Kurbadest asjadest

Oijah… Täna saab raske päev olema. Olen kodus, võtsin vaba päeva ja varsti tuleb Hendrik ka töölt, et koos Tartusse mu tädi mehe matustele suunduda. Me saime sügisel teada, et onul (kutsusime tädi abikaasat ikka onuks, kuigi ta ametlikult seda ju ei ole, aga nii on kergem nimetada teda) on juba neljanda staadiumi vähk – elulootust anti talle maksimaalselt aastaks. Ja olime valmis, et see iga hetk juhtub, aga ei eeldanud, et juba nüüd. Vähk on ikka karm haigus 😦

Tädi on alati mulle ja mu õdedele väga lähedane inimene olnud, eriti pärast ema surma – täna on jube teda sellises olukorras näha, kus ta oma abikaasa peab ära saatma. Saab raske päev olema, sest matused on nagunii jubedad, aga rasedana on need emotsioonid kindlasti veel suuremad 😦 See on viies matus elu jooksul, kuhu ma nüüd lähen. Esimene oli kaheksa-aastaselt, kui mu vanaema suri, teine oli 21-aastaselt, kui mu ema suri. Kolmas oli 24-aastaselt, kui mu teine vanaema suri. Viimati käisin matustel eelmise aasta jaanuaris ja siis suri Hendriku vanaema. Ja nüüd siis viies matus. Mida vähem selliseid asju, seda parem. Olen ka viies pulmas elu jooksul käinud ja neid sündmusi võiks alati rohkem olla, sest need on rõõmsad.

Üldse ei oota seda kõike. Tahaksin, et tänane päev juba läbi oleks…

Advertisements