Paar sõna jalkast – miks see krdi Prantsusmaa finaali jõudis?

Krt, ma ütlen. Selle aasta jalka MM pole üldse läinud nii, nagu ma olen tahtnud. Prantsusmaa on alati üks viimastest riikidest, keda ma finaalis näha tahaksin, aga nüüd nad on seal. Veel hullem oleks ainult Brasiilia, aga õnneks vähemalt nemad on väljas. Homses Inglismaa-Horvaatia mängus olen horvaatide poolt, aga kui ka Inglismaa peaks võitma, siis finaalis olen kindlasti nende poolt. Jumala eest, et ainult prantslased finaali ei võidaks 😀

Tegelikult olin algselt jalkas hispaaniakeelsete riikide poolt (välja arvatud Hispaania – nemad mulle ei meeldi), aga järjest lendasid välja Argentiina, Mehhiko, Kolumbia ja Uruguay. Ja enam polegi eriti, kelle poolt olla, aga nüüd saan prantslaste vastu olla 😀 Täna viimse minutini lootsin, et ehk Belgia lööb viigivärava ja minnakse lisaajale, aga kahjuks nii ei läinud. Eriti eredalt on meeles ka Kolumbia-Inglismaa mäng, kus Inglismaa penaltiseerias võitis. Ma olin nii kolumblaste poolt ja see tundus paljulubav, sest inglastel pole viimasel ajal penaltiseerias vedanud. Kuid nüüd läks niipidi 😀

MM-l ja EM-l prantslaste puhul tahan ma alati, et brasiillased ja prantslased kotti saaksid. Loodame, et prantslased siis finaalis täiega pähe saavad 😀 Kui finaali oleks jõudnud Brasiilia ja Prantsusmaa, siis see oleks ainus kord maailmas, kui ma reaalselt oleks prantslaste poolt, sest Brasiiliat tahaksin ma veel vähem võitmas näha 😀

Kelle poolt teie jalkas olete või olite?

Reedel Valgamaal suvepäevadel (Greete Motell ja Käre talu) /Laupäev-pühapäev Ida-Virumaad avastamas

Ma siiani olen nädalavahetusest veidike väsinud, sest see oli erinevaid elamusi täis! Hääl on ka veidike ära ning kurk on valus, aga vast läheb paremaks. Reedel olid mul nimelt firma suvepäevad, mis toimusid Valgamaal Greete Motellis. Seal samas lähedal on Käre talu, mis pakub väga ägedaid elamusi ning sportlikke mänge – kindlasti soovitan kõigile! Ja laupäeval- pühapäeval läksime Hendriku sõpradega Ida-Virumaale seiklema, kus me ka ööbisime. Kuna eelmise postituse teemade jaotus meeldis mulle, teen selle postitusega samamoodi.

Suvepäevad Greete Motellis 

Reedel võttis kell 08.45 buss meid kontorist peale ning transportis Greete Motelli, kus meil algas neljatunnine koolitus. Kokku on meid nüüdseks juba 12 – seega meie ettevõte laieneb vaikselt 🙂 Praktikant, kes pidi juulis tulema, jättis siiski tulemata, seega olen ma ikkagi ainuke naine. Meie suvepäevadega liitusid ka kaks inimest, kes alustavad tööd alles augustis ehk pärast meie puhkust- seega said naid meiega vabamas õhkkonnas juba enne tuttavaks. Koolitusele ma pikka juttu ei pühenda, aga väga huvitav oli! Üldine koolituse teemaks oli Lean Thinking. Koolituse osa oligi selline ametlikum pool, aga pärast seda oli juba see mängude pool.

Käre talu ja Käre lahinguväljad

Käre talu avastasin ma tegelikult täiesti juhuslikult – nimelt kui ma Greete Motelli meile ööbimist broneerisin (meil Founderid läksid päev varem juba ja jäid ööseks ka), siis ma küsisin neilt, et äkki nad oskavad kedagi soovitada, kes seal lähedal meile mingit aktiivset tegevust pakuks. Ja nemad mulle Käre talu soovitasidki! Ma siiani olen ülitänulik, sest kuigi broneerides ma pigem eeldasin, et meestele see paik kindlasti meeldib (sest mu töökaaslased on kõik mehed), siis enda suhtes ma polnud nii kindel. Ajakava tundus väga sportlik, mida see ka oli, aga see  oli ikkagi vinge! Isegi minu jaoks, kes ma sporti vihkan. Lihtsalt see pererahvas oli nii armas ja sõbralik ning see perepoeg, kes meile tegevusi korraldas, oli lihtsalt väga hea juhendaja. Kokkuvõttes saime kolme tunni jooksul palju asju proovida – militaarülesandeid täita, köivedu, mitmemehe suusad, vibulaskmine, köiest üles ronimine, siis üks takistusrada jne! Lisaks kõigele sellele mahtus ajakavasse ka militaarauto Krassi kastis sõitmine, millele lisas vürtsi see, et just siis sadas meeletult vihma. Ja lisaks pakuti peamajas suupisteid ja tervitusnapsi. Nii et ma igal juhul soovitan seda kohta meeskondadele! Pigem küll pisematele, sest päris 50 inimest korraga kindlasti osa võtta ei saaks.

Sportlikeks ülesannateks jagati meie meeskond kaheks 6-liikmeliseks võistkonnaks ja kuigi ma olin veendunud, et nüüd on meie võistkonnal vesi ahjus, sest ma pole kindlasti eriti pädev sportlikes mängudes, kui ma pean meestega võistlema 😀 Kuid läks hoopis niimoodi, et meie võistkond võitis kõik kolm ülesannet, mida me sooritama pidime 😀 Seega vedas! Kui kanderaamil kandmine oli, siis kandis meie võistkond mind, nad pidid minuga jooksma ja ma samas ajal karjusin, et palun ärge mind maha visake ainult 😀 Õnneks ei visanud. Kuid jah – ainult kiidusõnu Käre talu kohta jagada ning mu töökaaslased jäid ka väga rahule! Kusjuures selles viimases ma ei kahelnudki, ma pigem kahtlesin selles, et äkki see minu jaoks on ikka liiga hull värk 😀 Üldse ei olnud, väga vinge oli.

Lisan mõned pildid ka siia Käre talust.

Just selle militaarauto kastis me kõik sõitsimegi! 🙂

Militaarmängu ootuses! Mina kusjuures ei pidanud nii palju varustust selga panema, kui mehed seda tegid – seega oli mul väike eelis ka 😀

🙂

Olime just Käre talusse jõudnud 🙂

Palusin töökaaslasel endast pilti teha, sest mul endal polnud moblat kaasas – ja ta tegi muidugi nimelt sellise imeliku pildi 😀 Aga õhtusel üritusel, kus mul neile kõigile oli iseloomustus välja mõeldud inglise keeles (sest meil on lätlane ka meeskonnas ja üldine suhtlus käib inglise keeles) – sain talle ja kõigile teistele huumoriga vürtsitatud killukesi nende omadustest anda (mu enda mõeldud loomulikult), mida nad siis ette lugesid. Nalja sai palju, kirjutan sellest täpsemalt hiljem.

Käre talu oli tõesti väga äge elamus! Ja just nimelt pererahva tõttu – nad oskasid selle eriliseks teha. Kordagi ei tekkinud tunnet, et neil kogu aeg käib rahvast, kuigi suviti see kindlasti niimoodi on. Väga eriline tunne oli alati.

Käre talus vanatehnikat juba jagub!

Õhtune üritus Greete Motellis 

Kui Käre talu seiklused läbi said, jätkus tegevus Greete Motellis. Seal saime grillida, saunas käia (mina ei käinud) ning siis tuli see osa, mille mina olin töökaaslastele ette valmistanud. Lasin neil eelmisel nädalal vastata kümnele küsimusele enda kohta ning ülejäänud töökaaslased pidid kusjuures ära arvama, kes mida vastas. Et asja mitte kõige lihtsamaks teha, andsin ma kõigile erinevad lehed – ehk siis olin kõigile need lehed niimoodi komplekteerinud, et ühelt inimeselt võis olla mitu vastust, teiselt mitte ühtegi jne (ja kõigil olid natuke erinevad lehed). Et mingit loogikat ei olnud sealt mõtet otsida. Ja neli inimest said kõige rohkem punkte ehk võitsid – nemad said minu mõeldud inglisekeelsed luuletused sellest. Kusjuures kaks uut panid pead kokku ning suutsid ka võita – seega au ja kiitus neile, sest nemad veel meid iseloomult ei tea ju. Kuigi minu vastused olid suht aimatavad – lemmikjoogiks (alkohol oli just mõeldud) valge vein ning kui ma saaksin riik olla, siis ma oleksin Mehhiko 😀 Kaotajad said ka luuletused 😀 Ka seal tekkis mitu inimest, kes kõige vähem punkte said. Ma ise muidugi küsimustele vastasin, aga mängus ei osalenud, sest mina ju teadsin, kes mida vastas, sest olin nende vastuseid sorteerinud. Lisaks jagasin kõigile inglisekeelsed 8-realised luuletused nende iseloomu kohta – seda muidugi huumoriga ainult. Uued said samasugused luuletused, kus ma kirjutasingi, et kui hetkel te arvate, et me oleme imelikud, siis varsti olete samasugused, kui meie tiimiga liitute jne 😀

Vot selline see päev siis oli, kell 00.00 tuli meile bussijuht järele, kes meid Tartusse viis. Jõudsin koju kuskil 01.30, Hendrik oli juba Tartus ning põõnas, sest startisime laupäeval kell 10.00 Ida-Virumaa poole. Kuna Hendriku auto on hetkel katki, siis tema sõber ning ta elukaaslane võtsid meid Tartust peale. Kokku oli meid 15 inimest – seega nelja autoga läksime. Ning ka nüüd jagan teemad peatükkide kaupa ära 🙂

Ida-Virumaa kohad, mida me külastasime

Kahe päeva jooksul sai külastatud Kiviõli seiklusparki (mina ei käinud, sest olin nii läbi omadega reedest, Hendrik ka ei läinud, me istusime seal kohvikus samal ajal), lähedalasuvat Tuhamäge, Sillamäed, Narvat, Narva-Jõesuud, Viivikonda, Saka vaatetorni jne. Enamus inimesi ootas Viivikonna külastust, mis on kummitusküla, sest pool külast laguneb (seal ainult kaks tänavat ongi, millest üks täiesti laguneb). Mina olen seal eelmisel suvel käinud, aga elamus oli see ikkagi. Minevikus oli Viivikonnas väga vilgas elu, kunagine tööstuspiirkond oma põlevkivikaevandustega. Nüüdseks elab seal alaliselt 90 inimest, kellest 24 peaksid eestlased olema. Kui eelmisel aastal seal käies nägin ma tänaval kahte inimest, siis nüüd ei õnnestunud kedagi näha – seega tõesti oli selline kummituslik õhkkond 🙂

Ööbisime seltskonnaga Pühajõe puhkemajas, mis oli vägagi viisakas koht. Meil oli seal peamaja üüritud ning meil Hendrikuga vedas, sest saime suht esimestena ka toa valida – seega saime lausa kahese toa 🙂

Paar sõna peost

Kuna ma olin reedesest suvepäevadest veits väsinud, siis juhtus natuke piinlik lugu – kui me nimelt Pühajõe puhkemajja jõudsime laupäeval kella 18.30 ajal, siis ma keerasin tuttu ära ning ärkasin alles kell 00.45, kui rahvas täiega veel pidutses. Hendrik oli paar tundi alguses üleval, aga siis kobis ka minu kaissu tuttu. Öösel pidi Hendrik ühe oma sõbra EMO-sse viima (ta oli ainuke kaine tol hetkel), sest too kõrvetas sõrmed vastu kerist ära (vist oli nii?). Ja ma siis läksin trepist alla ning liitusin ülejäänud seltskonnaga. Ilma Hendrikuta ma küll tundsin end natuke väljajäetuna, sest ma veel ei tunne end nii vabalt selles seltskonnas. Vot sellistel hetkedel tuleb minus see meeletult introvert välja, kes väga inimestega suhtlema ei kipu. EMO-s läks neil tegelikult suht ruttu ja siis pärast seda saime Hendrikuga ka veits tantsida. Tuttu saime mingi enne 04.00 hommikul.

Üldiselt oli väga äge reis ning pidu ka, lihtsalt veits jama, et ma enamuse peost maha magasin. Mingi jama oli küll hommikul maja perenaisega, sest meie seltskond oli öösel liiga palju tünnisaunas lärmanud (mitte mina, ma ei käinud tünnisaunas) ning seda poleks tohtinud olla, aga õnneks saime siiski vabandust palutud. Kuna kõrval olid kämpingud ja muud majad, kus ööbisid ka lapsed peredega, siis pidi perenaine hommikul nende ees vabandama. Meil kõigil oli suht piinlik, aga õnneks midagi hullu ei juhtunud.

Lisan siia mõned pildid ka Ida-Virumaa reisist.

Kiviõli seikluspargis aega parajas tegemas, sest teised käisid seal ronimas. Ma ei tunne ennast just eriti hästi, sest olen reedesest väga väsinud 😀

Saka Mõisa vaatetorn. Ilmselgelt on mu näost näha, et ma olen täiega läbi 😀

Pühapäeval läksime Sillamäele 🙂

Käisime ka Ida-Viruma settetiike külastamas, millesse ei maksa ronida, sest need on ohtlikud.

Slängis kutsutakse seda kohta Miami Beachiks, aga asi on muidugi sellest kaugel 😀

Lagunev Viivikonna

Lagunev Viivikonna vol 2

 

Reis iseenesest oli tore ning ma jäin rahule. Lihtsalt suvepäevad ja kohe selline reis otsa – ma ei jaksa niimoodi 😀 Õnneks algab reedel puhkus, siis tuleb suhteliselt rahulik nädalavahetus, sest Hendrik on nagunii Pihkvas tantsimas.

Kuid tulles teiste teemade juurde, siis ma täna ütlesin korteriomanikule, et kolin septembrist välja. Tal oli kahju, sest ta ütles, et ma olen hea üürnik – iial minuga muresid pole, kõik on alati makstud jne. No ma nüüd rääkisingi, et tegelikult tutvusin kuu aega pärast Härrast lahkuminekut (ta teab teda, sest ta on Härra töökaaslase väimees, tema kaudu me selle korteri üldse omal ajal saime, aga kui me lahku läksime, siis Härra kolis välja ning mina jäin siia edasi elama) ühe inimesega, aga kohe kokku ei kolinud, aga nüüd siis kolime. Ehk siis jah – septembris kolin Põlvasse 🙂 Just andsin Hendrikule ka teada, millepeale ta ütles, et see on täiega hea uudis (ta teadis, et mul see plaanis on, sest olime seda juba ammu arutanud, aga ei teadnud täpsemalt millal, ta on alati maininud, et mida varem, seda parem). Ma andsingi varakult omanikule teada ja suvel veel siiski elan siin, aga siis juba kolin. Alguses hakkan tööle käima Põlvast Tartusse rongiga ja kui ma kunagi peaks natuke julgemaks hakkama ning autojuhiloa ära tegema, siis oleks juba palju parem lugu 😀 Kusjuures olime Ida-Virumaa reisil selle paari autos, kes nüüd septembris abielluma hakkab ning neiu on Ida-Virumaalt pärit, kes paar aastat tagasi Põlvasse kolis (ta on täiesti eestlane, lihtsalt Kohtla-Järvelt pärit). See naine ütles, et alati Põlva mehed toovad naised just Põlvasse elama 😀 Selle sama mehe vend on ka ühe Ida-Virumaa naisega koos, kes lõpuks Põlvasse kolis (too naine on venelane, aga räägib eesti keelt väga hästi).

Aga jah – ma olen õnnelik, varsti on puhkus algamas, selleks ajaks on Hendrikul auto ka korras ning kuhugi me ikka sõidame – aga eks seda ole jooksvalt näha 🙂 Kuidas teie suvi siiani möödunud on? 🙂

Retrobest 2018 – C.C.Catch oli parim!

Pole vist mingi uudis, et kui ma peaksin Weekendile minema, siis oleks see üritus minu jaoks suhteliselt õudusunenägu. Just muusika mõttes. Kui seltskond oleks tore, siis ma suudaksin selle veel kuidagi üle elada, aga ma pigem ei trügi sinna üritusele. Retrobest on aga hoopis rohkem minu masti teema – seega olen väga rõõmus, et mu töökaaslased mulle kaks kahe päeva piletit sünnipäevaks kinkisid! Retrobest ise toimus kolmandat korda, aga mina käisin sel aastal seal täiesti esimest korda (Hendriku jaoks oli see ka esimest korda Retrobestil käia). Olen käinud kaks korda augustis toimuval Tallinna lauluväljaku üritusel “We love the 90s” – aastatel 2015 ja 2016. Eelmisel aastal enam ei käinud ja sel aastal ei plaani ka minna. Nüüd peaks see viimane üritus üldse lausa kolmepäevaline olema, varem kestis see kaks päeva. Minu jaoks oli see just toimunud Retrobest üldse esimest korda Pühajärvel käia, sest ma tõesti ei olnud sinna mitte kunagi varem juhtunud. Ja ma tänase teema panengi teemade kaupa kirja – a la muusika, seltskond jne 🙂

Muusika

Pole vist mingi uudis, et ma võiksin lõpmatult retromuusikat kuulata. Päris 70-ndad ehk pole minu teema, aga 80-90-ndad on just see muusika, mida ma täiega armastan. Modern Talking (Thomas Andersit pole ma siiski laivis näinud ning Dieter Bohlenit vist enam ei õnnestukski kohata, sest nad ei esine koos), Bad Boys Blue (nähtud eile ja ka varem olen neid näinud), C.C.Catch (kes oli selle aasta Retrobesti parim esineja!), Blue System (no see on ikka megahea, aga kuna Dieter Bohlen rohkem ei esine, siis pole vist seda ka võimalik enam näha? minu meelest on see parem kui Modern Talking, sest Dieter Bohleni hääl on mulle alati rohkem meeldinud kui Thomas Andersi. Jaa, olid ajad, mil Dieter Bohlen mitme bändiga tuntud oli), E-Type (nägin “We love the 90s” ja see oli superhea!), Kaoma, Mr. President (ka nähtud “We love the 90s”), DJ.Bobo, Ace of Base, Alphaville (nähtud eile, kommenteerin hiljem), Back Street Boys, Worlds Apart, N-Sync (viimased kolm on poistebändid, mida mu õed 90-ndatel fännasid, Worlds Aparti kuulan endiselt vahel) jne. See on kõik muusika, mis mõnede jaoks on oma aja ära elanud, aga mina täiega armastan. Just selle tõttu mulle sellised retrofestivalid meeldivadki.

Kui konkreetselt tänavusest Retrobestist rääkida, siis reedene esimene esitaja Tuberkuloited oli hea, aga ma alati ootan rohkem välismaa artiste, sest eesti omasid kuuleb mujalgi. Singer Vinger ei  ole mulle kunagi meeldinud, Mr.Happyman paneb küll tantsima. The Gibson Brothers oli hea, aga ma vist neilt konkreetselt ainult kahte laulu teadsin, sest need on tuntud. Nexus oli nagu Nexus ikka, aga kuna neid olen kunagi 15 aastat tagasi tihti näinud, siis oli see selline lihtsalt nostalgialaks. Ja siis tuli päeva oodatuim hetk -C.C. Catch! Ma kusjuures kartsin, et nagu ikka mõnede retroartistidega juhtub, et nad on kas liiga väsinud, neil pole seda energiat enam (mis on ka loogiline, sest vahepeal on mitukümmend aastat möödunud sellest ajast, kui nad veel aktiivselt esinesid) või nad on tänapäevaseks selle muusika muutnud (nagu Alphaville järgmisel päeval tegi, millest ma varsti kirjutan). Kuid C.C Catchi puhul oli see hirm asjatu! C.C. Catch ehk Caroline Catherine Müller oli nii super! See energia, samad retrohõngulised laulud, mis mul nii pähe kulunud on, ei grammigi tänapäevasemaks muudetud. Kusjuures – C.C. Catchi avastaski omal ajal Modern Talkingu üks liikmetest Dieter Bohlen – seega tänu temale sündis mitmeid 80-90-ndatel tuntuid artiste. Ohoh – Wikipedia väidab, et C.C. Catch esineb tänapäevalgi tihti. Hmm, seda ma ei teadnudki, et nad tänapäeval ka nii aktiivsed on, Alphaville puhul ma näiteks teadsin seda. No igal juhul – megasuper oli see! Ning ka kogu selle ürituse tipphetk. Esimese päeva viimane esineja oli E-Rotic, keda ma olen kunagi Atlantises laivis näinud, aga kes mulle siis mingit erilist emotsiooni ei pakkunud. Ka reedel ei olnud erand, kuna neil on seal nagunii üks liige vahetatud jne – pole nagu päris see enam.

Teine päev algas Karavaniga, kuhu me ei jõudnud, sest grillisime seltskonnaga külalistemaja aias. Siis tuli Baccara, kellelt ma ka tean ainult nende kõige tuntumat lugu “Yes Sir I Can Boogie”. No nüüd kuulates olid mõned teised laulud ka tuttavad, aga midagi nii erilist see minu jaoks pole kunagi olnud. Black Velvet oli superhea, me küll päris lõpuni seda vaatama ei jäänud, sest samal ajal esines rannalaval Bad Boys Blue, seega läksime pealava juurest ära. Bad Boys Blue oli okei, ega nad ei saagi nii head olla, kui päris alguse Bad Boys Blue, sest osad liikmed on surnud. Pärast Bad Boys Blue tuli pealaval Anne Veski, mida me ei vaadanud, sest olime seltskonnaga siis mujal, Anne Veskit on kuuldud niigi palju.

Ja siis tuli Alphaville, mida ka teisest päevast täiega ootasin, aga pettusin natuke, sest nad on need kõige tuntumad laulud nii ära moderniseerinud (Forever Young, Big in Japan, Sound Like a Melody näiteks). Ma saan aru küll, et aja jooksul see võibki juhtuda, kui nad veel tänapäeval ka aktiivsed on, aga kuna tegemist oli retroüritusega, siis oleks tahtnud neid versioone kuulata, millega nad tuntuks said. Nüüd oli liiga palju tümmi juurde lisatud ja üldse täiesti teistsugused versioonid nendest lauludest tehtud. Ei olnud halb, aga polnud päris see, mida ma ootasin. Seega pettusin natuke.

Ja viimane esineja oli Paradisio, kellelt ma teangi ainult lugu Bailando. Kuna selleks ajaks oli väsimus suht peal ja nad niigi hilinesid pool tundi, siis kuulasmegi Hendrikuga selle loo ära ning läksime külalistemajja tuttu ära. Pärast kuulsime Hendriku vanematelt, et nad olid ikka veel mingi tunnike esinenud, aga me ei jaksanud enam 😀 Jah, lugesite õigesti – mina, Hendrik ja ta vend läksime ära, aga Hendriku vanemad jäid pidutsema edasi. Ka esimesel päeval oli sama teema 😀 Minu meelest on see tore, kui keskealised inimesed oskavad sellistest üritustest rõõmu tunda 🙂

Kui nüüd kokkuvõte teha Retrobesti kohta, siis võis rahule jääda. Ma jah teatud esinejatest ootasin rohkem, aga samas C.C.Catchi nägemine laivis oli elamus, mis ilmselt niipea meelest ei lähe! Seega jah – järgmisel aastal ehk uuesti. Selliste üritustega ongi see teema, et aastas kord jaksab, aga kui peaks kuus korra niimoodi mitu päeva järjest pidutsema, siis küll ei jaksaks.

Seltskond 

Meie seltskond oli ülitore! Hendrik, tema vend ja ta vanemad ning Hendriku isa sõbrad naistega. Lisaks veel üks 18-aastane Hendriku isa sõbra sugulane. Ning külalistemaja, kus me ööbisime, oli ka umbes kilomeetri kaugusel peokohast ning oli superhea! Me vahepeal tantsisime kahekesi, siis seltskonnas-  kuidas juhtus. Iga kell läheksin sellise seltskonnaga uuesti. Minu meelest on see nii äge, kui sul on vanemad, kellega sa saad koos sellistel üritustel käia, sest nemad naudivad ka sellist muusikat – seega Hendrikul on selles mõttes vedanud 🙂 Ja kusjuures mingi plaan on juba järgmiseks aastaks uuesti minna – et suht peaks kohe ära broneerima, et kui sama ööbimiskohta tahta.

Lihtsalt mõned juhtumised

Nagu te ilmselt aimata võite, siis selliste ürituste WC-d on alati täiega rahvast täis. Üks variant oli kasutada neid siniseid tualette, mis ürituste jaoks kohale veetakse, aga need mulle ei meeldi. Seega käisin tasulises WC-s, kus pidi iga korra eest 50 senti plekkima, aga mugavus maksabki alati. Seal oli enamasti aga naiste poolel megapikk järjekord, aga kuna ma ei viitsi järjekorras passida, siis käisin suht tihti meeste WC-s. Õnneks ei olnud ma ainuke naine, kes nii tegi 😀 Kui mehed parasjagu pissuaari juures asjatasid, siis naised pöörasid alati selja  (siis kui kabiinijärjekorras olime, sest meie naistena ju pissuaari ometi kasutada ei saa :D). Olgu tänatud mehed, et te kas puu juures pissil käite või lihtsalt kogu kambaga korraga ei roni, sest tänu sellele ei pidanud nii pikas järjekorras passima 😀

Kui me teisel päeval aias seltskonnaga grillisime, siis kõige hiljem liitus meiega see 18-aastane neiu, kes oli endale üpris tumeda meigi Retrobestiks teinud. Väga ilusa meigi, aga päris tume oli see tõesti. Ja kui teemaks tuli meikimine ja see naine naine pakkus, et võib mulle ka sellise meigi teha, siis ma tänasin ja ütlesin, et ma pean ennast ilma sellise meigita ka väga ilusaks naiseks. Kui ma selle ära olin öelnud, siis taipasin, et see kõlas natuke halvasti. Nagu ma oleksin tahtnud öelda, et tema ei ole ilma meigita just kõige ilusam, aga ma üldse ei tahtnud nii öelda, sest ta oli ilma selleta ka väga ilus tüdruk! Natuke õli tulle valas ehk ka Hendrik, kes ütles, et Jaanika ei peagi end absoluutselt meikima, sest ta näeb ilma meigita ka väga hea välja. Ma hiljem küll oleksin võinud natuke paremini oma lauset sõnastada ja selgitada, aga ma loodan, et see tüdruk ei solvunud 🙂 Sest korraks tundus küll, et ta emotsioon muutuks nukramaks pärast seda. See on see, kui oled vahel üpris otsekohene ega mõtle päris läbi, mida öelda tahad. Ehk sai asi parandatud sellega, et kui sellel neiul Retrobesti ajal tantsides telefon taskust välja kukkus, siis ma märkasin seda ning sain selle talle kohe tagasi anda. Olime juba selleks ajaks natuke teise kohta liikunud.

Teine ämber oli siis, kui me tätoveeringutest rääkisime ja ma ütlesin, et mina isiklikult ei teeks endale kunagi ühtegi tätoveeringut. Et minu meelest tätoveeringul võiks olla mingi eriline tähendus, aga mingi suvaline roos kuskil keha peal on küll suht mõttetu. Ja mis te arvate, milline tätoveering ühel meie seltskonna naisel kuskil kehal oli? (see ei olnud nähtavas kohas). Just nimelt roos. Midagi küll oli lisaks veel seal, aga jah – feil 😀 Ta rääkis, et tema jaoks on sellel tähendus ka olemas, et pole päris suvaline roos. Ja siis ma ütlesingi, et sellisel juhul on hoopis teine teema sellega. Õnneks see naine ei solvunud, aga jah – ma mõnikord oskan ikka asjadega ämbrisse astuda 😀

Tore kogemus

Eraldi tooksin välja ühe väga toreda kogemuse, mis minuga Retrobesti ajal juhtus. Eks mulle on varemgi tihti pärast üritusi öeldud, et mind on kuskil nähtud, aga keegi pole eriti jutustama tulnud. Retrobesti teisel õhtul, kui me seltskonnaga ringis tantsisime, siis tuli üks naine minu juurde ja ütles, et ta loeb mu blogi. Et nägi meid juba enne 🙂 Me korraks kallistasime ka! Seega blogilugeja, aitäh sulle sellise asja eest! Minu meelest on see alati nii armas, kui keegi minuga rääkima tuleb ning ütleb, et loeb mu blogi 🙂 Seega kui keegi teine peaks mind kuskil laivis nägema, kes mu blogi loeb, siis võib alati tervitama tulla. Ma võin küll alguses päris kohmetu mulje jätta, sest ma ei ole võõrastega ehk kohe kõige jutukam, aga sellised asjad on alati südantsoojendavad 🙂

Vot selline see Retrobest sel aastal oli! Üritus oli kokkuvõttes okei, aga seltskond oli väga super 🙂 Järgmise korrani! 🙂 Lisangi lõppu mõned pildid!

Jõudsime reedel juba suhteliselt vara Retrobestile – kell 16.00. Ülejäänud seltskond jõudis kuskil 18.00-19.00 ajal.

C.C.Catchi ootuses ühes kohvikus aega parajaks tegemas reedel. Olin juba täiega väsinud, aga samas ootusärevuses 🙂

Laupäeva päeval käisime Otepääl ringi, sest üritus hakkas alles kell 17.00. Meie läksime Retrobestile alles kella 18.30ks laupäeval, sest enne seda grillisime külalistemaja aias.

Anne Veski esinemise ajal me istusimegi parklas, kus meie seltskond oli vanad autod juba reedel ära parkinud ja need ei liikunud sealt enne pühapäeva (Hendrikul ei ole ühtegi vana autot, seega meie selles mõttes nii teemas ei olnud). Peas on mul Hendriku venna parukas, mida ta ürituse ajal kandis. Oleksin pidanud muidugi enda juuksed enne ära peitma 😀

Ja päris lõpetuseks siia üks C.C.Catchi parim laul minu meelest. Selle elamuse pärast oli see üritus täiega hea! 🙂