Väärtushinnangutest ja nende muutumisest aja jooksul / Õnnelik Jannu :)

Hendrik ei saagi Pihkvasse nädalavahetusel minna, sest eesti rahvatantsutrupid ei saanud viisat! Mitu erinevat truppi pidi minema, aga jah – täna said kõik uudise, et neile ei antagi viisat. Ma ei teadnudki, et niimoodi Venemaale minekuks viisast üldse keeldutakse – ma alguses mõtlesin, et vbl seotud jalka MM-ga, mis Venemaal toimub, aga ei usu, et asi selles. Igal juhul nõme lugu. Nad veel hetkel ei tea, kas nad ei lähe kuhugi või tuleb asendusreis Lätti – eks see nüüd selgub (Lätti lähevad nad nagunii nädal hiljem ka, aga vbl siis see nv lähevad lisaks). Sel aastal oli neil jah paaripäevane reis plaanis Pihkvasse, aga siin aastaid tagasi on nad rahvatantsuga nädalastel reisidel Kreekas, Montenegros jne käinud. Üldiselt ikka välismaale läinud suviti või sügisel, aga vahel ka kodumaale jäänud – üks kord käisid Kihnus näiteks. Hendrik on alati neid reise oodanud, sest lisaks rahvatantsule on see niisama põnev. Neil on hästi tore seltskond ka rahvatantsu kokku sattunud – nii palju, kui ma Hendriku käest kuulnud olen. Ma olen neid näinud ka esinemistel, aga konkreetselt ise suhelnud pole, ainult ühe naisega olen, kes vahel meie üritustel kaasa on löönud, sest ta töötab ühe naisega koos, kes Hendriku sõprade grupis on. Kuid loodame, et mingi asendus mõeldakse välja, sest Hendrik nii ootas seda reisi, ta pole varem Venemaal käinud (mina ka ei ole). Pihkva pole ju tegelikult üldse kaugel, aga siiski Venemaa 😀 Ja sellised asjad on alati elamusterohked.

Kui rääkida näiteks sellest, kui väike on Eesti, siis aastal 2013 käis Hendrik suure seltskonnaga USA-s. Ja seal seltskonnas oli üks naine, kes oli ta venna kaudu mingi tuttav, keda Hendrik varem isiklikult ei teadnud. Ja nüüd seesama naine elab Inglismaal ja on mu õe üks parimatest sõbrannadest. Kuigi neil on mu õega 10 aastat vanusevahet (mu õde on vanem siis, sest see neiu on minust ka noorem).  See tuli juhuslikult Facebooki piltide kaudu välja vms. Nii see eluke juba kord siin meil on.

Rääkides nüüd teistel teemadel, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud väärtushinnangutele. Et kuidas need aja jooksul ikka muutuda võivad. Kunagi olin ma inimene, kes arvas, et mul ei tule iial seda aega, kus ma ütlen, et issand, igal nädalavahetusel küll pidutseda ei viitsiks. See tundus kuidagi nii loomuliku elu osana. Siis mulle öeldi, et saad vanemaks, mõtted muutuvad, aga ma ei uskunud seda. Ma ei uskunud, et hakkan elu jooksul hindama toredaid ja sügavamaid vestlusi – sest ma olin minevikus alati selline chill inimene. Ja ma ei räägi siin 18-aastasest Jaanikast, vaid pigem ikka 24-25 aastasest isegi (kuigi siis ma pigem töötasin öösel, mitte ei pidutsenud, aga mentaliteet oli ikka selline).

Ma ei ütle, et ma nüüd ei oleks chill inimene, ikka olen, aga ma mõtlen asju rohkem läbi. Mu sõbranna, kes hiljuti lapse sai, ütles mulle, et eriti muutuvad asjad siis, kui lapsevanemaks saad. Mina veel lapsevanemaks ei saa, aga ju see niimoodi ongi, et siis näed asju veel hoopis kolmandat moodi. Saad veel rohkem täiskasvanuks, kui seda enne olid. Ja eks see niimoodi ongi.

Ka  mehe-naise suhtetasandil on mu väärtushinnangud täiesti kannapöörde teinud. Naljakas on isegi mõelda, et 22-aastaselt vastasin ma sellele küsimusele, millised mehed mu südame kiiremini põksuma panevad umbes midagi sellist: pikka kasvu ja pruunide silmadega. Ei kottinud mind eriti nende mõttemaailm või mingi muu asi. Kuid ehk oligi asi selles, et siis ma olingi see pooleldi pidutseja Jaanika, kelle jaoks oligi oluline, et mees ikka samasugune oleks. Sest see oli lõbus. Ja suurt midagi muud ei olnudki, sest see oligi üks asi, mida ma oma ellu tol ajal tahtsin ja vajasin. Ning arvasin, et ka tulevikus on samamoodi, sest ei tundunud loogiline, et tuleb aeg, mil ma hakkan hoopis midagi muud igatsema. Ma arvasin, et mina ei muutu.

Aja jooksul ma siiski muutusin. See on selline kestev protsess, mis jätkub aastate jooksul veel enamgi. Näiteks tean ma seda, et üks põhjus, miks näiteks minu ja Härra suhe rappa läks, oli see, et me mõlemad olime selleks ajaks teadlikud, et me tahaksime küll tulevikus lapsi saada, aga mitte teineteisega. Kui sa oled 22-23, siis pole sellest ka lugu, kui sa hetkel ei näe seda inimest oma pikema aja kaaslasena, aga kui sa oled juba 27 (siis ma olin 27), siis ei maksa tegelikult kummi edasi venitada. Sest sa ei saa neid aastaid kunagi tagasi, mida sa oled kellegi peale raisanud, kui tegelikult on ehk kuskil keegi, kes sobib sulle hoopis paremini. Ning keda sa tõesti armastad kogu südamest.

Kui me Hendrikuga Kiviõli seikluspargi kohvikus teisi ootasime, kui nad ronimas käisid, siis me rääkisime temaga tulevikust. Ta ütles, et armastab mind ja et ta näeb meid tulevikus perekonnana, et tahab minuga kõike – et ta pole kunagi oma elus milleski nii kindel olnud. Ja siis me kujutasime ette, et kui meil kunagi on laps või lapsed, kes siblivad ringi. Ning me rääkisime sellest, et ei tea, kumb meist karmim lapsevanem oleks jne 😀 Ma pole kunagi oma elus kellegagi selliseid vestluseid pidanud. Ja see on nii imeline tunne. Just see, et mõlemad tunneme tuleviku suhtes samamoodi. Sest ka mina armastan teda. Ja ka mina tahan tulevikus seda kõike koos temaga kogeda.

Ja kuigi ma jumaldan Hendriku nägu ja tema naeratust, aga kui kui tal ei oleks seda iseloomu, mis tal on, siis poleks see üldse see. Ma hindan ja armastan tema väärtushinnanguid ja seda, milline inimene ta on. Südamlik, soe ja eelkõige alati mõistev. Samuti pole absoluutselt mingit vahet, et ta silmad pole pruunid või et ta on minust kaks cm lühem. Sest kuigi ma olen oma elus minevikus armunud olnud ja arvanud, et ma olen ka ehk armastanud kedagi, siis nii sügavat tunnet pole ma kunagi varem kogenud. Seda südamega tunnet, mis teeb tõeliselt õnnelikuks. Seda tunnet, et ma tahan temaga oma tulevikku veeta ja millalgi ka perekonna luua jne 🙂

Vot sellised lood siis tänasel kolmapäeval 🙂

Advertisements

12 thoughts on “Väärtushinnangutest ja nende muutumisest aja jooksul / Õnnelik Jannu :)

    • Aitäh parandamast – muidugi! Ma olen kõik korrad Pihkva valesti kirjutanud, aga muutsin nüüd õigeks 🙂 Enda arust ma nagu teadsin seda, aga ju siis mitte 😀

  1. Tore et õnnelik oled, väga hea suhe tundub sul olevat! Kas oled muidu veek juurde võtnud, teksadega piltidel tundub eriti….

    • 5-6 kg olen juurde võtnud võrreldes aasta taguse ajaga – seega kaalun hetkel 71 kg. Aga need olin ma juba juurde võtnud neli-viis kuud tagasi – hetkel rohkem pole juurde võtnud. Kui aastataguste piltidega võrrelda, siis on vahe muidugi eriti märgatav.

      Veits priskem kui aasta tagasi, aga samas palju õnnelikum üldise elu suhtes 😀

      • Kahjuks pean sulle pettumuse valmistama – ma ei ole rase. Täna algavad päevad nagu iga nelja nädala tagant pühapäeval, sest plaastrite tõttu käivad need mul nagu kellavärk. Ja just pikendasin oma plaastrite retsepti kuueks kuuks. Ja kui ma juba pool aastat tagasi olin juurde võtnud, siis selleks ajaks peaks ju juba ikka midagi rohkemat näha olema 😀 Ausalt ka – kui ma kunagi peaksin rasedaks jääma, siis eks ma teen selle blogis ka avalikuks. Kas just esimese kolme kuu jooksul, aga pärast seda kindlasti. Seega olen lihtsalt juurde võtnud – kontoritöö mõjud, mis teha 😀 Ja tisside puhul on see, et eks ma kannan vahel push-upi ka 🙂

  2. Sellepärast sa siis piltidel koguaeg kössis oledki ta kõrval, et ta sust lühem on. Sellest järeldaks küll, et ju siis pisut ikka häirib, kui piltidel jätate alati mulje justkui ta oleks sinust pikem

    • Ei jäta sellist muljet küll. Meil on üldse enamus selfid ja tehtud istudes, kus ta võibki pikem olla, sest ta hoiab oma selga alati rohkem sirgu kui mina. Mul on nagunii kõver selg. Ja püsti olles olen nii nagu olen – mulle lihtsalt meeldib nõjatada enda pea tema poole – vbl sellepärast jääbki mulje, et ta on pikem. Kui püsti pilte vaadata, siis tundume suht sama pikad, kuigi ta on kaks cm lühem. Aga ma pole 10 aastat enda pikkust vist mõõtnud üldse – vbl olen ise ka kängu jäänud 😀 Või siis on tema tegelikult kaks cm pikem, sest ta ka pole ammu oma pikkust mõõtnud 😀

  3. Nii tore:)
    Mul ka aja jooksul muutunud väärtushinnangud. Kogu elu on mulle meeldinud pikad mehed. No peas oli kinni mingi arusaam.
    Nüüd, peale pikki aastaid kestnud suhet leidsin uue armastuse, kes on minupikkune, kontsadega olen isegi pikem aga see ei loe!!See inimene teeb mind nii õnnelikuks, jumaldab mind ja mina teda…midagi muud ei loe 🙂
    Olen seda meelt, et kõik suhted õpetavad meile midagi. Tänu sellele oskan nüüd nö vanemas eas hinnata PÄRIS väärtuseid.

    • Just nii! Mida vanemaks saad, seda enam hakkad tõelisi väärtusi hindama. Ehk siis neid, millele reaalselt saab suhte üles ehitada. Pealiskaudsus ja võiks isegi öelda, et mõttetud asjad kaovad lõpuks täitsa ära.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s