“Lõvi” on ülihea film!/ Ma loodan, et “Päevad, mis ajasid segadusse” ei korja täna filmiauhindadelt mitte ühtegi auhinda, aga nagunii raudselt korjab…

Nädalavahetus möödus päris rahulikult. Eile õhtul käisime Härraga Crepis õhtustamas ja pärast seda suundusime kinno “Lõvi” vaatama. Kes veel seda imelist filmi veel näinud pole, siis ma kindlasti soovitan! Mulle on Dev Patel alati meeldinud, juba “Rentslimiljonäri” ajast (aga ma üllatusin, kui sain hiljuti teada, et ta on kõigest 26-aastane, ma arvasin, et ta on ikka vähemalt 30). Minu jaoks muutub film kohe kuidagi erilisemaks, kui ma tean, et see lugu põhineb tõsielul! Film ise oli päris nukker, aga samas nii südamlik, et väga vähe jäi puudu sellest, et ma oleksin kinos nutma hakanud. Ma pole eriline filmide ajal vesistaja, aga kui ikka viieaastane poiss mööda India kõledaid tänavaid oma perekonda otsib, aga ei suuda seda leida, siis see mõjub isegi mulle. Eriti sellisel juhul, kui ma tean, et kogu see lugu, mida filmis kajastatakse, on tegelikult ka ühe mehega juhtunud.  Nii et kindlasti minge kinno vaatama, ma panin IMDb-s ka sellele filmi hindeks 10, sest see on seda väärt! Ahjaa, vaatasime seda filmi ja siis järsku Härra mainis: “Tead, see Lucy on täiega välimuselt mu ühe eksi moodi – selle moodi, kes suitsetas, mis mulle üldse ei meeldinud (see on eks, kelle nime ma ei tea ja pilte ma ka näinud pole 😀 ma mõnda ikka tean).” Ma siiani veel filmides oma ekside moodi mehi pole näinud, aga kui näen, siis küll ma mainin seda 😀 Nii et kes iganes sa Lucy moodi oled, siis tea, et sinu teisikut võib seal filmis kohata! 😀

Kinos juhtusin ma oma gümnaasiumiaegset klassiõde nägema, kellega me omal ajal parimad sõbrannad olime. Ta läks oma abikaasaga küll teist filmi vaatama, aga kuna ka selle alguseni oli veidi aega, siis saime natuke vestelda. Väga tore oli teda näha! Muidugi on kahju sellest, et aeg on oma töö teinud ja me nüüd pigem teretuttavad oleme (kui juhuslikult näeme), aga mis sa ära teed – selline on elu. Ma olen blogis sellest ju ka kirjutanud, et selle sõpruse kaotamine tegi mulle omal ajal väga palju haiget, aga jah – inimesed muutuvad. Kas muutusin mina või tema, seda ma ei oska öelda, aga sel enam vahet polegi. Härra arvates saab selliseid asju alati kergelt olematuks muuta, et tuleks lihtsalt hakata uuesti suhtlema, aga naistemaailmas see nii kergelt ei käi. Vähemalt minu maailmas küll ei käi. Mina leian, et kui mingi mõra on juba suhtlusesse tekkinud, siis seda ei saa enam niimoodi parandada. Sest see ei ole enam seesama. Ma ei ole üldse eriti kergelt andestaja. Seda nii enda kui ka teiste puhul (ja praegusel juhul olen ma ise ka süüdi, et see sõprus niimoodi ära vajus). Ma võin isegi ehk lõpuks andestada, aga ma ei unusta. Mis ei tähenda sugugi seda, et niisama suhelda ei võiks jne, aga päris sellesse staadiumisse see kindlasti tagasi ei jõuaks, kui see kunagi oli. Aga selline see eluke ju paraku on…

Ma olen nüüd endale uusi riideid saanud lubada. See tunne on imeline, kui enam sente lugema ei pea (mitte et ma just enne ka seda tegema oleksin pidanud, aga raha oli töötuna ikka oluliselt vähem kui see summa, millega ma tavaliselt harjunud elama olen. Nüüd õnneks saan jälle tagasi harjuda, sest käin tööl ja teenin rohkem kui saatejuhina sellistel aegadel, kus ma lausa stuudios elasin). Kui tavapoodides ma alati proovin, sest ei tahaks niimoodi osta, et pärast ei lähe selga või ei sobi vms, siis kaltsukates ma enamasti mitte kunagi ei proovi. Kui mantlit ostsin, siis proovisin, aga muude asjade puhul mitte. Ma kuhjan asjad kokku ja kui ei peakski selga minema või sobima, siis pole ka eriti hullu, sest see summa pole nagunii eriti suur, mis kaduma on läinud. Töötuna olles ma vahel proovisin ka kolmeeuroseid asju, sest ei tahtnud pärast avastada, et olen selle vähesegi raha maha visanud. Ja samas ma viimasel ajal polegi eriti selliseid asju ostnud, millega ma oleksin nii mööda pannud, et kanda ei saaks. Seega on hästi läinud.

Täna on esmakordselt “Eesti filmi – ja teleauhinnad”, mida ma kindlasti vaadata kavatsen. Ma olen suht kindel, et “Päevad, mis ajasid segadusse” korjab raudselt mingi auhinna, aga minu meelest sobiks sellele ainult üks preemia – kõige igavam eesti film ajaloos! Minu meelest isegi see 1987 aasta üliigav film “Tants aurukatla ümber” oli huvitavam kui see jamps. Jumal tänatud, et ma “Päevad, mis ajasid segadusse” kinno vaatama ei läinud, sest mul oleks tõsiselt sellest rahast vist kahju hakanud (ja üldiselt ei ole mul kunagi rahast kahju, kui ma söömas või kinos käin). Aga mul on ülihea meel, et selline auhindade jagamine üldse ette võeti!

Ja kui veel saadetest rääkida, siis “Suure tähe väike täht” on üliäge! Ma eile vaatasin seda kordusest ja sain nii palju naerda. Täna ma jälle seda ei näe, sest filmiauhinnad on samal ajal, aga saan seda siis hiljem kordusest vaadata. Mulle on Evelin Võigemast alati inimesena meeldinud – nüüd seda saadet vaadates hakkas veel rohkem meeldima (ja mis siis, et ta selline tuulepea on :D). Mis sugugi ei tähenda seda, et ma oleksin tema iga sõnavõtuga nõus, mis ta meedias öelnud on, aga ikkagi on ta mulle alati väga sümpaatne naine tundunud.

Advertisements