Väärtushinnangutest ja nende muutumisest aja jooksul / Õnnelik Jannu :)

Hendrik ei saagi Pihkvasse nädalavahetusel minna, sest eesti rahvatantsutrupid ei saanud viisat! Mitu erinevat truppi pidi minema, aga jah – täna said kõik uudise, et neile ei antagi viisat. Ma ei teadnudki, et niimoodi Venemaale minekuks viisast üldse keeldutakse – ma alguses mõtlesin, et vbl seotud jalka MM-ga, mis Venemaal toimub, aga ei usu, et asi selles. Igal juhul nõme lugu. Nad veel hetkel ei tea, kas nad ei lähe kuhugi või tuleb asendusreis Lätti – eks see nüüd selgub (Lätti lähevad nad nagunii nädal hiljem ka, aga vbl siis see nv lähevad lisaks). Sel aastal oli neil jah paaripäevane reis plaanis Pihkvasse, aga siin aastaid tagasi on nad rahvatantsuga nädalastel reisidel Kreekas, Montenegros jne käinud. Üldiselt ikka välismaale läinud suviti või sügisel, aga vahel ka kodumaale jäänud – üks kord käisid Kihnus näiteks. Hendrik on alati neid reise oodanud, sest lisaks rahvatantsule on see niisama põnev. Neil on hästi tore seltskond ka rahvatantsu kokku sattunud – nii palju, kui ma Hendriku käest kuulnud olen. Ma olen neid näinud ka esinemistel, aga konkreetselt ise suhelnud pole, ainult ühe naisega olen, kes vahel meie üritustel kaasa on löönud, sest ta töötab ühe naisega koos, kes Hendriku sõprade grupis on. Kuid loodame, et mingi asendus mõeldakse välja, sest Hendrik nii ootas seda reisi, ta pole varem Venemaal käinud (mina ka ei ole). Pihkva pole ju tegelikult üldse kaugel, aga siiski Venemaa 😀 Ja sellised asjad on alati elamusterohked.

Kui rääkida näiteks sellest, kui väike on Eesti, siis aastal 2013 käis Hendrik suure seltskonnaga USA-s. Ja seal seltskonnas oli üks naine, kes oli ta venna kaudu mingi tuttav, keda Hendrik varem isiklikult ei teadnud. Ja nüüd seesama naine elab Inglismaal ja on mu õe üks parimatest sõbrannadest. Kuigi neil on mu õega 10 aastat vanusevahet (mu õde on vanem siis, sest see neiu on minust ka noorem).  See tuli juhuslikult Facebooki piltide kaudu välja vms. Nii see eluke juba kord siin meil on.

Rääkides nüüd teistel teemadel, siis ma olen viimasel ajal palju mõelnud väärtushinnangutele. Et kuidas need aja jooksul ikka muutuda võivad. Kunagi olin ma inimene, kes arvas, et mul ei tule iial seda aega, kus ma ütlen, et issand, igal nädalavahetusel küll pidutseda ei viitsiks. See tundus kuidagi nii loomuliku elu osana. Siis mulle öeldi, et saad vanemaks, mõtted muutuvad, aga ma ei uskunud seda. Ma ei uskunud, et hakkan elu jooksul hindama toredaid ja sügavamaid vestlusi – sest ma olin minevikus alati selline chill inimene. Ja ma ei räägi siin 18-aastasest Jaanikast, vaid pigem ikka 24-25 aastasest isegi (kuigi siis ma pigem töötasin öösel, mitte ei pidutsenud, aga mentaliteet oli ikka selline).

Ma ei ütle, et ma nüüd ei oleks chill inimene, ikka olen, aga ma mõtlen asju rohkem läbi. Mu sõbranna, kes hiljuti lapse sai, ütles mulle, et eriti muutuvad asjad siis, kui lapsevanemaks saad. Mina veel lapsevanemaks ei saa, aga ju see niimoodi ongi, et siis näed asju veel hoopis kolmandat moodi. Saad veel rohkem täiskasvanuks, kui seda enne olid. Ja eks see niimoodi ongi.

Ka  mehe-naise suhtetasandil on mu väärtushinnangud täiesti kannapöörde teinud. Naljakas on isegi mõelda, et 22-aastaselt vastasin ma sellele küsimusele, millised mehed mu südame kiiremini põksuma panevad umbes midagi sellist: pikka kasvu ja pruunide silmadega. Ei kottinud mind eriti nende mõttemaailm või mingi muu asi. Kuid ehk oligi asi selles, et siis ma olingi see pooleldi pidutseja Jaanika, kelle jaoks oligi oluline, et mees ikka samasugune oleks. Sest see oli lõbus. Ja suurt midagi muud ei olnudki, sest see oligi üks asi, mida ma oma ellu tol ajal tahtsin ja vajasin. Ning arvasin, et ka tulevikus on samamoodi, sest ei tundunud loogiline, et tuleb aeg, mil ma hakkan hoopis midagi muud igatsema. Ma arvasin, et mina ei muutu.

Aja jooksul ma siiski muutusin. See on selline kestev protsess, mis jätkub aastate jooksul veel enamgi. Näiteks tean ma seda, et üks põhjus, miks näiteks minu ja Härra suhe rappa läks, oli see, et me mõlemad olime selleks ajaks teadlikud, et me tahaksime küll tulevikus lapsi saada, aga mitte teineteisega. Kui sa oled 22-23, siis pole sellest ka lugu, kui sa hetkel ei näe seda inimest oma pikema aja kaaslasena, aga kui sa oled juba 27 (siis ma olin 27), siis ei maksa tegelikult kummi edasi venitada. Sest sa ei saa neid aastaid kunagi tagasi, mida sa oled kellegi peale raisanud, kui tegelikult on ehk kuskil keegi, kes sobib sulle hoopis paremini. Ning keda sa tõesti armastad kogu südamest.

Kui me Hendrikuga Kiviõli seikluspargi kohvikus teisi ootasime, kui nad ronimas käisid, siis me rääkisime temaga tulevikust. Ta ütles, et armastab mind ja et ta näeb meid tulevikus perekonnana, et tahab minuga kõike – et ta pole kunagi oma elus milleski nii kindel olnud. Ja siis me kujutasime ette, et kui meil kunagi on laps või lapsed, kes siblivad ringi. Ning me rääkisime sellest, et ei tea, kumb meist karmim lapsevanem oleks jne 😀 Ma pole kunagi oma elus kellegagi selliseid vestluseid pidanud. Ja see on nii imeline tunne. Just see, et mõlemad tunneme tuleviku suhtes samamoodi. Sest ka mina armastan teda. Ja ka mina tahan tulevikus seda kõike koos temaga kogeda.

Ja kuigi ma jumaldan Hendriku nägu ja tema naeratust, aga kui kui tal ei oleks seda iseloomu, mis tal on, siis poleks see üldse see. Ma hindan ja armastan tema väärtushinnanguid ja seda, milline inimene ta on. Südamlik, soe ja eelkõige alati mõistev. Samuti pole absoluutselt mingit vahet, et ta silmad pole pruunid või et ta on minust kaks cm lühem. Sest kuigi ma olen oma elus minevikus armunud olnud ja arvanud, et ma olen ka ehk armastanud kedagi, siis nii sügavat tunnet pole ma kunagi varem kogenud. Seda südamega tunnet, mis teeb tõeliselt õnnelikuks. Seda tunnet, et ma tahan temaga oma tulevikku veeta ja millalgi ka perekonna luua jne 🙂

Vot sellised lood siis tänasel kolmapäeval 🙂

Advertisements