Mälestuste radadel…

Täna on mul kuidagi selline mälestuste päev olnud. Ma küll oktoobris seda postitust ei kirjutanud, aga just nimelt eelmine kuu on minu jaoks alati väga raske olnud. Viimased neli aastat siis, sest just siis suri mu ema. 21.oktoobril 2011 ta suri, 24-ndal oktoobril olid matused, 25-ndal oleks ta sünnipäev olnud ning 26-ndal on mu õe sünnipäev. Ka nüüd, kui õe sünnipäeva tähistasime (mis juhtus olema just 25-ndal oktoobril, mis oleks ema sünnipäev olnud, mu õde pidas seda päev varem), mainis õeraas, et ta vahel nii igatseb meie ema. Mul hakkasid ka pisarad jooksma (ja jooksevad hetkel ka seda postitust kirjutades), sest mu ema oli minu jaoks maailma kõige kallim inimene.

Vahel ma mõtlen, et see oleks nagu eile olnud, kui me koos temaga köögis istusime ja maailma asjadest rääkisime. Tol ajal elasin ma veel oma vanematekodus. Ma mäletan, kui vihaseks see mind alati ajas, et mu ema nii uudishimulik kogu aeg oli. Ta tahtis kogu aeg teada, kellega, kuhu ma lähen ning mis kell umbes koju jõuan. Ja mitte sellepärast, et mind keelata vms, vaid talle lihtsalt meeldis asjadega kursis olla. Mina muidugi ei viitsinud üldse midagi seletada ja ütlesin, et tulen siis, kui pidu lõpeb jne. Mida kõike ma annaks, et ta praegu samamoodi mind küsitleks, mida kõike ma annaksin, et tema häält kuulda, et teda kallistada.

Sellepärast ma vist olengi ainult üks kord elus Rootsi kruiisil käinud, sest just selle reisi ajal sain ma teada, et mu emal oli insult ning ta on haiglas (siis veel arvati, et ta tuleb sellest välja). Kuna sain selle reisi praktikakohaga seoses ja enne üldse praktika ametlikku algusaega, siis kõik inimesed olid minu jaoks võõrad – jagasin kajutit oma tulevase töökaaslasega ning valmistusin just peole minekuks, kui mu õde mulle helistas ja ütles, et ema on haiglas. Tol ööl oli meri tormine, aga kui ma sellest kuulsin, siis jäi mul peole minemata ning ma oksendasin terve öö.

Alguses meile öeldi, et ta tuleb sellest välja, et ta peab lihtsalt taastusravis käima hakkama, sest vasak pool on halvatud. Kuid siis sai ta uue insuldi ning langesse koomasse. Kuna meie reis oli Tallinn- Helsingi – Stockholm (sest üks päev oli minnes pühendatud ka Helsingis olemisele ja sealsetele vaatamisväärsustele), siis oli tagasitulek ka samamoodi.

Helsingis olles helistas mu õde mulle ning ütles, et arstid suurt lootust enam ei anna ning ilmselt on see tundide küsimus. Kogu mu maailm vajus sel hetkel kokku. Ma olin seal sadamas, ümbritsetud võõrastest inimestest ja ma aina nutsin. Reis oli korraldatud reisifirmade töötajatele ja mina sain selle lihtsalt boonuseks, kuigi mu praktika polnud veel alanudki (keegi teine ei saanud minna ning ma läksin selle töötaja asemel siis). Helsingist Tallinnasse sõit oli väga jube, peas keerlesid ikka veel mõtted, et ehk on imed olemas, et ehk ta siiski tuleb sellest välja. Ma ei ole usklik inimene, aga sel hetkel ma isegi palusin jumalat, et palun tee niimoodi, et ta jääks ellu.

Kui Tallinnasse jõudsin ning õele helistasin, siis… sain ma kohe aru, et enam… Mu õde ei pidanudki midagi ütlema, sest ta nuttis ohjeldamatult. Kogu mu maailm varises sel hetkel veel rohkem kokku. Olin ootamas bussi nr 2, millega sadamast bussijaama sõita ning sealt pidin Tartusse tulema. Ma siiani ei tea, kuidas ma ma üldse tuldud sain, sest ma ainult nutsin. Helistasin sõbrannadele ning nutsin, nemad hakkasid ka nutma.

Ma läksin reisile, kui mu ema oli elus ja terve. Ja kui ma tagasi jõudsin, oli ta surnud. Meenutasin seda, kui ütlesin emale, et paari päeva pärast näeme, kui tagasi olen. Ta veel reisi hommikul helistas mulle kell 06.00 (ööbisin Tallinnas ühe sugulase juures, sest pidin väga vara startima), et kas ma ikka suutsin nii vara üles ärgata. Ja veel samal päeval viidi ta juba haiglasse….

Mu õde ei suuda enam mitte ühtegi haiglasarja vaadata, sest tema oli just siis seal, kui mu ema suri, need pildid on tema mälusse igaveseks jäänud. Mu teine õde jõudis Inglismaalt samal õhtul (tema elaski seal, endiselt elab, käib paar korda aastas Eestis).

See kõik juhtus niimoodi, et mu isa läks hommikul välja ning nad pidid pärast koos emaga poodi minema (kodu lähedal asuva poe juures kokku saama). Kui isa siis helistas emale, siis mu ema enam telefonile ei vastanud. Kui ta siis koju läks, leidis ta mu ema pikali põrandalt, kusjuures ema ise ei saanudki aru, et ta ei suuda end liigutada, ütles vaid mu isale, et too aidaku ta püsti. Ka haiglas olles arvas ema, et nad peaksid ta ruttu välja laskma, sest ta peab homme tööle minema (esimesel õhtul oli ta veel täie mõistuse juures, koomasse langes järgmine päev). Mu ema oli alati nii töökas ning isegi sellisel hetkel mõtles ta sellele, et ta ei saa haiglasse kauaks jääda, sest ta peab tööle minema.

Minule helistas õde alles õhtul, ma olin terve päev Helsingis vaatamisväärsusi nautimas ega aimanud midagi halba (siis olin Helsingi-Stockholm laeval ehk minekul, kui mu õde mulle helistas). Terve päev Stockholmis olles ma mõtlesin sellele, kuidas me kõik hakkame oma elu ümber kujundama, et ema saaks terveks, et ta saaks oma vasaku poole ka ilusti korda, sest siis me veel ei teadnud, et ta teise insuldi ka saab ning koomasse langeb…

Pärast seda olen ma laevu vältinud, eriti kruiise. No see on mingi alateadlik hirm, mida ma seletada ei oska. Kui Egoga Helsingisse laevaga läksime, siis juba see oli minu jaoks raske, sest laev meenutab mulle seda reisi, kus mu ema suri. Mõned tuttavad on ikka öelnud, et oh, Jaanika, võiks kambaga kruiisile minna. Aga ma ei taha, sest ma ilmselt oksendaksin terve reisi vältel ning seda ka siis, kui meri ei oleks tormine.

Ma olen tihti mõelnud, mida mu õde tunda võis ema sellises seisundis nähes (mu isa ei olnud sel hetkel haiglas, kui ema suri). Mina ja mu Inglismaal elav õde ju seda ei näinud. Ma olen kindel, et ka mina ei suudaks mitte ühtegi haiglasarja vaadata, kui ma ise oleksin juures olnud, kui mu ema suri. Võib-olla on see isegi hea, et ma siis juures ei olnud.

Matused olid ülirasked. Mu isa on mees, keda ma ei olnud mitte kunagi nutmas näinud, aga siis… siis nuttis ka tema, kuigi üritas seda varjata, et ikka see tugev mees meie jaoks olla, kes ta alati olnud on. Ma ei ole oma isaga kunagi nii lähedane olnud kui emaga. Kui ma väike olin, armastas ta alkoholi tarbida ning ma elasin siis alevikus, kus kõik teadsid, kui mu isa jälle purjus oli. Ei, õnneks ta ei muutunud mitte kunagi vägivaldseks, ei ema ega ka meie suhtes, aga siiski… Ehk ei ole ma talle siiani seda andeks andnud, et ta nii palju alkoholi tarbis, et ta vahel oma palga maha jõi jne. Ja muidugi seda ka, et ta mu vanaema eest mitte kunagi mu ema ei kaitsenud. Nimelt mu eelmisel suvel surnud vanaemale ehk isaemale ei meeldinud mu ema, sest tema jaoks oli ta poeg alati kukupai – nagu ikka, on veri paksem kui vesi. Seda ta aga ei näinud, et ta poeg alati nii palju jõi.

Me õdedega kartsime, et pärast ema surma hakkab isa veel rohkem jooma. Kuid niimoodi õnneks ei läinud. Eks ta ikka vahel joob, aga üldiselt on ta sellega kõvasti tagasi tõmmanud võrreldes kas või mu lapsepõlvega. Ütleme, et kuskil minu teismeeast hakkas ta vähem jooma. Ei teagi, kas seda mõjutas see, et me siis kolisime Tartusse, sest alevikus elades oli ta alatihti purjus.

Ega temaga sel teemal rääkida polnud mõtet. Kaine peaga ei öelnud ta midagi vastu ning purjus peaga ta ütles lihtsalt, et ta pole üldse purjus, et mis jama me ajame. Nagu ma ka enne mainisin, siis õnneks ei muutunud ta iial vägivaldseks, vaid oligi purjus peaga pigem selline suur lobiseja, kes lõpuks lihtsalt magama ära läks. Kuid siiski, ka see pole normaalne. Kogu palka maha juua ei ole normaalne. Seda viimast ei tulnud küll kogu aeg ette, aga siiski tuli.

Mäletan, kui kunagi teismelisena emalt küsisin, et miks ta üldse mu isa kõrval nii kaua olnud, et kuidas ta üldse teda nii taluda suudab (mu ema jõi alkoholi väga harva, paar korda aastas, ta ei proovinud oma elu jooksul mitte ühtegi sigaretti ja selles mõttes olen ma samasugune, sest pole ka kunagi ühtegi suitsu tõmmanud ega kavatse ka). Mu ema ütles, et jah, tegelikult oli tal omal ajal ka teine valik, et siis oleks ta elutee teda hoopis Tallinnasse viinud (mis tähendab ka seda, et siis poleks mind ega mu õdesid), aga süda kiskus ikka isa poole.

Samas ei saa öelda, et mu ema poleks õnnelik olnud. Jah, kuigi ta vihastas end seaks alati, kui isa purjus peaga koju tuli, aga nad kuidagi alati klaarisid selle asja ära. Ja kui me Tartusse kolisime, hakkas mu isa vähem jooma, sest siis jäid ka need joogisõbrad sinna, kellega ta tavaliselt pitsi koos tõstmas käis.

Mu isa on tõeline MacGyver. Juba lapsest saati olen ma olnud meister asjade lõhkumises. Mu isa suutis alati kõik ära parandada, suudab siiani. Ta küll imestab, kuidas ma suudan kõik asjad ära lõhkuda, aga see on minu puhul nii tüüpiline 😀 Lapsepõlvest mäletan seda, et koolis pidime suusatama ning ma lihtsalt ei suutnud neid suusasaapaid sinna suuskade külge saada, nende klambrite vms asjadega, siis mu isa tegi mu suuskadele oma süsteemi. Ma tean, et kui mul midagi jälle katki või ei tööta, siis parandab ta selle ära (kui arvutid välja arvata, sest neist ta ei tea midagi).

Mu isal oli pärast ema surma üks naine, keda ta mullegi tutvustas. Ma elasin siis veel ainukesena kodus ja ütlen ausalt, et mu esimene reaktsioon oli see, et ma läksin oma tuppa ning tihkusin lihtsalt nutta. Sest minu jaoks tundus ebaloomulik, et pärast 31-aastat abielu on nüüd tal keegi teine. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et misasja, Jaanika, sa oled 23-aastane (siis ma olin 23 ja ema surmast oli 1,5 aastat möödas) ning sa töinad sellepärast, et su isal on keegi. Et sa ei saa ju ometi arvata, et ta jääb igavesti ema leinama, sest saatusega peab leppima, ema ei ole enam elavate hulgas. Mu õdedele ei julgenud ta üldse midagi rääkida, sest kartis nende reaktsiooni veel rohkem. No sellest suhtest  asja ei saanud, aga nüüdseks olen ma aru saanud, et mul pole mingit õigust sekkuda oma isa ellu, pealegi on tal täielik õigus oma elu uuesti üles ehitada. Sest ma kujutan ette, kuidas mina reageeriksin, kui mu isa minu ellu sekkuks, ma läheksin ülinärvi.

Mu isa on selline mees, kes räägib vähe. No purjus peaga räägib megapalju, aga see on vist üldiselt inimeste puhul niimoodi. Mu ema rääkis aga väga palju. No ma olen selles mõttes ikka ema moodi, sest räägin ka palju 😀

Ma igatsen oma ema meeletult, aga ma tean, et ükskõik, kus ta ka ei oleks, on ta alati meiega. Ma tõesti arvasin, et mu ema näeb mu lapsedki ära, aga saatus tahtis teistmoodi.

Neli aastat juba… Oeh, aeg ikka lendab. Nagu eile oleks mu ema veel elus olnud, mulle küll vahel tundub niimoodi.

Ma ei käi just tihti surnuaias. Aastas umbes kaks korda. Ma lihtsalt ei suuda seal rohkem käia, pealegi ma arvan, et see pole vajalik. Sest mu ema on minuga alati. Minu südamesse jääb ta alati.

Advertisements

Issand, kui väike on maailm! (väga kurvas mõttes!) :(

Issand… Mu hispaanlasest sõber Jalgpallifänn hakkas minuga täna rääkima. Me polnud vist pool aastat küll Facebookis kirjutanud, viimati vist siis, kui talle abiellumise puhul õnne soovisin. No ta siis kirjutas, et ta on väga masenduses. Kui ma küsisin, et miks, siis eeldasin, et ehk ta läks naisest lahku vms. Ja kui ta mulle siis ütles, et ta parim sõber (keda mina ka tean väga hästi, nägin teda viimati novembris 2013, kui ta korraks Eestis käis. Kui Barcelonas 2009 olin, siis käisime paljudel pidudel koos ja 2012 ka, kui Jalgpallifänni Barcelonas külastasin, siis nägin ta parimat sõpra ka. Mu õde ja parim sõbranna teavad ka seda sõpra, sest õde käis septembris 2013 Barcelonas nendega väljas ja mu parim sõbranna ööbis ka Jalgpallifänni juures, kui kunagi Barcelonas viibis – siis nägi ta parimat sõpra ka) oli selles lennukis, mis eile Barcelonast Düsseldorfi suundus, ja mis alla kukkus. Jube 😦

Olin šokis sellest kuuldes. Vaene Jalgpallifänn, nad olid terve elu parimad sõbrad. Helistasin oma õele ja sõbrannale ka kohe, andsin neile sellest teada. Küsisin siis Jalgpallifännilt, et millega seoses ta sõber pidi Saksamaale lendama, ta mainis, et ta viimasel ajal käiski tööasjus iga kuu Saksamaal.

Mul ka mitmeid fotosid enda Facebooki Hispaania albumis, kus ma Jalgpallifänni ja ta sõbraga koos pildil olen. Hakkasin meenutama neid aegu, mil 2009 koos väljas käisime – ja kui ma neid ühel õhtul pärast pidu “Juulikuu lund” laulma panin – just tema sõbral tuli see kõige paremini välja.

Kui ma sellest lennuõnnetusest lugesin, siis kahju oli loomulikult, aga siis ma veel ei aimanud, et selles lennukis oli keegi, keda ma isiklikult teadsin.

Puhka rahus, Pájaro! (Pájaro oli ta hüüdnimi, tähendab lindu hispaania keeles).

Nädalavahetus Tartus/ Kas sellist ühiskonda me tahtsimegi, kus kõik tulistajale kaasa tunnevad…

Olin nädalavahetusel üle pika aja Tartus. Viimati käisin vist kolm kuud tagasi. Jah, juulis. Issand jumal, kuhu see aeg küll kaob? 😀

Ühes pubis istudes nägin ühte meessoost vana tuttavat (kellega mul iial midagi ei ole olnud), kes hakkas mulle kurtma, kuidas tal ühe naisega asjad ikka üldse ei edene. Et alguses oli tema armunud, aga nüüd on naine temasse armunud, aga ta enam pole. Tahtis minult nõu küsida, aga ma ütlesin, et minult ei maksa küll sellistes asjades nõu küsida, sest mul endal pole ka iial suhteasjad edenenud 😀 Kuid tõsiasi on see, et tihtipeale ongi niimoodi, et kui lõpuks armub see teine esimesesse, siis sel esimesel on juba isu ammu ära läinud. Ja siis see tüüp hakkas rääkima, kuidas ta ei taha sellele naisele haiget teha jne, aga ta ei tea, mida teha. Ma isegi ei mäleta, mis ma ütlesin, aga loogiline on ju see, et kui sa ei taha haiget teha, siis ära tee. Jah, kui see praktikas ka nii lihtne oleks. Kuna ma seda naist ka üpris hästi tean, kellega tal see draama on, siis seda enam oleks mul raske olnud midagi objektiivset öelda.

Teisel õhtul nägin sõbrannat, keda ma ka sada aastat polnud näinud. Käisin tema ning ta kallima juures istumas. Kuna nad nüüd elavad minu lähedal Tartus, siis seda lihtsam oli. Kuulasime muusikat ja rääkisime, sõime ka loomulikult. Nagu vanadel headel aegadel ikka 😀 Kunagi ei saanud ma tema kallimaga üldse läbi, sest pidasin teda tõpraks – ja meenutasimegi seda, kuidas ma Big Benis sellele tüübile umbes neli aastat tagasi ikka sellise loengu pidasin, kui sõbranna WC-sse läks. Ütlesin, et kui ta sõbranna veel nutma ajab, siis tal tuleb minuga tegemist ning ta on üks totaalne mölakas. Sõbranna kallim tol ajal ainult noogutas ega julgenud midagi vastu öelda 😀 Nüüd aastaid hiljem ma enam seda ei arva. Selle sõbrannaga oleme tulest ja veest läbi käinud, vahepeal me ei suhelnud üldse (nii umbes aasta tagasi), aga nüüd on see periood õnneks läbi. Ma alati mõtlen, et mul on kaks parimat sõbrannat – üks on olnud suhtes neli aastat ja teine viis aastat – et kumb neist enne abiellub või lapse saab 😀 Mu Tartu sõbranna pakkus küll, et mitte tema (kuna tema teab ka mu seda teist parimat sõbrannat). Ja mu Tallinna sõbranna arvab alati, et just mu Tartu sõbranna saab enne 😀 Ja Tartu sõbranna kallim ei taha kunagi meid kahekesi välja lasta, teiste sõbrannadega tal muret pole, aga just minuga on alati see teema – “Jaanika puhul on teada värk, et mingid mehed lõpuks teil lauas istuvad, see on alati niimoodi.” 😀 Tegelikult on see muidugi naljaga öeldud, sest see pole alati niimoodi. Sõbranna ka mainis, et kui ta ütleb, et läheb teistega välja, siis kallim ütleb, et ta kaasa küll ei viitsi tulla, aga kui minuga, siis alati see teema, et peab minema, sest muidu on mehed lauas 😀

Aga peole me ei läinud, sest ma ei viitsinud, sõbranna ka ei viitsinud. Olen vist vanaks jäänud 😀

Ja laupäeval oli vaikne perekondlik istumine, sest emal oleks sünnipäev olnud. 25-ndal oktoobril. Surma-aastapäev oli 21-mesel oktoobril. Juba kolm aastat…Vahel mulle tundub, et nagu eile oleks see kõik juhtunud, aga vahel on mul tunne, et sellest kõigest on vähemalt 10 aastat möödas, mil mu ema elus oli. Mu ema oli nii uudishimulik alati – näiteks meeldis talle akna peal piiluda, kui mõni noormees mulle autoga järele tuli (no siis, kui ma deitisin ja kindlat suhet ei olnud). Ja hiljem tahtis ta teada, et kuidas ikka läks jne, et ma täieliku kohtingu ülevaate annaksin. Siis käis mulle see uudishimu närvidele, aga nüüd ma annaksin kõik, et ta minult seda küsida saaks. Vähesed inimesed on mu elus pühad, ausalt ka. Ja mu ema oli üks neist vähestest. Ma igatsen teda nii väga. Jah, ma ei mõtle sellele ammu enam igapäevaselt, aga on asju, mida isegi aeg ei paranda. See võib küll leevendada, aga arm jääb ikkagi. Sest mina oma vaimusilmas olin veendunud, et ta elab vähemalt senikaua, kui ma 50 olen – seda veel eriti sellepärast, et meie suguvõsas elavad inimesed tavaliselt väga kaua. Läks teisiti…

Kui nüüd natuke rõõmsamates toonides jätkata, siis mu Tallinna sõbranna jõudis Hispaania palverännakult ilusti tagasi. Eelmisel nädalal käisime veinitamas ning ta rääkis, kuidas see oli väga suur jõupingutus, aga ta sai hakkama. Ja ta kõndis 170 km plaanitust rohkem. Ta küll ütles, et ta vahepeal tahtis alla anda, sest nii kuum oli; siis oli veel see teema, et ta jäi hullu tormi kätte, aga ta elas kõik üle. Ja ei kahetse absoluutselt. Kuigi jalad on siiani valusad, aga see oli seda väärt. Ja nii ongi. Tean seda tunnet, kui sa midagi nii väga endale sihiks võtad ning see lõpuks juhtubki, kuigi alguses võib tunduda, et krt, sa ei saa hakkama. Ja kui sa lõpuks saad, siis see on ülim tunne. See eneseületamise tunne on võimas.

Kui nüüd jälle nukramatel teemadel rääkida, siis ma ei suuda endiselt uskuda, et koolitulistamine ka meie riiki on jõudnud. Meie armsasse Eestisse… Jah, paljud ütlevad, et see oli vaid ajaküsimus, aga… miks ometi? Ma lugesin inimeste kommentaare ja ma olin veel rohkem jahmunud – sellest 15-aastasest tulistajast on mõnede silmis järsku saanud ohver ning surnud õpetajast mingi nõukaaegne naine, kes kindlasti tapjat hoolega kiusas- ehk siis oli väga halb õpetaja. Vaatasin ise ka selle noormehe Facebooki ning ohumärgid, et ta midagi sellist teeks, olid juba üleval, keegi lihtsalt ei vaevanud seda märkama, pildid tekstidega, et vaikuses plaanitaksegi mõrva jne. Jah, süüdistada saabki selle noormehe isa, sest just tema relvaga need lasud tehti ja loomulikult ka koduse kasvatuse puudumist, aga iga kord, kui ma loen, et teismeline ise pole milleski süüdi, tahaksin ma oksendada. Ja keegi seal kommenteeris, et saage aru, ta on kõigest laps. No minge perse, ausõna. Me ei räägi siin kolmeaastasest, kes relva kätte võttis, vaid 15-aastasest noormehest. Ja loogiline, et kõik õpetajad ei saagi meeldida, aga see pole nüüd küll mingi põhjus kellegi tapmiseks. Ma olen enam kui kindel, et kui ma nüüd paneksin samalaadse staatuse Facebooki, kus ma ütleksin, et ma ei tunne kaasa sellele 15-aastasele noormehele, siis saaksin sellise pasarahe enda kaela – täpselt nagu siis, kui ma julgesin sama öelda nende eesti neiude kohta, kes Peruus narkootikumidega vahele jäid. No selle viimase variandi puhul võib ehk veel öelda, et kõik väärivad elus teist võimalust (kuigi ka selle variandi puhul ma seda tegelikult ei arva), aga kui sa kellegi maha notid, siis sa ei vääri uut võimalust. Ja see, et see oled alaealine tattnokk, ei tähenda, et ma peaksin sulle kaasa tundma. Jah, ma tunnen kaasa meie ühiskonnale, selle õpetaja perekonnale; sellele, et Eestis selline traagiline sündmus aset leidis – ja ma südamest loodan, et selline asi enam kunagi ei kordu, aga sellele poisile ma kaasa ei tunne. Mõrv on mõrv.

Mul läks süda veel rohkem pahaks ( kellegi kommentaar Postimehest):

See on väga lihtne miks sellised asjad juhtuvad. Alustame kiusamisest, õpetajad on ükskõiksed ja nende lahendused ei aita.. mina näiteks kannatasin kiusamise all väga palju aastaid ja õpetajatest kasu polnud üldsegi.
Koolid pressivad peale asju mida lapsed ei peaks tegema. Kõik see lisateema nagu klassiõhtud, väljasõidud, näidendid ja muu mida ette võetakse on lisakoormus ja õpetajad ei saa aru kui ütled, ET EI TAHA. Pealegi millised on enamik õpetajatest? Topivad peale tohutus massis töövihikuid ja ülesandeid mida kogu pere lahendab koos pärast terve õhtu ja siis ütlevad, et no.. “miks sa ei võta nüüd osa sellest ja teisest üritusest”. Topitakse peale ka keeli. Ok – pole probleemi et on vene ja inglise keel.. aga kõik meist EI TAHA teisi nagu saksa ja kurat teab mis muud mida kool peale topib. Seega.. on täiesti mõistetav MIKS inimesed selliseid tegusid teevad kui koolid ja õpetajad on ebainimlikud, ükskõiksed, vastikud ja aitamise asemel kaovad vahetunnis kohvipausile.
… Koolis peaks olema valikut, kui ei taha millestki jamast (lisategevused) osa võtta – MÕISTKU seda! Kui on vaja abi PAKKUGU SEGA, mitte ei saada mingi lolli psühholoogi juurde kes ajab sulle üldist ila tund aega ja nimetab seda abiks. Õpetajad peaksid aitama ikkagi läbi, kui inimene ei saa millestki aru ja tahab saada 3 kätte, pange välja ning ärge sundige 100 korda tegema töid uuesti. Ärge käige närvidele lastele lolli jutuga, et suitsetamine, alkohol ja narkootikumid on pahad – AUSALT keda see huvitab kui nii või teisiti kõik mis vaja ära proovitakse? Mina olin kõike proovinud juba 13-14 eluaastaks ja kooli jutt ajas vaid vihale.
Lõpetage inimeste mõnitamine ja lolli jutu ning tegudega närvidele käimine.
_Mul endal on hea meel et ise enam kunagi koolis ei pea käima sest kooliaeg oli vaid kannatus ja vastikus millest pole isegi üht head mälestust.
Loodame, et juhtum viljandis aitab lõpuks inimestel aru saada millised on koolid tegelikult ja mida peaks muutma.

Ma ausõna ei saa aru, mis inimestel viga on. Kool on õppeasutus, seal peabki õppima. Ka mina olin matemaatikas loll kui lauajalg, aga kas see tähendab, et ma oleksin pidanud õpetaja sellepärast maha kõmmutama või?

Ma saan aru, et seda kõike oleks saanud ära hoida, kui keegi oleks suvatsenud jälgida, milliseid pilte noormees Facebooki lisab või milliseid vastuseid Ask.fm-is annab, aga seda ei tehtud kahjuks. Kuid nüüd öelda, et te kõik tunnete sellele noormehele kaasa… No mina igal juhul ei tunne. Aga kuna meil Eestis on seadused nagunii perses, siis ega ta raudselt mingit suurt karistust ei saa, hetkel ju veel alaealine ka. Viie aasta pärast on asi unustatud ning tüüp ilmselt nimegi vahetanud, aga… inimelu enam tagasi ei saa.

Igatsen sind nii väga, mu kallis ema!

Kolm nädalat hiljem hakkab mulle kohale jõudma, et mu ema tegelikult ka pole.  Ma ikka loodan, et see kõik on olnud üks pikk ja kohutav unenägu, et ma ärkan üles… ja et ta on täiesti elus ning ta kallistab mind ning ütleb, et see kõik oli vaid üks kohutav luupainaja. Kodu tundub ka nii tühi ilma temata, tema oli see, kes tegi sellest kodust kodu. Ma vahel vaatan oma isa ja kuigi ta mulle ega mu õdedele kunagi oma kurbust välja ei näita, siis saan ma aru, et ta on omadega ikka täiesti läbi. 31 aastat oli mu ema ju tema kõrval ja nüüd järsku enam pole… Lihtsalt pole.

Olen nutnud end magama, vaadanud pilte ja mõelnud… Aga ta ju alles oli meiega, ta oli nii terve ja kuidas nii järsku…. Miks ta sellest insuldist küll välja ei tulnud? Ta oleks sellest esimest tulnud, aga sai teise ka ning langes koomasse, kust ta enam välja ei tulnudki…

Kas ma üldse kunagi mainisin oma emale, kui väga ma teda armastan? Kas ta üldse teadis seda? Ja nüüd on juba hilja ju neid öelda…

Igatsen sind ju nii väga, mu kallis ema!!!

 

Tagasi igapäevases rutiinis

Täna läksin oma igapäevase rutiini juurde tagasi ning sellest oli abi. Ma oleksin võinud muidugi mõned vabad päevad võtta, aga ma ei tahtnud. Pealegi on parem tegevuses olla ning muudest asjadest mõelda. Õhtul tegime pere keskel väikse istumise ema auks, sest täna oleks ta sünnipäev olnud. Nüüd tuleb vaid edasi minna. Pisaraid on meeletult valatud ja eks valan neid veel kõvasti, aga ajapikku läheb kergemaks.

Sellistel hetkedel mõistad, millised inimesed on alati olemas. Mu sõbrad, mu ülejäänud perekond, mu lähisugulased… Neist kõigist on palju abi olnud ning nende tugi on väga vajalik.

Aitäh Teile kõigile! (Sest mõned neist loevad seda blogi ka).

Oma isiklik kaitseingel

Täna olid matused… See oli nii kohutav. Nüüd vist alles hakkab kohale jõudma, et teda tegelikult ka ei ole.

Homme oleks ta sünnipäev olnud… Oi juudas, kuidas küll sellega toime tulla?

Ma olin ju kindel, et ta elab vähemalt 80ni, et ta näeb minu lapsedki veel ära.

Kuid ma tean, et ta jälgib mind kusagilt ja ta kaitseb mind. Mul on nüüd olemas oma isiklik kaitseingel.

Sa olid mulle kõik, mu armas ema… Jääd igavesti mu südamesse!!!

Kuidas saada ometi üle oma ema surmast? Kuidas ometi????

See reis oli kõige kohutavam mu elus, sest mu ema suri selle ajal. Enam ei ole mitte miski sama, mitte kunagi. Ja ometi oli ta nii noor, nii elujõuline… Olin kindel, et ta näeb veel minu lapsedki ära. Olin selles kindel…

Ma olen nii palju nutnud. Ma lihtsalt ei suuda enam. Miks ometi???? Sellised asjad on alati tundunud nii kauged ja nüüd… Järsku ei ole enam maailma kõige kallimat inimest mu elus.

Ma tean, et ma pean tugev olema. Tema nimel, ta oleks seda soovinud. Õnneks on mu ülejäänud perekond mulle toeks. Ning mu sõbrad. Hetkel on selline tunne, et mu elu on seisma jäänud. Ma ei usu, et see mulle veel üldse kohalegi jõudnud on. See pole ju lihtsalt võimalik, see ei saa olla… Ma ärkan kohe ja see kõik on olnud üks õudusunenägu. Mu ema tuleb kohe ja kallistab mind ning ütleb, et see oli üks õudusunenägu…

Kuid ta ei tule. Mitte kunagi enam… Miks ometi???

Armastan sind igavesti, ema!