“Kes oleks võinud põhikoolis arvata…”/ Söögiisust ja toidust

Kuna Tartu on väike, siis näen ma üsna tihti linnaliinibussis tuttavaid. Või siis näen neid niisama Tartu peal ringi liikumas. Täna juhtusin ma bussi oma põhikooliaegse klassiõega, kellega me omal ajal just eriti hästi läbi ei saanud. Tema ei olnud küll päris see klassiõde, kes mind kõige rohkem narris, aga ta läks teistega alati kaasa. Eks ta oli üldse selline klassiõde, kes kippus vahel teistesse inimestesse juba üldiselt halvasti suhtuma. Aga see jäigi ehk sinna 4-8 klassi vahele, üheksandas jäi seda küll vähemaks, kuigi päris ära siiski ei kadunud.

Seda enam ma üllatusin kuuldes, et ta pärast gümnaasiumi psühholoogiat õppima läks. Tegelikult ma pigem üllatusin sellepärast, et põhikoolis ta eriti õppida ei viitsinud, aga juba gümnaasiumis ta muutus ning sai väga häid hindeid (me ei käinud samas gümnaasiumis, aga juhtusime siis ka linnas vahel juhuslikult nägema ja rääkisime sellest). Ja nüüd, kui bussis lobisesime, siis ma mainisin: “Kes oleks võinud põhikoolis arvata, et sinust psühholoog saab.” Ma pigem mõtlesingi seda, et ta oli omal ajal pigem inimene, kellest poleks eeldanud, et ta psühholoogias magistrikraadi saab ning pärast seda veel sellel ametil ka töötama hakkab; et ta tundus pigem selline, kes ei viitsi õppida. Tema aga sai aru, et ma mõtlesin pigem seda, et ta oli põhikoolis suur narrija ja ütleski suhteliselt piinlikkust tundes lausa mitu korda, et ehk see ongi tema teismeea vigade heaks tegemine, et ta nüüd psühholoogina töötab. Oli aru saada ka, et ta tundis oma põhikooliaegsete narrimiste pärast piinlikkust. Tuli ka välja, et tema samuti ei suhtle eriti kellegagi põhikooliajast, mina ammugi mitte. Meil ei olnud kunagi eriti ühtne klass.

Mu söögiisu on pärast tööle minemist täiega kasvanud. Ilmselt tuleb see sellest, et nüüd on mul lõuna-ja õhtusöögiajad küllalki kindlal kellajal (no hommikusöögiaeg ka, aga hommikuks söön ma ainult õuna või banaani). Ja muidugi ka sellest, et ma pean palju rohkem mõtlema kui enne  –  ehk siis ma vajan rohkem energiat. Lõuna on mul kuskil 12.00-13.00 vahel ja pärast töölt kojutulekut hakkan ma kohe süüa tegema. Kui ma just enne pole linnas kuskil üksi söömas käinud, sest vahel teen ma seda nädala keskel ka. Härra jõuab minust nii palju hiljem koju, et ma jõuan enne isegi väljas ära õhtustada. Aga kui vahel juhtub, et tööl saab lõunale mindud alles 13.15 või 13.30, siis ma tunnen juba, et kõht hakkab väga korisema (mis on ju loogiline, sest ma söön hommikuks ainult ühe banaani või õuna). Või kui õhtusöök peaks lükkuma hilisemaks kui kell 20.00, siis on see minu jaoks juba hilja, sest ma olen harjunud õhtustama 18.00 -19.00 vahel. Varem ma sõin kuna jumal juhatas, sest mu üldine graafik oli ka selline kaootiline, kuna ma ärkasin umbes 12.00 ajal üles. Kui sedagi. Ja kui ma varem armastasin puuviljadest banaane süüa, siis nüüd olen õunu eelistama hakanud. Naljakas, kuidas isegi maitsed nii lambist muutuda võivad. Ma arvan, et minu soontes jookseb küll vere asemel tomatimahl, sest mul ei saa sellest mitte kunagi küllalt! Kui väljas söön, siis joon seda; kui kodus olen, siis ka joon seda. Kogu aeg 😀 Nagu maksakastegi väga paljudele ei meeldi, aga mina täiega fännan. Või hernesupp, jällegi nii meeldib!

Ega täna pikemat juttu polegi.

Advertisements