Retrobest 2018 – C.C.Catch oli parim!

Pole vist mingi uudis, et kui ma peaksin Weekendile minema, siis oleks see üritus minu jaoks suhteliselt õudusunenägu. Just muusika mõttes. Kui seltskond oleks tore, siis ma suudaksin selle veel kuidagi üle elada, aga ma pigem ei trügi sinna üritusele. Retrobest on aga hoopis rohkem minu masti teema – seega olen väga rõõmus, et mu töökaaslased mulle kaks kahe päeva piletit sünnipäevaks kinkisid! Retrobest ise toimus kolmandat korda, aga mina käisin sel aastal seal täiesti esimest korda (Hendriku jaoks oli see ka esimest korda Retrobestil käia). Olen käinud kaks korda augustis toimuval Tallinna lauluväljaku üritusel “We love the 90s” – aastatel 2015 ja 2016. Eelmisel aastal enam ei käinud ja sel aastal ei plaani ka minna. Nüüd peaks see viimane üritus üldse lausa kolmepäevaline olema, varem kestis see kaks päeva. Minu jaoks oli see just toimunud Retrobest üldse esimest korda Pühajärvel käia, sest ma tõesti ei olnud sinna mitte kunagi varem juhtunud. Ja ma tänase teema panengi teemade kaupa kirja – a la muusika, seltskond jne 🙂

Muusika

Pole vist mingi uudis, et ma võiksin lõpmatult retromuusikat kuulata. Päris 70-ndad ehk pole minu teema, aga 80-90-ndad on just see muusika, mida ma täiega armastan. Modern Talking (Thomas Andersit pole ma siiski laivis näinud ning Dieter Bohlenit vist enam ei õnnestukski kohata, sest nad ei esine koos), Bad Boys Blue (nähtud eile ja ka varem olen neid näinud), C.C.Catch (kes oli selle aasta Retrobesti parim esineja!), Blue System (no see on ikka megahea, aga kuna Dieter Bohlen rohkem ei esine, siis pole vist seda ka võimalik enam näha? minu meelest on see parem kui Modern Talking, sest Dieter Bohleni hääl on mulle alati rohkem meeldinud kui Thomas Andersi. Jaa, olid ajad, mil Dieter Bohlen mitme bändiga tuntud oli), E-Type (nägin “We love the 90s” ja see oli superhea!), Kaoma, Mr. President (ka nähtud “We love the 90s”), DJ.Bobo, Ace of Base, Alphaville (nähtud eile, kommenteerin hiljem), Back Street Boys, Worlds Apart, N-Sync (viimased kolm on poistebändid, mida mu õed 90-ndatel fännasid, Worlds Aparti kuulan endiselt vahel) jne. See on kõik muusika, mis mõnede jaoks on oma aja ära elanud, aga mina täiega armastan. Just selle tõttu mulle sellised retrofestivalid meeldivadki.

Kui konkreetselt tänavusest Retrobestist rääkida, siis reedene esimene esitaja Tuberkuloited oli hea, aga ma alati ootan rohkem välismaa artiste, sest eesti omasid kuuleb mujalgi. Singer Vinger ei  ole mulle kunagi meeldinud, Mr.Happyman paneb küll tantsima. The Gibson Brothers oli hea, aga ma vist neilt konkreetselt ainult kahte laulu teadsin, sest need on tuntud. Nexus oli nagu Nexus ikka, aga kuna neid olen kunagi 15 aastat tagasi tihti näinud, siis oli see selline lihtsalt nostalgialaks. Ja siis tuli päeva oodatuim hetk -C.C. Catch! Ma kusjuures kartsin, et nagu ikka mõnede retroartistidega juhtub, et nad on kas liiga väsinud, neil pole seda energiat enam (mis on ka loogiline, sest vahepeal on mitukümmend aastat möödunud sellest ajast, kui nad veel aktiivselt esinesid) või nad on tänapäevaseks selle muusika muutnud (nagu Alphaville järgmisel päeval tegi, millest ma varsti kirjutan). Kuid C.C Catchi puhul oli see hirm asjatu! C.C. Catch ehk Caroline Catherine Müller oli nii super! See energia, samad retrohõngulised laulud, mis mul nii pähe kulunud on, ei grammigi tänapäevasemaks muudetud. Kusjuures – C.C. Catchi avastaski omal ajal Modern Talkingu üks liikmetest Dieter Bohlen – seega tänu temale sündis mitmeid 80-90-ndatel tuntuid artiste. Ohoh – Wikipedia väidab, et C.C. Catch esineb tänapäevalgi tihti. Hmm, seda ma ei teadnudki, et nad tänapäeval ka nii aktiivsed on, Alphaville puhul ma näiteks teadsin seda. No igal juhul – megasuper oli see! Ning ka kogu selle ürituse tipphetk. Esimese päeva viimane esineja oli E-Rotic, keda ma olen kunagi Atlantises laivis näinud, aga kes mulle siis mingit erilist emotsiooni ei pakkunud. Ka reedel ei olnud erand, kuna neil on seal nagunii üks liige vahetatud jne – pole nagu päris see enam.

Teine päev algas Karavaniga, kuhu me ei jõudnud, sest grillisime seltskonnaga külalistemaja aias. Siis tuli Baccara, kellelt ma ka tean ainult nende kõige tuntumat lugu “Yes Sir I Can Boogie”. No nüüd kuulates olid mõned teised laulud ka tuttavad, aga midagi nii erilist see minu jaoks pole kunagi olnud. Black Velvet oli superhea, me küll päris lõpuni seda vaatama ei jäänud, sest samal ajal esines rannalaval Bad Boys Blue, seega läksime pealava juurest ära. Bad Boys Blue oli okei, ega nad ei saagi nii head olla, kui päris alguse Bad Boys Blue, sest osad liikmed on surnud. Pärast Bad Boys Blue tuli pealaval Anne Veski, mida me ei vaadanud, sest olime seltskonnaga siis mujal, Anne Veskit on kuuldud niigi palju.

Ja siis tuli Alphaville, mida ka teisest päevast täiega ootasin, aga pettusin natuke, sest nad on need kõige tuntumad laulud nii ära moderniseerinud (Forever Young, Big in Japan, Sound Like a Melody näiteks). Ma saan aru küll, et aja jooksul see võibki juhtuda, kui nad veel tänapäeval ka aktiivsed on, aga kuna tegemist oli retroüritusega, siis oleks tahtnud neid versioone kuulata, millega nad tuntuks said. Nüüd oli liiga palju tümmi juurde lisatud ja üldse täiesti teistsugused versioonid nendest lauludest tehtud. Ei olnud halb, aga polnud päris see, mida ma ootasin. Seega pettusin natuke.

Ja viimane esineja oli Paradisio, kellelt ma teangi ainult lugu Bailando. Kuna selleks ajaks oli väsimus suht peal ja nad niigi hilinesid pool tundi, siis kuulasmegi Hendrikuga selle loo ära ning läksime külalistemajja tuttu ära. Pärast kuulsime Hendriku vanematelt, et nad olid ikka veel mingi tunnike esinenud, aga me ei jaksanud enam 😀 Jah, lugesite õigesti – mina, Hendrik ja ta vend läksime ära, aga Hendriku vanemad jäid pidutsema edasi. Ka esimesel päeval oli sama teema 😀 Minu meelest on see tore, kui keskealised inimesed oskavad sellistest üritustest rõõmu tunda 🙂

Kui nüüd kokkuvõte teha Retrobesti kohta, siis võis rahule jääda. Ma jah teatud esinejatest ootasin rohkem, aga samas C.C.Catchi nägemine laivis oli elamus, mis ilmselt niipea meelest ei lähe! Seega jah – järgmisel aastal ehk uuesti. Selliste üritustega ongi see teema, et aastas kord jaksab, aga kui peaks kuus korra niimoodi mitu päeva järjest pidutsema, siis küll ei jaksaks.

Seltskond 

Meie seltskond oli ülitore! Hendrik, tema vend ja ta vanemad ning Hendriku isa sõbrad naistega. Lisaks veel üks 18-aastane Hendriku isa sõbra sugulane. Ning külalistemaja, kus me ööbisime, oli ka umbes kilomeetri kaugusel peokohast ning oli superhea! Me vahepeal tantsisime kahekesi, siis seltskonnas-  kuidas juhtus. Iga kell läheksin sellise seltskonnaga uuesti. Minu meelest on see nii äge, kui sul on vanemad, kellega sa saad koos sellistel üritustel käia, sest nemad naudivad ka sellist muusikat – seega Hendrikul on selles mõttes vedanud 🙂 Ja kusjuures mingi plaan on juba järgmiseks aastaks uuesti minna – et suht peaks kohe ära broneerima, et kui sama ööbimiskohta tahta.

Lihtsalt mõned juhtumised

Nagu te ilmselt aimata võite, siis selliste ürituste WC-d on alati täiega rahvast täis. Üks variant oli kasutada neid siniseid tualette, mis ürituste jaoks kohale veetakse, aga need mulle ei meeldi. Seega käisin tasulises WC-s, kus pidi iga korra eest 50 senti plekkima, aga mugavus maksabki alati. Seal oli enamasti aga naiste poolel megapikk järjekord, aga kuna ma ei viitsi järjekorras passida, siis käisin suht tihti meeste WC-s. Õnneks ei olnud ma ainuke naine, kes nii tegi 😀 Kui mehed parasjagu pissuaari juures asjatasid, siis naised pöörasid alati selja  (siis kui kabiinijärjekorras olime, sest meie naistena ju pissuaari ometi kasutada ei saa :D). Olgu tänatud mehed, et te kas puu juures pissil käite või lihtsalt kogu kambaga korraga ei roni, sest tänu sellele ei pidanud nii pikas järjekorras passima 😀

Kui me teisel päeval aias seltskonnaga grillisime, siis kõige hiljem liitus meiega see 18-aastane neiu, kes oli endale üpris tumeda meigi Retrobestiks teinud. Väga ilusa meigi, aga päris tume oli see tõesti. Ja kui teemaks tuli meikimine ja see naine naine pakkus, et võib mulle ka sellise meigi teha, siis ma tänasin ja ütlesin, et ma pean ennast ilma sellise meigita ka väga ilusaks naiseks. Kui ma selle ära olin öelnud, siis taipasin, et see kõlas natuke halvasti. Nagu ma oleksin tahtnud öelda, et tema ei ole ilma meigita just kõige ilusam, aga ma üldse ei tahtnud nii öelda, sest ta oli ilma selleta ka väga ilus tüdruk! Natuke õli tulle valas ehk ka Hendrik, kes ütles, et Jaanika ei peagi end absoluutselt meikima, sest ta näeb ilma meigita ka väga hea välja. Ma hiljem küll oleksin võinud natuke paremini oma lauset sõnastada ja selgitada, aga ma loodan, et see tüdruk ei solvunud 🙂 Sest korraks tundus küll, et ta emotsioon muutuks nukramaks pärast seda. See on see, kui oled vahel üpris otsekohene ega mõtle päris läbi, mida öelda tahad. Ehk sai asi parandatud sellega, et kui sellel neiul Retrobesti ajal tantsides telefon taskust välja kukkus, siis ma märkasin seda ning sain selle talle kohe tagasi anda. Olime juba selleks ajaks natuke teise kohta liikunud.

Teine ämber oli siis, kui me tätoveeringutest rääkisime ja ma ütlesin, et mina isiklikult ei teeks endale kunagi ühtegi tätoveeringut. Et minu meelest tätoveeringul võiks olla mingi eriline tähendus, aga mingi suvaline roos kuskil keha peal on küll suht mõttetu. Ja mis te arvate, milline tätoveering ühel meie seltskonna naisel kuskil kehal oli? (see ei olnud nähtavas kohas). Just nimelt roos. Midagi küll oli lisaks veel seal, aga jah – feil 😀 Ta rääkis, et tema jaoks on sellel tähendus ka olemas, et pole päris suvaline roos. Ja siis ma ütlesingi, et sellisel juhul on hoopis teine teema sellega. Õnneks see naine ei solvunud, aga jah – ma mõnikord oskan ikka asjadega ämbrisse astuda 😀

Tore kogemus

Eraldi tooksin välja ühe väga toreda kogemuse, mis minuga Retrobesti ajal juhtus. Eks mulle on varemgi tihti pärast üritusi öeldud, et mind on kuskil nähtud, aga keegi pole eriti jutustama tulnud. Retrobesti teisel õhtul, kui me seltskonnaga ringis tantsisime, siis tuli üks naine minu juurde ja ütles, et ta loeb mu blogi. Et nägi meid juba enne 🙂 Me korraks kallistasime ka! Seega blogilugeja, aitäh sulle sellise asja eest! Minu meelest on see alati nii armas, kui keegi minuga rääkima tuleb ning ütleb, et loeb mu blogi 🙂 Seega kui keegi teine peaks mind kuskil laivis nägema, kes mu blogi loeb, siis võib alati tervitama tulla. Ma võin küll alguses päris kohmetu mulje jätta, sest ma ei ole võõrastega ehk kohe kõige jutukam, aga sellised asjad on alati südantsoojendavad 🙂

Vot selline see Retrobest sel aastal oli! Üritus oli kokkuvõttes okei, aga seltskond oli väga super 🙂 Järgmise korrani! 🙂 Lisangi lõppu mõned pildid!

Jõudsime reedel juba suhteliselt vara Retrobestile – kell 16.00. Ülejäänud seltskond jõudis kuskil 18.00-19.00 ajal.

C.C.Catchi ootuses ühes kohvikus aega parajaks tegemas reedel. Olin juba täiega väsinud, aga samas ootusärevuses 🙂

Laupäeva päeval käisime Otepääl ringi, sest üritus hakkas alles kell 17.00. Meie läksime Retrobestile alles kella 18.30ks laupäeval, sest enne seda grillisime külalistemaja aias.

Anne Veski esinemise ajal me istusimegi parklas, kus meie seltskond oli vanad autod juba reedel ära parkinud ja need ei liikunud sealt enne pühapäeva (Hendrikul ei ole ühtegi vana autot, seega meie selles mõttes nii teemas ei olnud). Peas on mul Hendriku venna parukas, mida ta ürituse ajal kandis. Oleksin pidanud muidugi enda juuksed enne ära peitma 😀

Ja päris lõpetuseks siia üks C.C.Catchi parim laul minu meelest. Selle elamuse pärast oli see üritus täiega hea! 🙂

 

 

 

Advertisements