Nädalavahetus Tallinnas/ Mälestused lapsepõlvest/ Õndsad on need, kes ei taha näha (ehk siis jutt sellest, kuidas ma ise ei märka, et ma tegelikult juba väga palju kaalun!)

Mul on veel kirjutamata sellest, kuidas mul rasedusdiabeedi ämmaemanda juures läks. No kuna mõned näidud olid lubamatust kõrgemad, seega hetkel veel jälgime toiduga, uus kohtumine on 26.juunil – siis selgub, kas saan tabletid peale või mitte. Nädala aja jooksul on nüüd kaks näitu lubatust natuke kõrgemad olnud, üks neist oli Tallinnas pärast Kreutzwaldi Hotelli hommikusööki, kus ma tõesti patustasin (kuna ma koju enam selliseid ahvatlusi ei osta, siis mujal on siiski raskem vastu panna). Ja pärast EBA ma üldse ei mõõtnud, sest sõin seal kindlasti rohkem maasikaid, kui oleks vaja olnud. Meile öeldi grupinõustamisel, et pärast pidu jätke mõõtmine vahele, kui nagunii teate, et patustasite, et end mitte närvi ajada. Et eks siis näha ole. Iseenesest on ikka asi selles, et kui mõõt on lubatust kõrgem olnud, siis olengi patustanud – seda ei ole kunagi olnud, et normaalselt toitudes oleks midagi üle piiri olnud. Ma tean, et mõnedel ei aita isegi normaalsemalt toitudes veresuhkrut alla saada, sest neil ongi lihtsalt selline organism. Ja seda öeldi mulle ka, et kui ma peaksin ikka tabletid peale saama, siis kindlasti on esilekutsumine 39.nädalal (kui laps ei ole veel üle 4500 grammi). Ja kui laps ikkagi lõpus kaalub üle 4500 grammi, et siis on suure tõenäosusega hoopiski keiser.

Kui nüüd laupäeva juurde tulla, siis mul oli jumestus juba kell 07.00 hommikul planeeritud! Jah, ma tean, et megavara, arvestades seda, et EBA algas kell 18.00, aga mu lemmikjumestajal Põlvas oli lõpetamiste tõttu päev juba suht täis, kui ma aja kirja panin. Läksin siis kell 07.00-ks taksoga kohale, aga jumestajat ei olnud, uks oli alt ka kinni, sest ilmselt pidin olema tema esimene klient sel päeval. Ma siis helistasin kell 07.10, et ma nüüd olen ukse taga, et mis juhtus – ja siis tuli välja, et jumestaja oli unustanud kalendrisse märkimata mu jumestuse, aga ta ütles, et jõuab 15 minutiga kohale. Ta nii vabandas ette ja taha telefonis ning hakkas kohe tulema. Kuna mul kiiret polnud, siis ma sellest numbrit ei teinud, kuigi ma teadsin, et tal tuleb kell 08.00 uus jumestus peale. Kui ta siis natuke enne 07.30 kohale jõudis, siis ma kohe küsisin, et kas me ajaliselt jõuame, aga jumestaja ütles, et kuna tema ämber oli, siis ärgu ma sellepärast muretsegu. Ja minu õhtumeigi jumestusele läks 45 minutit – ehk siis järgmine klient ootas natuke. Ning ma jäin jälle nii rahule! Lisaks võttis ta minult ainult 20 eurot, sest see hilinemine oli tema viga (tavahind on 32 õhtumeigi puhul, pulmameik on alates 40 eurost). Ilmselt andestatakse rohkem salongile, kus tõesti tehaksegi head tööd – selliseid apsakaid võib ette ikka tulla. Vähemalt mina küll kuri selles mõttes laupäeval polnud. Jumestaja ütles ka, et korra aastas ikka midagi taolist juhtub. Et kes Põlvas head jumestust vajab, siis mina soovitan Krohv Stuudiot! Neil on seal ka fotograaf, aga tema teenuseid ma pole kasutanud. Ja kuna suviti on neil graafik megatihe, siis ju ka teistele põlvakatele nende teenus meeldib. Talvel lihtsalt pole nii palju lõpetamisi, siis on nagunii vaiksem aeg.

Et meik pidas mul õhtuni suht hästi vastu, eks huulepulk vast natuke läks maha, sest ma ju sõin ka vahepeal, aga see on loogiline. Ma olen kolm korda käinud Krohv Stuudios ja alati tulemusega rahule jäänud 🙂 Jumal tänatud, et ma seal oma pulmameigi lasin teha, mitte ei komistanud selle jumestaja otsa, kes mulle firmapeo kohutava meigi tegi 😀 Kui firmapeo elab veel üle, et näedki troll välja, siis pulmas oleks see suht nukker olnud 😀

Hommikune suvaline selfi pärast jumestust 🙂 Kuna Hendrik veel magas õndsat und, siis pidin ise end pildistama 😀

Tallinnas me ööbisime Kreutzwaldi Hotellis, kus minu ja Hendriku päralt oli Junior sviit. See läks maksma 116 eurot koos parkimisega, hommikusöök oli muidugi hinna sees. Väga hea hotell oli! Kuigi mullivannis sain ma ainult korraks pärast EBA-t käia, sest rasedatele pole kuum vann eriti soovituslik – seega ma läksin päris jahedasse ja olin kokku vist 10 minutit.

20190615_160324.jpg

Selline see meie sviit välja nägigi!

 

Ma olin eelmisel ööl nii vähe maganud, sest ärkasin juba kell 05.30, et kell 07.00 jumestusse jõuda – seega laupäev vastu pühapäeva magasin küll nagu nott!

Mullivann oli iseenesest suht väike, aga tegemist oli ka Junior sviidiga, ilmselt Deluxe sviitides on suuremad.

 

Tallinnas me suurt muud teha ei jõudnudki, pärast EBA chillisime niisama hotellis ja mullivannis, pühapäeval hakkasime pärast hommikusööki tagasi sõitma. Meil on kuidagi Hendrikuga tavaks saanud, et Tallinnasse sõidame mööda Piibe mnt, aga tagasi tuleme ikka mööda Tallinn-Tartu mnt. Minul jumala ükskõik, sest ma ju nagunii roolis pole, aga Hendrikule meeldib niimoodi rohkem.

Kui nüüd muudest asjadest veel rääkida, siis neljapäeva öösel oli meeletu äike! Viimati oli selline vist siis, kui ma laps olin. Ma ikka suht kardan äikest ja pugesin üha rohkem Hendriku kaissu 😀 Mulle meenub äiksega alati mu Puhjas elatud lapsepõlv, kus me trepikojas teiste lastega tondijutte rääkisime. Muidugi siis, kui see äike juhtus päeval olema, öösiti olime ikka kodus. Üks kord oli lausa niimoodi, et üks suur puu kukkus meie kortermaja eest läbi minevale sõiduteele ette, õnneks asus see meie majast piisavalt kaugel – ehk siis majale ise peale ei lennanud. Ja siis kõik autod/bussid, mis pidid Viljandisse minema või just Viljandist Tartusse, jäid kinni. Meie maja eest läks ka üks väike tee, kust mõned hakkasid läbi sõitma, et saaksid sellest puust mööda ja liikuma, aga oh häda – üks auto jäi sinna nii kinni, et isegi see tee oli blokeeritud. Seega bussid ega autod ei saanud liikuma… Nad pidid lausa tunde seal passima, sest alles siis jõuti see puu likvideerida.

Pärast seda tormi läksid teised lapsed välja ja hüppasid porilompides jne, aga minu ema millegipärast ei lubanud. Mul oli suhteliselt vabakasvatus, aga oli asju, mida ma siiski teha ei võinud. Puhjas elatud lapsepõlvega meenub mul nii palju asju. Näiteks üks on see, kuidas mu ema meile palgapäeval sealsest hamburgeriputkast burgereid ostis, aga ta kaotas rahakoti ära, kus kogu ta palk oli sees. Siis vist maksti seda sulrahas, aga ta kasukas oli auk – seega kui ta koju jõudis ja rahakotti enam polnud, siis ta oli suhteliselt paanikas. Ta läks uuesti välja ja leidis õnneks selle rahakoti kuskilt lumehunnikust ise üles, sest ta kartis, et muidu võetakse see raha ära. Õnneks polnud keegi seda märganud ja kogu raha oli ka alles.

Siis veel üks mälestustest on see, kuidas meil Puhjas oli piimaauto, mis erinevatele peredele piima viis, kes seda tellinud olid. See oli selline kastikas, kus lapsed said kastis istuda ja kaasa sõita. No nii äge oli see kõik – me alati ootasime teiste lastega, et millal see auto tuleb, et saaks mööda Puhjat ja natuke isegi välja sõita. Kui ma aga üks kord vanaema juurest Valgast tagasi koju jõudsin, siis rääkis mu lapsepõlve parim sõbranna, kes ka Puhjas elas, et politsei oli keelanud lastel seal kastis sõita. Oi, kui kahju meil sellest oli! Aasta oli siis ehk 1996? Enne seda me saime ikka paar aastat küll seda mõnu nautida.

Siis on mul meeles veel see, kuidas ma nelja-aastasena isa Puhjas ringi tahtsin liikuda, kuigi ma seda veel teha ei võinud. Oma kortermaja ees võisin (tegelikult uskumatu, et neljased võisid üksinda või siis teiste lastega koos niimoodi ilma täiskasvanute järelvalveta mängida, tänapäeval ei saaks seda isegi alevikus ilmselt lubada, oma maja aias ehk jah), aga mul tuli tahtmine kõndida aleviku teise otsa sinna kauplusesse, kus mu ema töötas. Ja nii ma siis minema hakkasingi, aga millegipärast oli mul meelest ära läinud, et mu emal on täna just vaba päev. Poolel teel korjas mind mingi kohalik tädi üles, kes mu koju tagasi viis (jalutades siis, mitte autoga) 😀 Mu ema just eriti õnnelik ei olnud, et ma niimoodi ekslema läksin.

Või siis see, kuidas me Puhjas suure kivi peal teiste lastega istusime ja möödasõitvatele autodele lehvitasime. Me kusjuures lugesime üle, mitu neist vastu lehvitavad 😀 Üks tropp näitas muidugi keskmist sõrme ka, aga siis me veel ei teadnud, mis see tähendab. Ja see, kuidas ma oma esimese 15-sendiga läksin hamburgeriputkasse (mis asus meie kortermaja ees) ja tahtsin sealt midagi osta, aga sain karmi tõe osaliseks, et selle eest saab ühe nööbikommi, mis maksis 10 senti. Ja ülejäänud viis senti jäi alles, aga selle eest ei saanud midagi. Lapsena ma jah tihti käisin seal hamburgeriputkas oma sentidega ja küsisin, et mis selle raha eest saab, sest ma ei osanud veel ise raha lugeda. Või näiteks see, kuidas me kuueaastaselt kodu mängisime ja ma sain ema olla, aga isaks oli see poiss, kes mulle siis nii-öelda meeldis 😀 Ja kui me mängult abiellusime, siis ta tegi mulle põsemusi, mille üle ma nii õnnelik olin 😀 Laps oli kusjuures enne abielu juba olemas, seega pulm toimus hiljem. See sama poiss elas korrus allpool samas trepikojas, kus mina -seega me trehvasime tihti ja mängisime väljas. Olid alles ajad! Mis teile teie lapsepõlvega meelde tuleb? Kuigi mina kasvasin üles suhteliselt vaeses perekonnas, siis ma meenutan oma lapsepõlve siiski üpris helgetes värvides. Jah, meenuvad ka need hetked, kus süüa ei olnud ja jälg jne, aga see ei ole esimene asi, mida ma kohe mäletaksin. Esimesena meenuvad ikka helged hetked 🙂

Kui nüüd tulla teiste teemade juurde, siis mu kaalunumber näitab kolmekohalist numbrit!!! Ma kaalun 101 kg. Kui ma isegi neid EBA pilte vaatan selles kleidis, siis ma ei tunne küll kuskilt, et ma päris nii palju kaaluksin. Ilmselt on õndsad need, kes ei taha näha, aga kui ma võrdlen näiteks neid pilte, kus ma olen just Mehhikost tagasi jõudnud ja kaalun 89 kg ja nüüd siis praeguseid pilte, kus ma 12 kg raskem olen, siis mulle endale tundub, et nendel vanadel piltidel ma olen suurem 😀 Aga ehk ongi asi selles, et kui sa oled rase, siis sa mõtled end ilusamaks, kui sa tegelikult oled. Või siis kui sa oled väga õnnelik, siis tõesti ei pane selliseid asju tähele. Ja kuna mu abikaasa on selline mees, kes ütleb mulle väga tihti, et ma olen ilus naine, siis sellepärast vbl ei tundugi endale, et ma nii palju kaalun. Et ma saan aru küll, et ma olen suur, aga see number tundub ikka eriti karm. Ise ma ennast ei tunne nii suurena, aga jah – õndsad ehk ongi need, kes ei taha näha 😀

Kui rääkida veel mu armsast abikaasast, siis iga päevaga olen ma aina õnnelikum, et elutee meid Hendrikuga kokku viis! No Tinder tegelikult 😀 Nüüd hiljuti sai ta hea sõber isaks ja me eile just arutasime, et nüüd on väga paljud meie endi sõbrad abiellumas või juba abielus, perekondi loomas jne, mis on üliäge! Hendrik just ütleski, et see kõik on nii vinge, et me oleme ka varsti perekond ja et me beebi saame ning et me abielus oleme! 🙂 Kaks kuud veel ja poisiklutt liitub meiega. Kusjuures rääkides sellest, siis öösiti on beebi ikka tõeliselt aktiivne – seega on mul hea meel, et ma enam tööl ei pea käima, sest ma tõesti uinun suht poole öö pealt, ärkan sada korda öösel üles, et kas asendit vahetada või pissile minna. Et mulle väga sobib see, et ma saan hommikuti kauem magada, sest ma lihtsalt ei uinu kohe. Et see dekreet on tõesti issanda õnnistus, mida eesti naised enne sünnitust kogeda saavad! 🙂 Sest pärast beebi sündi hakkab nagunii teine elurütm pihta, mis alguses võib päris karmiks katsumuseks osutuda, kui oled harjunud põõnama siis, kui ise tahad, aga siis hakkab kõik beebi rütmi järgi käima.

Hetkel vist lõpetangi, päris pikk postitus on juba tulnud 🙂

 

Mälestuste radadel…

Täna on mul kuidagi selline mälestuste päev olnud. Ma küll oktoobris seda postitust ei kirjutanud, aga just nimelt eelmine kuu on minu jaoks alati väga raske olnud. Viimased neli aastat siis, sest just siis suri mu ema. 21.oktoobril 2011 ta suri, 24-ndal oktoobril olid matused, 25-ndal oleks ta sünnipäev olnud ning 26-ndal on mu õe sünnipäev. Ka nüüd, kui õe sünnipäeva tähistasime (mis juhtus olema just 25-ndal oktoobril, mis oleks ema sünnipäev olnud, mu õde pidas seda päev varem), mainis õeraas, et ta vahel nii igatseb meie ema. Mul hakkasid ka pisarad jooksma (ja jooksevad hetkel ka seda postitust kirjutades), sest mu ema oli minu jaoks maailma kõige kallim inimene.

Vahel ma mõtlen, et see oleks nagu eile olnud, kui me koos temaga köögis istusime ja maailma asjadest rääkisime. Tol ajal elasin ma veel oma vanematekodus. Ma mäletan, kui vihaseks see mind alati ajas, et mu ema nii uudishimulik kogu aeg oli. Ta tahtis kogu aeg teada, kellega, kuhu ma lähen ning mis kell umbes koju jõuan. Ja mitte sellepärast, et mind keelata vms, vaid talle lihtsalt meeldis asjadega kursis olla. Mina muidugi ei viitsinud üldse midagi seletada ja ütlesin, et tulen siis, kui pidu lõpeb jne. Mida kõike ma annaks, et ta praegu samamoodi mind küsitleks, mida kõike ma annaksin, et tema häält kuulda, et teda kallistada.

Sellepärast ma vist olengi ainult üks kord elus Rootsi kruiisil käinud, sest just selle reisi ajal sain ma teada, et mu emal oli insult ning ta on haiglas (siis veel arvati, et ta tuleb sellest välja). Kuna sain selle reisi praktikakohaga seoses ja enne üldse praktika ametlikku algusaega, siis kõik inimesed olid minu jaoks võõrad – jagasin kajutit oma tulevase töökaaslasega ning valmistusin just peole minekuks, kui mu õde mulle helistas ja ütles, et ema on haiglas. Tol ööl oli meri tormine, aga kui ma sellest kuulsin, siis jäi mul peole minemata ning ma oksendasin terve öö.

Alguses meile öeldi, et ta tuleb sellest välja, et ta peab lihtsalt taastusravis käima hakkama, sest vasak pool on halvatud. Kuid siis sai ta uue insuldi ning langesse koomasse. Kuna meie reis oli Tallinn- Helsingi – Stockholm (sest üks päev oli minnes pühendatud ka Helsingis olemisele ja sealsetele vaatamisväärsustele), siis oli tagasitulek ka samamoodi.

Helsingis olles helistas mu õde mulle ning ütles, et arstid suurt lootust enam ei anna ning ilmselt on see tundide küsimus. Kogu mu maailm vajus sel hetkel kokku. Ma olin seal sadamas, ümbritsetud võõrastest inimestest ja ma aina nutsin. Reis oli korraldatud reisifirmade töötajatele ja mina sain selle lihtsalt boonuseks, kuigi mu praktika polnud veel alanudki (keegi teine ei saanud minna ning ma läksin selle töötaja asemel siis). Helsingist Tallinnasse sõit oli väga jube, peas keerlesid ikka veel mõtted, et ehk on imed olemas, et ehk ta siiski tuleb sellest välja. Ma ei ole usklik inimene, aga sel hetkel ma isegi palusin jumalat, et palun tee niimoodi, et ta jääks ellu.

Kui Tallinnasse jõudsin ning õele helistasin, siis… sain ma kohe aru, et enam… Mu õde ei pidanudki midagi ütlema, sest ta nuttis ohjeldamatult. Kogu mu maailm varises sel hetkel veel rohkem kokku. Olin ootamas bussi nr 2, millega sadamast bussijaama sõita ning sealt pidin Tartusse tulema. Ma siiani ei tea, kuidas ma ma üldse tuldud sain, sest ma ainult nutsin. Helistasin sõbrannadele ning nutsin, nemad hakkasid ka nutma.

Ma läksin reisile, kui mu ema oli elus ja terve. Ja kui ma tagasi jõudsin, oli ta surnud. Meenutasin seda, kui ütlesin emale, et paari päeva pärast näeme, kui tagasi olen. Ta veel reisi hommikul helistas mulle kell 06.00 (ööbisin Tallinnas ühe sugulase juures, sest pidin väga vara startima), et kas ma ikka suutsin nii vara üles ärgata. Ja veel samal päeval viidi ta juba haiglasse….

Mu õde ei suuda enam mitte ühtegi haiglasarja vaadata, sest tema oli just siis seal, kui mu ema suri, need pildid on tema mälusse igaveseks jäänud. Mu teine õde jõudis Inglismaalt samal õhtul (tema elaski seal, endiselt elab, käib paar korda aastas Eestis).

See kõik juhtus niimoodi, et mu isa läks hommikul välja ning nad pidid pärast koos emaga poodi minema (kodu lähedal asuva poe juures kokku saama). Kui isa siis helistas emale, siis mu ema enam telefonile ei vastanud. Kui ta siis koju läks, leidis ta mu ema pikali põrandalt, kusjuures ema ise ei saanudki aru, et ta ei suuda end liigutada, ütles vaid mu isale, et too aidaku ta püsti. Ka haiglas olles arvas ema, et nad peaksid ta ruttu välja laskma, sest ta peab homme tööle minema (esimesel õhtul oli ta veel täie mõistuse juures, koomasse langes järgmine päev). Mu ema oli alati nii töökas ning isegi sellisel hetkel mõtles ta sellele, et ta ei saa haiglasse kauaks jääda, sest ta peab tööle minema.

Minule helistas õde alles õhtul, ma olin terve päev Helsingis vaatamisväärsusi nautimas ega aimanud midagi halba (siis olin Helsingi-Stockholm laeval ehk minekul, kui mu õde mulle helistas). Terve päev Stockholmis olles ma mõtlesin sellele, kuidas me kõik hakkame oma elu ümber kujundama, et ema saaks terveks, et ta saaks oma vasaku poole ka ilusti korda, sest siis me veel ei teadnud, et ta teise insuldi ka saab ning koomasse langeb…

Pärast seda olen ma laevu vältinud, eriti kruiise. No see on mingi alateadlik hirm, mida ma seletada ei oska. Kui Egoga Helsingisse laevaga läksime, siis juba see oli minu jaoks raske, sest laev meenutab mulle seda reisi, kus mu ema suri. Mõned tuttavad on ikka öelnud, et oh, Jaanika, võiks kambaga kruiisile minna. Aga ma ei taha, sest ma ilmselt oksendaksin terve reisi vältel ning seda ka siis, kui meri ei oleks tormine.

Ma olen tihti mõelnud, mida mu õde tunda võis ema sellises seisundis nähes (mu isa ei olnud sel hetkel haiglas, kui ema suri). Mina ja mu Inglismaal elav õde ju seda ei näinud. Ma olen kindel, et ka mina ei suudaks mitte ühtegi haiglasarja vaadata, kui ma ise oleksin juures olnud, kui mu ema suri. Võib-olla on see isegi hea, et ma siis juures ei olnud.

Matused olid ülirasked. Mu isa on mees, keda ma ei olnud mitte kunagi nutmas näinud, aga siis… siis nuttis ka tema, kuigi üritas seda varjata, et ikka see tugev mees meie jaoks olla, kes ta alati olnud on. Ma ei ole oma isaga kunagi nii lähedane olnud kui emaga. Kui ma väike olin, armastas ta alkoholi tarbida ning ma elasin siis alevikus, kus kõik teadsid, kui mu isa jälle purjus oli. Ei, õnneks ta ei muutunud mitte kunagi vägivaldseks, ei ema ega ka meie suhtes, aga siiski… Ehk ei ole ma talle siiani seda andeks andnud, et ta nii palju alkoholi tarbis, et ta vahel oma palga maha jõi jne. Ja muidugi seda ka, et ta mu vanaema eest mitte kunagi mu ema ei kaitsenud. Nimelt mu eelmisel suvel surnud vanaemale ehk isaemale ei meeldinud mu ema, sest tema jaoks oli ta poeg alati kukupai – nagu ikka, on veri paksem kui vesi. Seda ta aga ei näinud, et ta poeg alati nii palju jõi.

Me õdedega kartsime, et pärast ema surma hakkab isa veel rohkem jooma. Kuid niimoodi õnneks ei läinud. Eks ta ikka vahel joob, aga üldiselt on ta sellega kõvasti tagasi tõmmanud võrreldes kas või mu lapsepõlvega. Ütleme, et kuskil minu teismeeast hakkas ta vähem jooma. Ei teagi, kas seda mõjutas see, et me siis kolisime Tartusse, sest alevikus elades oli ta alatihti purjus.

Ega temaga sel teemal rääkida polnud mõtet. Kaine peaga ei öelnud ta midagi vastu ning purjus peaga ta ütles lihtsalt, et ta pole üldse purjus, et mis jama me ajame. Nagu ma ka enne mainisin, siis õnneks ei muutunud ta iial vägivaldseks, vaid oligi purjus peaga pigem selline suur lobiseja, kes lõpuks lihtsalt magama ära läks. Kuid siiski, ka see pole normaalne. Kogu palka maha juua ei ole normaalne. Seda viimast ei tulnud küll kogu aeg ette, aga siiski tuli.

Mäletan, kui kunagi teismelisena emalt küsisin, et miks ta üldse mu isa kõrval nii kaua olnud, et kuidas ta üldse teda nii taluda suudab (mu ema jõi alkoholi väga harva, paar korda aastas, ta ei proovinud oma elu jooksul mitte ühtegi sigaretti ja selles mõttes olen ma samasugune, sest pole ka kunagi ühtegi suitsu tõmmanud ega kavatse ka). Mu ema ütles, et jah, tegelikult oli tal omal ajal ka teine valik, et siis oleks ta elutee teda hoopis Tallinnasse viinud (mis tähendab ka seda, et siis poleks mind ega mu õdesid), aga süda kiskus ikka isa poole.

Samas ei saa öelda, et mu ema poleks õnnelik olnud. Jah, kuigi ta vihastas end seaks alati, kui isa purjus peaga koju tuli, aga nad kuidagi alati klaarisid selle asja ära. Ja kui me Tartusse kolisime, hakkas mu isa vähem jooma, sest siis jäid ka need joogisõbrad sinna, kellega ta tavaliselt pitsi koos tõstmas käis.

Mu isa on tõeline MacGyver. Juba lapsest saati olen ma olnud meister asjade lõhkumises. Mu isa suutis alati kõik ära parandada, suudab siiani. Ta küll imestab, kuidas ma suudan kõik asjad ära lõhkuda, aga see on minu puhul nii tüüpiline 😀 Lapsepõlvest mäletan seda, et koolis pidime suusatama ning ma lihtsalt ei suutnud neid suusasaapaid sinna suuskade külge saada, nende klambrite vms asjadega, siis mu isa tegi mu suuskadele oma süsteemi. Ma tean, et kui mul midagi jälle katki või ei tööta, siis parandab ta selle ära (kui arvutid välja arvata, sest neist ta ei tea midagi).

Mu isal oli pärast ema surma üks naine, keda ta mullegi tutvustas. Ma elasin siis veel ainukesena kodus ja ütlen ausalt, et mu esimene reaktsioon oli see, et ma läksin oma tuppa ning tihkusin lihtsalt nutta. Sest minu jaoks tundus ebaloomulik, et pärast 31-aastat abielu on nüüd tal keegi teine. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et misasja, Jaanika, sa oled 23-aastane (siis ma olin 23 ja ema surmast oli 1,5 aastat möödas) ning sa töinad sellepärast, et su isal on keegi. Et sa ei saa ju ometi arvata, et ta jääb igavesti ema leinama, sest saatusega peab leppima, ema ei ole enam elavate hulgas. Mu õdedele ei julgenud ta üldse midagi rääkida, sest kartis nende reaktsiooni veel rohkem. No sellest suhtest  asja ei saanud, aga nüüdseks olen ma aru saanud, et mul pole mingit õigust sekkuda oma isa ellu, pealegi on tal täielik õigus oma elu uuesti üles ehitada. Sest ma kujutan ette, kuidas mina reageeriksin, kui mu isa minu ellu sekkuks, ma läheksin ülinärvi.

Mu isa on selline mees, kes räägib vähe. No purjus peaga räägib megapalju, aga see on vist üldiselt inimeste puhul niimoodi. Mu ema rääkis aga väga palju. No ma olen selles mõttes ikka ema moodi, sest räägin ka palju 😀

Ma igatsen oma ema meeletult, aga ma tean, et ükskõik, kus ta ka ei oleks, on ta alati meiega. Ma tõesti arvasin, et mu ema näeb mu lapsedki ära, aga saatus tahtis teistmoodi.

Neli aastat juba… Oeh, aeg ikka lendab. Nagu eile oleks mu ema veel elus olnud, mulle küll vahel tundub niimoodi.

Ma ei käi just tihti surnuaias. Aastas umbes kaks korda. Ma lihtsalt ei suuda seal rohkem käia, pealegi ma arvan, et see pole vajalik. Sest mu ema on minuga alati. Minu südamesse jääb ta alati.

Eurovisioon/Emadepäev

Kui Eurovisioonist rääkida, siis iga aasta läheb see aina igavamaks. Austria mulle eriti ei meeldinud – ja mitte sellepärast, et sel Conchital habe on. No kui kõik laulud mööda on, siis ühe peab nendest halbadest ju valima. Minu meelest viimane hea võitja oli üldse 2009 – siis võitis Norra (Alexander Rybak). Parim võitja läbi aegade minu jaoks on olnud 2006-nda aasta võitja Lordi. No ma olen Eurovisiooni umbes 1998-ndast aastast jälginud, vähemalt sinnani ulatuvad mälestused. Ja 2004 ma näiteks lindistasin kogu Euroka, sest iga teine laul oli hea. Nüüd on kõik laulud nii igavad, et uni tuleb peale lausa neid kuulates. Vähemalt hea asi on see, et Rootsi ei võitnud, sest kaks aastat tagasi nad alles võitsid (jällegi jumala igava lauluga, sest see Loreen küll midagi erilist polnud). Kunagi oli Eurovisioon ikka väärt ootamist, aga vbl on asi lihtsalt selles, et siis ma olin laps 😀 Ja lapsena tunduvad sellised asjad üldse olulisemad.

Täna hommikul linnas liikudes nägin paljusid inimesi lilled käes. Sest täna on emadepäev… Mu kolmas emadepäev ilma oma kalli emata. Vahel ma mõtlen, et kui oleks suvel 2011 tulevikku ette näinud, siis oleks oma kalli emaga palju rohkem aega veetnud – mitte Pärnus kogu aeg olnud (olime Egoga siis veel boonustega sõbrad ja olin päris tihti Pärnus, kus ta elas).

Mulle jääb igaveseks mällu see hetk, kui ma 2011 aasta oktoobris Soome-Rootsi reisile läksin ning oma emale ütlesin, et kolme päeva pärast näeme… See oli mul tolleaegse praktikakohaga saadud reis ning ma polnudki varem ei Soomes ega ka Rootsis käinud. Ja öö enne laevale minekut ööbisin sugulase juures ning mu ema helistas mulle kell 06.00 hommikul, et kontrollida, kas ma ikka olen üleval, sest laev väljus väga vara. See oli viimane kord, kui ma temaga rääkisin.

Päev möödus Helsingis erinevaid turistikohtasid külastades ning õhtul läksime seltskonnaga Rootsi laevale. Olin just end valmis sättinud, et pidutsema minna, kui mu õde mulle helistas ja mainis, et mu ema oli insuldi saanud. Siis oli veel lootust, et kõik saab korda, lihtsalt öeldi, et ta peab taastusravi tegema hakkama, sest vasak pool oli halvatud.

Pärast seda jäin ma kajutisse ning oksendasin kogu öö, sest lisaks sellele, et meri oli väga tormine, olin ka uudisest šokeeritud. Kui mu tulevane töökaaslane peolt tuli, siis ma olin pisarates ning ega võõras inimene ei oskagi selliste olukordade puhul reageerida.

Järgmisel õhtul langes mu ema koomasse ning kui ülejärgmisel hommikul Helsingis laeva ootasin (meie reis oli niimoodi, et tulime Stockholmist tagasi ka Helsingi kaudu, täpselt nagu läksime  –  Tallinn-Helsingi-Stockholm), et Tallinnasse minna, siis mu õde helistas ning ütles, et enam eriti lootust pole… Kogu teekond Tallinnasse oli kohutav – olin ümbritsetud võõrastest inimestest, kes nägid mind täiesti jubedalt nutmas.

Kui Tallinnasse jõudsin, helistasin uuesti oma õele ja kui ta telefoni vastu võttis, sain kohe aru, et mu ema ei ole enam elavate kirjas… Kogu teekond sadamast bussijaama oli kui aegluubis, nutsin ohjeldamatult. Ka Tallinn-Tartu bussis mõtlesin, et see on üks õudusunenägu, millest ma kohe üles ärkan… Kuid kahjuks oli see reaalsus.

Ma usun, et alguses ei jõudnud mulle kohalegi, et mu ema on surnud. Kuna olin ju enne seda ka reisinud ning pikalt Eestist eemal olnud, siis see tunduski, nagu sel korral oleks tema reisile läinud.

Ma olin alati kindel, et mu ema näeb mu lapsedki ära, aga kahjuks läks teistmoodi… Mu õe lapsed ta siiski nägi ära, nii et vanaema staatust sai ta natuke nautida.

Kui ma päev pärast matuseid kooli läksin (õppisin siis kutsekas oma eriala), siis isegi kursusejuhataja mainis mulle, et miks ma koju ei jäänud… Kusjuures siis oli mu ema sünnipäev, ta suri neli päeva enne oma sünnipäeva ning päev enne seda olid ta matused. Kui see mu koolist puudumine oleks ta elavate nimekirja tagasi toonud, siis loomulikult oleksin ma seda teinud. Aga ma vajasingi tegevust, sest muidu oleks omadega hulluks vist läinud. Mu ema oli maailma kõige kallim inimene minu jaoks. Inimene, kellele ma võisin kõigest rääkida.

 

Mu isa pole pärast ema surma endale püsivat kaaslast leidnud, aasta tagasi tundus, et keegi nagu oleks, aga vist ikka ei olnud. Tegelikult on üldse imelik niimoodi mõelda – nad olid mu emaga 31 aastat abielus ja oleks kauemgi olnud, kui saatus poleks teistmoodi tahtnud… Kui nüüd märtsis pulmas käisin, siis meenus just mu õe pulm aastal 2007, kus nad emaga ööni tantsida vihtusid.

Mu isa pole kunagi oma tunnestest rääkinud, ka vahetult pärast ema surma oli tema see, kes ei nutnud. Kuna ilmselt ta tundis, et peab mulle ja mu õdedele toeks olema. Mu isa on üldse selline mees, kes palju ei räägi. Ja kui ta natuke tinutanud on, siis räägib. Aga siis lähevad vist paljude häälepaelad valla, sest alkohol mõjub juba kord niimoodi.

Mu ema oli maailma parim. Hetkel näengi seda ekraani uduselt, sest pisarad jooksevad. Kui ma Tartus olen, siis ma ei käi oma ema haual just eriti tihti. Sest iga kord sinna minnes tekib mul tahtmine karjuda: “Miks sa mu maha jätsid, kui ma nii noor olin? Ma olin arvestanud, et elad vähemalt senikaua, kui ma 50 olen. Nii nagu vanaema elas, ta suri siis, kui sina kuskil 46 olid.”

Aga selline on elu. Midagi pole parata…

Jubedad hirmud

Täiesti jube, mis hirmud meil olla võivad… Aga need on põhjendatud, kui oled kord midagi sellist juba läbi elanud. Näiteks minu ja minu õdede kõige suurem hirm on see, kui isa telefonile ei vasta… Sest kui ema viimasel korral telefonile ei vastanud, oli ta kolme päeva pärast surnud… Ja siis helistab üks õde teisele ja uurib, miks isa telefonile ei vasta. Enamasti ta lihtsalt ei kuule või siis nagu täna oli mingi Tele 2 viga, mis tegelikult polnud üldse mu isaga seotud (ja mis ka ära lahendati).

Samuti on mul suur reisimishirm, sest pärast seda jubedat reisi kardan ma alati, et midagi juhtub, kui ma olen ära. Kuigi ma olen pärast seda ka reisinud ja teen seda üsna varsti jälle (ja veel samal marsuudil, mis tol korral). Oeh jah… Nii jube on sellele kõigele mõelda.

Need on esimesed jõulud… ilma oma kalli emata 😦 😦

Igatsen sind nii väga, mu kallis ema!

Kolm nädalat hiljem hakkab mulle kohale jõudma, et mu ema tegelikult ka pole.  Ma ikka loodan, et see kõik on olnud üks pikk ja kohutav unenägu, et ma ärkan üles… ja et ta on täiesti elus ning ta kallistab mind ning ütleb, et see kõik oli vaid üks kohutav luupainaja. Kodu tundub ka nii tühi ilma temata, tema oli see, kes tegi sellest kodust kodu. Ma vahel vaatan oma isa ja kuigi ta mulle ega mu õdedele kunagi oma kurbust välja ei näita, siis saan ma aru, et ta on omadega ikka täiesti läbi. 31 aastat oli mu ema ju tema kõrval ja nüüd järsku enam pole… Lihtsalt pole.

Olen nutnud end magama, vaadanud pilte ja mõelnud… Aga ta ju alles oli meiega, ta oli nii terve ja kuidas nii järsku…. Miks ta sellest insuldist küll välja ei tulnud? Ta oleks sellest esimest tulnud, aga sai teise ka ning langes koomasse, kust ta enam välja ei tulnudki…

Kas ma üldse kunagi mainisin oma emale, kui väga ma teda armastan? Kas ta üldse teadis seda? Ja nüüd on juba hilja ju neid öelda…

Igatsen sind ju nii väga, mu kallis ema!!!

 

Sa olid mulle kõik, mu armas ema… Jääd igavesti mu südamesse!!!

Kuidas saada ometi üle oma ema surmast? Kuidas ometi????

See reis oli kõige kohutavam mu elus, sest mu ema suri selle ajal. Enam ei ole mitte miski sama, mitte kunagi. Ja ometi oli ta nii noor, nii elujõuline… Olin kindel, et ta näeb veel minu lapsedki ära. Olin selles kindel…

Ma olen nii palju nutnud. Ma lihtsalt ei suuda enam. Miks ometi???? Sellised asjad on alati tundunud nii kauged ja nüüd… Järsku ei ole enam maailma kõige kallimat inimest mu elus.

Ma tean, et ma pean tugev olema. Tema nimel, ta oleks seda soovinud. Õnneks on mu ülejäänud perekond mulle toeks. Ning mu sõbrad. Hetkel on selline tunne, et mu elu on seisma jäänud. Ma ei usu, et see mulle veel üldse kohalegi jõudnud on. See pole ju lihtsalt võimalik, see ei saa olla… Ma ärkan kohe ja see kõik on olnud üks õudusunenägu. Mu ema tuleb kohe ja kallistab mind ning ütleb, et see oli üks õudusunenägu…

Kuid ta ei tule. Mitte kunagi enam… Miks ometi???

Armastan sind igavesti, ema!