Arusaamatud mõtisklused / Ilmutasin pilte! / Palju pilte :)

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga viimasel ajal olen ma tundnud suurt väsimust. Mitte sellist harjumuspäraseks saanud väsimust öiste ärkamiste pärast jne, aga sellist pigem vaimset väsimust. Ilmselt tuleb see sellest, et minus võitleksid nagu kaks Jaanikat – üks on see enesekindel, kes teab, et asjad lähevad nagunii nii nagu peavad – ja kui ei proovi, siis ei saa iial teada, kas see õnnestuks või mitte. Seega oleks lihtsam juba proovida ja vaadata, mis saab. Sest julgus on alati pool võitu. Teine on see kahtlev Jaanika, kes teab, et tema jaoks on igasuguse ebaõnnestumise talumine väga raske – seega pole mõtet üldse alustadagi. Ja mõne asja puhul võimutseb kahjuks see viimane Jaanika.

Mul on mitu ideed, mida ma tahaksin oma isiklike unistuste puhul ellu viia, aga see alustamine on nii raske – eelkõige ka iseendasse uskumine sellistel puhkudel. Just selles võtmes, et ma olen iseenda kõige karmim kriitik, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Ilmselt on pikemaajalised lugejad seda mu blogistki märganud – ma räägin harva asjadest siis, kui ma sada protsenti kindel pole, et need reaalselt juhtuvad või alles siis, kui need juba juhtunud on. Ehk siis tagantjärele. Ma tahaksin olla see blogija, kes kirjutab rohkem asjadest siis, kui need alles plaanis on või poole peal, aga ma ei tee seda. Sest ma tahan kindel olla, et need reaalselt valmis on – ja ka reaalselt juhtuvad – ja ma ei usu sellesse enne, kui ma seda ise näen/kogen. Tähendab – ma usun küll, aga mulle ei meeldi, kui peaks minema ikkagi niimoodi, et ma pean oma unistused esialgu kõrvale lükkama, sest need ei õnnestu. Ja see on tegelikult kurb, sest ebaõnnestumistest/vigadest õpitakse ju ka. Lihtsalt nendega leppimine on minu jaoks ülimalt raske.

Ega ma pikemalt ei tahagi sel teemal hetkel rääkida, aga kui veab, siis saate ehk aasta-paari jooksul teada, mida ma selle mõistukõne all silmas pidasin. Ja kui ei vea nii palju, siis ehk saate kunagi teada, mida ma selle all mõtlesin. Ja kui üldse ei vea, siis ei saagi kunagi teada.

Igal juhul viimasel ajal on aeg nii kiiresti läinud, et ise ka ei usu. Alles ma ju ilmutasin jaanuaris pilte, aga nüüd on juba august – seega pole ma lausa pea kaheksa kuud seda teinud. Ise arvasin, et pool aastat kõigest, aga siiski rohkem. Seega seda ma siis paar päeva tagasi tegingi ja sain jälle paarisaja pildi võrra rikkamaks, mida albumisse panna. Ja paar tükki raami ka 🙂

wp-1597759414459.jpg

Sain lisaks veel mõned pildid juulikuisest fotosessioonist kätte, mis ajakirja jaoks tehtud said. Lisan oma lemmikud suurena, teisi saab Instagrami viitest näha (Haha, tegelt said enamik suurena ka :D). Kusjuures Hendrikuga pilte tegelikult plaanis ei olnudki, sest Pere ja Kodu soovis ainult minust ja E-st koos pilte, aga kuna ta oli nagunii kaasas, siis saime paar perepilti ka endale mälestuseks 🙂

wp-1597587661458.jpgwp-1597587582067.jpg

wp-1597587746212.jpgwp-1597587705184.jpg

wp-1597587779188.jpg

KROHV stuudio

25.juulil käisime pulmas ja nägime nüüd fotograafi tehtud fotosid sellest päevast. Kahjuks olin just pilte ilmutanud ja see foto läheb järgmise satsina ilmutusse, mis niipea ei juhtu, aga saab kindlasti raami vääriliseks 🙂

Ja lõpetuseks niisama tavalist argipäeva ka  – pole siin kõik midagi ainult glitter ja meigitud Jaanika 😀 Enamasti on sassis juustega ja kodune Jaanika. Aga oleme siin jah ilusaid ilmasid nautinud (niivõrd-kuivõrd, mulle palavus ei istu), eile käisime perega Põlva Vaksali pubis söömas, sõitsime niisama ringi ja jõudsime Räpinasse omadega (jee, auto on jälle korras!). Käisime Erastveres solberdamas ka, aga no nii kuradi külm vesi oli. Alguses tundus, et on täiega soe vesi, ilma järgi vähemalt, aga tegelikult see oli puhas petekas. Mis te head teinud olete ja kas suve lõpp tundub halva ideena või pigem juba ootate, et sügis tuleks? Minul väga vahet ei ole, mulle palavad ilmad nagunii ei istu eriti. Nii et võib sügis ka tulla 🙂

wp-1597589654140.jpg

wp-1597589635801.jpg

wp-1597924569188.jpgwp-1597938895425.jpg