Paar sõna klatšimisest

Ei ole olemas vist mitte ühtegi inimest, kes ei oleks mitte kunagi kedagi klatšinud. Ma tean, et on olemas inimesi, kes VÄIDAVAD, et nad pole mitte kunagi seda teinud, aga mina seda jama ei usu. Isegi kõige pailapsema iseloomuga inimene on kindlasti seljataga kellestki midagi rääkinud – tavaliselt just need, kes väidavad, et nad iialgi millegi nii labasega ei tegele, on just need kõige suuremad keelepeksjad.

Mina ei hakkagi väitma, et ma poleks kellestki midagi taga rääkinud, sest see oleks alatu vale. Kuid klatšimisel on ühed teatud reeglid, millest peaks iga inimene kinni pidama. Nii-öelda kirjutamata reeglid, millest valdav enamus saab väga hästi aru. Kuid siiski on olemas inimesi, kes neid millegipärast ei mõista.

Nimelt on olemas teatud inimesed, kes väga hästi ei mõika, et kui sa ühele inimesele klatšid teist taga ning teisele seda esimest, siis oleks päris kasulik enne veenduda, et need kaks inimest omavahel ei suhtleks. Või vähemalt mitte sellel tasemel, et need kaks inimest hakkaksid omavahel rääkima, et mida see inimene siis kummastki ka rääkinud on.

Jah, ma saan aru, et kui tegemist on ehk sellise naistevahelise klatšimisega, siis jumal sellega – elu läheb pärast seda edasi. Kuid on olemas teatud positsioone, kus selline keelt peksmine ei ole lihtsalt eetiline, vähemalt mitte sellisel kujul. Naljakas selle juures ongi see, et vaatamata sellele, et see inimene on mitu korda samasse ämbrisse astunud, siis ta ikkagi ei õpi. Kuid üks kord saab ring täis ja kui kõik on ära klatšitud, siis kunagi tuleb aeg, millal peab siiski endale otsa vaatama ja küsima, et ehk on viga ikka inimeses endas, mitte teistes. Sest kui klatšid kõikidele kõiki taga ja seda juba aastaid, siis millalgi tuleb nagunii see olukord, kus need, kelle puhul sa seda teed, suhtlevad omavahel. Kuigi alguses võib see tunduda ideaalse plaanina, siis millalgi kukub see kaardimajake nagunii kokku. Küsimus ei ole selles, kas see juhtub, vaid millal see juhtub. Ning siis ei jäägi muud üle, kui vaadata endale otsa ja mõelda, et ehk ei oleks pidanud nii lollilt enesekindel olema.

Sest igal oinal on oma mihklipäev. Seda viimast ei maksa kunagi unustada!

Advertisements