Millisel juhul ei ole YOLO-suhtumine mõeldav?

Mõnikord loed kellegi postitust ja saad kohe aru, kui õigesti on keegi mõned asjad ikka kirja pannud. Hetkel räägin siis sellest Rentsi postitusest, kus on väga hästi lahti seletatud, miks ei peaks lastele sellist rämpsu söögiks andma, nagu mõned blogijad seda teevad.

Mina leian ka, et kaheaastasele lapsele ei ole päris õige sellist jama sisse sööta. Jah, ma tean, et ma ise söön küll vahel krõpsu ja muud rämpstoitu, aga siinkohal ongi üks suur ja oluline erinevus – ma olen täiskasvanud. See muidugi ei tähenda seda, et see nüüd tervislikum oleks, aga ma teen oma otsused ise. Laps ei tee neid ise, tema eest otsustab keegi teine – ehk siis lapsevanem. Ma ei arva seda, et lapsi peaks klaaskarbis kasvatatama ja kogu aeg kõike keelama või varjama, aga no kammoon – üks asi on see, kui 10-aastane vahel harva krõpsu sööb, teine ja hoopis erinev on see, kui seda kaheaastasele lahkelt pakutakse. Eriti juhul, kui on teada, et pere naispool on kolmveerand oma elust või isegi veel rohkem võidelnud ülekaaluga, siis on ju suht tõenäoline, et last võib sama saatus ees oodata. Kas juba sellepärast ei peaks vähemalt mõtlema, et ehk ei peaks sellele ise nii agaralt kaasa aitama?

Mina enda varajasest lapsepõlvest ei mäleta, et oleksin üldse krõpsu saanud. Kuid siinkohal oligi pigem asi selles, et me olime nii vaesed, et isegi söögiraha nappis – seega muudest asjadest polnud mõtet unistadagi. Mis ei ole muidugi absoluutselt täisväärtuslikum elumudel, sest äärmused on alati halvad. Hiljem, kui ehk mingi taskuraha tekkis, siis sai muidugi nänni ostetud, vahel ka krõpsu, aga sellisel juhul käisin ma juba kolmandas või neljandas klassis. See ei ole ka siis tervislik (ei ole kunagi), aga kaheaastane ei teaks midagi krõpsude olemasolust, kui lapsevanemad seda ise ei tutvustaks. Kunagi see tutvumine toimub nagunii, sest ühiskond lihtsalt on selline – kõike ei saagi keelata, sest sünnipäevadel või muudel üritustel juhtuks see nagunii. Kuid kaheaastase lapse puhul saavad vanemad ise otsustada, saavad vähemalt natukenegi mõjutada seda, mida laps sööb. Ja sellisel juhul on minu meelest väga kohatu pakkuda lapsele kogu aeg krõpse ja muid jama, liiati veel siis, kui on teada, et ülekaalulisus on peres soodumuseks. Kui inimene teab, et ta on kogu elu pidanud võitlema ülekaalulisusega, siis miks tahta sama saatust oma lapsele? Minu meelest ei ole YOLO-suhtumine igas aspektis mõeldav.

10 kommentaari “Millisel juhul ei ole YOLO-suhtumine mõeldav?

  1. Igasugune YOLO on vale suhtumine. Sa ei peaks elama ainult ühekorra. Sa peaks elama igapäev, sured ainult korra.

  2. Ma loen ja imestan. Leenu ju kirjutas ,et ei anna igapäev neid krõpse. Mul on ka 2 last ja mõlemad on väiksest peale kõike saanud(rämpsu muidugi harva), seis on selline,et kui käime kuskil,kus pakutakse siis minu lastel suht poogen neist kommidest ja krõpsudest.aga palju on neid lapsi,kes oksendamiseni mugivad ennast neist asjust,sest kodus ei saa. Ja seda ülekaalu asja pole mõtet ainult rämpsu kraesse ajada. Ma isiklikult elasin kunagi aasta jagu vanaema juures ja nö täiesti tervislikust kodusest toidust mugisin jämedaks ennast,sest liikusin vähe! Väga nõme sinu puhul on see, et oled kuidagi selliseks teiste elude hirmsaks hindajaks hakanud peale seda kui püsisuhtes oled. Enne olid ikka palju lahedam. Härra ei rahulda sind piisavalt või sul igav temaga,et teiste elu oled elama hakanud????

    • Hmm, ma olen alati nendest asjadest kirjutanud, mis mulle vastukarva näivad. Tegin seda ka siis, kui täiesti vallaline olin, vbl lihtsalt siis olid teemad teistsugused. Pealegi ei öelnud ma oma postituses midagi nii negatiivset, olen ju palju kriitilisemalt kirjutanud (ka vallalisena). Seega ma ei saa hästi aru, milles probleem on 🙂

      Igav mul kindlasti Härraga ei ole, praegu naudin puhkust ning kohe valmib postitus hoopis rõõmsamal teemal. Kui see oli sinu jaoks väga negatiivne postitus minu sulest, siis sa vist pole minu mineviku kirjutistega ikka üldse kursis 😀

  3. Ma olin lastekasvatamises ekspert (kaasaarvatud nende söömisharjumuste kohapealt) , kuid siis sain ma lapsed. Ühesõnaga- kõik emad on enne laste saamist kinnitanud, kuidas nende lapsed ei hakka iial sööma seda ja seda või tegema seda ja toda, aga vaid väga väga väga väheste lapsed tõepoolest ei hakka 😉

  4. Loen sinu blogi 4 aastat kindlalt juba. No ei ole sinulik lihtsalt. Jah,tean sinu sulest negatiivseid lugusi ka aga….või siis lihtsalt tundub eriti nõme see,et mingi kambakas tehakse järsku yhele!

      • Lugedes mõlemat blogi mainin ära oma tagasihoidliku ja sügavalt isikliku arvamuse. Nimelt Printsess paistab ajaga muutuvat mõistlikumaks ja arukamaks (ja arukas kritiseerimine ei ole mingilgi juhul “kambakas”), aga too teine ainult rumalamaks ja rumalamaks, kuigi põhi tundus juba ammu käes olevat.
        Kas see on kambakas, kui hulk võõraid inimesi tunneb muret ühe väikelapse käekäigu pärast? Eriti juhul, kui selle lapse vanemad tõesti ei käitu õigesti…

  5. No kohe ei saanud mainimata jätta, et see ei ole absoluutselt põhendatud mure ning ühe väikelapse käekäik ei ole nende võõraste asi. Me ei räägi siin väärkohtlemisest ning ebasobivatest elutingimustest (mille käes kannatavad kusjuures suur hulk Eesti väikelapsi) vaid selles, et üks ema andis OMA lapsele natuke krõpsu. See on täiesti müstika, et sellisest asjat selline arutelu tehakse ja no Yolo suhtumiseks ei saa seda kohe kindlasti nimetada. Laps on terve, rõõmus ning erinevalt paljudest on tal armastavad vanemad, ilus kodu ja toit ees…kas see polegi siis tähtis?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s