Vingumine (ehk siis lugu sellest, kuidas mul elus esimest korda punnid näkku tulid)

Ma tean, et kliima soojeneb, suur osa rahvastikust elab allpool igasugust vaesuspiiri, meie endi ministrid teevad endal Euroopas margi täis jne, aga mul on hoopis suurem mure – mu nägu on mingeid haigeid punne täis. Alguse sai see kõik pärast reedest, kui sääsed või põdrakärbsed või mingid haiged elukad mind sõid. Ma muidugi kratsisin ikka mõnuga, aga nüüd on tulemus käes – ma näen KOHUTAV välja! Nad on mind ka mujalt söönud, aga kuna Eesti kliima suvel on nagunii selline, et võib kogu aeg talvemantlit kanda, siis need ülejäänud kohad mind eriti ei häiri, sest need pole nii nähtaval. Aga mu nägu…

Minu jaoks võrdub juba tuumakatastroofina see, kui kord kahe aasta jooksul üks väike punn mu nägu ründab, sest tavaliselt ei ole mul neid mitte kunagi. Ka teismeeas ei pidanud ma kunagi aknega võitlema, sest Universum on mind õnnistanud sellise näonahaga, kus neid õnneks lihtsalt ei ole. Kuid ma olen kuulnud, et kui sa pole piisavalt tänulik selliste asjade eest, siis lõpuks võetakse see sinult nimelt ära. Seega, armas Universum, kui ma pole siiani piisavalt tänulik olnud oma punnivaba näonaha eest, siis nüüd ma ausõna olen! Kuigi need on täna juba õnneks väiksemad ja hakkavad vaikselt ära kaduma, aga eile oli mul küll tunne, et ma ei välju enam iial kodust (samas päris nukker oleks oma puhkuse ajal ainult kodus passida…). Nii et kui keegi mind linnas nägema juhtub ja mul on päikseprillid ees – lisaks ma käitun niimoodi, nagu ma ei tunneks teid, siis on asi lihtsalt selles, et ma ei taha, et keegi mind sellisena näeb. Need punnid kusjuures ei meenuta nii sääsehammustusi, aga mingid elukad on mind igal juhul söönud. Sest just siis sai see alguse ja ma loll muidugi sügasin ka mõnuga. Ja kuigi ma tean, et need kaovad varsti ära (ma vähemalt loodan), siis nüüd ma esimest korda elus mõistan, kui palju mul on ikka oma elus vedanud, et ma pole mitte kunagi pidanud punnide ja aknega reaalselt võitlema. Sest juba praegu tundub see kohutav.

Ma olen üks kuradima pealiskaudne inimene, ma tean seda. Aga vahel on lihtsalt nii hea vinguda!

Advertisements

2 thoughts on “Vingumine (ehk siis lugu sellest, kuidas mul elus esimest korda punnid näkku tulid)

  1. Kas sa kujutad ette, kuidas selline postitus teeb haiget nendele, kellel reaalselt on probleeme näonahaga? On kogu aeg olnud ja kõik asjad läbi proovitud ja miski ei aita? Et sellised inimesed peaksidki pigem koduseinte vahel istuma ja häbenema?

    • Ma kindlasti ei mõelnud niimoodi, et probleemse näonahaga inimesed peaksid nelja seina vahel olema. Tahtsin lihtsalt vinguda ega mõelnud üldse, kuidas see asi teistele mõjuda võiks.

      Kui nüüd järele mõelda, siis ehk tõesti mu postitus oli selles mõttes arrogantne, aga see polnud niimoodi mõeldud. Emotsiooni pealt kirjutatud lihtsalt ja ainult enda konkreetsele murele mõeldes.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s