Mälestuste radadel…

Täna on mul kuidagi selline mälestuste päev olnud. Ma küll oktoobris seda postitust ei kirjutanud, aga just nimelt eelmine kuu on minu jaoks alati väga raske olnud. Viimased neli aastat siis, sest just siis suri mu ema. 21.oktoobril 2011 ta suri, 24-ndal oktoobril olid matused, 25-ndal oleks ta sünnipäev olnud ning 26-ndal on mu õe sünnipäev. Ka nüüd, kui õe sünnipäeva tähistasime (mis juhtus olema just 25-ndal oktoobril, mis oleks ema sünnipäev olnud, mu õde pidas seda päev varem), mainis õeraas, et ta vahel nii igatseb meie ema. Mul hakkasid ka pisarad jooksma (ja jooksevad hetkel ka seda postitust kirjutades), sest mu ema oli minu jaoks maailma kõige kallim inimene.

Vahel ma mõtlen, et see oleks nagu eile olnud, kui me koos temaga köögis istusime ja maailma asjadest rääkisime. Tol ajal elasin ma veel oma vanematekodus. Ma mäletan, kui vihaseks see mind alati ajas, et mu ema nii uudishimulik kogu aeg oli. Ta tahtis kogu aeg teada, kellega, kuhu ma lähen ning mis kell umbes koju jõuan. Ja mitte sellepärast, et mind keelata vms, vaid talle lihtsalt meeldis asjadega kursis olla. Mina muidugi ei viitsinud üldse midagi seletada ja ütlesin, et tulen siis, kui pidu lõpeb jne. Mida kõike ma annaks, et ta praegu samamoodi mind küsitleks, mida kõike ma annaksin, et tema häält kuulda, et teda kallistada.

Sellepärast ma vist olengi ainult üks kord elus Rootsi kruiisil käinud, sest just selle reisi ajal sain ma teada, et mu emal oli insult ning ta on haiglas (siis veel arvati, et ta tuleb sellest välja). Kuna sain selle reisi praktikakohaga seoses ja enne üldse praktika ametlikku algusaega, siis kõik inimesed olid minu jaoks võõrad – jagasin kajutit oma tulevase töökaaslasega ning valmistusin just peole minekuks, kui mu õde mulle helistas ja ütles, et ema on haiglas. Tol ööl oli meri tormine, aga kui ma sellest kuulsin, siis jäi mul peole minemata ning ma oksendasin terve öö.

Alguses meile öeldi, et ta tuleb sellest välja, et ta peab lihtsalt taastusravis käima hakkama, sest vasak pool on halvatud. Kuid siis sai ta uue insuldi ning langesse koomasse. Kuna meie reis oli Tallinn- Helsingi – Stockholm (sest üks päev oli minnes pühendatud ka Helsingis olemisele ja sealsetele vaatamisväärsustele), siis oli tagasitulek ka samamoodi.

Helsingis olles helistas mu õde mulle ning ütles, et arstid suurt lootust enam ei anna ning ilmselt on see tundide küsimus. Kogu mu maailm vajus sel hetkel kokku. Ma olin seal sadamas, ümbritsetud võõrastest inimestest ja ma aina nutsin. Reis oli korraldatud reisifirmade töötajatele ja mina sain selle lihtsalt boonuseks, kuigi mu praktika polnud veel alanudki (keegi teine ei saanud minna ning ma läksin selle töötaja asemel siis). Helsingist Tallinnasse sõit oli väga jube, peas keerlesid ikka veel mõtted, et ehk on imed olemas, et ehk ta siiski tuleb sellest välja. Ma ei ole usklik inimene, aga sel hetkel ma isegi palusin jumalat, et palun tee niimoodi, et ta jääks ellu.

Kui Tallinnasse jõudsin ning õele helistasin, siis… sain ma kohe aru, et enam… Mu õde ei pidanudki midagi ütlema, sest ta nuttis ohjeldamatult. Kogu mu maailm varises sel hetkel veel rohkem kokku. Olin ootamas bussi nr 2, millega sadamast bussijaama sõita ning sealt pidin Tartusse tulema. Ma siiani ei tea, kuidas ma ma üldse tuldud sain, sest ma ainult nutsin. Helistasin sõbrannadele ning nutsin, nemad hakkasid ka nutma.

Ma läksin reisile, kui mu ema oli elus ja terve. Ja kui ma tagasi jõudsin, oli ta surnud. Meenutasin seda, kui ütlesin emale, et paari päeva pärast näeme, kui tagasi olen. Ta veel reisi hommikul helistas mulle kell 06.00 (ööbisin Tallinnas ühe sugulase juures, sest pidin väga vara startima), et kas ma ikka suutsin nii vara üles ärgata. Ja veel samal päeval viidi ta juba haiglasse….

Mu õde ei suuda enam mitte ühtegi haiglasarja vaadata, sest tema oli just siis seal, kui mu ema suri, need pildid on tema mälusse igaveseks jäänud. Mu teine õde jõudis Inglismaalt samal õhtul (tema elaski seal, endiselt elab, käib paar korda aastas Eestis).

See kõik juhtus niimoodi, et mu isa läks hommikul välja ning nad pidid pärast koos emaga poodi minema (kodu lähedal asuva poe juures kokku saama). Kui isa siis helistas emale, siis mu ema enam telefonile ei vastanud. Kui ta siis koju läks, leidis ta mu ema pikali põrandalt, kusjuures ema ise ei saanudki aru, et ta ei suuda end liigutada, ütles vaid mu isale, et too aidaku ta püsti. Ka haiglas olles arvas ema, et nad peaksid ta ruttu välja laskma, sest ta peab homme tööle minema (esimesel õhtul oli ta veel täie mõistuse juures, koomasse langes järgmine päev). Mu ema oli alati nii töökas ning isegi sellisel hetkel mõtles ta sellele, et ta ei saa haiglasse kauaks jääda, sest ta peab tööle minema.

Minule helistas õde alles õhtul, ma olin terve päev Helsingis vaatamisväärsusi nautimas ega aimanud midagi halba (siis olin Helsingi-Stockholm laeval ehk minekul, kui mu õde mulle helistas). Terve päev Stockholmis olles ma mõtlesin sellele, kuidas me kõik hakkame oma elu ümber kujundama, et ema saaks terveks, et ta saaks oma vasaku poole ka ilusti korda, sest siis me veel ei teadnud, et ta teise insuldi ka saab ning koomasse langeb…

Pärast seda olen ma laevu vältinud, eriti kruiise. No see on mingi alateadlik hirm, mida ma seletada ei oska. Kui Egoga Helsingisse laevaga läksime, siis juba see oli minu jaoks raske, sest laev meenutab mulle seda reisi, kus mu ema suri. Mõned tuttavad on ikka öelnud, et oh, Jaanika, võiks kambaga kruiisile minna. Aga ma ei taha, sest ma ilmselt oksendaksin terve reisi vältel ning seda ka siis, kui meri ei oleks tormine.

Ma olen tihti mõelnud, mida mu õde tunda võis ema sellises seisundis nähes (mu isa ei olnud sel hetkel haiglas, kui ema suri). Mina ja mu Inglismaal elav õde ju seda ei näinud. Ma olen kindel, et ka mina ei suudaks mitte ühtegi haiglasarja vaadata, kui ma ise oleksin juures olnud, kui mu ema suri. Võib-olla on see isegi hea, et ma siis juures ei olnud.

Matused olid ülirasked. Mu isa on mees, keda ma ei olnud mitte kunagi nutmas näinud, aga siis… siis nuttis ka tema, kuigi üritas seda varjata, et ikka see tugev mees meie jaoks olla, kes ta alati olnud on. Ma ei ole oma isaga kunagi nii lähedane olnud kui emaga. Kui ma väike olin, armastas ta alkoholi tarbida ning ma elasin siis alevikus, kus kõik teadsid, kui mu isa jälle purjus oli. Ei, õnneks ta ei muutunud mitte kunagi vägivaldseks, ei ema ega ka meie suhtes, aga siiski… Ehk ei ole ma talle siiani seda andeks andnud, et ta nii palju alkoholi tarbis, et ta vahel oma palga maha jõi jne. Ja muidugi seda ka, et ta mu vanaema eest mitte kunagi mu ema ei kaitsenud. Nimelt mu eelmisel suvel surnud vanaemale ehk isaemale ei meeldinud mu ema, sest tema jaoks oli ta poeg alati kukupai – nagu ikka, on veri paksem kui vesi. Seda ta aga ei näinud, et ta poeg alati nii palju jõi.

Me õdedega kartsime, et pärast ema surma hakkab isa veel rohkem jooma. Kuid niimoodi õnneks ei läinud. Eks ta ikka vahel joob, aga üldiselt on ta sellega kõvasti tagasi tõmmanud võrreldes kas või mu lapsepõlvega. Ütleme, et kuskil minu teismeeast hakkas ta vähem jooma. Ei teagi, kas seda mõjutas see, et me siis kolisime Tartusse, sest alevikus elades oli ta alatihti purjus.

Ega temaga sel teemal rääkida polnud mõtet. Kaine peaga ei öelnud ta midagi vastu ning purjus peaga ta ütles lihtsalt, et ta pole üldse purjus, et mis jama me ajame. Nagu ma ka enne mainisin, siis õnneks ei muutunud ta iial vägivaldseks, vaid oligi purjus peaga pigem selline suur lobiseja, kes lõpuks lihtsalt magama ära läks. Kuid siiski, ka see pole normaalne. Kogu palka maha juua ei ole normaalne. Seda viimast ei tulnud küll kogu aeg ette, aga siiski tuli.

Mäletan, kui kunagi teismelisena emalt küsisin, et miks ta üldse mu isa kõrval nii kaua olnud, et kuidas ta üldse teda nii taluda suudab (mu ema jõi alkoholi väga harva, paar korda aastas, ta ei proovinud oma elu jooksul mitte ühtegi sigaretti ja selles mõttes olen ma samasugune, sest pole ka kunagi ühtegi suitsu tõmmanud ega kavatse ka). Mu ema ütles, et jah, tegelikult oli tal omal ajal ka teine valik, et siis oleks ta elutee teda hoopis Tallinnasse viinud (mis tähendab ka seda, et siis poleks mind ega mu õdesid), aga süda kiskus ikka isa poole.

Samas ei saa öelda, et mu ema poleks õnnelik olnud. Jah, kuigi ta vihastas end seaks alati, kui isa purjus peaga koju tuli, aga nad kuidagi alati klaarisid selle asja ära. Ja kui me Tartusse kolisime, hakkas mu isa vähem jooma, sest siis jäid ka need joogisõbrad sinna, kellega ta tavaliselt pitsi koos tõstmas käis.

Mu isa on tõeline MacGyver. Juba lapsest saati olen ma olnud meister asjade lõhkumises. Mu isa suutis alati kõik ära parandada, suudab siiani. Ta küll imestab, kuidas ma suudan kõik asjad ära lõhkuda, aga see on minu puhul nii tüüpiline😀 Lapsepõlvest mäletan seda, et koolis pidime suusatama ning ma lihtsalt ei suutnud neid suusasaapaid sinna suuskade külge saada, nende klambrite vms asjadega, siis mu isa tegi mu suuskadele oma süsteemi. Ma tean, et kui mul midagi jälle katki või ei tööta, siis parandab ta selle ära (kui arvutid välja arvata, sest neist ta ei tea midagi).

Mu isal oli pärast ema surma üks naine, keda ta mullegi tutvustas. Ma elasin siis veel ainukesena kodus ja ütlen ausalt, et mu esimene reaktsioon oli see, et ma läksin oma tuppa ning tihkusin lihtsalt nutta. Sest minu jaoks tundus ebaloomulik, et pärast 31-aastat abielu on nüüd tal keegi teine. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et misasja, Jaanika, sa oled 23-aastane (siis ma olin 23 ja ema surmast oli 1,5 aastat möödas) ning sa töinad sellepärast, et su isal on keegi. Et sa ei saa ju ometi arvata, et ta jääb igavesti ema leinama, sest saatusega peab leppima, ema ei ole enam elavate hulgas. Mu õdedele ei julgenud ta üldse midagi rääkida, sest kartis nende reaktsiooni veel rohkem. No sellest suhtest  asja ei saanud, aga nüüdseks olen ma aru saanud, et mul pole mingit õigust sekkuda oma isa ellu, pealegi on tal täielik õigus oma elu uuesti üles ehitada. Sest ma kujutan ette, kuidas mina reageeriksin, kui mu isa minu ellu sekkuks, ma läheksin ülinärvi.

Mu isa on selline mees, kes räägib vähe. No purjus peaga räägib megapalju, aga see on vist üldiselt inimeste puhul niimoodi. Mu ema rääkis aga väga palju. No ma olen selles mõttes ikka ema moodi, sest räägin ka palju😀

Ma igatsen oma ema meeletult, aga ma tean, et ükskõik, kus ta ka ei oleks, on ta alati meiega. Ma tõesti arvasin, et mu ema näeb mu lapsedki ära, aga saatus tahtis teistmoodi.

Neli aastat juba… Oeh, aeg ikka lendab. Nagu eile oleks mu ema veel elus olnud, mulle küll vahel tundub niimoodi.

Ma ei käi just tihti surnuaias. Aastas umbes kaks korda. Ma lihtsalt ei suuda seal rohkem käia, pealegi ma arvan, et see pole vajalik. Sest mu ema on minuga alati. Minu südamesse jääb ta alati.

4 thoughts on “Mälestuste radadel…

  1. Sinu tekst tõi mulle pisara silma. Mina olen viimase 5 aasta jooksul jäänud ilma kolmest vanavanemast: 2010 august suri minu emapoolne vanaema, 2011 august minu isapoolne vanaema ja nüüd 2 nädalat tagasi matsin maha oma vanaisa, kes elas koos minuga. Eriti raskeks teeb asja minu jaoks see, et vanaema suri minu kõrval ning vanaisa pidin koos emaga elustama hakkama. Kõik see läbielamine on nii kohutav ja aegajalt tuleb kõik jälle silme ette. See kaotusvalu on nii suur, armastasin ja hoolisin neist nii väga….armastan siiani… Ja ammugi ma ei kujutaks ette, kui ma peaks jääma ilma oma vanematest, armastan neid ülekõige. Seetõttu peamegi me võtma kogu aja, mis on meile antud ja pühendama selle oma kõige kallimatele ning ütlema, kui väga me nendest hoolime ja armastame neid, sest homset päeva ei pruugi enam tulla. Sulle aga soovin kõike head, mälestused lähedastest jäävad ja kuskil nad kindlasti valvavad meie üle.

    • Oi, oi, tunnen kaasa😦 Aga nagu sa ka mainisid, et kuskil meie lähedased valvavad meie üle, seega sinu vanavanemad teevad seda ka kindlasti.

      Jaa, sul on õigus, me peame ütlema, kui väga me neist hoolime, sest kunagi ei või teada, kaua neile elupäevi antud on. Me võtame üldse oma lähedasi liiga iseenesestmõistetavalt ju….😦

      Sulle ka jõudu ning jaksu.

  2. Üks väga kurb lugemine. Tunnen Sulle kaasa ja kallistan, kui lubad. Ise kaotasin eelmisel aastal isa ja igatsen teda samuti väga-väga.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s