Mida mina teoreetiliselt oma tulevastele lastele õpetada tahaksin?

Kuna see jaanuari blogiväljakutse saab täna läbi, siis mõtlesin, et võiks lõpetuseks veel ühe teema sealt välja valida. Kuna enamus neist teemadest olid nii igavad, siis kogu selle aja jooksul valisingi välja need, mis mulle natukenegi imponeerisid – see viimane oli aga keeruline ülesanne, sest need olid lihtsalt nii jamad. Peaks ise mingi blogiväljakutse tegema, aga ma kardan, et ma oleksin ainuke, kes selles osaleks, sest ma nimelt teeksin sellise eriti avameelse, milles enamus blogijatest küll osaleda ei tihkaks. A la 30 päeva peab kirjutama seksist vms 😀 Seega vist ei mängi väga välja kahjuks – blogiväljakutse mõte on vast ikka see, et keegi ikka kaasa lööb. Aga no eks näis, võib-olla siiski teen ise midagi ja kui olengi ainuke osaleja, siis mis seal ikka 😀

Aga ma mõtlesin, et võtan viimaseks teemaks need kolm asja, mida mina sooviksin kindlasti oma lastele õpetada. Muidugi on kogu see tekst hüpoteetiline, sest lapsi mul pole – seega ma tean, et tulevikus võin ma asju hoopis teistmoodi näha. Ilmselt näengi, aga selline see elu juba kord on. Arvamused muutuvad, sest inimesed muutuvad. Saavad targemaks ja näevad asju teistmoodi.

Aga siit tulevad siis need kolm asja, mida mina teoreetiliselt oma lastele õpetada tahaksin:

1) Ära mitte kunagi lase teistel inimestel end mõjutada. Seda siis loomulikult sellisel juhul, kui nad tahavad sind halvale teele viia. Ehk siis see asi ei lähe arvesse, et kui sa kaalud juba 130 kg, aga keegi su lähedastest ütleb, et kammoon, on aeg natuke kaalust alla võtta, sest see ülekaal mõjub juba su tervisele. Siis oleks tegemist heatahtliku mõjutamisega. Aga kõigil muudel juhtudel, kus tegemist on ilmselgelt halva või lihtsalt sobimatu nõuandega sinu jaoks – saada inimesed pikalt. Keegi ütleb sulle, et oluline on normaalne töö otsida ja lapsi saada, sina tahad aga hoopis laia maailma õnne otsima minna – siis mine! (või vastupidi). Ma küll emana jääksin ilmselt sind taga igatsema, aga oluline on see, mida sa ise tahad teha. See, mis on teiste arvates normaalne või ebanormaalne, ei puutu asjasse (jätame siinkohal drastilised asjad välja, eksole). Aga jah, selle viimase nõuande täitmiseks peaksid sa juba täisealine olema vähemalt 😀

2) Kui sa saaksid minu iseloomu, siis läheks mul sinuga raskeks 😀 Mina väiksena olin väga suur vingats. Ma võisin lõpmatult igavusest nutta, kui ma midagi ei saanud – lihtsalt kiusu pärast. Ma küll ei poolda seda praktikat, et lapsel (räägin siin hetkel natuke suuremast lapsest – vähemalt viieaastasest) tuleks nutta lasta, aga kui sa oleksid nagu mina, siis ma täiega teeksin seda. Sest siis sa oleksid lapsmanipulaator 😀 Ja et mitte sind selliseks kasvatada, peaksin ma piirid juba väga varakult paika panema. Seda viimast minu vanemad ei teinud – sellepärast ma vabakasvastust ei pooldagi. Ja kuna ma endasugust jõnglast kasvatada ei tahaks, siis mu palve olekski oma kauge tuleviku lapsele – ära ole selline jobu, nagu mina väiksena olin 😀

3) Sa võid alati minu poole pöörduda. Ma tahaksin olla see isik, keda sa usaldaksid ka siis, kui oled mingi supiga hakkama saanud. Koos saame ikka hakkama.

Ma ikka ei oska neid nõuandeid niimoodi välja mõelda. Aga umbes midagi sellist olid mu esimesed mõtted. Need on küll mõeldud pigem juba üsna suurtele lastele, aga väikestele ei oskaks ma midagi õpetada 😀

Advertisements