll kolm nädalat. Ma mõtlesin, et see on kõikjal niimoodi.
minumoodimaailm 
Tead see ultraheliga kaalu määramine on nii aiateibad kui vähegi saab. Meil pidi plika ka olema paras jurakas, et kui synnitama tuleme, siis pole mõtet alla 58 riideid talle kaasa võtta. Et no 3900-4200 sellesse vahesse tuleb kindlasti… eriti arvestades et mina olen 192 ja minu isa 198 ja vanaisa 190cm, et see lihtsalt nii geenidega juba ja blablabla… tegelikuses oli 3100g ja kõik kaasavõetud riided läksid kasutusse ~3 kuud peale syndimist. Õnneks mul kodust hea lähedal käia riideid toomas, siis tõin kõige väiksemad hilbud mis meil olemas olid… ka need olid suured
No eks näis jah. Nad vist tavaliselt eksivadki niipidi, et teevad lapse suuremaks, kui ta tegelikult on. Mul tuttaval oli ka samamoodi, et kutsuti esile, sest pidi üle 4000 grammi olema, aga tegelikult oli 3100 – ehk siis esilekutsumine ei olnud üldse vajalik.
Ma võtan sünnitusmajja 50, 56, 62, 68 riideid kaasa 😀 Et kõiki jaguks. Ja kui ka ei jagu, siis Hendrik saab kodus ära käia vajadusel.
62 ja 68 riideid ei lähe sul kindlasti vaja 😀 Isegi, kui ta on üle 4kg, siis usu mind, sulle tundub ta ikka väike 🙂 ma sünnitasin nädal aega tagasi 2.8kg lapse ja 50 riided ka osad suured.
Ilmselt nii suuri jah kohe vaja ei lähe 🙂 50, 56 ikka alguses. Aga tundub lihtsam kõike varuda 😀
Mulle öeldi viimases UH-s (kaks päeva enne poja sündi), et laps on pisike – kolm kilo kopikatega. Noh, sündis ta 3750g. Arvestades, et ma ise olen 156 cm pikk ja kaalusin raseduse lõpuks 57 (enne rasedust 45kg) võiks ka arvata, et oli suur laps. Aga ma ei tea, vist täitsa tavaline! 😃
Ultraheli ei maksa selles mõttes 100 protsenti usaldada vist jah 🙂
Kolmanda lapsega käisin 40-dal nädalal uh-s kus laps kaaluti 3,7 kiloseks ning otsustati, et kandku ma rahus teda edasi. Kui sünnitus algas 41+4 nädalal oli suur üllatus kui laps sündis 4,8 kg ja 57 cm.
See uh kaalumine võib ikka nii mööda panna, oleks ma seda teadnud, et lõpuks loomulikul teel elevandi välja pressin (laps jäi sünnitusteedesse kinni) oleksin ka varasemat esilekutsumist või keisrit nõudnud. Asjatu trauma nii emale kui ka lapsele, sest harv pole juhus kui laps võib nii rangluud murda (enda lapsele manustati kohe peale sündi valuvaigistit).
Arvestades seda, et laps oli 57cm pikk olid 50cm suurused riided talle algul ikka parajad. Riiete puhul loeb väga ka firma ja tegumood.
Sulle soovin aga kerget raseduse lõppu ning sünnitust.
Aitäh!
Minul on kindlasti esilekutsumine (kui beebi just ise ei otsusta veel varem tulla). Ja teise variandina on keiser laual. Seda et ma saaksin ise loomulikult oodata ja sünnitus võiks alata siis, kui õige aeg selleks on, pole isegi valikus, sest laps on liiga suur. No hiljem võib välja tulla, et nii suur polegi, aga nagu näha – vbl selgub üldse, et on veel suurem…
Ei no tegelege tihedalt seksiga ja pole mingit esilekutsumist vaja
Henry, see on müüt. Seks aitab tegelikult üliharva sünnitusele kaasa. See võib natuke ehk aidata siis, kui laps nagunii juba tulekuks valmis on, aga kui ta seda pole, siis ei aita ei saun, seks ega šampus. Isegi treppidest üles-alla jooksmine ega mingid muud vahendid. Inimesed lihtsalt usuvad seda, aga see ei vasta tõele.
Laps oli 4,4 kg 53 cm ja kõik haiglasse võetud 50 riided olid väiksed. Nr 56 riideid sai kasutada 2 näd. Neid esimesi nr jõuab kõige vähem kasutada, 62 ja 68 juba kauem. Aga oleneb inimesest ka, mulle ei meeldi pitsitavad riided beebil. Ti-ti bodydel on paljudel 2 trukirida ja ka osadel lindexi omadel ehk siis ühe body kasutamisaeg pikeneb.
Neid väiksemaid numbreid on mul kõige vähem ka varutud endal, enamus saadeti alguses tuttavate poolt.
Täna just käisin Põlva kaltsukas ja skoorisin suuremaid numbreid beebile – 68, 74, isegi 80. Neid niipea vaja ei lähe, aga hinnad olid nii head – 40 senti, euro, mõni üksik asi kaks eurot. Riided on korralikud ja puhtad, mis on ka super. Kuigi ma veel ema pole, siis nüüd ma mõistan neid naisi, kes lastele ostaks nii palju riideid, aga endale ei taha enam üldse 😀 No ma kaks imetamisrinnahoidjat tellisin ka endale juurde, eelmine ja siiani ainuke imetamisrinnahoidja on parim rinnahoidja, mis mul üldse elus on olnud – kannan seda praegu juba. Ja selle tellisin ka netist – ehk siis tegelikult lausa sellest beebipoest, mis mul alguses harja punaseks ajaks, sest neil polnud kullerteenust. Hiljem see tekkis, aga siis olin suuremad asjad juba mujalt tellinud, väiksemad tooted tellisin siis sealt. Ja üks neist oli imetamisrinnahoidja, mis on nii mugav ja hea!
Neid kahte uut imetamisrinnahoidjat ma sealt ei tellinud, sest seda konkreetset mudelit ei olnud enam – ehk siis teistest netipoodidest sai tellitud. Ma täna sain just need kätte, aga pole veel proovinud. Ega mul pole mõtet neid 85C rinnahoidjad megalt palju tellida, sest enne rasedust oli mul 80 B-korv – seega kaua ma seda C-korvi ilmselt nautida ei saa. Imetamise aja ehk jah, aga kes teab, mis pärast saab – B tuleb ilmselt tagasi – vbl muutub hoopis A-ks nagu mõnedel naistel, kellel pärast sünnitust läheb korv veel väiksemaks, kui enne rasedust oli 😀
Eks rinnahoidja tellimine netist üks riskibisness ole, aga kuna eelmine oli esimene, mille ma tellisin ja millega kõik nii täkkesse läks, siis julgesin veel proovida 🙂
Mul pole kummagi lapsega pärast 20. nädalat mingit ultraheli tehtud. Teise lapsega oli tagantjärele see väga hea, sest laps kaalus 4,2 kg. Kui oleks teadnud, oleks ikka väga hirmul olnud. Aga jäin praktiliselt terveks ja laps oli suurepärases seisundis. Ma olin ise muidugi heas vormis ka, nii et jaksasin valutada ja pressida.
Nagu öeldud, on ultraheli eksimine +/-500 g ehk kokku lausa 1 kg!
Aga rasedusdiabeediga on loomulikult täiesti arusaadav, et ollakse lapse suuruse osas ettevaatlikud, eriti kui on esimese lapsega tegu.
Jah, siis jälgitakse rohkem, kui on rasedusdiabeet.
Minul oli ultraheli järgi suur laps tulemas 4400g (39.ndal rasedusnädalal), palusin ka keisrit, sest sain ka diagnoosiks makrosoomne loode. Anti siiski vaid esilekutsumise saatekiri ning mind vaatas enne veel üle ka eesti parimaid arste,kes ütles,et pean ise sünnitamisega hakkama saama. Ei jõua seda esialgu karmina tundunud otsust iialgi ära kiita, sünnitasin 4600g kaaluva lapse,kuid võrreldes tuttavaga,kel oli keiser, ei saa järgnevat paranemisprotsessi võrreldagi. Kindlasti soovitan sul alguses vähemalt proovida ise sünnitada, sest laps võib siiski ilusasti vaagnast läbi tulla ja keiser ei ole tegelikult parem valik, pigem tundub see esmasünnitajale “mugavam”.
See on kahe otsaga asi. Mõnel teisel jälle, kes on suure lapse sünnitanud, on halvemini läinud. Laps võib rangluud murda ja on isegi juhuseid, kus naisel läheb puus pärast seda paigast ära. Nii et iial ei või teada.
Hmm. Ma sündisin küll 30 aastat tagasi, aga olin esimene laps ja 4,6 kg ja pole kuulnud, et sellepärast ei tohiks lasta loomulikult sünnitada
See on jah uuema aja reegel ja rasedusdiabeediga on enamasti selline lugu. Mul on hetkel üks raamat, mida ma veel pole lugema hakanud (loen teist hetkel), aga korraks sirvisin – antud välja 2002 ja seal öeldakse ka, et kui esimene laps on üle 4500 grammi, siis üldjuhul tehakse keiser. Kui just ultraheli last enne väiksemaks ei tee – ehk see alles sünnitusel ei selgu. Eesti autorid on sellel raamatul, ei ole tõlgitud. Mina ka varem sellist reeglit ei teadnud. Järgmiste laste puhul see ei kehti. Aga eelkõige ei lasta neil ise sünnitada, kellel on esimene laps nii suur ja lisaks veel rasedusdiabeet ka. Või siis lastakse, aga sellisel juhul kutsutakse enne tähtaega laps esile – et ei oleks üle 4500 grammi.
Ma soojalt soovitaksin võtta sünnitamise suhtes oma seisukoht.
Sa ei ole kõige väiksem inimene, olen näinud sind Tartus, oled keskmisest pikem ja kenasti proportsioonis. 4500g laps sünnitada on sinu jaoks nohu. Praegu muudkui hirmutatakse ja et tuleb see ja teine ja keiser ja esilekutsumine – unusta ära ja valmistu sünnituseks. Sünnitus toimub peas. Sa ei saa valmistuda, kui nii segased signaalid on. Tegelikult ei ole mingit mõtet ei esile kutsumisel ega keisril selliste parameetritega. Oled sattunud rasedusdiabeediga tähelepanu alla, aga usu – teised naised sünnitavad neid 4-4,5kg esimesi lapsi vabalt, sest keegi pole neid nii pingsalt kontrollinud ega neid kõhklema pannud.
Ja ei kasva need lapsed lõpus midagi nii väga. Mu teine laps oli 36 nädalal 3kg, sündis 42+2 3,6kg. Kolmandal ei lasknudki enam lõpus UH teha. Ega igaühele ei tehtagi ja nii ongi lihtsam sünnitama minna.
Vaatleja, mõnel ehk ei kasvagi see beebi enam nii lõpus. Ja vbl valetab ultraheli tõesti ja mul on väiksem laps. Aga mis siis saab, kui valetab teistpidi ja on kilo veel suurem? Nagu siin mõnel on olnud.
Ja ehk tõesti sünnitaksin kergelt ja kiirelt, aga ma ei tea seda ette ju. Sünnituse käigus võib hoopis välja tulla, et on ikka erakorralist keisrit vaja või laps võib kinni jääda jne. Hetkel pole ju üldse kindel, et keiser kindlasti tuleb – esilekutsumine tähendab ka ise sünnitamist, aga tähtajast natuke varem, et laps ei saaks enam suuremaks kasvada. Ja mina ei hakka küll arstidega vaidlema, et las ma kannan lõpuni ja punnitan ise selle vägilase välja, sest pärast olen nii lõhki jne. Vbl ei ole, aga ma ei tea seda ju. Üldiselt esimene sünnitus mingi meelakkumine ei ole – seda ka kõvasti väiksema lapse puhul.
Ja kui ikkagi arvatakse, et plaaniline keiser on kõige mõistlikum, siis nii ongi. Seal on muidugi teised hädad ja üldine taastumine võtab rohkem aega, lisaks haav kõhul jne. Et pole see ka mingi lihtsam variant. Aga ma pole varem sünnitanud ja kavatsen siiski arste kuulata. Jah, vahel panevad nemad ka mööda, aga seda ma küll ei taha, et hakkan seal võitlema, et laske ise sünnitada ja pärast teen endale ning lapsele hoopis karuteene.
Tead sellega on nii ja naa. Mina olen 175 pikk naine ja minul hakati esile kutsuma, sest lapse kaal ka suur. Ja proovisin mis ma proovisin, valutasin 10,5 h ja siis prooviti veel vaakumiga, kuid laps siiski välja ei mahtunud ning sünnitus lõppes erakorralise keisriga. Arstid vaatasid ka et peaks/võiks ikka välja mahtuda aga tuli välja et ei mahtunud ikka. Seega see jutt et sünnitamine on mingite parameetritega naisele nagu “nohu” ei pruugi õige olla. Lapse kaaluks oli minul 4348 ja pikkus 54. Ja pea ümbermõöt 38. Kuigi eks plaanilisel keisril ka kindlasti omad “miinused” kui nii võib öelda.. lihtsalt inimesed ja olukorrad väga erinevad.
Olukorrad ja inimesed on tõesti erinevad – seega ei saa üheselt võtta, mis see õige või vale oleks.
Minul ütles UH et laps 2800g ja sündis pea 3800g 🙂
Kui mul ultraheli paneb kiloga mööda ja seda niipidi, siis on ikka suht hull värk 😀
Ja mul väikevend syndis 4890g… olgugi, et synnitaja on väga suur naisterahvas…185 pikk ja selline ~120+kg tehti ikka keiser… kah esimene synnitus
Nad sellisel juhul ikka pigem teevad jah keisri. Seda naise pikkust ega kaalu eriti ei arvestata. Ja see on üldse nii suhteline – mõni väike ja peenike naine saab vabalt suure lapse sünnitamisega hakkama, mõni suurem ja paksem aga ei pruugi jälle saada.
jah-jah, väike vend ja esimene sünnitus :))))))
Mul tekkis samuti küsimärk selle koha peal aga ehk Henry mõtles poolvenda? Et ühine isa ja sellele naisele tõesti esimene sünnitus. Oma ema ei nimeta ka ju eriti keegi lihtsalt sünnitajaks…
Ehk mõtles jah poolvenda, vot ei teagi.
Mul on kaks “pool venda” minule on nad siiski mõlemad vennad.
Ja seda, et ma oma ema bioloogiliseks faktiks pean teab vist ka enamik neid kes mind teavad. Seega on ka tema “sünnitaja”.
Ja arvestades, et mina olen 38, siis minu ema ka parima tahtmisejuures ei ole võimeline täna enam sünnitama 58 aastaselt.
Aga kuidas saab olla siis su ema esimene sünnitus, kui tegemist on su noorema vennaga ja te pole poolvennad? Et selles mõttes, et sina sündisid ju siis ikka enne, et pole esimene laps talle ju 😀 Või siis ikka see konkreetne vend on ikkagi poolvend, sest sul on ju kaks neid? Et seda muidugi ei pea alati välja tooma, et poolvend – vend on vend 🙂 Lihtsalt hetkel ei kõlaks teistmoodi loogiliselt.
Minu poolvennad on igaljuhul minu vennad… ühega on isa ühine teisega on ema ühine. Aga siiski on nad mu vennad
Mina olen äärmiselt pisike naine ja viimane uh tehti umbes 20 nädala paiku. Rasedus oli meeletult raske ja arvestades mu pisikest kehaehitust ka kõht väga väike. Sünnitasin aga loomulikul teel 4 kg 54 cm lapse. Arstid olid hämmingus, et kuidas mul sai olla nii pisikese kõhuga nii pontsu beebi. 😀 Niiet ehk tõesti ära panusta ainult keisrile.
Mina ise ei panustagi konkreetselt, aga ma ootan ja vaatan, mida arstid arvavad. Ja kuna nii Tartu kui Põlva omadel on sama nägemus siiani olnud, siis ei ole ka asi ainult selles ju, et siin on vähem kvaliteetsed inimesed oma tööd tegemas vms. Mina seda nagunii ise ei arva, aga väikelinnade puhul kipub see eelarvamus olema. Eks see mõnel juhul peab kahjuks paika ka…
Minul on suhteliselt kerge rasedus olnud. Jah, kõht on hiiglaslik olnud juba algusest peale ja vahel on seljavalud ning öisel ajal kipuvad kõrvetised eriti võimust võtma, aga üldiselt ma ei kurda. Oksendasin alguses ka ainult kolm korda ja sedagi oma lollusest, et rasedusvitamiine enne söömist võtsin. Lisaks oli alguses meeletu väsimus ja vahel iiveldas, aga see oli nii ammu minu jaoks, et ma enam ei mäleta 😀 Et olen saanud raseduse ajal peaaegu kõike teha, mida ma muidu teeksin – väljasõidud, ringiliikumised, üritused jne. Hendrik ütleb ka, et kui suurt kõhtu poleks, siis ei saaks arugi, et ma rase olen – sest ma olen suhteliselt sama inimene, kes enne. Isegi hormoonid pole vist nii palju möllanud, isud on ka samad olnud, mis enne – väikeste eranditega ehk. Et ma vabalt võiksin veel rase olla, sest suuri vaevusi mul ei ole, mis mu elu eriti häiriksid 🙂 Päris hea oleks sama umbes kuu aja pärast ka sünnituse kohta kirjutada 😀 Aga seda ei saa veel ette teada.
Usalda arste, eksperimenteerida tõesti ei tasu. Fakt on see, et ühel või teisel viisil ta varsti sealt välja tuleb 🙂
Lapse kaalu osas võib UH valetada küll, aga vähe tõenäoline, et nii palju valetab. Minu puhul 9 ja 11 aastat tagasi ei valetanud kumbagi lapsega.
Esimese kohta arvati 37+4 UH, et sünnib kena keskmine 3,5 kg. Ta tuli 38+4 ja oli ligi 3,4 kg. Kui oleks tähtajani kõhus olnud, siis oleks üsna täppi läinud kaal.
Teisega öeldi, et on suur laps. Juba poole raseduse pealt öeldi, et 4 kg tuleb kindlasti täis. Kõht tekkis ka tõesti väga vara ja hirmus suur. Kahtlustati diabeeti, aga seda polnud. Sündis 40+4 ja kaalus ligi 4,3 kg.
Jah, arste ma plaaningi kuulata 🙂
Ultraheli eksimusruum jääb tavaliselt kuni 400 grammi juurde. Nii ütles mulle arst. Et miinus/pluss 400 grammi. Aga võib loomulikult ka rohkem olla, kuigi nad mainivad, et kuni 400 grammi. Kunagi ei tea tegelikult.
Saan seda raamatut laenata, kui huvi on.
Aitäh, mul hetkel beebi-ja sünnitusteemalist lugemist jagub, aga mul on su andmed olemas, kui peaks juhtuma, et järgmisel korral raamatukogus pole seda raamatut. Et siis saan sinuga ühendust võtta 🙂 See oli üks raamat, mida soovitati, aga praegu loen teisi. Ei juhtu vast ka midagi, kui see konkreetne raamat enne sünnitust jääb lugemata. Aitäh pakkumast! 🙂
See raamat on ainus sünnitusteemaline raamat, millest reaalselt abi ka on 🙂
Ma olen vist siis üks väheseid, kellel ultrahelis pakutud kaal enam-vähem täppi läks. Päev enne sünnitust ennustati 3200 g ja sündis 3120 g laps, 41. rasedusnädalal.
Siis sul tõesti vedas! 🙂
Mul ka enamvähem täppi..uh-is õeldi et tuleb 3000g beebsu aga tuli hoopis 2950g.
Ultraheli pani tõesti suht täppi!
Ma olin ka rasedusdiabeetik. Kuu aega tagasi sünnitasin ja laps oli 4200. Sünnitus oli mega kerge,kõigest 3 tundi.
Seega keisri pähe määrimine ei ole kuidagi moodi õigustatud.
Sünnituse kergemaks kulgemiseks soovitan juu nõmm-liivateed ja vaarikalehe teed(apteegist leitavad).
Samuti palu raseduse lõppfaasis 39+ nädalat äel/arstul avatust katsuda ja venitada veidi,aktiviseerib hormoonid mis sünnitegevuse käima panevad.
Tead, mõned inimesed võivad enne sünnitust kas või pea peal seista, aga ikka on raske. Teised ei tee midagi ja nuuskavad selle beebi välja (arsti sõnad). Seega ei saa väita, et keisrit ei tohiks kaaluda – eriti arvestades seda, et ultraheli võib valetada ka teistpidi – ehk siis näitab, et on 4200 grammi, aga tegelikult on juba 5000 grammi. Ja siis avastada sünnitusel, et on vaja vaakumit kasutada või lapsel on rangluumurrud või ise murrad puusaluu vms, pole ka parem variant. Et jah – mina sellisel juhul pigem võtan igal juhul keisri, sest minna riskile, et äkki ma olen üks neist, kellel sünnitus on kerge, ei ole kohe sugugi tark mõte. Jah, keiser ei ole ka kerge, kindlasti pole, aga kui mul on valida kahe asja vahel, millest üks on hullem kui teine, siis ma pigem valin selle natuke vähem hullu. Just vähem hullu selles mõttes, et minu taastumine võtab kauem aega, aga keisri puhul on suurem võimalus, et beebile mingit vigastust ei jää, väga suure lapse sünnitamise puhul võib lapsel ka mingi probleem alguses olla. Ei pruugi, aga võib. Neid näiteid on küll ja küll, endalgi tutvusringkonnas mõni. Jah, lõpuks sai kõik korda, aga siiski.
Aga noh – ma ise seda nagunii ei otsusta, arstid otsustavad. Ja kui nemad arvavad lõpuks, et keiser oleks mõistlikum variant, siis nii ongi. Ma ei kavatse küll seda vastutust võtta, et nemad tahavad keisrit ja ma kauplen endale tavasünnituse välja ning siis juhtub midagi nendest asjadest, mida ma enne kirjeldasin. Ilmselt nagunii ise midagi kaubelda ei anna, aga kui ka annaks, siis ma ei teeks seda.
Mul on kõikide lastega ennustatud väga suurt last. Vägilane on see sõna, mida nad kasutada on armastanud. Esimene laps oli 3kg täis 32. nädalal, teise puhul ähvardati et tuleb üle 5kg laps ja kodus sünnitada ei saa, kuna vaja keiser teha ja kolmanda puhul ütles Dr. Šois isegi, et siit tuleb suur laps. Reaalsus oli nii, et esimese sünnitasin täpselt tähtajal ise hoolimata haiglapersonali pingutustest seda pekki keerata, laps kaalus 3820g. Teine laps sündis täpselt viimase piiri peal ehk siis 42+0, järgmisel päeval poleks saanud enam kodus sünnitada. Kiire ja mõnus sünnitus oma mugavas vannis, enda personaliga. Laps oli 3840g st 20g raskem kui eelmine. Kolmas laps sündis natukene üle tähtaja samuti kodus oma inimeste keskel ja mul polnud talle riideid selga panna, kuna ta oli niiiii pisikene – ainult 3640g! Mul on ultrahelid pannud julgelt 1kg ja rohkem mööda ja öeldud on ka, et 700g +/-.
Seesama Loomuliku sünnituse teejuht seletab ära, et naisel pole probleem ükskõik kui suurt last sünnitada, ämmakas peab lihtsalt oma tööd oskama. Mul oli Ingrid Kaoküla, kes selle raamatu toimetas ja oleks täiesti vabalt temaga võinud 6kg lapse kodus sünnitada. Sellist asja ei ole olemas, et laps ei mahu välja. Väga soovitan seda raamatut lugeda, saad juba enne esimest sünnitust nii palju valearvamusi kummutatud, mida enamik ei saa isegi selleks ajaks kui mitu last olemas on. Peale selle raamatu lugemist sa reaalselt OOTAD sünnitust! Ma käisin peale sünnitust ja nutsin, et tahan veeel sünnitada, sest nii ilus on 😀 Siin on video ka viimasest sünnitusest: https://vimeo.com/243892193
Leevi, ma enda puhul pigem kahtlen, et ükski raamat mind sünnitust ootama paneks. Ilmselt on asi inimese iseloomus kinni. Tean jah, et see on halb asi, sest eks oma suhtumisega saab asja kindlasti paremaks muuta, aga kui pole seda nii-öelda geeni sees, mis naist niimoodi mõtlema paneb nagu sind näiteks pani, siis vist ei annagi suurt midagi ette võtta kahjuks.
Sina oled tubli olnud, et oled kodusünnitused ette võtnud! Eks selleks ongi omajagu julgust ja just sellist mõtlemist vaja nagu sul on 🙂 Minusugused inimesed ei saaks ega tahaks seda kindlasti ette võtta – liiga suured paanitsejad lihtsalt 😀 Mina isiklikult tunneksin end alati haiglapersonaliga kindlamalt – isegi siis, kui mingi ülikogenud ämmaemand võtaks kodus sünnituse vastu. See ongi vist paljude tänapäeva inimeste probleem, et millegipärast haigla tekitab kindlama tunde. Kodusünnitus nõuab palju julgust, läbimõtlemist, endaga tööd tegemist jne, milleks enamus naised ei ole valmis. Mina vähemalt küll ei oleks.
Ja sinu sünnitusvideo on nii südamlik ning seal on nii palju erinevaid emotsioone näha! 🙂 Väga armas mälestus, mida videolt saab alati vaadata 🙂
Offtopic, aga kuidas suhtud mehe telefonis/Facebookis nuhkimisse? Kas miski õigustab sellist teguviisi?
Suhtun väga halvasti. On siiski üks erand – seda juhul, kui juba enne tuleb välja, et mees tõesti peaks petma, aga ta ei tunnista seda. Ja siis ehk on see õigustatud, kui ollakse päris kindel, et mees midagi varjab. Aga see on pigem väga erandlik juhtum. Või siis, kui mees tõesti käitub viimasel ajal kahtlaselt ja ta saab veidraid kõnesid naistelt, mida ta püüab varjata jne. Ega siis see sobramine ka ilus pole, aga parem juba õudne lõpp kui lõputu õudus ehk teadmatus.
Üldiselt on ikka niimoodi, et need, kes teiste Facebookis või mobiilis sobravad, on ebakindlad ja armukadedad inimesed, kes ei usalda oma kaaslast. Ja selle põhjuse peab juba enda seest välja otsima – vbl tuleb see nende enda käitumisest, sest nad on kas varasemates suhetes kedagi petnud või teevad seda praegu ise ka. Aga ehk on nad lihtsalt ka eelmises suhtes petta saanud ega usalda oma praegust kaaslast. Igal juhul on see niru suhtumine – sest eelmise suhte vigu ei tohiks uuele inimesele üle kanda. Kindel on see, et kellelegi ei meeldi, et nende järel nuhitakse. Ja eriti neile, kes tegelikult pole midagi teinud – ehk siis partner näeb tonti seal, kus seda pole. Selline hullumeelne ühe inimese armukadedus keerab lõpuks ka normaalse suhte pekki.
Ma olen minevikus ka räigelt armukade olnud. Aga asi oligi selles, et ma ei usaldanud seda inimest. Ja minuga oldi samamoodi väga armukade. Soomlasega mul just selline suhe oligi – mõlemad meeletult armukadedad ja dramaatilised. See oleks pidanud juba siis esimene ohumärk olema, et see asi ei saa õige olla, kui ma lähen sõbrannadega välja ja mulle helistatakse 30 korda peo jooksul, sest arvatakse, et ma raudselt petan. Ja ega ma ise vähem armukadedusstseene ei teinud, lisaks sobrasin moblas jne, tema tegi ilmselt sama. Kohutavalt vale suhe, sest kui usaldust ei ole, siis ei saa suhe eksisteerida. Tol ajal 21-aastaselt ma ei saanud sellest aru, aga nüüd saan.
Jama on muidugi eriti suur siis, kui sa ise ei suuda kedagi usaldada ja sobrad oma mehe asjades, kuigi kahtlustamiseks pole mingit alust. Selline armukadedus on haiglane. Ma ei kujutaks seda praegu abielus olles üldse ette. Ma ei tea Hendriku arvuti parooligi, tema ei tea minu oma ka. Pole lihtsalt kunagi huvi tundnud – kui arvuti läheks katki, siis ikka ütleks. Mul on Facebook ja Messenger moblas automaatselt sisse lülitatud, kui nett on sees – pole midagi varjata. Hendrikul pole nutitelefoni, aga tal on ka telefon alati suvalt kuskil laual ja Facebookis käib arvutis, aga Facebook on vabalt alati lahti. Ma ei piilu, mis ta seal teeb, sest see pole minu asi. Suhtes ja abielus on inimesed siiski eraldi indiviidid – me pole üks inimene. Mind ajavad kõige rohkem naerma need paarid, kellel on kahepeale üks Facebook – just pärast suhte tekkimist üks osapool (enamasti küll naine) nõuab seda. Nagu misasja? Ma saadaksin sellise mehe sinna, kus päike ei paista, kes mult seda nõuaks. Ja mitte sellepärast, et mul oleks midagi varjata, aga ma olen siiski eraldi isiksus, kellel on õigus eraldi oma vestlusi pidada. Samamoodi on Hendrik seda. Ja kui keegi tahab ainult minu või ainult Hendrikuga kirjutada, siis mismoodi see ühise Facebooki puhul toimib? Vaevalt, et mu sõbrad või Hendriku sõbrad tahaksid kohe teisele ka südant puistata 😀 Nagu nii naeruväärne minu meelest.