Milline on minu kõige suurem hirm?

Blogiväljakutse mingi päeva teema on kirjutada oma suurimast hirmust. Ma need igapäevased hirmud jätaksin siinkohal välja, millega inimene tavaliselt võitlema peab –  a la ämblikud, kõrgus jne (ka mina kardan neid, aga need pole mu suurimad hirmud). Minu suurim hirm on seotud surmaga. See on mind piinanud pärast seda, kui mu ema ära suri. Ehk siis – kui keegi lähedastest ei vasta telefonile väga pikalt ega helista ise tagasi, siis ma lähen paanikasse. Ka mu õdedel on ilmselt sama hirm, sest detsembri alguses olin ma ühe päeva telefonist täiesti eemal – mu vanem õde oli mulle kaks korda helistanud, sõnumi saatnud ning lõpuks kirjutas Härrale Facebooki, et kas minuga on ikka kõik korras, sest tavaliselt ma nii pikalt tagasihelistamisega ei jokuta. Ja see hirm on loogiline, sest kuna meie perekond on kellegi juba niimoodi kaotanud, et alguses ta lihtsalt ei vastanud telefonile… Seega on üsna tõenäoline, et kui mu isa terve päeva kõnedele ei vastaks, läheksime me isakoju (nii minul kui mu õdedel, ka sellel, kes Inglismaal elab – meil kõigil on olemas isakodu korterivõti) vaatama, et kas kõik on ikka korras.

See surmahirm on mul tegelikult enda puhul ka. Aastal 2013 olid mul meeletud peavalud ja doktor Google abil olin ma endale juba ajukasvaja diagnoosinud – seega lõpuks arsti ukse taga vastuseid oodates olin ma veendunud, et mulle öeldakse, et mul on maksimum kolm kuud elada, et kuna on jaanuar, siis ma ei jõuagi ju langevarjuhüpet ära teha (asi, mida ma kindlasti teha tahaksin millalgi, koos instruktoriga muidugi!). Mulle öeldi, et ju see on stress, sest minuga oli kõik korras. Ju see seda oligi, sest just tol perioodil oli mu elu nii vaikne, aga mina vana draamaprintsessina polnud sellega harjunud. Ja pärast seda, kui ma sain teada, et ma olen terve kui purikas, siis jäid peavalud ära. No kõrget vererõhku küll kahtlustati, sest mõõtmise hetkel hüppas see lakke… Pidin siis kontrolli mõttes 24-tunniks selle aparaadi endale külge panema, mis iga poole tunni tagant vererõhku mõõdab,  aga nii kõrge see siiski õnneks ei olnud, et oleks pidanud mingid ravimid peale panema. Õnneks.

Ka sel suvel valutas mul vasakult poolt alakõhu juures (ja mitte päevade ajal, vaid ikka niisama ja väga tihti). Mina muidugi arvasin jälle, et ju ma kohe suremas olen, käisin arstil ja lasin kõik analüüsid teha – kõik oli tibens-tobens, ka günekoloogi juures oli kõik korras. Ma olin muidugi ette kujutanud, et ju mul mingi vähk on. Aga kui sain teada, et ma olen terve kui purikas, siis jäid valud vähemaks kuni kadusid täiesti.

Nii et lisaks sellele, et ma kardan, et keegi mu lähedastest sureb ära, on mul ka hirm, et ma ise kõrvad pea alla panen. Ja seda veel eriti siis, kui kuskilt peaks midagi valutama- siis ma alati luban endale, et ma ei hakka googeldama, sest sellisel juhul tuleb nagunii vastuseks, et mul ongi mingi surmahaigus kallal. Ma kujutan ette, et kui mul see köha varsti ära ei lähe, siis ma olen juba jälle arsti ukse taga, peas mõtted käimas, et ju see on tegelikult midagi kohutavat. Mõnes mõttes on see hirm ka hea, sest see paneb samuti oma üldist tervist rohkem kontrollima (günekoloogi vähemalt iga-aastane visiit on minu jaoks aamen kirikus juba 17-ndast eluaastast), sest muidu niisama vist perearstile ei roniks (kuna ma olen nagunii üliharva haige). Ja konkreetselt see surmahirm algaski siis, kui mu ema suri, enne seda ma ei olnud selliste asjade suhtes nii paaniline.

Samas õnneks ei ole see hirm nüüd nii kohutav, et see mul üldse elada ei laseks, aga vahel annab tunda küll. Rohkem, kui reaalselt vaja oleks.

Mida teie kõige rohkem kardate?

7 thoughts on “Milline on minu kõige suurem hirm?

  1. +1! Surm on kõige kohutavam hirm. Peale seda kui emale diagnoositi vähk, millest ta enam ei vabane, siis on kogu aeg hirm vastamata kõnede ja sõnumite ees. Ma satun kergelt paanikasse juba siis lausa kui mu ema ei ilmu netti. Tegelikult ma tean, et tal on muudki tegemis kui arvutis passida, aga noo.. mu süda on rohkem rahul siis kui ma näen, et ta on alati olemas. Üldse kui ema või isa või vanaema või õde mulle ootamatul hetkel helistab, siis vastan kõnele alati hinge kinni hoides.. ja tõesti õde samuti. Üldiselt kõnedega ma kõige rohkem kardangi, et äkki saan mingi surmateate. See tekkis rohkem sellest kui mõni aasta tagasi mulle vanaema helistas ja ütles, et mu noor sugulane siiski suri mingisse tundmatusse vähki ära. Sellega seoses ma kardan ka MEELETULT päevi kui ema on käinud arsti juures, ma kardan nii kuulda halbu uudiseid. Nendel päevadel on mul alati tunne, et tahaks lihtsalt hästi kaugele kaugele ära joosta ja sellest maailmast mitte osa saada. Siiani on vähemalt stabiilne olnud seis, aga noo.. sellise haiguse puhul ongi küsimus vaid “kauaks?”. Neil päevadel peab vaatama otsa reaalsusele, mis tundub teistel päevadel nii olematu.

    No ja enda surma olen ma kartnud juba mingi 6 aastaselt ja siis vanemad kohe saatsid ka psùhhiaatri juurde, 12 aastaselt tuli uus sats arsti ja noo need paanikahood on olnud ikka väga jõhkrad. Kuna ma üldiselt ikka tugeva immuunsusega olnud, siis iga väike asi mu juures paneb kohe surmavat haigust kartma. Kui mõni päev hiljem peale sünnitust oli mul kolm õhtut järjest kõrge palavik, siis ma nutsin ka iga õhtu lohutamatult, et suren kohe ära ja mu poeg kasvab kindlasti emata.

    Seeeeeeeega .. iga päev on täis veits paanikat.

    • Jõudu sulle, Riina! Nii kurb on lugeda sellist teksti 😦 Aga paraku on see tõesti mõnede inimeste reaalsus, millest kuidagi mööda vaadata ei saa. Kõige rohkem aitab ehk see, kui veedad oma emaga hetkel palju aega koos, ütled talle tihti, et armastad teda väga. Et kui peakski juhtuma see kõige hullem stsenaarium, siis ta teaks, et kõik ta lähedased armastasid teda.

      Kas muidu mingit teraapiat ei ole, kuhu saaksid need inimesed minna, kelle väga lähedane inimene vähki põeb? Seal kindlasti antakse nõu, kuidas emotsionaalses mõttes selle olukorraga harjuda ja kindlasti räägitakse ka sellest, kuidas sina oma emale toeks saaksid olla.

  2. Jah neid foobiad on mõned tunduvad kummalised teised vähem kummalised, kuid kindlasti on need harvad nähtused. nt kui kellegil on hirm meeste ees või naiste ees. aga kes siis liblikaid kardaks? Kindlasti on neid kes kardavad liblikaid aga see selleks. Minul on kaks foobiat või hirmu, need on samad asjad eks? Minu suurimaks hirmuks oli kunagi ämblikuvõrgud ma sattusin ikka nii paanikasse, kes oma hirmudel on roll kah filmidel, kui mida suuremaks inimene saab seda reaalsemaks muutub tema maailmapilt, ehk kui inimene vaatab väiksena õudukaid võib see kanduda edasi, sellepärast tegelikult ei tohiks hirmutada lapsi mingite kotionudega ega koletistega voodi all, sest ei tea mis mõju see võib kauges tulevikus avaldada. Teine asi millega ma paanikasse lähen, kuigi enam nii tihti seda ei juhtu on herilased, sest olen mitu korda saanud nõelata, kui miski mulle pähe lendab siis ma võin muutuda selliseks tornaadoks, eks sellega on ka igasuguseid müüte pähe kerkinud nt vaabalased ,mis on herilasest mürgisemad võivad tappa, kui satuvad kohta kus on risk suurem näiteks kaela, või südame piirkonda muidugi eriti ohtlik on see nendele kes on allergikud, aga mesilane on selline kes ohverdab end, aga herilane võib mitmeid korda nõelata. Sellised on siis minu hirmud, kuigi ma jään rahulikuks kui ma vaablast kusagil näen, sest kui inimene teda ei sega siis ei sega tema inimest. Ahjaa üks asi veel mis veel nektarilinde ligi meelitab on magusaa lõhnaga parfüüm, nii et kui on kusagile taru juurde minek siis ei soovita inimesel end magusaks teha, sest nende peale nad just tulevadki.

  3. Kardan sõda, eriti praegu, kus igapäev on uudised, kuidas Venemaa paigaldab igast suuri rakette ja NATO poolt tuuakse tohutus koguses tanke Euroopasse…

  4. Mul on ka olnud vasakul pool alakõhus valusid, arvasin samuti, et võib olla günekoloogiline probleem, aga tuli välja, et seal piirkonnas on hoopis sool(ed). Pärast seda, kui jahu- ja piimatooted oma menüüst eemaldasin, kadusid need valud ka ära. Nüüd viimasel ajal olen jälle jahu- ja piimatooteid söönud, aga väga minimaalselt, valusid pole ka tagasi tulnud õnneks.

    • Mul on ka õnneks valud ära jäänud, vbl oligi mingi seedimise probleem. Mina midagi oma toitumise juures kardinaalselt muutnud pole, aga olen ka jahutooteid vähem sööma hakanud. Vanasti olin ma suur leivasõber (saia pole ma enam aastaid armastanud), aga nüüd enam eriti ei söö. Ehk oli ka asi selles. Piimatooteid ma ikka tarbin, ainult piima ennast ei joo (pole kunagi joonud).

      • Et isegi kui ostame koju pool pätsi leiba, siis päris paljudel juhtudel läheb see meil hallitama, sest ei mina ega Härra söö seda eriti. Ja kuidagi on nii juhtunud, et ka juustu ei söö ma enam eriti, sest ma mingil ajal sõin seda täiesti paljalt (sest leiba enam ei tahtnud), aga nüüd ei tule sedagi enam ette. Lihtsalt kuidagi lambist tulnud asi, polnud mingi teadlik otsus, et nüüd enam ei söö.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s