Homme sõidame Tallinnasse! / “Air Crash Investigation”

Õnneks sai eilne päev kiiresti läbi! Suht hull oli ikka, just onu matustel eriti, peielauas oli juba okei. Istusin ka palju aega, kui teised seisid matustel, sest ei tahtnud nii pikalt püsti olla. Raseduse ajal paljud pigem ei käi matustel, sest eks ema emotsioonid mõjutavad beebit ka, aga ma tundsin, et pean ikka minema. Mulle meenus ema matus ka, mis samas kohas oli (küll teises ruumis, aga ikkagi). Vähemalt nüüd on see kurb päev läbi! Nutsin ikka matustel piisavalt, ilmselt kõvasti rohkem, kui ma tavaolukorras oleksin nutnud.

Hetkel sõidan bussiga koju, täna rongile ei jõudnud. Homme sõidame Hendrikuga Tallinnasse ja ööbime ka seal, teeme sellise väikse pealinna nädalavahetuse. Ma polegi varem Tallinnas hotellis ööbinud ja liiati veel vaatega vanalinnale, aga Bookingus oli nii hea hind. Nagu öeldakse – enne lapse sündi võiks palju selliseid väljasõite ette võtta. Mitte et siis ei saaks, aga praegu on see kindlasti kergem, vähem asju kaasa võtta jne. Käime ka korraks Malluka juurest läbi, kes mulle oma beebikiiku pakkus. Et kaks kärbest ühe hoobiga – saame niisama Tallinnas chillida ja olla, ma viimati käisin seal eelmise aasta mais, kui Bryan Adamsi kontsert oli. Ja enne seda vist novembris 2017 – ehk siis pole sinna viimasel ajal eriti juhtunud. Ja ööbinud pole seal aastaid enam.

Vot selline plaan siis nädalavahetuseks. Täna tahaks juba koju jõuda ja lihtsalt olla, sest suht väsitav päev oli.

Ahjaa – tahtsin veel oma lemmiksaatest rääkida, mida ma tihti vaatan. Selleks on “Air Crash Investigation” – see näitab hästi ära, mis katastroof võib juhtuda, kui piloot ja abipiloot teevad kohutava vea. Enamasti lennuõnnetustes ellujääjaid pole, aga ma olen paari osa näinud, kus neid on isegi olnud. Üks oli nii õnneliku lõpuga, et kõik jäid ellu.

Kõige emotsionaalsemalt mõjus mulle 2015.aasta see lennureis, mis Alpidesse põrutas, sest seal oli mu hispaania tuttav peal. Seal dokumentaalis just näidatakse, et kuidas see vestlus oli kokpitis, hilisemat uurimist jne. Siis just vaatasin ühte lennuõnnetust, kus 120-st reisijast jäi 86 ellu, kuigi nad maandusid keset Amazonase vihmametsa. See oli 1980-ndatel juhtunud ja piloot tegi räige vea – sisestas 27 kraadi asemel 270 kraadi ning nad sõitsid põhjasuuna asemel läände. Ka abipiloot usaldas pilooti ja kui nad maanduma pidid hakkama, siis lennujuht ei märganud neid. Nad arvasid, et on ehk natuke eksinud, aga tiirutasid ringi, ühendust kellegagi ei saanud ja kütus hakkas otsa saama. Pididki keset vihmametsa maanduma. Ja siis pidid mitu päeva veel lennukivrakkides passima, sest kõik otsisid neid valest kohast. Tõde tuli päevavalgele alles siis, kui keegi saadeti ellujäänutest abi otsima. Ja kui piloot oli alguses kangelane, et suutis ka pärast maandumist inimeste elusid päästa, siis hiljem enam mitte, kui saadi aru, et ta sellise vea tegi. Siis olid süsteemid teistugused ka. Usuti, et mõlema piloodi tähelepanu köitis Tšiili-Brasiilia MM, sest brasiillaste jaoks on jalka nagu elu. Ka maal olev lennujuht märkas liiga hilja, et neid pole maandumisrajal. Piloot lasti lahti ja talle määrati ühiskondlik töö, abipiloot ei jäänud ellu.

Siis üks lend, mis lõppes Siberi raudteel ja kõik said surma – sellega oli see teema, et tekkisid pisivead, abipiloot oli kogenematu ja usaldas pilooti, viimane oli aga purjus! Kõik said surma ja see purjusolek tuli hiljem välja, sest üks reisija saatis reisi alguses smsi oma sõbrale naljatades, et piloot on vist joonud, kuna ajas sihtkohad sassi jne, kui mainis, kuhu lend läheb. Ja pärast uurimist tuli välja, et oligi!

Teine lennuõnnetus, mis lõppes sellega, et kõik said surma, oli ka piloodi tõttu. Tema magamatuse tõttu, sest tuli välja, et lennufirma oli pankroti äärel ega polnud pool aastat palka maksnud. See tähendas aga seda, et piloot käis öösiti baarmenina lisaraha teenimas ja oli magamata. Ka abipiloot polnud pädev. Hiljem muidugi see firma enam ei ekisteerinud, aga enne juhtus see lennuõnnetus.

Ühel juhul ütles lennuki üks mootor üles. See iseenesest pole midagi halba, sest lennukil on neid kaks tükki, aga abipiloot sulges kogemata selle mootori, mis veel töötas – ehk siis ajas parema ja vasaku mootori sassi. Lõpuks juhtus niimoodi, et see katkine mootor plahvatas ja see teine, mis oli terve, aga välja lülitatud – nad lihtsalt ei jõudnud seda uuesti tööle panna. Ja kuigi lennurada oli nii lähedal, nad palusid eriluba, et mujal maanduda, siis nad ei jõudnud. 20 sekundit jäi puudu. 130 inimesest 83 jäi ellu – nad olid juba maas, aga põrutasid kuhugi kiirteest edasi metsa. Piloodid lasti mõlemad lahti.

Üks kord oli veel üks teema, kus mõlemad mootorid ütlesid üles, aga piloot ja abipiloot suutsid kuidagi lennuki maale tuua. Napilt oleksid maandumisrajalt vette põrutanud, aga said lennuki pidama. Seal oli tehniline viga ja need piloodid olid tõesti kangelased. Kõik jäid ellu.

Et jah – ma väga soovitan seda saadet! Lennuk on tegelikult üks kõige ohutum reisimisvahend ja kui sellised asjad juhtuvad, siis langevad mitu halba asja kokku ning korraga saab palju inimesi surma. Mulle meeldib selle saate puhul, et nad räägivad vanade lennuõnnetuste puhul, et mis siis teistmoodi oli. Näiteks kunagi salvestati ainult 30 viimast minutit pardasalvestust kokpitis toimuvast vestlusest, nüüd on selleks kaks tundi. Et kui mustad karbid leitakse, siis ühe peal ongi kokpiti helisalvestis ja teise peal lennu üldised andmed. See on väga oluline materjal lennuõnnetuse uurimisel.

Advertisements