Suur Munamägi ja Ööbikuoru vaatetorn Rõuges

Tegelikult meie esialgne plaan nägi täna välja Palamusele sõitu (üks lugeja ka soovitas hiljuti!), sest ma pole seal kunagi käinud ning “Kevade” radades oleks ju tore kõndida, aga kuna Palamuse O.Lutsu Kihelkonnamuuseum on hetkel üldse suletud, sest seal toimuvad rekonstrueerimistööd, siis jäi see kahjuks ära (uus ja rekonstrueeritud külastuskeskus “Tootsi koolimaja” avatakse septembris). Seega see asi jääb sügist ootama!

Hendrik pakkus välja, et võiks hoopis Suurt Munamäge külastada. Mina küll eelmisel suvel juba käisin, aga tema polnud seal tornis väga ammu käinud, viimati kooliajal. Mina olin plaaniga päri, sest aasta tagasi on ka piisavalt pikk aeg – seega sinna me oma sammud seadsimegi (loe: Hendriku auto).

Kuigi päris torni saab ka liftiga sõita, siis meie võtsime selle jalgsi kõndimise variandi. Päris ülesse jõudes olin mina natuke vässu, sest ma pole eriline spordiinimene, aga tasus see siiski end täiega ära 🙂

Vaade Suure Munamäe tipust. Mäe kõrgus merepinnast on 318 meetrit, koos vaatetorniga lausa 347 meetrit. Ja vaade, mis sealt avaneb, on raadiusega üle 50 km – seega silmapiir on lai! Kuigi oli esmaspäev, siis rahvast ikka jagus – eks suviste puhkajate ja reisivate turistide jaoks pole oluline, et konkreetselt nädalavahetus oleks.

 

Teise kohana pakkusin mina välja Rõuges asuva Ööbikuoru vaatetorni, kus ma samuti eelmisel suvel käisin, aga kus Hendrik polnud kunagi käinud. See torn tehti juba 2006. aastal, aga siis nägi see teistsugune välja. Mäletan, et käisin seal aastal 2007 samuti, sest mu õde abiellus ning kogu pulmaliste seltskonnaga sai sealt läbi käidud (kõik ilmselt korraga torni ronima ei hakanud, vaid ikka jupikaupa). See vana torn lammutati maha, sest see oli juba räsitud ja päevi näinud – ehk siis 2016.aastal ehitati see praegune torn. Seda kutsutakse ka Pesapuu torniks ning selle kõrguseks on 30 meetrit.

Ööbikuoru vaatetornis 🙂

Vaade Ööbikuoru vaatetornist 🙂

 

Kuna ilm oli megapalav, siis pärast tagasi sõitmine nendel Rõuge-Haanja teedel oli päris hull minu jaoks. Mul tavaliselt ei hakka kunagi paha erinevatel autoteedel, viimati lapsena, kui ma suht kogu aeg bussis või autos oksendasin, aga sellest ma kasvasin mingi aja jooksul välja (tegelikult hakkas paha ka Korsika mägedes 19-aastaselt, aga siis oli 40 kraadi sooja, aga päris oksendama ma siiski ei hakanud õnneks – kuigi need lapsed, kelle au pair ma olin, seda siiski tegid… endal ka palju puudu ei jäänud) Nüüd ka päris oksendama õnneks ei hakanud, aga seest keeras küll. Õnneks läks see ruttu üle 🙂 Käisime veel Võrus söömas ja siis tulime Põlvasse tagasi.

Hendrik ütles täna, et üks nädal puhkust on veel ees, et nii hea ikka 🙂 On tõesti ja meil on kombeks vahel ikka kuhugi sõita, aga me otsustame selle jooksvalt. Eks näis, mis homne päev toob 🙂