On kolm teemat, millest kirjutades on juba eos teada, et alati tekitab see lugejates tormivalangu. Üks neist on veganlus, kus ma saan alati õpetusi, et äkki tulevikus jne… Kuigi ma olen mitu korda öelnud, et kui mul just mälukaotust pole, siis ei saa minust iial ei taimetoitlast ega veganit. Enamus on sellest juba aru saanud ega taha mind ümber õpetada. Aga ikka on mõni tarkpea, kes arvab, et on vaja mulle jälle seda mainima hakata. Olgu – teeme uuesti asja selgeks ja siis on rahu majas.
Teine teema, mis alati teatud inimestes pahameelt tekitab, on see poliitikateema. Kui ma mainin, et seda päeva ei tule, kui ma hakkaksin EKRE-t pooldama, siis leiavad osad, et küll ma aja jooksul oma meelt muudan. Kahjuks läks nii, et EKRE saab valitsusse ja see tõesti enam minust ei sõltu, aga see ei tähenda, et mina peaksin seda erakonda toetama hakkama. Ei hakka ka. Seda päeva ei tule.
Kolmas teema, mis ikka paari aasta tagant teemaks tuleb, on minu riietus ja stiilitus. Ka seda olen ma minevikus kribanud, et ma kandsin, kannan ja jään alati kandma seda, mida ma ise tahan. Mind tõesti ei huvita, kas see mõne isehakanud stilisti arvates sobib. Uskuge mind – kui kommenteerija oleks Ženja Fokin või Karolin Kuusik isiklikult, siis ma ka vilistaksin sellele. Põhjus on lihtne – mulle ei dikteeri keegi, mida ma seljas kannan või ei kanna. Ma ei ole kuulus inimene, et peaksin seda jälgima. Ja kui ka oleksin, siis vilistaksin ikkagi sellele.
Minu jaoks on olemas täpselt neli üritust, kus ma ehk natuke vaatan, mis ma selga panen – et mis üldsusele ka sobiks, just selles mõttes. Need on matused, pulmad, üliametlik ball ja presidendi vastuvõtt. Viimasele ma nagunii kutset ei saa ja esimest kolme ei tule eriti tihti ette. Ülejäänud korrad kannan seda, mida ma ise tahan. Nagu ma ühele kommenteerijale ka vastasin, kandsin 2016.aastal töövestlustel ka sarnaseid riideid ja sain peaaegu kõikjale tööle (üks neist oligi see, kus ma hetkel töötan), ma ise loobusin nendest teistest kohtadest. Ühte kohta ma tõesti tööle ei saanud, sest mul polnud töökogemust, oli ainult paber. Ometi jõudsin ma 194 inimese hulgast kolme hulka, kokku oli kolm erinevat vooru ja väga palju ülesandeid. Ma olen nõus, et seal võis jääda asi selle taha, et mul puudus kogemus, aga riietuse taha kohe kindlasti mitte. Et nagu eriti narr on hakata selle kaardi taha pugema, et ma ei leia sellepärast tööd kunagi tulevikus. No kui ma stilistiks vms oleks kandideerinud, siis ilmselt jah ei leiaks või oleks advokaadiks kandideerinud, siis loogiline, et ma ei saa, aga ma räägin valdkondadest, mis mulle sobivad. Jah, kui ma oleksin katkised või mustad riided selga pannud, siis ehk jah oleks see kole asi, aga muudel juhtudel pole see mind iial seganud.
Et siis jah – ma kirjutan seda postitust selleks, et inimesed saaksid aru, et isegi jumal ise ei saa mulle öelda, mida ma kandma peaksin, ma kannan ikka seda, mida ma ise tahan. Ja ma tõesti vilistangi sellepeale, mida keegi teine minu riietusest arvab. Ja nüüd on mul hea kohe selle postituse link visata, kui kellelegi see ikka veel kohale ei jõua.
Olgu, üks asi on kritiseerida mind ja mu riietust, teine asi on öelda, et mu lapsel läheb tulevikus raskeks, sest tal on selline stiilikauge ema. Uskuge mind – mina kavatsen oma last õpetada niimoodi, et ta näitaks kõigile keskmist sõrme, kes talle täiskasvanuna tahavad öelda, mida ta peaks või tohiks kanda. Mina arvan, et just selle naise lapsel läheb raskeks, sest kui sa oma ihuvilja ka õpetad nii ebakindlaks, et teda tõesti peaks alati kottima, mida mingi suvaline inimene arvab, siis tuleb tal kurb täiskasvanuelu. Mina seda oma lastele õpetada ei kavatse. Poja puhul ehk polegi vaja, aga kui ma saaksin kunagi teise lapse, kes oleks tüdruk, siis kavatsen ma talle maast madalast õpetada, et elus on 95 protsenti neid kordi, kus ta võib kanda, mida ta tahab. Ülejäänud viis protsenti on need korrad, mida ma enne mainisin. Minul on hoopis kurb, et on vanemaid, kes nimelt oma lapsi sellisteks kasvatavad. Mina plaanin oma lastele selgeks teha, et see on vale ellusuhtumine ja inimene saab ja võib kanda seda, mida ta tahab. Ja kui ta peaks mind kuulama, siis tuleb temast kindlasti õnnelikum inimene kui need kõik kokku, kes alati tahavad kellelegi selgeks teha, mida tohib kanda ja mida mitte.
Siis küsiti ka, et kas Hendrik pole mulle üritanud selgeks teha, et ma peaksin midagi muud kandma. Hendrik on mulle ainult ühe asja selgeks teinud – et ma olen alati jumalik. Meil kunagi oli teemaks, et miks ta üldse minusse armus ja mis on üks nendest paljudest põhjustest, miks ta mind armastab. Just minu kõige iseloomulikuma tunnuse pärast – ma olen alati see, kes ma tahan olla, ma ei lase kunagi teistel ennast mõjutada. Et just minu enesekindlus ja see, et ma vilistan paljudele nii-öelda kellegi poolt loodud normidele, mis mind ei huvita. Meil mõlemal olid sarnased eksid – häbelikud, ebakindlad ja käitumiselt nagu tuulelipud – ehk siis muutsid oma arvamusi, kui keegi teine arvas teistmoodi, sest nad ei julgenud jääda enda arvamuse juurde. Meie kumbki ei ole sellised – meil on oma kindlad vaatenurgad, meie isiksused on juba välja kujunenud. Ja just sellepärast me sobimegi. Ma ei ütle, et meie eksid olid halvad inimesed, aga nad ei sobinud meile, sest me oleme isiksustena teistsugused – me ei põe asjade pärast, mis pole seda väärt.
Ja just seda kavatsen ma ka oma lastele õpetada. Kavatsen neile öelda, et mitte kellelgi pole õigus öelda, kuidas nad peaksid riietuma tavaelus. Nad võivad seda teha niimoodi, nagu nad ise tahavad. Ma hetkel räägin siis nende täiskasvanuelust juba. Ja ma olen üsna veendunud, et selline suhtumine on palju parem kui see ebakindluse süstimine oma lastesse.
Mul kunagi oli üks naissoost tuttav, kes alati põdes oma riietuse pärast. Vahtis riidekapi ees ja valis tunde oma riietust. Ja kui üritusele kohale jõudis, siis seisis nurgas ega julgenud kellegagi suhelda, sest kartis kriitikat. Ja üks kord meeldis talle üks tropp tüüp, kes talle ütles, et ta peaks koju minema ja teised riided selga panema. Mina selle naise asemel oleks tüübile kõrvakiilu andnud, midagi sarkastilist vastanud või vähemalt minema kõndinud, aga see vaene naine läks koju ja nuttis täiega ega julgenud üldse enam kuskil mingi aeg käia. Miks? Sest ta oli juba enne ebakindel, enesekindlatele inimestele sellised asjad ei mõju. Ja see tuttav küsis minult tihti, et kuidas ma oskan nii – et suudan alati, ka mitte nii maitsekates riietes vabalt suhelda ja alati tuttavaid leida jne. Ma polnud sellele kunagi mõelnud, aga vastus on lihtne – ma tean, kes ma isiksusena olen ja kui ma ka panen mingi riietusega kellegi teise arvates mööda, siis on see nende inimeste probleem, mitte minu. Ja just sellist suhtumist õpetan ma ka oma lastele. Pojale seda, et just selliseid kibestunud “stiiligurusid” pole vaja vaadata ja tüdrukule seda, et hoidku sellistest sõbrannadest heaga eemale. Või siis veel parem variant – õpeta neile ka seda oskust mitte teiste arvamusest end nii mõjutada lasta. Meil on niigi seda negatiivsust nii palju ja oma lastele ma küll ei kavatse õpetada, et nad peaksid kellegi teise kibestumuse, ebakindluse jne pärast end muutma. Kui nad ise tahavad end muuta, siis palun väga, aga kui nad on juba öelnud, et neile sobib see, millised nad on ja milliseid riideid nad kannavad, siis nii ongi. Ja just see on väärtus, mida peaks oma lastele edasi andma.
minumoodimaailm 