Miks lapsed oma vanemaid nimepidi kutsuvad?

Ma olen vahel vaadanud seda saadet “Minu pere ja muud loomad”, kus agar naine Heidi läks oma lastega maale elama. Mul saate kohta pole midagi halba öelda – väga armsad lapsed ja ülitragi naine, kes saab üle igast mäest. Mis mind aga imestama paneb – on nimelt hoopis see, et Heidi lapsed kutsuvad teda nimepidi. Ma tean, et selliseid perekondi on veel, kus niimoodi tehakse, kuigi ma isiklikult ei tunne mitte ühtegi.

Mul küll endal lapsi pole, aga minu jaoks tundub see kuidagi nii võõras, kui lapsed oma ema nimepidi kutsuvad. Seda veel eriti juhul, kui nad nii pisikesed on. Ei tea, millest see tuleb? Et hakatakse oma vanemaid lihtsalt lambist nimepidi kutsuma? Minu jaoks oleks see küll ülihäiriv fakt, kui mu lapsed mulle Jaanika ütleksid. Ma keelaksin selle kategooriliselt ära 😀 Ma tahaksin ikka emme olla. Võinoh, ema ja emps sobiks ehk ka.

Ma ise olen muidugi selline näide, kes 27-aastaselt ütleb oma isale veel issi 😀 Kui ma teda blogis mainin, siis kirjutan ikka isa, aga muidu kutsun issiks. Moblas on ka issi. Kuidagi nii harjunud sellega, et isegi isa on naljakas öelda. Võõraste juuresolekul ütlen vist ikka isa, aga kui kõik on oma inimesed, siis issi.

Siinkohal ongi mul küsimus juba lapsevanematele – kas teid ei häiriks, kui teie oma lapsed teid nimepidi kutsuksid? Või kui nad seda teevad, siis millest see kõik alguse sai, et nad teid nimepidi kutsuma hakkasid? Kas üritasite selle vastu midagi teha ka, et nad teid nimepidi ei kutsuks?

Advertisements

37 thoughts on “Miks lapsed oma vanemaid nimepidi kutsuvad?

  1. Mina olen lapsevanem. Lapsed on mul juba suured ehk 18 ja 16, kusjuures 16-aastane on lapsendatud ja jõudis minu juurde kui oli 14. Tema mind emaks ega emmeks ega empsiks ei kutsu, kodus kutsub nimepidi, aga teistele räägib minust kui emast ja kui oma lõpututele sotsiaalmeedia kontodele midagi postitab asjadest, mida koos teeme, ütleb, et tegi seda või teist emaga. MInd ei sega – see on muidugi veidi teistsugune olukord ja kuidas sa ikkagi hakkad emaks nimetama inimest, kellega tutvusid kui olid 13. Teine, täiskasvanu, kutsub enamasti emps, aga vahel ka nimepidi, mis mind samuti ei sega. Kui ise pubekas olin, tundus vanemate nimepidi kutsumine miingil hetkel äärmiselt “cool” ja üritasin seda teha, aga eriti ei tulnud välja, polnud sellist ahrjumust. Vanemad ei öelnud üht ega teist, ju ootasid, kui mul selline “cool” periood üle läheb.

    • Jah, siis on muidugi vist natuke teine olukord, kui 14-aastaselt laps sinu perre jõudis, et siis vbl tõesti ema ei ütle.

      Ja teismeliste puhul ma võin ehk isegi natuke aru saada, et nad on sellised mässumeelsed jne – tahavad lahedad olla ja siis mingil perioodil kutsuvadki vanemaid nimepidi, sest kõik teevad niimoodi. See periood ilmselt läheb üle ka. Ja täiskasvanute puhul võin ka veel sellest aru saada (et kui täiskasvanuna seda tehakse). Kuid selliste väiksemate laste puhul paneb see mind rohkem imestama. Et seal on ju suurem tõenäosus, et hakkavadki kogu aeg nimepidi oma vanemaid kutsuma. Et millest see nimepidi kutsumine üldse alguse on saanud?

      • Päris väikesed kutsuvad sageli sellepärast, et matkivad ema/isa. Kui ema-isa end vastastikku nimepidi kutsuvad, siis laps, kes õpib matkimise teel, teeb sama. Ju hiljem kasvab välja. Minule näiteks käib närvidele ka see, kui täiskasvanud end vastastikku emmeks-issiks kutsuvad. Aga ma olen üldse suhteliselt titekeele vastane ja rääkisin oma pojaga ikka päriskeeles ka siis kui te beebi oli.

  2. Mulle tuli hoopis meelde kuidas ma lapsena paar päeva miskipärast oma isa nimepidi hüüdsin ja ta nii koledal kombel solvus, et selle tulemusena on ta praegu ka “issi” mu jaoks 😀

  3. Kui vanemad solvuvad siis kui laps neid nimepidi kõnetavad, siis see näitab, et lapsevanema soiv on oma lapsest kui memmekast ja see on lapsevanema probleem. Kui laps aga emnetab/issitab vabatahtlikult, siis ta ongi memmekas.

    Inimese nimepidi kõnetamine on avsoluutselt normaalne nähtus, miks muidu inimestele nimed pannakse.

  4. Väikesed lapsed matkivad ja kui nt isa ema nimepidi või vastupidi kutsub, jääb see lihtsalt külge. See on uus teadmine/oskus, mida laps uhkusega demonstreerib. Just ära keelamine oleks minu meelest räige – mis mõttes sa otsustad, mismoodi su laps kõneleda võib? Mina olen oma lastele periooditi olnud (vaheldumisi “emmele”) nii Miiu kui Mirjam ja viimane asi, mis mul pähe tuleks, oleks röögatada, et ära kutsu mind nii. See on ju mu nimi. Ega laps loll ei ole. 🙂

    • Otseselt seda ära keelata ilmselt ei tohiks ega saaks tõesti, aga mina pigem eelistaksin, et nad ei kutsuks mind nimepidi 🙂 Ja ütleksin seda ka neile.

      • Ma arvan, et see on vaid teoorias nii 🙂 Tegelikkuses oled sa hädaolukorras ja õrnushetkedel alati emme, aga päris armas on, kui väike kaval inimene

  5. On lapsevanemaid, kes on lastele selgeks teinud, et lapsevanemal on nimi ja roll, ntx ema. Ja kui 20 lapsega seltskonnas “emme” hüüda, ei pruugi (soovitud inimene) reageerida. Erinevalt nimepidi kutsumisest.

    • Selles mõttes küll jah. Ma mäletan oma lapsepõlvest ka, et kui mu ema Puhja kaupluses töötas ja ma talle sinna millegipärast helistasin, siis pidin alati teda nimepidi küsima, sest muidu poleks aru saadud, kellega tahetakse rääkida. Kõik olid ju lapsevanemad seal, seega pidi täpsustama, et kellega konkreetselt rääkida tahetakse.

    • Meil oli hoovis u 20 last ja iga kord, kui keegi tuppa läks, hüüti maja ees EEEMMMMEEEE ja hämmastaval kombel oskas alati õige ema aknale tulla. Emad vast ikka tunnevad oma lapsi. Ise olen 29. Ema on emme ja isa on issi ja ei näe põhjust seda lõpetada. Sest nad pole lihtsalt Piret ja Ain. Nad ongi minu emme ja issi.

  6. Minu lapsed kutsuvad mind kah nimepidi ja juba väga väikesest peale, eriti poisid, tüdruk ütleb vahest ikka emme kah. Tulnud on see just sellest, et me ju elukaaslasega ei “emmeta” ja “issita” omavahel ja siis lapsed on selle üle võtnud. Hoopis see on minu jaoks imelik, kui täiskasvanud inimene oma naise/mehe kohta ütleb lapsega seostuvates situatsioonides “emme”/”issi”(näiteks: räägib minuga ja siis jutu sees ütleb: “emme tuli lapsele järele”, kelle emme siis, tema oma ema või?), mitte see, et laps mind nimepidi kutsub. Teistele räägitakse ikka, et “emaga käisime” või “ema tegi”.

    • Mu õel on näiteks niimoodi, et nad mehega omavahel ei emmeta ega issita, aga lapsed ütlevad neile ikkagi emme-issi. No nad nüüd juba natuke suuremad ka (9 ja 7), ma ei mäletagi, kuidas neil siis see asi oli, kui nad väiksemad olid (seda tean, et lapsed on alati öelnud emme-issi, aga kuidas nad teineteist lastega seotud asjades kutsusid – seda ei mäleta). Ideaalne olekski vist see, et täiskasvanud omavahel ei hakkaks seda “emme-issitamist” kasutama, aga lapsed ütleksid ikka issi-emme. Minu jaoks vähemalt 🙂

      Samas – ma midagi kivisse ei raiu, mul pole lapsi ka. Ma lihtsalt arutlen, et hetkel oleks minu jaoks harjumatu, kui lapsed mind nimepidi kutsuksid. Et mulle see ei meeldiks. Kes teab, mis tulevikus saab.

  7. Kui sa ei plaani oma elukaaslast pidevalt issiks kutsuma hakata ja temalt enda emmeks kutsumist nõudma, siis hakkavad lapsed paratamatult ka nimesid kasutama. Paralleelselt. Minu meelest on see tore ka, siis nad nagu näeksid oma vanemaid ka kui inimesi mitte ainult emme-issi rolli.

  8. Meie laps üritas mingil hetkel nii 3-aastasena meid mehega eesnimepidi kutsuda. Põhjuseks ilmselt see, et omavahel kutsume me üksteist eesnimedega ning tema on ainus, kel “emme” on siin majas. Jälgisime suheldes siis seda, et ütlesime lapsele, et “tule nüüd issi juurde” või “tule, emme aitab sind” jne. Nii läks see faas üle.
    Heidi lapsed ühes nende suvises saates põhjendasid eesnime kasutamist sellega, et Heidi on nii seikluslik, nooruslik ja mänguline ning sellist tegelast on veider emmeks kutsuda. (mingi sedamoodi selgitus oli).

    • Seda põhjendust ma polnudki kuulnud, miks Heidi lapsed teda nimepidi kutsuvad (ma pole kõiki osasid näinud ka). Päris armas põhjendus iseenesest 🙂 Ma tean, et on noori vanavanemaid, kes ei taha, et neile vanaema öeldakse, sest nad veel liiga nooruslikud selle jaoks (a la siis, kui 35-aastaselt vanaemaks saadud on vms). Emade puhul polnudki veel kuulnud sellist selgitust – eriti nende endi lastelt.

  9. Mina ütlen ka oma vanematele siiani emme ja issi koduseinte vahel. Olen 25.
    Sõprade/tuttavatega vanematest rääkides kasutan ema-isa. Aga neile otse ema või isa öelda tundub ikka väga võõras ja imelik.
    Küll aga mu onu peres on alati lapsed oma vanemaid nimepidi kutsunud. Ma ei teagi miks või kuidas see alguse neil sai aga nii on.

    • Nagu eelnevad inimesed on maininud, siis laps võibki hakata siis nimepidi hüüdma oma vanemaid, kui nemad ise ka kutsuvad teineteist niimoodi. Nell seletas selle põhjuse väga hästi lahti, miks selline olukord võib tekkida.

  10. Kusjuures ma olen iga kord selle saate ajal mõelnud, et miks nad kutsuvad ema Heidiks. Kuidagi kummaline kuulata. Aga ma ei võta seda veidrana, sest mina olen harjunud, et mu lapsed mind emmeks kutsuvad. Pigem lihtsalt tunnen huvi, et miks. Minu enda lapsed kutsuvad mind emmeks, nagu ütlesin. Mul oli tükk tegemist, et vanemale lapsele oma nimi selgeks saada. Noorem isegi ei tea, mis mu nimi on. Olen talle öelnud ja temalt küsinud, aga näed, ei tea. 😀 Küll kunagi teadma hakkab. Aga muidu, ei pea ma memmekaks (nagu keegi siin kommenteeris), et laps kutsub emmeks või issiks oma vanemaid. Loogiline eluosa.

    • Mina neid lapsi ka memmekaks ei pea, kes oma vanematele emme-issi ütlevad. Isegi siis mitte, kui nad seda 40-aastaselt teevad 😀

      Kui nüüd laste juurde tagasi tulla, siis mida see memmekas kellegi jaoks üldse tähendab? Laps, kes on kogu aeg nagu takjas vanemate küljes või? Lapsed kasvavad nagunii väga kiiresti – seega hea, kui nad vähemalt väiksena oma armastust ja hoolimist välja näitavad ju 🙂

  11. Memmekas (see mida mina mõtlesin) ongi just see, et laps teab sinu rolli (emme/issi) aga ta ei julge või ei oska sinu kui inimese poole pöörduda. See kui emmeks või issiks kutsutakse ei näita küll mingit armastust.

    Inimestel on nimed just sellel põhjusel, et selleabil neid kõnetada mitte et ei peaks neile nende rolli muudkui meeldetuletama. Kujutad sa ette kui su ülemus pöörduks sinu poole hüüdes üle koridori “õu… sina… saatejuht” või keegi “fänn tuleb ja kõnetab sind “ma tean sind, sa oled see saatejuht… no see saatejuht”

    • Minu jaoks on see täiskasvanute omavaheline pöördumine natuke teistsugune kui laste oma. Et see viimane variant, mille sa välja tõid, ei kõla tõesti hästi. Aga see, et lapsed oma vanematele emme-issi ütlevad, on hoopis teine teema.

  12. Minu lapsed kutsuvad mind ka nimepidi. Nad on kuulnud kuidas issi ja noh teised pereliikmed mind nii kutsuvad ja teevad samamoodi. Teised pereliikmed mind ju emmeks ei kutsu. Ise ma ka lastega ei räägi endast kolmandas isikus tüüpi “emme teeb seda, teist ja kolmandat” vaid ikka ütlen enda kohta “mina”. Seega lapsed kasutavad teiste eeskujul mind eesnimepidi ja mulle ei tundu see imelik. Ma arvan, et mulle oleks pigem imelik kui mu mees mind hakkaks emmeks kutsuma lihtsalt selleks, et lastes sellist kutsumise viisi kinnistada….

  13. Mu sõbranna ema ei luba end emaks kutsuda. Ei tea keegi miks. Samas ta viskas oma tütred kodus välja ka, kuna mehele ei meeldinud nad. Ma muidu kutsun ka oma vanemaid ikka emmeks ja issiks ning jube armas oleks kui mu poeg mind ka ikka igavesti emmeks kutsuks. 😄

  14. mulle ei meeldi emme ja issi ning see kuidas laps mu nime väänab on väga arrrrrrmas. õpetasingi nimed selgeks, sest omavahel ei emmetanud-issitanud ning kui laps kusagil ära kaob vms, siis on hea kui ikka oma esivanemate nimesid teab.
    ema ja isa on ok, emme-issi jms värdsõnad on aga minu jaoks vastikud

  15. Mina olen terve elu oma vanemaid nimepidi kutsunud ja kavatsen jätkata ka. Teismeeas mängis oma rolli ka see, et “ema” ja “isa” on siiski hierarhiseeritud laenguga sõnad ja viitavad teatavale autoriteedile. Autoriteeti ma ei tunnista, seega kasutan nime.

  16. Venemaal on paljudes perekondades säilinud vana komme, et lapsed kutsuvad vanemaid ees- ja isanimega (näit Maria Stepanovna või Ljubov Ivanovna) ja isegi teietavad neid. See pidi vanasti suurt austust tähendama.

  17. minu laps kutsub nii mind kui abikaasat nimepidi, mulle see üldse ei meeldi aga tuleb sellest, et me mehega ei kutsu üksteist “emmeks-issiks” vaid nimega ja siis laps ongi nii harjunud

  18. Mu tütar kutsus mind ka eesnimepidi nii kui rääkima hakkas ja mind küll ei häirinud, pigem meeldis ja tegi nalja. Selle peale küll ei tulnud, et peaks keelama. Praegu on 20 ja vahel olen ema ja vahel kutsutakse eesnimega, kuidas juhtub ja kõik sobib.

  19. Minu vanemad pole kunagi teineteist emmetanud/issitanud, aga siiski mõlemad vennaga oleme alati emme-issi öelnud, ma ei usu, et see ainult sellest sõltub, kuidas kodus räägitakse…

    • Minu nägemuses olekski see ideaalne variant 🙂 Mu õel on ka oma lastega niimoodi. Kui ma väike olin, siis minu kodus oli niimoodi, et mu vanemad emmetasid-issitasid teineteist ka – mind see isiklikult ei häirinud. Aga lapse jaoks polegi sellised asjad häirivad.

      See teineteise emmetamine-issitamine lapse juuresolekul ei tundu minu jaoks nii hull variant. Pigem juba see, kui et laps hüüab oma vanemaid nimepidi. Vähemalt minu jaoks.

  20. Mul on ka mõned tuttavad kes kutsuvad vanemaid eesnimega, minu jaoks on imelik, aga samas mis see minu asi on 😀 Räägin ikkagi sellest, et mida ma eelistaks. Nii eelistangi seda, et minu laps ütleks mulle ikka emme või ema. Ise ei kutsu ka enda vanemaid eesnimega. Kuigi poes kui vaja näiteks ema tähelepanu saada (seisab nt natuke eemal), pean ikka eesnime kasutama, sest poes on teisigi emasid 😀 kord olin isaga kinos, ostsime popkorni ning täiesti loomulikuna tundus öelda talle midagi ja kasutada sõna “issi”… Mind vaadati kui imelikku 😀

  21. Mul on ka ikka veel emme ja issi, ma ei kujutaks ette, et neid nimepidi kutsun. Telefonis on ka emme ja issi kirjas, aa krt, emme muutsin maffiapealikuks mingi hetk, aga point jääb samaks. Kui Ida peaks mulle Eveliis ütlema hakkama mingist vanusest, siis ma mõtleks talle lihtsalt kiusuks mingi eriti tobeda hüüdnime välja

  22. No ma ei tea, memmekusega seostamine (nagu üks kommentaator) on mu meelest küll nõks üle võlli. Mu jaoks on näiteks lihtsalt emme-issi kordades armsamad viisid oma vanemaid hüüda, kui nende eesnimesid kasutada. Mis muidugi ei tähenda, et ma neid ei austaks või ei mõistaks, et neil on siin ilmas veel muid rolle peale mulle vanemateks olemise. Ja samamoodi omavahel nad neid hüüdnimesid ei kasutanud ja me ka kodus ei emmeta-issita, aga lapsed ikka hüüavad niiviisi. Mul on ausalt öeldes hea meel ka. Täiskasvanuna hüüdku kuis soovivad, aga väikelapseeas meeldiks küll siiski olla emme, mitte Britt.

    Ma olen hoopis täheldanud (siinkohal rõhutan, et räägin enda tutvusringkonnast, mitte ei ürita mingit keskmist paika panna), et need lapsed, kes vanemaid eesnimepidi kutsusid (sest räägin oma lapsepõlvetuttavatest), olid vanematega pigem kaugemas suhtes. Mitte selles osas, et läbi ei saadud aga pigem, et vanemat nähti ainult kui autoriteeti ja sellist turvalist-lähedast suhet ei olnud. Vabalt võis muidugi kokkusattumus ka olla ja ega ma ausalt öeldes sellele varem ei mõelnudki kui alles seda postitust lugedes.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s