Kui su tuttav sulle oma kurba elu kurdab, aga sul on tegelikult suht poogen…

Mul on üks naissoost tuttav, kellega me hommikuti samas bussis tööle sõidame. Kesklinnas lähevad meie teed lahku, sest me ei tööta samas kohas, aga terve selle bussisõidu aja olen ma sunnitud kuulama seda, kuidas selle naise elu on väga pekkis. Kuna tegemist on vanema generatsiooni naisega, siis kuulen ma tihti selliseid lauseid: “No mis sul häda, sa oled ju veel nii noor, et kogu elu on alles ees” või: “No mis sul häda, sinu elus on ju kõik okei.” Alguses ma ikka üritasin talle nõu anda, sest noh – inimene on tõesti omadega suht puntras, aga samas on sellele ka lahendused olemas, kui ta ainult mõned muudatused oma elus teeks (ja ta teab seda ise ka, aga otsib alati ettekäändeid, miks ta seda teha ei saa). Aga kuna ma ei ole psühholoog ja ta pole mul mingi bestikas ka, siis viskas see hala mul kopa ette.

Talle ma seda veel öelnud pole, sest ma olen siiani viisakas inimene olnud (aga ma ei oska öelda, kui kauaks seda viisakust jagub) – ehk siis nüüd ma lihtsalt noogutan kaasa, sest noh – inimene ise naudib oma masenduses olekut. Või ehk ka juba depressioonis olekut – ma ei oska öelda, sest ma pole seda viimast kunagi kogenud, aga ma soovitasin talle küll, et ta võiks abi minna otsima. Millele tuli muidugi jälle 100 vastuväidet, miks ta seda teha ei saa jne. Ma oleksin täna peaaegu hakanud ütlema, kui ta jälle oma kurvast elust soigus, et kolmveerand Aafrikat nälgib, seega pole ta elul midagi häda. See viimane on lause, mis on minu meelest kõige mõttetum üldse, sest mind ka reaalselt ei koti Aafrika näljahädad, kui mul endal mingid muud mured on (tegelikult mind ei koti need üldse). Olen ma sellepärast kitsarinnaline või ülbe – ma ei oska öelda, aga nii on. Aga lihtsalt nii kopp on ees sellest, et Jaanika, sa oled ju veel nii noor (nagu see oleks minu süü) ning sinu elul pole ju midagi häda. Ma olen kindel, et selle naise elus oleks ka asi palju parem, kui ta ennast nii palju ei haletseks. Tegelikult aitab selliste asjade puhul ka see lihtne soovitus, et kui sa tõesti arvad, et su elu on pekkis, siis pole vajagi nii kaugele vaadata – kui juhtud “Kodutunnet” kas või kord elus jälgima, siis pärast seda saab vist iga inimene aru, et tal on elus tõsiselt vedanud. Ja kuna “Kodutunne” on palju lähedasem teema meie kõigi jaoks kui Aafrika nälgivad lapsed, siis on loogiline, miks see saade inimestele rohkem südamesse läheb. Isegi mulle, kes ma end just eriti kaasatundlikuks inimeseks ei pea (seda siist just võõraste inimeste hädade puhul).

Selliste inimestega on alati see asi, et kuigi üks osa minust arvab, et miks ma pean kellegi võõra inimese muresid üldse kuulama, siis teine osa minust tahaks nagu kuidagi abiks olla. Kuid ei saa aidata inimest, kellele mitte ükski lahendus ei sobi. Ning kuna tegemist pole minu jaoks lähedase inimesega, siis ma pikalt niisama kuulata ei viitsi. Oh, peakski talle blogimist soovitama, saab hingelt mure ära! Ja vähemalt ei aja mind närvi selle kurtmisega.

Aga minu meelest kõige veidram asi, mida kellelegi öelda, ongi nimelt see, et mis sul viga rääkida, sul on ju nagunii kõik hästi. Hetkel tõesti ei saa ma oma elukese üle üldse kurta, aga kindlasti on olnud neid perioode, kus ma olen saanud seda teha (ja kindlasti tuleb neid veel). Ja noh – see vanuse põhjal murede olematuks muutmine on muidugi omaette teema. Et mida noorem inimene, seda vähem tohib muresid olla või? Kõige lollim loogika, mida ma eales kuulnud olen.

Advertisements

12 thoughts on “Kui su tuttav sulle oma kurba elu kurdab, aga sul on tegelikult suht poogen…

  1. Psühholoogias on teise inimese kuulamise põhireegel ära kuulata ja MITTE pakkuda lahendusi. Inimesed kurdavad valdavalt siiski murekoorma kergendamiseks, mitte selle pärast, et nad ei tea lahendust ja tahaksid seda väljastpoolt kuulda.

    • Jah, aga mina pole psühholoog, ma tahan kohe lahendusi pakkuda. Sellepärast soovitasin tal ka psühholoogi poole pöörduda, sest tema kindlasti teab, kuidas professionaalset nõu anda.

  2. …mis on ka lahenduse pakkumine, mida sult ei küsitud :). Inimene tõenäoliselt ei vaja nõu, tahab lihtsalt auru välja lasta.

    • Vbl, aga kui tahab mulle kurta, siis on tagajärjed sellised, sest ma niisama kuulata ei viitsi. Nüüd lihtsalt noogutan, sest enam ei viitsi nõu ka anda. Oleks me lähedasemad inimesed, siis oleks muidugi natuke teine teema. Aga vbl see sobibki paremini, et ma lihtsalt noogutan, sest talle tundub, et nüüd ma lihtsalt kuulan 😀

  3. Sa võid mõelda sellest ju nii, et tegelikult sa aitadki teda sellega, et iga kord ta jutu ära kuulad ja kaastundlikult noogutad. Võib-olla tal ei ole kedagi teist, kellele sellest rääkida. Samas on muidugi arusaadav, et iga hommik ei tahaks ka sellist juttu kuulata, ei ole see ju kuidagi positiivne algus päevale. Ma ei tea, näpi oma nutikat või midagi, pane kõrvaklapid pähe, äkki ta siis ei hakka sinuga rääkima.

    • Õnneks aitab ka see, et buss on suht rahvast täis ja ta tuleb minust hiljem peale, seega ta vahel ei saa minu kõrvale tulla, sest ta peaks suurest rahvamassist läbi trügima. Mina saan enamasti istuma, aga tema enam ei saa, seega jääb pigem seisma. Enamasti tuleb teisest bussi otsast peale ka. Muidu oleks tõesti päris hull, kui iga hommik seda juttu kuulama peaks, aga isegi need praegused korrad on juba piisavad olnud.

  4. No mis ta probleemid siis on? Kõik asjad on ju tegelikult lahendatavad, juhul kui ei ole mingi raske terviserike, millest enam ei parane.
    Inimeste õnn peitub nende enda mõtlemises…
    Võibolla sa oled ainuke inimene tal, kellele oma muresid kurta?

    • Terviserike õnneks pole jah. Ning tema mure on ka lahendatav, aga ta ise sellesse ei usu.

      Ning jah, see ongi see häda, et ma vist olen jah ainuke inimene, kellele ta oma muresid kurta saab, sest kuigi tal on lausa minuvanused lapsed (kellest ma ühte isegi isiklikult tean), siis nemad ka ei kuula teda, vähemalt tema väidete järgi mitte. Ja ma tõesti ei usu, et see lahendus oleks, et ma ise ta tütrele Facebooki kirjutaksin (oleme seal sõbrad), sest see tunduks oma nina liigselt teise inimese ellu toppimisega. Pealegi – mul ei ole ei tahtmist sellega tegeleda, sest see ei ole minu ega minu jaoks lähedase inimese probleem. Aga samas jälle väga ebaviisakas ka ei tahaks olla. Peab vast lihtsalt lootma, et ta elu millalgi paremuse poole minema hakkab.

  5. tead, mõned inimesed ongi lihtsalt sellised. Aina vinguvad ja vinguvad, kui raske nende elu on. Mul üks tuttav halas ka nii kaua, et pidin lausa suhtlemise ära lõpetama. No miks sa mulle halad, et raha on vähe ja hinnad on kõrged 😀 ma ju tean, mul on ka raha vähe ja keegi mulle poes allahindlusi ei tee. Ühesõnaga, mulle sellised vingujad kohe üldse ei sümpatiseeri, nad on minu jaoks kui energiavampiirid – olen nii jõuetu peale seda, kui nendega “suhtlen”.
    Kui keegi konkreetse mure või probleemiga minu poole pöördub, siis loomulikult kuulan ära ja võimalusel pakun oma abi või miskit. Aga vot need lihtsalt-kurdan-oma-rasket-elu-et-endal-kergem-hakkaks, no tänan, ei soovi sellist suhltust! Isekas, ma tean 😀

  6. Kusjuures mulle käib ka alati vastukarva kui keegi tuleb seletama, et “mis sul viga, sul kõik hästi ju, sest… (sisesta misiganes pealiskaudne põhjus – vanus, sugu, juuksevärv vms).”
    Selliste väidetega üritab kurtja lihtsalt ennast ja oma probleeme tähtsamaks teha ning kuulajast nö “üle sõita.”
    Reaalselt ei tea ju mitte kunagi, mis probleemidega teine inimene võibolla parasjagu maadleb. Kõigil ei ole kalduvust oma muresid kõva häälega kurtmas käia ning teise inimese sisse ei näe. Seega tuleks minu arvates väga ettevaatlik olla selliste “mis sul viga…” väidetega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s