Mõttetult igav “Päevad, mis ajasid segadusse”, superhuvitav “Teesklejad” ja enam-vähem “Õnn tuleb magades”

Ma olen viimasel ajal mitmed eesti filmid ära vaadanud. Ma pole eriline kinoinimene, aga nüüd juhtusin nädala jooksul lausa kaks korda sinna. Vaatasin kinos ära “Teesklejad” ja “Õnn tuleb magades”. Lisaks oli keegi Youtube lisanud “Päevad, mis ajasid segadusse”, mis mul pool aastat tagasi nägemata jäi, kui see veel kinodes jooksis, seega vaatasin selle ka nüüd ära. Tahaksingi nüüd paari sõnaga neist kolmest filmist rääkida.Päris sisukokkovõtteid ei hakka tegema, niisama paari sõnaga pajatan neist.

“Päevad, mis ajasid segadusse” – Ma olin selle filmi kohta nii palju head kuulnud. Olin kuulnud, et 90-ndate olustikku osati nii hästi tabada. Kui selle filmi plussidest rääkida, siis see ehk ongi see ainuke hea asi selle juures, et kõigest 27-aastane režissöör seda 90-ndate eluolu küllaltki tõetruult kujutada suutis. Muu kõik oli IGAAAAAAAAAAAAV. Ma tean, et mõni võib öelda, et kle, Jaanika, sa pole 90-ndatel reaalselt elanud, sest sa olid siis puhta tattnokk, mida sa mölised. Aga mölisen ikkagi, sest mul tuli selle filmi ajal täielik uni peale, sest see lihtsalt venis nagu tatt. Või nagu matemaatikatund, mis iial läbi ei saa. Filmi puhul ei tohiks iial sellist tunnet tekkida. Kõik dialoogid olid venivad, kõik sündmused toimusid nagu aegluubis, kogu film seisis, mingit reaalset tegevust ei olnud. Aga ehk ongi asi minus, et ma selline mats olen, et sügava sisuga filmidest aru ei saa, sest just niimoodi seda väga paljudes kohtades ju kiideti. Minu elust raisatud 1,5 tundi, mida ma enam kunagi tagasi ei saa. Ma ikka täiega sundisin end lõpuni vaatama, sest lootsin, et ehk asi läheb paremaks, aga ei läinud. Vaatasime seda koos Härraga ja temale ka see film ei istunud. Seega, kes te veel seda filmi näinud pole, siis võite need 1,5 tundi oma elust kulutamata jätta.

Teesklejad” –   No see oli juba hoopis teine tera. Mirtel Pohla ja Priit Võigemast on mulle alati sümpatiseerinud, aga siin filmis veel eriti. Film ise tekitab pärast vaatamist palju küsimusi – ehk siis jätab asjad lahtiseks. Kas see teine paar, kes nendega koos oli, oli siis hoopiski nende endi ettekujutuse vili? Oli see siis kõik nende mõlema illusioon? Oli see nende endi peegeldus? Mulle meeldis selle filmi puhul ka see, kuidas rõhuti nii nende kui ka samas ühiskonna suurele mureallikale – ehk siis sellele, kui palju inimesed oma elus tegelikult teesklevad. On selle põhjuseks siis see, et tahetakse teistele näidata end palju parematena, kui tegelikult seda ollakse. Või siis hoopis see, et seda tehakse teis(t)e inimes(t)e meeleheaks. Ega sellel erilist vahet pole, mis see põhjus on, aga seda teesklust on meie ümber palju. Seda on kõikjal. Seda filmi soovitan täiega vaatama minna! No Mirtel Pohla tissid ei tekita enam kelleski mingit emotsiooni, sest neid juba varemgi nähtud, aga neid võib seal siis veel kord näha😀 Aga film ise oli täiega hea! Kogu aeg pidi kaasa mõtlema, et mis värk siis ikka tegelikult toimub. Ja ka pärast filmi lõppu ei saanud sotid päris selgeks, aga mulle mõnikord sellise lahtise lõpuga filmid meeldivad. Mitte küll alati, aga selle filmi puhul oli see ideaalne variant.

“Õnn tuleb magades” – See film oli enam-vähem. Räägib mehest ja naisest (Ivo Uukkivi ja Katariina Unt on peaosades), kes kohtuvad ühes täiesti mittemidagiütlevas pubis. Mis mulle selle filmi puhul meeldis oli muidugi see, et see oli Tartus filmitud😀 Ja see  peategelaste tutvumine oli filmitud lausa pubis 16kannu, kuigi nimeks oli filmis pandud Miscordia(vist?). Ja pärast seda tutvust lähevadki nad naise juurde, kus hommikul ärgates viimane meenutada üritab, kuidas see palja persega mees tema voodisse jõudis. Seksida nad ei jõua, sest mees vajub enne sügavasse unne. Ja selles situatsioonis siis põimuvadki lood sellest, kuidas mõlemad üle 40-aastased inimesed on oma eluga hetkeseisus ikka nii perses, kui veel olla saab. Ja ehk sellepärast saatus neid kokku viibki, et nad teineteisele toeks oleksid. Ja kuigi naine on alguses šokis sellest palja persega tüübist oma voodis, siis hiljem ta taipabki, et õnnele tuleb võimalus anda ning viib mehele hommikusöögi voodisse. Ehk siis on ilmselt õnnelik lõpp, aga seda saame ka ainult oma peas ette kujutada, sest siis saab see film läbi. Ja kogu film siis keskendubki sellele, milline oli selle mehe ja naise elu enne, kui nad tutvusid; kuidas nad nii pekkis omadega mõlemad on. Vahel ju öeldaksegi, et seest katki olevad inimesed nimelt leiavad teineteist, et nad saaksid selles pasas koos olla. Kas see alati just kõige parem variant on, seda ei oska me ilmselt keegi öelda, aga kaks pead olla kaks pead.  Selle filmiga jäin üldiselt suhteliselt rahule, aga nii palju ei meeldinud kui “Teesklejad”.

Minu kõige lemmikum eesti film läbi aegade on “Vallatud kurvid”. Kui nüüd uuematest eesti filmidest rääkida, siis ilmselt “Klassikokkutulek”, aga ka “Teesklejad” on tihedalt kannul. Mõne jaoks oli “Klassikokkutulek” sitaks labane, aga mulle on alati jalaga-perse naljad meeldinud, aga seda ainult juhul, kui need on hästi tehtud. “Klassikokkutulek” oli minu jaoks väga hea film ja nalja sai palju, mis komöödiate puhul ongi ju oluline!🙂 Mulle üldiselt meeldivadki pigem komöödiad, aga kui draamad on hästi tehtud (nagu “Teesklejad”, mida võib vist osaliselt ka thrilleriks nimetada), siis on neid ka hea vaadata.

Vot sellised arvamused siis hetkel. Mida teie antud filmidest arvate?🙂 Või üldse viimase aja eesti filmidest?

15 thoughts on “Mõttetult igav “Päevad, mis ajasid segadusse”, superhuvitav “Teesklejad” ja enam-vähem “Õnn tuleb magades”

  1. On veel üks film kus teeb kaasa üks Eesti poiss filmi nimeks on Ameerika Suvi, see on Ameeriklaste kätetöö. Mis ma Eesti filmide kohta ütlen tegelikult on Eesti film teinud läbi päris suure hüppe, kuid arenemis ruumi on. aina rohkem tuleb välja teosed kus kasutatakse paljast inimese keha varem me ei olnud sellised filme, kus sai nii vabalt paljast ihu näidata. eks tegelikult on näidatud kah, aga nagu tabu oli eelmistel aegadel Seksistseene ja palja naise ja mehe keha näidata. Mulle meenub vaid üks film kus see toimus erakordselt ja selle teose nimeks oli Viimne reliikvia, tegelt oli pidanud üks koht välja jätma, aga läks kaadrisse.
    Aga minule meeldivad Eesti teostest 1944

    • Ma ei ole “1944” näinud. Samuti on nägemata “Mandariinid” ja “Vehkleja”, mis kõik olid ka ilmselt väga head filmid.

  2. Mu jaoks nt “Vehkleja” oli suht igav. Jah, Avandi tegi head tööd..ja tegelikult kõik näitlejad ning seda halli masendavat eluolu oli hästi edasi antud.. aga kuidagi liiga poolikuks jäi film. Et umbes nagu see oli tehtud neile, kes sel ajal elasid ja kellele oli vaja ainult vihjata, mis toimus, kui nad juba aru said, mis värk ekraanil on. Kuna mina aga sellest ajast isiklikult midagi ei tea, jäi see “aimatav” teema liiga lahjaks. Oleks tahtnud natuke rohkem sügavust vms.

    “Päevad, mis ajasid segadusse”, oli tõesti veniv. Mulle meeldis see, kuidas olustik oli edasi antud ja soundtrack oli ka ülihea…aga tundus kuidagi liiga kunstiline ja tehtult diip film😀

    1944 ja Mandariinid see-eest väga meeldivad.

  3. Mina vanainimesena soovitan vaadata “Ukuaru”, üks minu lemmikfilme. Muidugi “Viimne reliikvia”. Olin keskkooliplika, kui see film välja, tuli. Panime pinginaabriga koolist pausi ja läksime kinno. Vaatasime kaks seanssi järjest:) “Need vanad armastuskirjad” üks minu lemmikuid. Olen üldse suur Valgre austaja. Tänapäevafilme vaatan siis, kui telekasse tulevad. “Apelsinid” meeldis väga. “Tuulepealne maa” ka minu lemmik. “Seenelkäik” meeldis. Kolme viimast sinu mainitud filmi pole näinud, kui telekasse tulevad, avaldan arvamust:)

  4. “Klassikokkutulek” ei meeldinud, igav ja piinlik, naljad ei olnud naljakad minu jaoks. Treileri järgi olid ootused suuremad. “Päevad, mis ajasid segadusse” oli parem – vähemalt mingi olustik ja stiil ja karakterid olid tabatud, stoori jäi siiski kuidagi poolikuks ja ähmaseks.
    Nt “Seenelkäik” meeldis mulle väga, üks lõbusamaid Eesti komöödiaid üldse. Ja viimaste aastate Eesti filmidest on meeldinud veel ka “Vasaku jala reede”.
    “Teesklejad” ja “Õnn tuleb magades” on veel nägemata. Neist esimese kohta olen tutvusringkonnas äärmuslikke arvamusi kuulnud – kelle arvates täielik jama, teise arvates jälle väga hea.

  5. “Vasaku jala reede” on tõesti hea film, olen seda kaks korda lausa vaadanud! “Malevat” ma pole näinud, aga paljukiidetud “Sigade revolutsioon” mulle näiteks üldse ei meeldinud. “Seenelkäiku” ma ei ole näinud, aga see on vist ka suhteliselt hea film paljude arvates.

    Veel, mis mulle meeldis, oli “Klass”. Film ise muidugi oli julm ja rääkis kohutavadest asjadest, mis tegelikult meie ümber toimuda võib, aga millest me teadlikud ei ole. See šokeeris mind väga, sest ma vaatasin seda esimest korda 17-aastaselt, ma polnud üldse end enne kurssi viinud, millest see film rääkida võib. Nüüd olen seda vist kolm korda näinud ja kuigi pisaraid enam ei vala seda vaadates (kui esimest korda seda nägin, siis nutsin täiega), siis ikkagi mõjub. Eriti arvestades nüüd seda, et meil endal Eestis oli ka paar aastat tagasi koolitulistamine ju, kus õpetaja hukkus.

  6. Mulle meeldis küll “Päevad mis ajasid segadusse”, aga mitte 90ndate pärast, vaid see on tõsine sügav maaelu.😀 Ma ise maakolkast ikkagi ja no vähemalt meie kandis nii ongi. Võõraid ei sallita ja siis ongi meil punt neid mõttetuid noori, kes teevad seda musta tööd (paar aastat tagasi ärisid ka metsaga), kes sõidavad täis peaga ja joovad otse roolis viina, lisaks alkost kangemad asjad ja autost üürgab meeletu eesti tümm jne, lisaks see metsa viimine pole ka just eriti võõras teema. Raske seletus, aga jah, lihtsalt selle ära tundmise pärast mulle film meeldiski. Eks muidugi kõik inimesed sellised adi dressidega pätid ka maal ei ole.😀

      • ans. Koer on seda hästi kirjeldanud… “BMW ja NBA, mulle meeldib kakelda”, “väikeste linnade poisid on lollakad” ja HU “depressiivsed eesti väikelinnad” niiet muidugi on tänapäev. meil see idikas slaavisüsteem veel nii sees

    • Nad on vist jah maha võtnud. Tähendab, see link on isegi üleval, aga filmi enam ei näe jah😦 Ju siis ikkagi ei või seda täispikana Youtubes üleval hoida. Ma sellepärast tahtsingi kohe ära vaadata, sest eeldasin, et see võib kiiresti sealt ära kaduda. Kui oleksin teadnud, et see film mulle ikka üldse ei meeldi, oleks vaatamata jätnud, aga enne ju ei saagi teada, kui selle ära vaatad😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s