Kui ma oleksin eile päeval selle postituse kirjutanud, siis ma oleksin palju vihasem olnud, aga nüüdseks olen ma juba maha rahunenud. Eilne hommik lihtsalt sakkis kohati, aga õhtu oli jälle kõvasti parem! Seega võibki öelda, et eilse päeva esimene pool koosnes natuke negatiivsemast kogemusest ja päeva teine pool jällegi positiivsemast. Alustan negatiivsemast!
Tegelikult see negatiivsem asi algas juba neljapäeva õhtul, kui ma töölt koju jõudsin. Nimelt ma olin terve päev tööl tundnud, et jalad on kuidagi meeletult paistetunud ja õhtuks ei läinud kingad enam korralikult jalga. Kui koju jõudsin ja lõpuks jalanõud ära võtsin, pidin šoki saama – mõlema jala pahkluud olid niimoodi ära paistetunud ning tursunud ja suureks läinud, et mu jalad nägid kohutavad välja. Ma tean, et raseduse puhul võib see niimoodi olla, aga see tundus päris karm – mu arst oli kunagi maininud, et sellisel puhul aitab jalavann ning jalgade üleval hoidmine, aga kui järgmiseks päevaks asi palju parem pole, siis võiks arsti juurde pöörduda. Ma siis sel õhtul tegingi jalavanni ja hoidsin jalgu kõrgemal, aga järgmisel hommikul polnud asi sugugi parem. Ja kuna ma tean mõne tuttava näol isiklikult naist, kellel rasedusaegne preeklampsia algas samamoodi, siis ma muidugi põdesin. Lisaks lugesin juurde ka seda, et kui sõrmed paistetavad nagu mul sõrmuste puhul hiljuti oli, siis see võib ka üks tunnus olla. Ja üldse olid jalad kõvad ja krampis. Aga kuna mul ämmaemanda aeg on esmaspäeval, siis esialgu mõtlesin, et ootan ära – sinna pole ju nii palju aega enam.
Reede hommikul ei olnud asi aga sugugi parem ja kuna mul tuli hästi natuke pruunikat voolust (tavaliselt ju ikka läbipaistev raseduse ajal), siis ma otsustasin, et lähen Tartus enne tööle minekut valvetoast läbi. Ma olen seal kunagi ühe korra käinud, aga valvetoa arstid on alati nii kurjad, täpselt selline tunne on, et miks ma nende aega raiskan. Mu enda ämmaemand ja arst on jumala toredad, aga need seal enamasti pole. No mõneti arusaadav – arstidel on suur koormus jne, aga ikkagi.
Jõudsin siis kella 08.00ks kohale ja jäin elavasse järjekorda ootama. Kui kell 08.50 polnud see uks veel kordagi avanenud, siis läksin uuesti registratuuri küsima, et äkki ma ootan üldse vale ukse taga, et kuulsin valesti numbrit vms. Kõik oli õige – lihtsalt arstidel oli mingi koosolek olnud (või läks kohvipaus liiga pikaks – kes seda täpselt teab…), kuigi ajaliselt oli märgitud, et nad hakkavad reedel kell 08.00 vastu võtma. Mul pole ootamise vastu midagi, see ongi seal elava järjekorra alusel, aga kuna selle aja jooksul ei kutsutud mitte kedagi sisse, siis ma mõtlesin uurida. Et neil ei olnud seal sees ka kedagi, nad polnud lihtsalt veel tööpäeva alustanud.
Millalgi jõudis siis minu kord kätte ja rääkisin kahele günekoloogia valvearstile oma loo ära, näitasin oma jalgu ja mainisin umbes midagi sellist, et äkki te saate vaadata, et ega mul preeklampsia ohtu ei ole… Selle mainimine oli aga suur viga, sest kohe hakati vihaselt uurima, et miks ma üldse tean, mis see preeklampsia on jne. No ma ütlesin, et olen lugenud ja tuttaval ka olnud, siis nähvati, et ei peaks nii palju lugema neid asju! Ma peas mõtlesin ainult ühte asja – jää rahulikuks, Jaanika, sa ei tohi närvi minna. Ma vist kuidagi suutsin seda teha ka, sest nad teevad oma tööd, aga no krt – sisimas olin ma nad mitu korda perse saatnud. Ma saan aru jah, et ehk võiks vähem lugeda, aga kumb siis parem on – kas naine, kes tuleb lihtsalt kontrolli või naine, kes jõuab arsti juurde siis, kui on juba liiga hilja? Nad vaatasid mu üle ka, tolleks hetkeks enam mingit pruunikat voolust ei olnud ja kõik oli korras (see oli tõesti hästi korraks hommikul, pärast seda ka enam pole olnud). Igal juhul – ma teisipäeval tegelikult käisin verenalüüsi tegemas ja uriinianalüüsi andmas ning selle vastused olid korras, aga seda ma veel ei teadnud, sest esmaspäeval oleks ämmaemand mulle alles seda maininud. Alati on see teema, et peab ju nädala jooksul enne vastuvõttu need analüüsid ära viima. Ja selles mõttes ma tõesti tunnistan oma võhiklikkust, et ma ausõna ei teadnudki, et nad nendes analüüsides näevad seda, kas preeklampsia oht on olemas või mitte.
Aga kuna ma sellise sooviga sinna läksin, siis arstid ütlesid vihaselt, et tee siis uued analüüsid, andsid uriinitopsiku ja ütlesid, et läheksin pärast vereanalüüsi järjekorda. Ma siis tegin uued ja need olid ka korras, helistasin paar tundi hiljem. Et muidugi ma olen õnnelik, et mul preeklampsia ohtu pole, aga kuna mulle oli mu enda arst maininud, et kui järgmiseks päevaks on jalad ikka suured nagu tõllarattad, siis tuleb kohe valvearsti juurde pöörduda. Sama infot andis mulle ka internet. Ja kuna mul hommikul natuke ka määris, siis seda enam ma ei hakka ootama ju esmaspäeva. See pole mingi halvaks läinud jogurt, et ah pohhui, söön ja korraks kõht lahti vbl hiljem, me räägime mu lapsest. Ma võin olla ülimalt chill inimene, aga kui see puudutab mu lapse (ja ka minu enda selles mõttes, sest preeklampsia hiline avastamine võib lõppeda väga õnnetult – õnneks enamasti avastatakse see õigeaegselt ja kõik läheb hästi) heaolu, siis ma ei hakka kaks korda mõtlema, et ah, yolo, ootame esmaspäevani. No ei!
Ma saan aru jah, et nad teevad oma tööd ja minusugused võivad nende aega raisata, aga mille jaoks see valvearst siis seal üldse olemas on? Ma läksin sinna, ootasin elava järjekorra alusel nagu kõik teisedki, ma ei kutsunud endale kiirabi ega midagi. Kui ma oleksin lihtsalt oma jalgu näidanud ja uurinud, et kas see on normaalne, siis nad poleks ilmselt kurjaks saanud, aga kuna ma julgesin mainida preeklampsiat, siis tuli kohe vihane suhtumine, et miks sa üldse tead, mis see on. No krt – miks ma ei võiks teada, mis see on? Kas see pole pigem positiivne asi, et ma tean, mis see on ja tahan lihtsalt infot saada, et ega mul seda äkki pole. Ja lisaks see määrimine ka, mis õnneks küll korraks ainult oli, aga ikkagi. Ma olen muidugi õnnelik, et kõik oli korras ja ma olen ülimalt rahul, et meil on nii hea meditsiinisüsteem, sest ma ju tean, et Aafrikas sünnitavad naised muldpõrandal jne, aga ikkagi tekkis mõru maik sellest korrast sisse. Ämmemand ja arst on jumala normaalsed, aga need valvearstid pole seda teps mitte, nende suhtumine jätab küll kõvasti soovida. Kui tööle jõudsin, olin veel suht vihane, aga tasapisi hakkasin maha rahunema. Arstid soovitasidki mulle magneesiumi jalavanni ja jalgu kõrgemal hoida ning massaaž ei teeks ka paha (siis kui nad enam nii kurjad polnud, see oli päris vastuvõtu lõpus). Millised kogemused teil arstide ja valvearstidega on? Minul üldiselt on kogemused väga okeid ja ma oma ämmaemandat ning arsti (kuna mul viimasel ajal mõlemad vastuvõtul olnud, vahepeal oli ämmaemand üksinda) ma küll kiidan, aga need valvearstid pole üldse toredad. Olen kaks korda käinud ja alati on nõme suhtumine olnud. Samas olen ka ühe korra Põlvas käinud, aga seal olid küll kõik nii sõbralikud – nende kohta pole midagi halba öelda. Just Tartu valvearstid naistenõuandlas on oma suhtumiselt nõmedad.
Ja tööpäeva lõpus tuli mul see päeva positiivne kogemus – läksingi nimelt rasedate massaaži! Ma olen muidu Dorpat Tervises käinud, aga sel korral otsustasin Füsiostudiole võimaluse anda. Ja ma olen nii rahul! Seal tegi mulle massaaži üks füsioterapeudist naine, kes alguses küsis täiega küsimusi – et mis mind vaevavad jne. No rääkisin seljavalust ja sellest hommikusest juhtumist ka, millpeale füsioterapeut mainis, et kui tema rase oli, siis füsioterapeudina teadis ta paljude asjade ladinakeelseid nimetusi, mis ajasid arstid alati nii närvi, sest neile ei meeldinud, et keegi nii palju teab või pärib. Minu meelest on see nõme suhtumine. Ja sel korral tehti massaaži nii jalgadele ja seljale, lisaks sain nõuandeid, kuidas paremini uinuda saaks (see padi jalgade vahel meetod näiteks). Ja tursunud jalgade vastu aitab ka see, kui panna üks külma vette ja teine sooja vette (kaussi näiteks), hoida 10 sekundit ning siis vahetada. Ja seda korrata nii 15-20 korda. Ma veel pole proovinud, aga kindlasti proovin lähiajal! Üldse oli see naine nii tore ja uuris enne põhjalikult, kaugel rasedus on jne. Muidu ma olen ikka Dorpat Tervises käinud, seal oli ka suhteliselt okei, ei saa üldse kurta, aga see oli palju parem! Sain oma SportID aprillikuu toetuse selle jaoks ära kulutada – vbl lähen mais jälle 🙂 Igal juhul soovitan! See kogemus tegi mu päeva kohe palju rõõmsamaks ja koju jõudes oli tuju hoopis parem! 🙂 Meil tööl on see mugav pall ka, kuhu teised ehk istuvad, aga ma kardan sealt maha sadada – seega tõstsin eile oma jalad sinna, et need kõrgemal oleksid. Nüüd on juba turse vähenenud, aga jah – suht hull oli ikka neljapäeval ja eile.
Eile õhtul käisime Hendrikuga õhtul Leevakul (küla Põlvamaal) jalutamas. Ja no näiteks selle rasedate pluusiga tundubki, et varsti peaks küll sünnitusmajja sõitma 😀
Kui päev oli hommikul nõme, aga õhtul juba täiega hea! 🙂
Täna seadsime Hendriku auto aga Räpinasse, sest seal oli Avatud kalasadamate päev! Mitte ainult seal muidugi, vaid üle Eesti toimus see erinevates sadamates, aga Räpina on meile kõige lähemal. Ostsime koju kaasa latikat ja sõime seal isetehtud saiakesi! Tundus korraks, et hakkab lausa sadama, aga siiski ei hakanud. Kohalik bänd mängis taustaks muusikat ja tore üritus oli. Mul on hea meel, et Eestis selliseid asju korraldatakse – olen ju käinud nii Avatud Talude Päeval, Kohvikutepäeval, Muuseumiööl jne. Alati on tore selliseid üritusi väisata.
Selle kleidiga ei saa jälle peaaegu üldse aru, et rase oleksin! 😀 Räpina sadamas
Kui tundus, et varsti hakkab sadama, aga siiski ei hakanud.
🙂
Valik on suur ja lai!
Kala sai suhteliselt ruttu otsa, meie veel saime – latikas vähemalt küll, ahvenat veel jäi.
Seal kohvikus ma ei olnud veel sees käinud, aga nüüd käisin. Alati olime sinna siis juhtunud, kui see kinni on olnud, aga nüüd on hooaeg algamas kohe.
Väga tore laupäevake oli!
minumoodimaailm 