Tänulikkus ja rahulolu

Kas teie olete kunagi tundnud tänulikkust selle eest, mis teil olemas on? Nende inimeste eest, kes teil elus olemas on? Või ehk tundub see kõik liiga iseenesestmõistetav? Tihtipeale pigem see viimane variant, sest paljud ei oska olla tänulikud nende inimeste suhtes, keda me armastame.

Siinkohal on muidugi lihtsam see asi siis, kui sa jagad oma elu inimesega, kes seda oskab ja seda kunsti sulle ka õpetab. Hendrik on selles mõttes meisrerklass omaette, sest ta ei võta teatuid asju iseesenestmõistetavalt. Ehk siis ta tänab mind asjade eest, mis pealtnäha on loogilised ju ka ilma tänamata, sest tihti arvatakse, et kui sa oled suhtes, siis sellised pisiasjad pole enam olulised! On ja kuidas veel! Kas või aitäh, et pesu välja viisid või poes käisid. Mina ei osanud varem niimoodi tänada, aga nüüd tuleb see minulgi nii loomulikult. Sest samamoodi nagu mina muutun alati rõõmsaks, kui ta seda teeb, muutub ju tema ka, kui mina seda teen. Ja pole midagi paremat sellest, kui näha õnnelikuna seda inimest, keda sa nii väga armastad 🙂

Minu elus on praegu ja juba pikemat aega see rahuolufaas. Ja tänulikkuse oma ka. See ei tähenda seda, et ma kogu aeg õnnelikuks tegevaid mantraid loeksin või miski mind kunagi närvi ei ajaks, aga elu on mulle viimasel ajal suhteliselt palju naeratanud. Mul on Hendrik, augustis sünnib meie poisiklutt, mul on tore töökoht, ma elan Põlvas, mida ma olen aja jooksul väga palju armastama hakanud. Mulle on Põlva alati meeldinud, aga nüüd pean ma seda ka oma linnaks. Mu kodulinnaks jääb alati Tartu, sest ma olen sealt pärit, aga Põlvas ma tunnen end tõeliselt kodus. Ja mitte ainult sellepärast, et siin on Hendrik ja varsti ka meie beebi, vaid üldiselt ka.

Täna just mõtlesin sellele, kui väga mul on vedanud. Just selles mõttes, kes minu elu ümbritsevad. Ja olin veel rohkem tänulik. Saatusele, Tinderile, elule jne, mis mind Hendrikuga kokku viis.

Jah, päris täiuslikku inimest polegi olemas ega peagi olema, aga siiski on need inimesed, kes on meie jaoks ideaalsed. Ja vot siinkohal ei saa standardeid alla lasta. Lõppkokkuvõttes pole ju vahet, kas keegi paneb WC-rulli üht-või teistpidi hoidikusse, aga on suur vahe, kas sa oled koos inimesega, kes sulle mingil moel välja ei näita, mida sa tema jaoks tähendad. Võib-olla siis ehk ei ole vahet, kui sa ise oled samasugune, aga kui sa pole ja seda teiselt inimeselt ootad, siis on kohe käärid sees.

Mina olen naine, kellele meeldib kuulda häid sõnu. Mulle meeldib, kui mulle oma tundeid välja näidatakse. Hendrik on algusest peale selline mees olnud ja see pole selle aja jooksul muutunud. Ta näitab nii tegudes kui sõnades seda välja ja selleks ei pea mul sünnipäev ega mingi tähtpäev olema. Ka mina teen seda. See aastas korra mokaotsast mainimine, et mind armastatakse, pole see, millega ma õnnelik oleksin. Selles mõttes oleme me hästi sarnased, sest ka Hendrik on maininud, et tema ei tahaks niimoodi, et talle meeldib seda sagedasti öelda ja ka ise seda kuulda. Ja nii just meil ongi.

Lisaks loevad palju ka väikesed detailid, mida tihti ei peeta oluliseks, aga need on seda. Ta kingib mulle niisama lilli, sest ta teab, et see meeldib mulle. Mina toon poest piima ja kohvi, sest kuigi minu pärast võiks need mõlemad asjad mitte eksisteerida, aga Hendrikule maitsevad. Hendrik vahetab voodilinu, sest ta teab, et mulle see tegevus ei meeldi, mina pesen pesu, sest see tegevus pole Hendriku lemmikute killast jne. Väikesed asjad, mida me teeme, sest me teame, et see teeb teisele head meelt.

Ka beebi pole kunagi olnud ainult minu teema. Juunis plaanime Perekooli loengutele minna, sest siis on mul juba dekreet käes. Just nimelt plaanime mõlemad, sest mitte minust ei saa ainult ema, vaid temast saab ka isa. Seega on see tema jaoks sama loogiline, et ta tuleb kaasa – see kõik on uus asi tema jaoks ka. Samamoodi ütlesin ma talle juba alguses, et mähkmeid hakkab ka tema vahetama jne. Ta ütles, et loogiline ju. Kui ta on tööl, siis muidugi tegelen mina sel hetkel lapsega, sest mina olen kodus, aga muul ajal tegeleb see, kes parasjagu saab. Ei ole niimoodi, et mina vahetan mähkmeid ainult jne. Samamoodi tuleb ta sünnitusele kaasa, mis on ka väga loogiline. Kui ma peaksin valuhetke ajal karjuma, et ta välja läheks, siis ta läheb ka 😀 Ma olen kuulnud, et mõned naised nii teevad 😀 Ma ise ei oska enda käitumist ju veel ette näha, mis siis saama hakkab.

Samamoodi nagu armastus koosneb ka eelpool mainitud suurtest asjadest, koosneb see lisaks väikestest. Näiteks ma just hiljuti kurtsin Hendrikule, et nii raske oli end sealt alt raseerida, no ei näe enam korralikult, sest kõht on nii suur, millepeale ta ütles, et miks ma talle ei öelnud, ta oleks ise mind sealt raseerinud. Ma mainisin ka, et enne sünnitust peaks bikiinivahatusse minema, kus ma enam ammu käinud pole, sest raseerin ise end nüüd, aga sünnituse jaoks on puhas plats parem (aga kuna ma ise tolleks ajaks enam ammu essugi ei näe, kui praegu juba kõht ette jääb), sest muidu tõmmatakse seal karvad julmalt ära… Siis Hendrik ütleski, et eks ma ise valin, aga ta võib vabalt seda ise tulevikus teha. Väiksed asjad ja suured asjad  – just see ongi armastuse valem 🙂

Ja mina olengi ülimalt tänulik, et minu elus on Hendrik. Ja et meie elus on see pisike poisiklutt, kes liitus meiega kõigest kuu pärast beebile rohelise tule andmist. Ma olen Hendrikuga koos olles mõistnud väga hästi seda ütlust, et suhte nimel ei pea täiega vaeva nägema ega kogu aeg palehigis tööd tegema. Sest kui sa kedagi armastad, siis tulevad väiksed ja ka suured asjad suhteliselt loogiliselt. Suhe, mis nõuab sitaks tööd, kogu aeg on mingid hädad ja tülid ning arusaamatused – see pole päris õige asi. Kindlasti võib ette tulla probleeme, aga mõned paarid näevad aastaid vaeva, et lihvida rasket ja keerulist suhet… Sest nad arvavad, et nii peabki elu olema  – alati raske ja peab vaeva nägema. Kas me niigi juba muudes asjades oma elus ei näe vaeva? Kui siia lisada juurde veel suhe ka, kus kogu aeg mingi möll toimub, siis on asi puhta kaoses. Mina leian, et heas suhtes tulevad need asjad loomulikult ja kui pead rassima suhtes kogu aeg ja pingutama nii et veri ninast väljas, siis pole see ehk päris see õige suhe.

Aga jah – lõpetuseks siis üks tänane pilt töölt. Ühel töökaaslasel oli kopraonu kaasas, mille ta vist pidi lasteaeda õhtuks viima. Tehis siis loomulikult! Ja ilusat homset puhkepäeva teile!

20190430_122255.jpg

 

 

 

 

Advertisements

16 thoughts on “Tänulikkus ja rahulolu

    • Sest kui vaja laps ruttu kätte saada ja sul sealt alt puhmas on, siis tuleb karvad eemaldada. Ja seda tehakse kiiresti ja mitte eriti valutult, sest põhiline on laps kätte saada. Nõukaajal tuli seda ehk rohkem ette, aga ka tänapäeval tehakse seda, seega pole mõtet üllatuda. Mul mitmel tuttaval nii olnud, kes eelmisel aastal sünnitasid. Oleneb arstist, aga mõnel juhul nad peavad raseerima, sest muidu nad ei näe midagi. Seega ma pigem teen selle töö kodus ära, sest ei taha, et seda suht suvalt ja kiiresti tegema hakatakse.

      • Keegi arst alles hiljaaegu rääkis mingi nalja, et vanatädid olid neljakesti koos palatis. Kõigil vist samad eesnimed. Kutsuti siis eesnime pidi raseerimisse. Raseeriti üks ära, selgus, et vale inimene oli. Kutsuti järgmine, jälle vale. Viimasena raseeriti siis see, keda reaalselt oodati. Vähemalt said kõik enda alumise korruse puhtaks.

        Nii et eeldan, et seda tehakse nii vanade kui noorte puhul, kui vaja 😀

  1. Suht uskumatult kõlab mullegi, et kohe mitut sellist naist tunned. Endal esimene sünnitus oli just selline väga kriitiline, kus läks väga kiireks lapse kätte saamisega ja sekkuti, tulemuseks lahklihalõige ja rohkelt õmblusi. Raseerimata olin (sest tervislikum ja tüütu ka, aga see teemaväline) ja nii ka sünnituspalatist lahkusin. Teine sünnitus plaaniline keiser, samamoodi raseerimata, tehti haava õmblused jne, aga ei mingit raseerimist. Mõlemad sünnitused Tartus.

    • Tartu kohta ma jah ei tea, väiksemad kohad. Ja kahte tean, kes eelmisel aastal sünnitasid. Oleneb vist sünnitusmajast ja kohast ning arstide arvamusest, kuidas siis käituda.

  2. Ma Tallinnas isegi küsisin enda ämmaemandalt ja tema ütles, et ammu ei raseerita, et see ei huvita ühtegi sünnitust vastvõtvat ämmaemandat, mis soeng sul seal on. Suurte beebigruppide pealt (lie: sajad liikmed) ei ole ühtegi kogemust is, et oleks aetud.
    Küll aga nõuka ajal oli see tavataks jah.

  3. Sünnitasin Võrus+paljud tuttvad samuti ja pole mitte kellegil sünnituse käigus raseeritud. Olen käinud õppimise jooksul korduvalt sünnitusel Tartus ja jällegi pole sellist asja näinud ega kuulnud. Vb kellegil nii puhmik pole olnud ka, kuigi mul oma arust oli.

  4. No siis selles mõttes on hea teada, et enamasti seda siiski ei tehta. Ma just kahte näidet tean, aga vbl olidki siis erandid 🙂

  5. paljud on tänulikud, et neil on oma kodu, ilus auto või uusim iPhone.
    Mina olen hoopis tänulik, et mul pole mingit füüsilist puuet, rasket haigust, toit on laual, vesi tuleb kraanist ja kõik muud sellised lihtsad asjad, mis tunduvad iseenesest mõistetavad.
    Materiaalsus kahjuks ei tee õnnelikuks.
    Samas ei tohi ka õnn sōltuda teise inimese olemasolust, sest mis saab siis, kui teda enam kõrval pole?
    Õnnelikuks saab inimene vaid iseennast teha.

    • Absoluutselt! 🙂 Ma olen ka tänulik selle eest, et minu tervis on korras. Ma hetkel jah keskendusin just oma postituses paarisuhtele konkreetselt, aga see muu nimekiri tuleks ka üpris pikk. Millalgi teine kord ehk kirjutan sellest ka.

  6. Ma olen ka tänulik, sest mu elu on tegelt küllaltki hea… Tihtipeale võtan ma seda iseenesestmõistetavalt ja vingun. Aga sageli on ka nii, et jään mõtlema, et kuidas ma saaks siis omalt poolt seda tänulikkust tagasi anda… ?

  7. Tead, mina ei nõustu selle väitega, et palehigis suhte nimel vaeva nägemine on vale. St, ma leian, et koguaeg ei peaks seda tegema ja ilusaid ning rahulikke aegu peaks ka olema.

    Olles kogenud 10 aastat ühe partneriga elu, siis paratamatult viskab elu raskusi teele. Lisaks ei tule kõik inimesed erinevatest kodudest suure tänulikkusega. Aga see kõik on õpitav.

    Mis ma tahan öelda, on see, et mõnikord annavad inimesed kergelt alla, kuna ei kannatata oodata teise inimese küpsemist. Mõnikord need asjad võtavad aega ja lõpuks loksuvad kõik paika. Vahepeal on need samad inimesed, kes alles õpivad, esialgu vastupanu meelel. Elu näitab lõpuks kätte, et see ei toimi ja inimene muutub. Tekib rohkem tänulikkust, tekib hindamist ja tekib üleüldse erinevaid väärtusi, mis varasemalt ei olnud. Selleks oli lihtsalt aega vaja ja teinekord ka rasket tööd.

    Siia tuleb ka tuua selle välja, et paratamatult kiire elutempo ja muud raskused elus võivad tuua päris keerulisi olukordi, kus tuleb teha palehigis suhte nimel tööd ning hoida kõike koos ühe hapra niidi küljes. Need raskused on näiteks psüühilised haigused (depressioon, psühhoos jms). Need paratamatult raskendavad suhet ja siis ei ole võimalik nii kergelt elada, et ei peaks pingutama. Lisaks igast lähedaste kaotused, õnnetused jne.

    Mul on siiralt hea meel, et sa oled õnnelikkus suhtes ja elu on ilus ning kerge. Ma loodan, et see õnn kestab võimalikult kaua. Ära ainult heida teistele ette palehigis suhte nimel töötamist – seal ei tea kunagi, mis tegelikult seal taga on ja kuidas need asjad lõpuks lahenevad. Jah, kui on pinnapealselt tõesti nõme suhe, mis ei toimi, siis ma olen absoluutselt nõus.

    Ja lõpuks, raskusi tuleb alati ette. Tuleb ainult meeles pidada, et peale vihma tuleb alati päike välja. Mõnikord võtab see pisut aega, aga need on kõik faasid.

    • Seda muidugi jah. Ilmselt siin loeb ka see, mis kellegi jaoks on palehigis töötamine. Depressioon ja haigused tuleks loomulikult koos läbi elada ja sellepärast kedagi teist maha jätta oleks ülim nõmedus. Et see tõesti nõuab tööd ja vaeva. Hendrikul on depressioon olnud ja ma hetkel seda kirjutades ise konkreetselt seda ei mõelnud. Sest depressioon on tõesti selline haigus, millest päris 100 protsenti lahti ei pruugi saadagi.

      Ma ise pigem mõtlesin neid suhteid, kus on juba ammu näha, et see ei toimi. A la meeletud tülid, petmised, armukadedus, aga asi läheb ikka sama rada pidi edasi. Et kui antakse andeks, aga teine inimene ei muutu. Ja siis tuleb see teema, et pingutatakse. Või siis üks pingutab, aga teisel suht poogen asjast. Et need suhted, mis mõjuvad juba mingil määral vaimsele heaolule ja tervisele.

  8. Sõnad nagu minu suust. Mina olen oma ellusuhtumiselt ka täielik tänulikkuse etalon:D reaalselt naudin pisikesi asju elus, ja mingi hetk kui ma olen hakanud veel eriti sügavuti asju mõtlema siis ma olen isegi selle üle tänulik, et ma sündisin sellises maailmajaos ja sellises riigis ehk siis arenenud riigis kus elu on ikka kuramuse lihtne võrreldes suurema osaga maailmast tegelikult. Ok, ma küll ei ela oma sünnimaal ehk Eestis, elan Soomes ja olen eluga lihtsalt nii mega rahul. Tervis on üldiselt korras, kõik ihuliikmed töötavad nii nagu vaja ja reaalselt see ongi ju põhiline elus. Tõesti naudin iga head hetke oma elus, sooja dušši, kohvi, head sööki ja lisaks sellele on mul ka mees Tinderist leitud. Ma olen vahel mõelnud, et täitsa pekkis, tänu sellele apile saingi ma endale sellise kullatüki. Ja meil on ka suhtes saamamoodi nagu sa kirjeldasid, ma tänan meest hommikusöögi või üldse igasuguse söögi eest mis ta teeb ja tema samamoodi, et tõesti mõlemad näitavad suhtes seda, et midagi ei võeta iseenesest mõistetavalt. Ja kõik on temaga kuidagi nii lihtne ja mõnus, arvestades seda, et oleme täiesti erinevatest kultuuriruumidest pärit. Kultuuriliste erinevuste raskusi pole ka tulnud.
    Kuid ma ei nõustu sellega, et vahel peab suhte nimel palehigis vaeva nägema. Vaeva võib näha siis kui mõlemad seda tahavad ja töötavad selle nimel, tahavad oma kaaslasest aru saada ja haigused on midagi sellist, mille pärast ei kujutaks ka enda armastatud meest maha jätmast, aga see on pigem paratamatus või selline mis nii endast alati ei sõltu. Aga nt kui suhtes üks ikka üldse ei taha endast midagi anda ja vaeva näha ja teine pingutab nina verele siis minu arvates on see nii mõtetu ja ei vii kusagile. Nt ka vägivaldses suhtes olevad inimesed võivad sellele mõttemustrisse kinni jääda ja üritada kuidagi “parandada” seda suhet. Kui ikka baaspositsioon on, et mõlemad terved ja armastavad teinetest ja üritavad kaaslasest aru saada ja ikkagi teda õnnelikuks teha siis suhe peaks olema kerge mitte pidev hädade ja pingutuste org.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s