Küsimused ja vastused! Millisel kahel äärmuslikul juhul oleksin ma nõus veganiks hakkama?

Praegu levib jälle mitmes blogis küsimuste ja vastuste laviin – seega ühinen ka nende blogidega!

Kas päikese- või suusareisid?

Pigem kultuurireisid. Mulle ei meeldi ei päike ega suusatamine.

Mis on su kõige vihatum kodutöö?

Kokkamine! Hendrik teeb kõvasti rohkem süüa.

 

Mis on su lemmikpitsa peal?

Ananass ja juust.

Kas sina paneksid anonüümse kommentaariumi kinni?

Ei paneks, oma blogis küll mitte. Delfis või kuskil mujal oleneb asjaolust, mõnikord ületab anonüümne kommenteerimine kõik piirid.

Kas näeksid end kunagi veganina?

Nagu ma juba Jummeljuurika blogis vastasin, siis sada korda EI! Isegi taimetoitlasena mitte. Mulle maitseb liha, hetkel sööks rasvast seapraadi nii, et limpsiks sõrmed ka puhtaks. Ma hakkaksin veganiks või taimetoitlaseks ainult siis, kui mul oleks püstol oimukohal või ma hakkasin kohe surema ja see oleks ainus võimalus ellu jääda. Kõik teised variandid on välistatud. Ja ma olen kooliajal paari sellise veganiga kokku puutunud, kes tahtsid mind noomida mu toitumise suhtes, aga samamoodi nagu mina ei lähe veganite kulul nalja tegema, et taimedel on samuti tunded, siis ei tule ka keegi teine mulle ütlema, mida ma söön või ei söö. Minu pärast võivad inimesed ka telekaid või arvuteid süüa – mul kama kolm, aga mina söön seda, mida mina tahan. Ja nii ongi. Õnneks olen viimasel ajal väga toredate veganitega kokku puutunud, kes mulle moraali lugema ei hakka. Ma tean seda kõike ise ka, aga see ei ole minu jaoks põhjus lihast loobumiseks, ei saa kunagi olema! Ja ka minu laps saab liha jne ja kui ta mingi aeg peaks ise otsustama, et tahab taimetoitlane või vegan olla, siis on see tema otsus, mina teda selles vaimus kindlasti ei kasvata.

Parim raamat?

Kõik Erich Maria Remarque’i raamatud, mida ma lugenud olen. Eriti “Lissaboni öö.” Teistest raamatutest “Timm Thaler ehk müüdud naer”, “Bullerby lapsed”, “Madame Bovary”, “Dekameron.”

Milles oled sa koba?

Kokkamises. Joonistamises. Üldse käeline tegevus ei ole mu lemmikute killast.

Kas oled ebausklik?

Ei ole.

Mis on õnneliku suhte saladus? 

Armastus, usaldus ja teineteise jaoks aja leidmine ning just ära kuulamine. Ei piisa ainult sellest, et sa kuuled, mida teine räägib, sa pead ka kuulama, tähele panema ja olemas olema. Ja oma armastust nii tegudes kui ka sõnades välja näitama.

Lemmikaastaaeg?

Kevad! Just hiline kevad – ehk siis mai lõpp.

Millised kolm asja sinu käekotist võib leida?

Mul on megasuur käekott ja seal on absoluutselt kõike! Kui peamised asjad välja jätta, siis rasedakaart, hügieeniline huulepulk (ma olen sellest sõltuvuses, ei saaks ilma mitte kunagi hakkama!) ja salvrätikud.

Mida sa meeste puhul ei mõista?

Ma ei mõista mehi, kes arvavad, et nad on lahedad, kui nad on machod! Nii-öelda pahad poisid. Pahade poistega võib mingil ajaperioodil huvitav olla, aga pere luuakse meestega, kes on head ja hoolivad ning kes on oma macho ajajärgust välja kasvanud või nad pole seda kunagi olnud.

Kas sa oled realist või unistaja?

Unistaja! Ma unistan palju, aga kipun vahel liiga pessimist oma unistuste suhtes olema. Kahjuks. Enamasti need täituvad, kui ma vaid selleks võimaluse annan.

Mis sul parasjagu elus käsil on? 

Teise inimese kasvatamine kõhus!

 

Kes on sinu lemmikblogija?

Konkreetselt lemmikut ei olegi, loen nii paljusid blogisid.

 

Milline vanasõna sind kõige paremini kirjeldab?

“Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.” Ma vahepeal kipun vastupidi tegema.

 

Kas Facebook, Instagram või Twitter?

Facebook!

Suurim iluapsakas naiste puhul? 

Pähe joonistatud kulmud ja pardihuuled.

Meeste suurim stiiliapsakas?

Plätud ja sokid.

Mis on need kolm asja, mida poest alati ostad?

Juust, kirsstomatid ja banaanid.

Lapsepõlve hüüdnimi?

Jannu. Perele olen alati Jannu, Hendrikule ka tihti. Põhikoolis kutsuti ka Shankuks või Shänksiks, ei tea, millest need nimed tulid.

Lemmiksöök? Kõige vähem lemmiksöök?

Lemmiksöök on kartulisalat ja ma ei söö putru. Ei manna- ega kaerahelbeputru – minu meelest on need nii rõvedad! Kartulipuder seevastu on hea!

Kas kontsad või tennised?

Tennised.

Emaduse parim külg?

Pole veel ema, ei oska öelda.

Mis ajab sind rohkem närvi, kas ootamine või liiklus?

Ootamine!

Kui saaksid teha ühe seaduse, siis mis see oleks?

Ainus asi, mis mul EKRE mõttemaailmaga kokku läheb, on surmanuhtlus – selle teeksin küll.

Mis on mehe juures oluline?

Rahulikkus, hoolivus ja mõistmine.

Suurim eneseületus?

Kindlasti veel tulemas!

Mida sa kunagi ei reklaamiks?

Alkoholi või suitsu.

Kas lõhefilee või burger?

Burger!

Mis on see isiksuseomadus, mis sulle enda puhul ei meeldi?

Neid on mitmeid, aga kui see üks konkreetne välja tuua, siis laiskus.

Advertisements

20+1 – ultraheli/ Mul on ikka nii vedanud!

Täna oli mul siis 20.nädala ultraheli. Olen alates 14.veebruarist võtnud juurde 3.5 kg, mis on enam-vähem okei, kuus oleks hea tegelikult 2.5 kg, aga kuna mul oli kuus nädalat eelmise korraga vahet, siis anti andeks (erakliinikutes mind ei kaalutud ja mul kodus pole kaalu). Ehk siis jah – ma kaalun 90.7 kg! Ma ei ole mitte kunagi nii palju varem kaalunud, see tundub meeletu! Samas – kui mingi naine on 158 cm pikk ja kaalub 66 kg, siis ei tundu need numbrid üldse nii hullud – minu pikkuse juures see umbes niimoodi võrdubki, sest ma olen 182 cm, aga tundub ikka kuidagi numbri mõttes suur. Päris hull värk ikka.

Vererõhk oli mul normis, mis ongi raseduse juures hea asi, sest tavaliselt on mul see pigem kõrge. Ja beebiga oli ka kõik normis, lasin samuti CD piltide ja videoga teha, aga päris näopilti ikka ei saanud, sest ta oli seljaga. Ultraheliarst mainis, et see olevat just poiste teema eriti, et nad end tihtipeale niimoodi keeravad, et näost head pilti ei saa. Et siis jah – poiss, mis poiss on augustis sündimas!

Küsisin siis ämmemandalt pärast UH nende liigutuste kohta, et miks ma neid veel kogu aeg ei tunne, kuigi mul on platsenta tagaseinas. Mulle seletati, et kuna laps on peaseisus ja ta on veel väike, siis ma veel ei peagi igapäevaselt tundma, mõned on rahulikumad ka. Et kui ma kuskil kolme nädala pärast pole pikalt midagi tundnud, et siis peaksin läbivaatusele minema. Aga ka see ei tähenda veel midagi halba, sest mõned liigutavadki vähem, et kõik pole sellised beebid, kes kogu aeg väga palju liigutavad. Ja kuna liigutused on veel õrnad, siis ma vbl ei pane ise seda tähele, et äkki liigutab siis, kui ma sügavas unes olen. Et kuu aja pärast juba liigutab niimoodi, et saaks ka une pealt aru, aga veel ei pea. See rahustas mu natukeseks maha, sest ma olen üks paanitseja. Nii arst kui ämmaemand (mõlemad olid koos täna vastuvõtul, eelmisel korral oli ainult ämmaemand, enne seda olid ka mõlemad) ütlesid, et üldjuhul tähendab platsenta tagaseinas seda, et naine hakkab liigutusi varem tajuma, aga see ei pruugi üldse nii olla, sest kõik oleneb konkreetsest naisest.

Lisaks küsisin ka venitusarmide kohta. Mul juba paar heledat triipu on tulnud, kuigi ma olen kreemitanud. Jah, tõele au andes – ma olen natuke laisk seda tehes olnud. Kreemid tegelikult ei hoia venitusarme ära, nad ainult leevendavad neid. Nimelt minul tuligi üks venitusarm niimoodi, et läksin öösel magama ja hommikul ärgates oli olemas 😀 Ma arvasin, et need tulevad ikka kuidagi aeglasemalt, aga ju siis mitte 😀 Hetkel on need kaks venitusarmi üliheledad ja väiksed, aga eks neil ole aega suuremaks ka minna.

Lisaks küsisin ma veel magamisasendite kohta – nimelt ka selili magamine ei ole varsti enam soovitatav, sest liiga suur koormus langeb seljale. Jääbki ainult külgedel magamine, sest kõhuli ka enam tududa ei saa. Arst ütles, et kui ikka mõlemad küljed on nii ära magatud, et siis natuke võib selili olla, aga pigem mitte eriti pikalt. Hetkel ma veel saan, aga mida suuremaks läheb rasedus, seda ebamugavaks muutub nagunii selili magamine.

Veel küsisin rasedate massaaži kohta, et kas see on ikka alati lubatud. Mulle öeldi, et igal juhul, kui ma pärast seda end halvasti ei tunne ja kõhuli ei ole. Ei ole, pole kunagi olnud, olen nüüd kaks korda käinud. Teine kord oligi mõned nädalad tagasi ja see on nii hea lihtsalt!

Veel küsisin dekreeti mineku kohta. Nimelt algab mu ametlik dekreet 8.juunil, ma ise jään juba 25.mai paiku koju, sest võtan enne kõik puhkused välja. Dekreedi andmed pannakse 8.juuniks üles ja see raha tuleb ka siis (mille siis minu tööl olev raamatupidaja esitab ühe klikiga, mille arstid on süsteemi üles pannud, et riik saaks seda siis maksta). Puhkuseraha saan siis, kui lähen puhkusele – ehk siis mõned nädalad varem, aga dekreediks mõeldud raha tuleb just siis, kui ametlikult minek on. Mul vahet ei ole, paar nädalat siia-sinna – ongi parem, kui hiljem tuleb tegelikult 😀 Ja vanemahüvituse avaldus tuleb teha siis pärast lapse sündi, vanemahüvitist hakkab saama lapse kolmandast elukuust (dekreet on kokku 140 päeva – 70 päeva enne ja 70 pärast lapse sündi).

Rohkem ma vist midagi ei küsinudki. Sel korral käisin üksinda ja mõtlesin Hendrikule tagasi tulles aprillinalja teha, et jäin bussis magama ja ärkasin alles Võrus, aga see plaan läks vett vedama, sest ta tuli mulle autoga bussijaama vastu (tulin täna bussiga). Siis mõtlesin öelda, et ma kaalun juba 100 kg, aga ka selle jätsin ikka viimasel hetkel ära 😀 Seega ma ei teinudki ühtegi aprillinalja ja mulle ka konkreetselt ei tehtud, aga mõnesid uudiseid jäin küll peaaegu uskuma, mida lehest lugesin, aga siis meenus, et täna on ju esimene aprill 😀 Oleks võinud muidugi ka seda nalja teha, et me saame hoopis kaksikud, aga see poleks kohe mitte usutav olnud 😀 Hendrik on tööl sellel nädalal erakorraliselt öises vahetuses, aga õnneks ainult see nädal, sest suht hull, kui ta peaks kogu aeg öösel tööl olema, õnneks ei pea siiski.

Vot sellised lood siis hetkel. Kas teie tegite aprillinalja või teile tehti? Jäite uskuma või jäädi teie valesid uskuma?

Just natuke aega tagasi poisiklutt liigutas end. Meie pisike …. (tema nimi). Tal on nimi olemas ja oleme selles nimes nüüd 100 protsenti kindlad. See on suhteliselt tavaline eesti nimi, üks nimi. Et poisile nii haruldast nime ei tule nagu tüdrukule oleks tulnud  – tal oleks kaks nime olnud (kokkukirjutatult). Ma juba oma peas kutsun oma pojakest selle nimega! 🙂

Armastan oma poega juba praegu nii palju ja see aina suureneb ju! Ilmselt eriti veel siis, kui ta juba sündinud on. Mu kaks kõige olulisemat inimest minu elus – Hendrik ja minu poeg! ❤Mul on ikka nii vedanud! 🙂

Järgmine arstivisiit on mul 29.aprillil.