Täna oli suhteliselt rahulik päev – sai Himmastes jalutamas käidud, kuigi see kuum ilm võtab viimasegi mõistuse ära. Kuna me arvasime alguses, et ehk hakkab vihma sadama, siis võtsime vihmavarju kaasa, mida kasutasime hoopis päiksevarjuna 😀 Seega oli sellest natuke kasu küll.
Õhtul käisime Hendriku 12-aastase venna ja tema sõbraga Kiidjärvel ujumas. No nemad kolmekesi käisid ujumas, mina solberdasin niisama vees. Ja siinkohal tuleb ka mu tänane teema – mul on kogu elu mingi teema veega olnud, mulle on ikka minevikus mitmeid kordi üritatud ujumist õpetada, aga no ma ei võta vedu. Täna Hendrik ka ütles, et võib mulle ujumist õpetada, aga ma hakkan täiega põdema ja kui vesi juba on rindadest kõrgemal, siis ma täiega kardan juba ega liigu sammugi edasi. Ja lisaks sellele ei meeldi mulle, kui inimesed vaatavad, et näete kõik, mingi täiskasvanud naine on nii saamatu… Kiidjärvel natuke ikka rahvast oli, aga ma arvan, et asi pole isegi selles privaatsemas kohas, sest kuigi ma võiksin üritada, siis ma ikkagi ei saaks hakkama. Ma olen juba enda peas selle asja loonud, et nagunii ma ei saa hakkama, ma ei suuda jne. See on nii haige värk iseenesest. Näiteks mõned aastad tagasi, kui ma olin umbes 7 kg kergem kui praegu, ei tahtnud ma üldse eriti rannas käia, sest ma alati arvasin, et kõik vaatavad, et miks mul lame kõht pole jne. Sellest sain ma õnneks ajapikku üle, sest ma sain aru, et rannas see ei koti kedagi, milline sa välja näed. Mingi kolm aastat tagasi poleks ma ealaski niimoodi vette läinud, et seltskonnaga koos olles, vbl õhtusel ajal privaatses rannas oleksin kallimaga kahekesi, aga see oleks ka suur eneseületus olnud.
Nagu ma juba mainisin, et sellest olen ma üle saanud – kui nüüd julgeks veel vähemalt üritada uuesti ujuma õppimist, siis oleks juba pool võitu. Mõnede asjade suhtes ma olen ikka täiega argpüks. Kui ujumist olen ma vähemalt mõned korrad elus üritanud õppida ebaõnnestunult, siis autojuhiloaga on see teema, et… ma lihtsalt arvan, et ma ei saaks hakkama. Ma pole mitte iial roolis olnud, mitte kordagi elus isegi nii-öelda nuusutanud rooli, aga oma peas ma olen loonud selle nõmeda kinnisidee, et ma nagunii kukuksin läbi ega saaks hakkama jne. Kuigi ma ei tea seda, sest ma pole MITTE KUNAGI seda varem isegi proovinud. Paljud on minult küsinud selle lihtsa küsimuse – aga kuidas sa tead nii kindlalt, et sa ei saaks hakkama, kui sa pole isegi proovinud? Hea küsimus, millele vastus puudub. Ma lihtsalt olen nende teemade suhtes nii ebakindel, et endalgi nõme seda tunnistada. Okei, ujumise suhtes võib veel ehk aru saada, sest olen üritanud, aga no ei julge jne (mitte et see vabandus oleks muidugi), aga autosõitu ma pole isegi proovinud. Ja oma peas juba kinnitan endale, et Jaanika, sa nagunii kukud läbi.
See on nii naljakas, et mul on teatud teemadega selline asi. Näiteks tööasjades ma pole kunagi selline. Vahel on vaja viimasel hetkel mingi aeg kuskil maakonnas välja võluda (see tähendab, et keegi tühistab aja homseks, vahel harva lausa mitu) ja kuigi päev enne on alati raskem kohtumisi järgmiseks päevaks saada (ma tavaliselt teen kaks nädalat ette neid, sest mulle meeldib, kui müügijuhi graafik on planeeritud, no nüüd enne puhkust tegin kolm nädalat ette, et kui tööle läheme, siis vähemalt esimene nädal oleks tal kohtumistega täidetud – mitte et ma hakkan tühjalt lehelt pihta, kuu aega ette teha oleks liiga palju), siis ma peaaegu alati saan. Kui just tõesti kell 16.30 ei tühistata, siis on tööpäev juba läbi ja enamus koju ära läinud. Siis ei teki küsimustki, et ma ei saa, ma isegi ei hakka endas kahtlema, sest ma tean oma võimeid ja ma tean, et ma saan. Midagi ei juhtuks, kui ma ei saaks, aga ma olen enesekindel oma võimetes. Ja neid muid näiteid on veel, kus ma olen suhteliselt kindel, et lõpuks saan ma ikka kõik niimoodi tehtud, nagu vaja on.
Aga ujumine ja autojuhiluba sellesse nimekirja kahjuks ei kuulu. Mainisin täna seda Hendriku emale ka (viisime pärast ta noorema venna koju tagasi) ja ta ütles, et tal on sama mure, et ta ka ei julge vees kaugemale minna kui rinnuni ja siis on juba paanika lahti, et upub ära. Ehk siis ta ka ei oska ujuda. Ma seda varem ei teadnudki, et tal samamoodi on. Ma tean, et tal on näiteks autojuhiluba, aga talle ei meeldi roolis olla, on ka viimases hädas ainult, aga üldiselt on alati pigem Hendriku isa.
Mu ema ei osanud ka näiteks ujuda, teised mu perekonnaliikmed oskavad. Mu emal ja isal olid vene ajal load, aga kuna meil autot ei olnud kunagi, siis need aegusid ära ja hiljem keegi enam neid ei uuendanud. Mu Tartus elaval õel on autojuhiluba, aga ta sõidab tõesti viimase häda korras, sest talle ei meeldi roolis olla – seega on enamasti roolis ta abikaasa. Inglismaal elaval õel ei ole autojuhiluba, ta pole ka kunagi seda teinud. Ei tea, kas see autojuhiloa teema on mingi meie perekonna teema, et kellelegi väga ei meeldi autot juhtida? No Inglismaa õe kohta ma ei oska öelda, sest minu teada pole ta ka kunagi isegi proovinud roolis olla. Samas – kui nüüd võrrelda, siis kõige saamatum olen ikkagi oma perekonnas mina, sest mu ema ei osanud küll ujuda, aga autojuhiloa sai ammusel ajal tehtud. Mu mõlemad õed oskavad ujuda, ühel neist on ka autojuhiluba, ta lihtsalt ei sõida peaaegu mitte kunagi autoga. Isegi automaadiga ei sõida, sest talle ei meeldi, manuaalist rääkimata. Samas muudes asjades on mu vanem õde küll väga enesekindel ja julge, ma täiega imetlen teda sellepärast.
Kuidas oma lollidest hirmudest lahti saada? Miks on elus niimoodi, et mõne asja puhul sa tead, et sa nagunii saad hakkama, sest sa lihtsalt oled endas nii kindel, aga teiste asjade puhul võtab ebakindlus täiega võimust? Miks ei võiks seda enesekindlust kogu aeg olla? Nii palju küsimusi, millele tahaks vastust saada. Kuidas teil endal selle ebakindluse ja hirmudega teema on? Kuidas olete neid ületanud? Mõni hea nipp ehk?
minumoodimaailm 