Youtube soovitus: Luisito Comunica :)

Ma olen vist kirjutanud ka, et youtuberid avastasin ma enda jaoks üsna hiljuti. Ma jälgin mõnesid eestlasi (kuid üldiselt siiski pigem vähe), kuid minu lemmikud on mehhiko youtuberid. Hiljuti avastasin enda jaoks veel ühe pärli – seega see konkreetne postitus on pigem neile, kes hispaania keelt oskavad, sest juttu tuleb ühest mehhiklasest, kes teeb superägedaid videoid!

Luisito Comunica (eesti keeles Luisito suhtleb – Luisito on tuletatud nimest Luis – nimelt on hispaaniakeelsetes riikides väga tavapärane igasuguseid nimesid hellitavalt pikendada. seda tehakse peaaegu iga nime puhul – ju sellepärast on Luis seda ka enda youtube kasutaja puhul teinud) on 26-aastane mehhiklane, kes alustas Youtubega kuskil viis-kuus aastat tagasi, aga alguses ei olnud ta üldse nii populaarne. Nüüdseks on ta kogunud üle seitsme miljoni jälgija ning oma videote eest saab ta piisavalt raha, et muud tööd ta tegema ei peagi. Lisaks sellele pakutakse talle tihti erinevaid reise mujale maailmas, mida tema siis oma videotes teistele tutvustab (vahel sõidab ta küll oma kuludega, aga kuna ta Youtube kanal toob talle piisavalt sisse, siis see võimaldab talle sellist elustiili).  Kui võrrelda kunagist Luisi, kes tegi pigem selliseid omapäraseid küsitlusi tänaval – a la, mis su lemmikpoos on ja mis sind meeste/naiste juures närvi ajab ning mis sulle seksis ei meeldi jne, siis nüüdseks on Luis kõvasti edasi arenenud. Tema videotes võib näha väga palju kohalikku Mehhiko eluolu, mida ta kajastab siis, kui ta parasjagu kodumaal on. Lisaks sellele reisib ta mujal ringi ja võrdleb igasuguseid erinevad aspekte – hotelle, lennukite ja rongide puhul esimest ja turistiklassi, sööki, hindu jne.

Mina avastasin ta umbes nädalake tagasi ja olen olnud sellest kõigest lummatud. Esimene video, mille ma ära vaatasin, rääkis Luisi muljetest Venezuelast, mis on praeguseks suht pekkis riik omadega – paljudes poodides saab süüa osta vaid talongidega ning ka kogus on riigi poolt täpselt ära määratletud. Caracas ehk Venezuela pealinn on maailmas ohtilikkuselt teine linn ning igasugused röövimised on seal vägagi tavalised. Ka Mexico Citys tuleb seda ette, aga võrreldes Caracasega kõvasti vähem. Luis siis küsitleski inimesi tänavalt ja peaaegu kõik ütlesid, et selline päise päeva ajal röövimine on täiesti tavaline asi. Ka Luisi endaga juhtus see Caracases, kuigi ta veetis seal lühikest aega. Õnneks temaga midagi hullu ei juhtunud, jäi lihtsalt oma maisest varast ilma, füüsiliselt kallale ei tuldud. Kuid sellistel puhkudel ei tohiks nagunii vastupanu osutada, sest vastasel juhul võidakse sind relvaga tulistada või noaga rünnata. Venezuelas on see nii tavaline asi, et pigem oled sa täielik erand, kui sinuga seda kordagi juhtunud pole.

Luisi populaarsus ja üleüldine positiivne suhtumine temasse tulenebki sellest, et ta suudab nii vahetult anda edasi erinevate inimeste eluolu. Näiteks Mexico Citys käis ta ekstra ühes piirkonnas, kus inimestel pole vett ega elektrit ning tegi nendega intervjuu. Ta ei anna oma videotes kunagi hinnanguid inimeste elule, vaid kajastabki neid just nii, nagu need reaalselt on(veedabki näiteks ühe päeva koos eksvangiga, suvalise tacomüüjaga, metroodes müüvate inimestega jne – ehk siis kujutabki mehhiklaste lihtsat elu just nii, nagu see tegelikult on). Ma vaatasin ühte tema algusaegade videot, kus tal täitus 100 000 jälgijat ning kus ta veel sellist üldsuse poolehoidu võitnud polnud – paljud soovitasid tal aastal 2012 videote tegemine lõpetada, sest ta ei meeldinud kellelegi eriti. Nüüd, viis aastat hiljem, on selle sama video all kommentaarid hoopis teistsugused – ehk siis kõik ütlevad, et sellised inimesed tegid suure vea, kes omal ajal niimoodi kommenteerisid.

Miks ta mulle nii palju meeldib? Lisaks sellele, et ma jumaldan Mehhikos kõneldavat hispaania keelt ja mehhiko kultuuri ning eluolu, mida ta paljudes oma videotes meile edastab, meeldivad mulle tema igasugused reisireportaažid ja võrdlused erinevate aspektide puhul. Minu meelest sobiks ta ülihästi ajakirjanikuks, sest ta teeb seda kõvasti paremini kui need, kellel tavaliselt selline tiitel juba olemas on.

Lõpetuseks mõned Luisito Comunica videod siis:

Selles konkreetses videos räägib Luis sellest, milline on kiirtoit Hiinas.

Siin toob ta välja need erinevused, mis vahe tekib rongiga sõites siis, kui sa sõidad turistiklassis või esimeses klassis.

Luis teeb palju koostööd ka Googlega – seega töötas ta ühe päeva lausa niimoodi, et ta sai uusi piirkondi Google Mapsi jaoks üles pildistada. Selles videos näebki täpsemalt ära, kui rasket varustust selle jaoks peab seljas kandma, mitu kaamerat seda kõike filmib jne.

Seda video ma enne mainisin ka, just siin räägib Luis sellest Mexico City kogukonnast, kelleni elekter ega vesi veel ei jõua. Eks Mehhiko maapiirkondades tuleb seda kõvasti rohkem ette, aga pealinnas sees konkreetselt seda nii palju ei ole. Tehaksegi juttu ühest konkreetsest piirkonnast, kuhu ühistransport ei sõida, kus elektrit ega vett pole – ja kuigi lubatakse, et varsti see olukord muutub, siis niimoodi see kahjuks ei ole. Tegelikult just selliste videote näol ongi Luis inimeste südamed võitnud, sest ta annab edasi just nimelt selle, millega mehhiklased kogu aeg rinda peavad pistma – seda siis täiesti vahetul moel.

Midagi ka natuke vanemast Luisist – aastal 2013 tegi ta veel selliseid videoid, kus ta tänavatelt küsis inimeste arvamusi igasugustel teemadel (päris tihti ka väga piinlikel teemadel). Siin konkreetselt tahab ta teada, millal ja kuidas inimestel esimene seksuaalvahekord aset leidis. Nüüd ta enam sellistele teemadele ei keskendu – on neid, kes igatsevaid selliseid videoid taga, on ka neid, kes arvavad, et Luis on nüüd palju rohkem arenenud ega pea enam sellisele jamale end pühendama.

Selles videos räägib ta oma reisist Brasiiliasse – täpsemalt siis Rio de Janeirosse.

Luis toob selles videos välja kahe erineva lennuliini negatiivsed ja positiivsed omadused – üks neist USA ja teine Mehhiko oma (ühega ta lendas sihtkohta, teisega lendas koju tagasi). Mehhiko oma võitis ülekaalukalt, sest pakkus isegi natuke odavama hinna eest palju paremat teenindust ning süüa pardal (lisaks oli võimalus enda ees väikest teleekraani jälgida, mida USA lennufirma puhul ei saanud). Ta mainib ära ka selle, et ükski lennufirma ei maksnud talle selle video eest.

Selles videos on luubi alla võetud ühistransport Venezuelas.

Luis loebki selles 2012-ndal aastal tehtud videos negatiivseid kommentaare enda kohta ette. Siis ei aimanud veel ei tema ise ega ka keegi teine, et viie aasta pärast on ta üks populaarsemaid ja armastatumaid youtubereid Mehhikos. Mingi kommentaar oli ka seal alla, et kui vaatad seda videot aastal 2017, kus kõik Luisi jumaldavad. Ajaga võib palju muutuda! Eks ta saab nüüd ka natuke heiti (kui nii palju jälgijaid on, siis ei saa vist loota, et sa päris kõigile meeldid), aga kui ma tema uuemate videote all kommentaare loen, siis on valdav enamus siiski vägagi positiivsed ning pigem mainitaksegi seda, et Luis on parim hispaaniakeelne youtuber. Ma ise arvan ka seda kusjuures 🙂

See oli esimene video, mida ma temalt vaatasin. Siin Luis kõnnibki Caracase tänavatel Venezuelas ning saabki aru, et sealne olukord ongi nii niru, et leivajärjekorrad on meeletud – ning see võib üldse lõppeda enne ära, kui see sinuni jõuab. Põhimõtteliselt nagu meil nõukaajal, aga isegi veel hullem.

Kuna ma alles avastasin Luisi huvitavad teemad, siis mul on nii paljud videod veel nägemata, aga tema puhul vaatan ma kõiki, sest see sisu on lihtsalt nii huvitav. Seega kõigile hispaania keele oskajatele ma kohe kindlasti soovitan teda jälgima hakata! 🙂

Advertisements

Millisel juhul ei ole YOLO-suhtumine mõeldav?

Mõnikord loed kellegi postitust ja saad kohe aru, kui õigesti on keegi mõned asjad ikka kirja pannud. Hetkel räägin siis sellest Rentsi postitusest, kus on väga hästi lahti seletatud, miks ei peaks lastele sellist rämpsu söögiks andma, nagu mõned blogijad seda teevad.

Mina leian ka, et kaheaastasele lapsele ei ole päris õige sellist jama sisse sööta. Jah, ma tean, et ma ise söön küll vahel krõpsu ja muud rämpstoitu, aga siinkohal ongi üks suur ja oluline erinevus – ma olen täiskasvanud. See muidugi ei tähenda seda, et see nüüd tervislikum oleks, aga ma teen oma otsused ise. Laps ei tee neid ise, tema eest otsustab keegi teine – ehk siis lapsevanem. Ma ei arva seda, et lapsi peaks klaaskarbis kasvatatama ja kogu aeg kõike keelama või varjama, aga no kammoon – üks asi on see, kui 10-aastane vahel harva krõpsu sööb, teine ja hoopis erinev on see, kui seda kaheaastasele lahkelt pakutakse. Eriti juhul, kui on teada, et pere naispool on kolmveerand oma elust või isegi veel rohkem võidelnud ülekaaluga, siis on ju suht tõenäoline, et last võib sama saatus ees oodata. Kas juba sellepärast ei peaks vähemalt mõtlema, et ehk ei peaks sellele ise nii agaralt kaasa aitama?

Mina enda varajasest lapsepõlvest ei mäleta, et oleksin üldse krõpsu saanud. Kuid siinkohal oligi pigem asi selles, et me olime nii vaesed, et isegi söögiraha nappis – seega muudest asjadest polnud mõtet unistadagi. Mis ei ole muidugi absoluutselt täisväärtuslikum elumudel, sest äärmused on alati halvad. Hiljem, kui ehk mingi taskuraha tekkis, siis sai muidugi nänni ostetud, vahel ka krõpsu, aga sellisel juhul käisin ma juba kolmandas või neljandas klassis. See ei ole ka siis tervislik (ei ole kunagi), aga kaheaastane ei teaks midagi krõpsude olemasolust, kui lapsevanemad seda ise ei tutvustaks. Kunagi see tutvumine toimub nagunii, sest ühiskond lihtsalt on selline – kõike ei saagi keelata, sest sünnipäevadel või muudel üritustel juhtuks see nagunii. Kuid kaheaastase lapse puhul saavad vanemad ise otsustada, saavad vähemalt natukenegi mõjutada seda, mida laps sööb. Ja sellisel juhul on minu meelest väga kohatu pakkuda lapsele kogu aeg krõpse ja muid jama, liiati veel siis, kui on teada, et ülekaalulisus on peres soodumuseks. Kui inimene teab, et ta on kogu elu pidanud võitlema ülekaalulisusega, siis miks tahta sama saatust oma lapsele? Minu meelest ei ole YOLO-suhtumine igas aspektis mõeldav.