Milline on minu kõige suurem hirm?

Blogiväljakutse mingi päeva teema on kirjutada oma suurimast hirmust. Ma need igapäevased hirmud jätaksin siinkohal välja, millega inimene tavaliselt võitlema peab –  a la ämblikud, kõrgus jne (ka mina kardan neid, aga need pole mu suurimad hirmud). Minu suurim hirm on seotud surmaga. See on mind piinanud pärast seda, kui mu ema ära suri. Ehk siis – kui keegi lähedastest ei vasta telefonile väga pikalt ega helista ise tagasi, siis ma lähen paanikasse. Ka mu õdedel on ilmselt sama hirm, sest detsembri alguses olin ma ühe päeva telefonist täiesti eemal – mu vanem õde oli mulle kaks korda helistanud, sõnumi saatnud ning lõpuks kirjutas Härrale Facebooki, et kas minuga on ikka kõik korras, sest tavaliselt ma nii pikalt tagasihelistamisega ei jokuta. Ja see hirm on loogiline, sest kuna meie perekond on kellegi juba niimoodi kaotanud, et alguses ta lihtsalt ei vastanud telefonile… Seega on üsna tõenäoline, et kui mu isa terve päeva kõnedele ei vastaks, läheksime me isakoju (nii minul kui mu õdedel, ka sellel, kes Inglismaal elab – meil kõigil on olemas isakodu korterivõti) vaatama, et kas kõik on ikka korras.

See surmahirm on mul tegelikult enda puhul ka. Aastal 2013 olid mul meeletud peavalud ja doktor Google abil olin ma endale juba ajukasvaja diagnoosinud – seega lõpuks arsti ukse taga vastuseid oodates olin ma veendunud, et mulle öeldakse, et mul on maksimum kolm kuud elada, et kuna on jaanuar, siis ma ei jõuagi ju langevarjuhüpet ära teha (asi, mida ma kindlasti teha tahaksin millalgi, koos instruktoriga muidugi!). Mulle öeldi, et ju see on stress, sest minuga oli kõik korras. Ju see seda oligi, sest just tol perioodil oli mu elu nii vaikne, aga mina vana draamaprintsessina polnud sellega harjunud. Ja pärast seda, kui ma sain teada, et ma olen terve kui purikas, siis jäid peavalud ära. No kõrget vererõhku küll kahtlustati, sest mõõtmise hetkel hüppas see lakke… Pidin siis kontrolli mõttes 24-tunniks selle aparaadi endale külge panema, mis iga poole tunni tagant vererõhku mõõdab,  aga nii kõrge see siiski õnneks ei olnud, et oleks pidanud mingid ravimid peale panema. Õnneks.

Ka sel suvel valutas mul vasakult poolt alakõhu juures (ja mitte päevade ajal, vaid ikka niisama ja väga tihti). Mina muidugi arvasin jälle, et ju ma kohe suremas olen, käisin arstil ja lasin kõik analüüsid teha – kõik oli tibens-tobens, ka günekoloogi juures oli kõik korras. Ma olin muidugi ette kujutanud, et ju mul mingi vähk on. Aga kui sain teada, et ma olen terve kui purikas, siis jäid valud vähemaks kuni kadusid täiesti.

Nii et lisaks sellele, et ma kardan, et keegi mu lähedastest sureb ära, on mul ka hirm, et ma ise kõrvad pea alla panen. Ja seda veel eriti siis, kui kuskilt peaks midagi valutama- siis ma alati luban endale, et ma ei hakka googeldama, sest sellisel juhul tuleb nagunii vastuseks, et mul ongi mingi surmahaigus kallal. Ma kujutan ette, et kui mul see köha varsti ära ei lähe, siis ma olen juba jälle arsti ukse taga, peas mõtted käimas, et ju see on tegelikult midagi kohutavat. Mõnes mõttes on see hirm ka hea, sest see paneb samuti oma üldist tervist rohkem kontrollima (günekoloogi vähemalt iga-aastane visiit on minu jaoks aamen kirikus juba 17-ndast eluaastast), sest muidu niisama vist perearstile ei roniks (kuna ma olen nagunii üliharva haige). Ja konkreetselt see surmahirm algaski siis, kui mu ema suri, enne seda ma ei olnud selliste asjade suhtes nii paaniline.

Samas õnneks ei ole see hirm nüüd nii kohutav, et see mul üldse elada ei laseks, aga vahel annab tunda küll. Rohkem, kui reaalselt vaja oleks.

Mida teie kõige rohkem kardate?

Advertisements