Kui su tuttav sulle oma kurba elu kurdab, aga sul on tegelikult suht poogen…

Mul on üks naissoost tuttav, kellega me hommikuti samas bussis tööle sõidame. Kesklinnas lähevad meie teed lahku, sest me ei tööta samas kohas, aga terve selle bussisõidu aja olen ma sunnitud kuulama seda, kuidas selle naise elu on väga pekkis. Kuna tegemist on vanema generatsiooni naisega, siis kuulen ma tihti selliseid lauseid: “No mis sul häda, sa oled ju veel nii noor, et kogu elu on alles ees” või: “No mis sul häda, sinu elus on ju kõik okei.” Alguses ma ikka üritasin talle nõu anda, sest noh – inimene on tõesti omadega suht puntras, aga samas on sellele ka lahendused olemas, kui ta ainult mõned muudatused oma elus teeks (ja ta teab seda ise ka, aga otsib alati ettekäändeid, miks ta seda teha ei saa). Aga kuna ma ei ole psühholoog ja ta pole mul mingi bestikas ka, siis viskas see hala mul kopa ette.

Talle ma seda veel öelnud pole, sest ma olen siiani viisakas inimene olnud (aga ma ei oska öelda, kui kauaks seda viisakust jagub) – ehk siis nüüd ma lihtsalt noogutan kaasa, sest noh – inimene ise naudib oma masenduses olekut. Või ehk ka juba depressioonis olekut – ma ei oska öelda, sest ma pole seda viimast kunagi kogenud, aga ma soovitasin talle küll, et ta võiks abi minna otsima. Millele tuli muidugi jälle 100 vastuväidet, miks ta seda teha ei saa jne. Ma oleksin täna peaaegu hakanud ütlema, kui ta jälle oma kurvast elust soigus, et kolmveerand Aafrikat nälgib, seega pole ta elul midagi häda. See viimane on lause, mis on minu meelest kõige mõttetum üldse, sest mind ka reaalselt ei koti Aafrika näljahädad, kui mul endal mingid muud mured on (tegelikult mind ei koti need üldse). Olen ma sellepärast kitsarinnaline või ülbe – ma ei oska öelda, aga nii on. Aga lihtsalt nii kopp on ees sellest, et Jaanika, sa oled ju veel nii noor (nagu see oleks minu süü) ning sinu elul pole ju midagi häda. Ma olen kindel, et selle naise elus oleks ka asi palju parem, kui ta ennast nii palju ei haletseks. Tegelikult aitab selliste asjade puhul ka see lihtne soovitus, et kui sa tõesti arvad, et su elu on pekkis, siis pole vajagi nii kaugele vaadata – kui juhtud “Kodutunnet” kas või kord elus jälgima, siis pärast seda saab vist iga inimene aru, et tal on elus tõsiselt vedanud. Ja kuna “Kodutunne” on palju lähedasem teema meie kõigi jaoks kui Aafrika nälgivad lapsed, siis on loogiline, miks see saade inimestele rohkem südamesse läheb. Isegi mulle, kes ma end just eriti kaasatundlikuks inimeseks ei pea (seda siist just võõraste inimeste hädade puhul).

Selliste inimestega on alati see asi, et kuigi üks osa minust arvab, et miks ma pean kellegi võõra inimese muresid üldse kuulama, siis teine osa minust tahaks nagu kuidagi abiks olla. Kuid ei saa aidata inimest, kellele mitte ükski lahendus ei sobi. Ning kuna tegemist pole minu jaoks lähedase inimesega, siis ma pikalt niisama kuulata ei viitsi. Oh, peakski talle blogimist soovitama, saab hingelt mure ära! Ja vähemalt ei aja mind närvi selle kurtmisega.

Aga minu meelest kõige veidram asi, mida kellelegi öelda, ongi nimelt see, et mis sul viga rääkida, sul on ju nagunii kõik hästi. Hetkel tõesti ei saa ma oma elukese üle üldse kurta, aga kindlasti on olnud neid perioode, kus ma olen saanud seda teha (ja kindlasti tuleb neid veel). Ja noh – see vanuse põhjal murede olematuks muutmine on muidugi omaette teema. Et mida noorem inimene, seda vähem tohib muresid olla või? Kõige lollim loogika, mida ma eales kuulnud olen.

Advertisements