Ülemõtlemisest

Minult küsiti hiljuti, et miks ma enam selline ülemõtleja ei ole, sest varem ma ju olin seda. Jaanika Paanika oli tavaline, sest mulle meeldis üle mõelda, sääsest elevanti teha. Ma ei saa öelda, et see endiselt täiesti kadunud oleks, aga jah – seda kõike on vähemaks jäänud küll.

Tegelikult ma isegi ei osanud sellele küsimusele vastata, sest kuigi ma ise tajun ka seda. et ma enam niimoodi üle ei reageeri, siis on see olnud pigem loomulik asjade käik. Kui on olemas inimesi, kes mõtlevad teiste pärast üle ja reageerivad sellele vastavalt, siis minul on see alati olnud pigem mu enda pärast. Näiteks saad enda arvates mingi prohmakaga hakkama, siis analüüsid seda ja mõtled, et appi, nüüd on kõik ikka jumala pekkis – tegelikult oled sa jälle sääsest elevandi teinud. Hiljem meenutad seda pigem huumoriga ja taipad, et reaalselt polnud ju mingit põhjust üle reageerida.

See ülemõtlemine on tegelikult üks kohutav asi. Ja kuigi sa saad ise aru, et sa teed seda, siis sa ei oska ega vbl ka taha teistmoodi käituda. Sest see on lihtsalt nii sinulik.

On kindlasti selliseid ülemõtlejaid, kelle emotsioonid on kogu aeg laes – nad on kas alati liiga õnnelikud või liiga kurvad jne. Mina ei ole (nud) selline. Minu puhul ei pruukinud seda isegi märgata, sest ma lihtsalt ei näidanud seda kohe välja. Hiljem lihtsalt pahvatasin selle välja või taipasin, et olen jälle üle reageerinud.

Võib-olla sellepärast ei ole ma kunagi olnud eriti hea lohutaja, sest kui keegi reageerib üle, siis peaks see teine inimene rahulikuks jääma. Ja kogu asja teeb hullemaks see, kui see teine ka järsku samamoodi üle hakkab mõtlema ja lisab sellega omakorda õli tulle. Sest siis lihtsalt on mõlemad paanikas ja stressis, kuigi see, kellelt abi loodeti ja oodati, oleks võinud olukorda stoilise rahuga suhtuda. Kui panna nüüd end vastupidisesse olukorda, siis mina ju ei tahaks, et kui mul mingi probleem on, et siis see inimene, kelle poole ma pöördun, hakkab samamoodi paanitsema ja üle mõtlema nagu mina. See oleks katastroof, sest see lisaks nii palju pinget juurde. Nüüd õnneks olen ise ka sellistes olukordades suutnud rohkem rahulikuks jääda, sest kui ülemõtlemine on niigi juba halb asi, siis lausa kohutav on see siis, kui sa kellegi teise enda jaoks olulise inimese elu niimoodi traumeerid (ja eriti olukorras, kus ta ootab, et sina jääksid rahulikuks ja oleksid pigem toeks).

Nii et vähem ülemõtlemist!🙂

6 thoughts on “Ülemõtlemisest

  1. Ma ei ole nii mõelnudki, et ülemõtlemine, et on sääsest elevandi tegemine. Minu jaoks see on lihtsalt pingesolek, pabistamine ja ühe asja liigne analüüsimine. Samas ma ei tahaks olla ka selline, kes lihtsalt jookseb pea ees tulle. Kes ei mõtle üldse midagi. See tasakaalu leidmine on raske jah, aga üldiselt, kes on ülemõtleja, see on, ja kedagi muuta selles osas pole mõtet🙂

    • Jah, tasakaal on alati oluline, igasugused äärmused on halvad.

      Ma ise kusjuures ei olegi end muutnud, kuidagi on nii juhtunud, et enam ei mõtle nii üle lihtsalt.

    • Jah, see olin tõesti mina🙂 Kus sa täpsemalt mind Solarises nägid?😀

      Sõbranna oli Tallinnas ja siis käisime enne ta bussile saatmist aega parajaks tegemas.

  2. Ee, kõndisid sealt eskalaatorite juurest, ma ei tea mis poed seal ümber on..:D lõbus tundus olevat🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s