Millised minu vaatenurgad on seoses blogimise/teiste blogijatega muutunud?

Kevad on käes! Ja südames ka. Kuna kevad on mu lemmikaastaeg, siis just sel imelisel aastaajal tunnen ma end nii omas elemendis. Enerigat on ka kuidagi rohkem kui tavaliselt.

Täna mõtlesin ma kribada sellest, millised vaatenurgad on mul seoses blogimisega aja jooksul muutunud. Nagu inimestel ikka kombeks on, siis tihtipeale muudame me oma arvamusi aja jooksul päris kardinaalselt. Ma ei oska öelda, kas minu vaatenurgad just nii palju on muutunud, aga natuke ikka.

1) Kunagi olin ma veendunud, et ma ei lisa siia blogisse mitte ühtegi pilti(peale päisepildi). Anonüümsena oli see muidugi ainuvõimalik otsus, aga isegi pärast seda, kui kõik juba teadsid, kes ma olen, siis päris pikka aega oli siin ainult päisepilt. Ma ei oskagi öelda, millal see muutus ja miks see muutus, aga nüüd ma vahel ikka olen postitustesse ka pilte lisanud. Mitte küll ülemäära palju, kuid mõned siiski. Seega see minu kindel reegel, et ma blogisse pilte lisama ei hakka, on muutunud. Seega on see vana põhimõtte ikka täiesti kadunud, sest ka videoid olin ju lisanud.

2) Kunagi meeldis mulle enda postituste kommentaariumis hästi palju vastu vaielda. Eks ma ikka teen seda vahel, aga varem ma lihtsalt pulli pärast ajasin kiusu. Ehk siis ma ajasin inimesi nimelt närvi oma vastustega, sest mulle meeldis näha, et nad endast välja läksid ja väitsid mitu korda, et ma olen idioot. Ning siis ma nimelt vastasin veel midagi idiootsemat, sest mulle meeldis vaadata, kuidas inimesed närvi läksid. Mulle meeldis inimesi närvi ajada 😀 Nüüd ma olen sellest välja kasvanud, aga kunagi tundus see päris lõbus ajaveetmine. Paljud mu vastused olidki nimelt provokatiivsed, sest see lihtsalt meeldis mulle. Eriti sellisel juhul, kui keegi niisama targutama tuli.

3) Ma väitsin kunagi, et ma ei pane mitte iialgi oma postitusi parooli alla. Nüüdseks olen ma seda teinud küll, just mõnede mineviku postituste puhul. Ma lihtsalt tunnen, et need ei kõneta mind enam, sest ma olen sellest mõttemaailmast välja kasvanud; et ma olen suuremaks kasvanud. Neid postitusi pole eriti palju, mis parooli all on, aga algusaegadest mõned ikka on.

4) Ma olin kunagi veendunud, et ma ei kustuta mitte ühtegi kommentaari, mis postituste alla tuleb. Ma olen seda mõned korrad teinud, sest inimene on seda palunud(just tema enda kommentaaride puhul siis). Samuti ei lase ma enam ühe teatud muti kommentaare oma blogisse üles, sest ma ei taha. Ta pole küll nüüd juba mitmeid kuid midagi kommenteerida üritanud, aga kui peaks seda veel tegema, siis ei lähe läbi.

5) Ma olin kunagi teiste inimeste blogide suhtes küllaltki mustvalgel arvamusel – ehk siis kas mulle meeldis see või ei meeldinud. Mingeid muid variante ei olnud, sest kõik oligi kas must või valge. Nüüd ma näen teisi värve ka, sest võib olla samuti niimoodi, et mulle ei pruugi  kellegi blogi üldiselt meeldida, aga mõni postitus on ikkagi väga hea. Või vastupidi, et väga meeldib, aga mõni postitus paneb kukalt kratsima. Sellised emotsioonid on normaalsed, sest ei peagi olema nii, et kõik meeldib või ei meeldi üldse mitte midagi. Ma olen üldiselt ka teiste blogide suhtes palju leebemaks muutunud, sest varem ma lahterdasin neid alati – a la liiga roosamannavahulised, liiga igavad, liiga leebed, liiga ninnunännud jne. Nüüd olen ma aru saanud, et iga inimese blogi on tema enda valik – kirjutagu, millest hing ihaldab.

6) Varem ei seedinud ma seda, kui inimesed kirjutasid liiga ümber nurga. Ma ei saanud aru, miks ei võiks detailsemalt oma asjadest rääkida. Ehk oli asi selles, et ma ise olin harjunud alati kõik oma blogisse kirja panema 😀 Nüüd sellised asjad mind enam ei häiri, sest nagu ma juba enne ütlesin – inimene teab ise, millest ta kirjutada tahab.

Vot sellised lood siis hetkel. Ja just nüüd, kui ma ehk mõtlesin Rammsteini kontserdile pileti muretseda, lugesin ma sellest, kuidas need on hoopiski välja müüdud. Kuna ma veel juunikuu plaane ei teadnud, siis mõtlesingi, et aega on selle kiire asjaga. Nii palju siis sellest! Ma usun, et kuskilt ikka saaks, aga ma olen laisk inimene – tahan, et oleks kohe olemas 😀 Aga mis seal ikka – Rammstein meeldib mulle, aga samas pole ma nüüd nii suur fänn ka… Kui ei saa minna, siis ei juhtu aboluutselt mitte midagi.

Edit: Täna nägin tööl esimest korda robotit. Ma siiani olin neid imeasju ainult telekas näinud, aga kui tehnikaettevõttes töötada, kus vabal ajal inimesed isetehtud robotitega võistlustel käivad, siis on nende nägemine tavaline. Vähemalt teiste jaoks küll, aga minu jaoks oli see uudne kogemus 🙂 Ja väga vinge kogemus!

Advertisements