Niisama üldist juttu ja rasedusest ka paar sõna (23+4)

Täna on mul siis rasedust 23+4. Esmaspäeval on õnneks juba uus arstiaeg, ma nii ootan! Ma ei tea, miks see niimoodi on, aga mulle meeldib rasedusega arstil käia ja alati sada küsimust esitada 😀 Üldiselt ma pigem ei kurda rasedusvaevuste üle, aga see ei tähenda, et mul neid ei oleks. Kõrvetised tüütavad vahel, venitusarme on hetkel kaks suurt reitel ja üks pisike kõhul. Ja ma ei maga öösiti enam nii hästi, asendeid on keerulisem leida. Kõht on mul päris suur juba, aga samas täiesti oleneb riietusest. Kui ma selle rasedatele mõeldud musta kleidi selga panen, mida soomusrongide teises postituses näha oli, siis ei saagi nii väga aru, et ma rase oleks. Kui panen mõne muu pluusi ja püksid, siis tundub, et nii kuu pärast peaks juba sünnitama hakkama 😀

Ka ajal on väga erinev mõiste. Mõni päev tunnen, et ma olen nagu sada aastat juba rase olnud, aga pea neli kuud on veel minna, mis tundub meeletult pikk aeg. Teine päev ma mõtlen, et appi, kuhu see aeg on kadunud – alles oli ju see hetk, kui kaks rasedustesti sai tehtud (olin nimelt mitu tükki varunud ja tegin kohe teise ka ära, kui esimene positiivne oli, et kindel olla) ning ma siis unise Hendriku üles ajasin, et talle näidata 😀 See oli 16.detsember ja pühapäev. Nii et see sõltub tujust – et mõnikord, kui ma tunnen, et kingi ei saa enam nii hästi jalga kui varem, kolmandale korrusele annab tööl ikka ronida (palju treppe on ka!) jne, siis ma mõtlen, et neli kuud veel minna! Aga teine kord on jälle see tunne, et kuidas see kõik nii kiiresti on läinud, alles oli detsember ju!

Ma üldiselt pean ennast suureks vingujaks ja ma kindlasti olen seda, aga raseduse puhul mul seda nii ette ei tule. Poisikluti liigutusi tunnen ka igapäevaselt aina enam ja ma vahel ikka mõtlen, et milline ta küll on! Et kas rohkem minu või Hendriku moodi näiteks. Välimuselt siis. Ja kelle iseloomu ta saab? No selles mõttes, et kindlasti enda oma, aga kas sarnaneb iseloomult pigem mulle või Hendrikule. Niisama sellised uitmõtted. Vahel mõtlen, et milline ta lasteaias olema hakkab ja koolis näiteks. Ma tean jah, et sinna täiega kaua aega, aga huvitav on niimoodi mõelda. Et kas vajab koolitükkides rohkem abi või on isepäisem. Mina olin alati suhteliselt isepäine, algklassides ma isegi oskasin matemaatikat, aga põhikoolis lihtsalt spikerdasin täiega ja niimoodi mul gümnaasiumis raskeks läkski. Ja matas ma tõesti vajasin abi, aga seda alles gümnaasiumis, sest põhikoolis oli mul tark pinginaaber. Ja nagu näha – maksis see mulle hiljem täiega kätte. Et keegi minuga enamasti kodus koos ei istunud ega sundinud koolitükke tegema. Juba esimesest klassist alates pidin ise kõike tegema, koolikoti ise kokku panema. Hendrik oli samasugune, aga talle reaalselt meeldis õppida, seda kogu aeg. Mina õppisin põhikoolis nihverdamise ära 😀 Reaalaineid ma eriti ei osanud, aga kuidagi suutsin kolmele need teha, humanitaarainetes olin ma ise suhteliselt tugev. Mitte kõigis muidugi, aga mu vanemad olid eesti keeles kindlasti nõrgemad kui mina – seega polnud mõtet neilt abi küsida. Et jah – sellised igasugused mõtted on peas, alustades sellest, milline ema minust üldse saab ja lõpetades sellega, et milline mu poeg tulevikus on.

Kui nüüd nädalavahetuse juurde tulla, siis pühapäeval käisime Hendrikuga Pizza Olives söömas, mis on minu meelest parim pitsakoht Põlvamaal! Mu kaks sõbrannat sõid seal ja nad kutsusid meid ka. Oli niisama tore istumine! Pühapäeva õhtul toimus Põlva keskväljakul veteranipäeva eelne pidu, kus esines Metsatöll! See oli 19.00 ajal, seega mitte eriti hilja. Me siiski seisime lavast piisavalt kaugel, aga see oli minu jaoks esimest korda Metsatölli laivis näha. Nii hea ikka! Kui ma poleks rase, siis oleksime ilmselt lava ees juukseid visanud 😀 Sõbrannaga siis, Hendrikul pole pikki juukseid, tema ei saaks 😀 Et sõbranna, mina ja Hendrik olimegi, vahepeal nägime teisi Hendriku sõpru ka. Polnudki ammu kuskil kontserdil käinud ja sellised vabaõhu omad on veel okeid, kuhugi klubisse ju rasedana ei roniks. Tore oli! 🙂

Et muidu elan ikka tavalist elu, käin üritustel nagu enne rasedust, sest see on mulle alati meeldinud. Beebiga ilmselt kohe nii ei saaks nagunii. Et saunas lihtsalt ei käi, kuigi ka see hakkas mulle juba meeldima, aga selline kuumus ei sobi mulle raseduse ajal teps mitte. Ja trepist ülesminek paneb vahel hingeldama ja noh – seks ka 😀 Need asjad võtavad tavapärasest rohkem võhma välja, aga ka ei midagi nii hullu.

Kui olete beebiootel, siis kuidas teie rasedus hetkel kulgeb? Palju veel minna on? Mis tujud, vaevused jne vaevad? Rääkige – oleks huvitav teada 🙂