Kuna eelmisel nädalal oli imetamise vajalikkuse teema eriti oluline, siis ma ei tahtnud siis seda teemat puudutada – seega teen seda nüüd. Sama valelik oleks olnud ka imetamispilti kuhugi lisada (mul ei olegi ühtegi sellist pilti tegelikult, ainult pea aasta tagasi haiglast vist on, aga need on liiga paljastavad), sest kuigi ma olen üliõnnelik, et ma olen saanud probleemivabalt imetada juba algusest peale, siis ma olen sellest kõigest nii väsinud vaimselt. Minu ideaal imetada maksimaalselt aasta on kolinaga kildudeks lennanud…
Eelmisel nädalal sain ka kerge rinnapõletiku esimest korda elus, mis kapsalehega õnneks kiiresti möödus. Küll aga oli see nii ebamugav tunne – rinnas oli klomp ja kuigi ma olin imetanud, siis tundus hoopis vastupidi – nagu ma poleks terve päev kordagi imetanud. Õnneks oli see ainult ühes rinnas, aga meeldiv tunne see polnud. Ma lihtsalt üks hommik ärkasin selle tundega üles – kes teab, millest see alguse sai, kas halvast asendist, stressist vms. Ma ei naudi enam ammu imetamisi, öiseid lausa vihkan ja unistan päevast, mil ma saan normaalselt magada – ilma imetamiseta ja selleta, et E neli-viis korda ärkab ja ainus, mis teda rahustab, on rind.
Ma tean, et on olemas emasid, kes tahavadki oma lapsi kaks-kolm jne aastat imetada, aga mina see kindlasti ei ole, pole kunagi olnud. Ma tunnen kadedust naiste suhtes, kes mainivad, et laps oleks tahtnud juba rinnast loobuda, aga nemad ise pole valmis, sest nende jaoks on see loobumine raske. Kui E oleks praegu selline laps, siis ma kargaks rõõmust lakke ja jätaks selle imetamise kus kurat – ega vaataks iial tagasi. Tema puhul siis mitte. Kui ma kunagi peaksin uuesti lapse saama, siis maksimaalselt aasta ma ikka imetaksin. Rohkem ei tahaks. Ega taha praegugi.
Eks me oleme üritanud võõrutada, just öist imetamist esialgu, paljud on öelnud, et no paar ööd laps nutab, aga siis on teema unustatud. Jällegi – tundub, et E-ga nii kergelt see asi küll ei lähe. Võin südamepõhjast kinnitada, et kui esimesed pool aastat oli minu jaoks väga lebo ja Hendriku jaoks ka, siis pärast seda on kõik keerulisemaks läinud. Alustades siis sellest, et E ärkab öösel rohkem, on üldse rahutum jne.
Ma ei tee imetamist absoluutselt maha. Ma tõsimeeli olen tänulik, et olen saanud seda siiani teha, aga ma tunnen aina enam, et kui me varsti ei suuda E-d esialgu vähemalt öisest imetamisest võõrutada, siis minu närvid on need, mis kannatavad. Ma tahaksin olla see naine, kes naudibki lapse kaheaastaseks saamiseni imetamist ja võtabki seda taevakingitusena, aga ma ei ole seda. Mina olen valmis loobuma, aga E ei ole. Kui asi oleks teistpidi, siis ma oleksin sillas – ausõna!
Ma tean, et sellistel teemadel kirjutamine ei ole väga levinud, sest kes tahaks ikka tunnistada, et tal on lapse imetamisest kopp ees, aga ma leian, et ka sellistel teemadel tuleb rääkida. Samamoodi nagu on naistel õigus tunda, et nad tahavad kauem imetada, on neil ka õigus tunda, et nad ei taha enam. Ja just nii ma tunnengi.
Kas keegi on minuga ühes paadis? Kui vana laps oli, kui tahtsite imetamisest loobuda ja kui vanalt see õnnestus?
Aga muul teemal ka – nädalavahetusel käisime Intsikurmu Festivalil kogu perega, mis oli supertore! Vähem rahvast kui tavaliselt, mõnus atmosfäär! Kuigi ma ei ole Intsikurmu Festivali muusika igapäevane kuulaja, siis vahelduseks on täitsa hea. Ja Daniel Levi oli superhea – tema laulud meeldivad mulle nagunii.
Hendrikul oli reedel sünna, mida tähistasime vaikselt pereringis 🙂 Ta on juba 32 – see tundub päris arvestatav vanus, haha 😀 Eile käis üks Tartu sõbranna meil külas, kes polnudki meie juures siin käinud – tore oli teda üle pika aja näha! Et just sellised muud asjad/üritused jne viivavad mu mõtted eemale sellest imetamisjamast, millest ma kirjutasin…
minumoodimaailm 
Meie laps hetkel 1a3k ja imetamise jätsin täiesti ära kuu tagasi. Kuna kaaluiive oli tal pidevalt kesine ja tundus, et lisatoidu vastu huvi väike, kui palju rinda saanud, siis alustasin päevaste vähendamist u. 1 kuu enne aastaseks saamist. Kõik käis väga järk järgult. Avastasin, et laps, kes muidu rinnaga uinunud, saab ka magama jääda nii, et enne saab pudelist piima ja siis hoiame süles, jalutame toas vaikselt lauldes. Et siis esmalt päevane rind jäi vähemaks paari kuu jooksul ja öine hakkas iseenesest vähenema, kui enam enne ööund ka rinda ei saanud. Siis oli umbes kuu aega, kui sai ainult öösel paar korda ja kuna mul endal jäi piima aina vähemaks, siis lõpuks varahommikul polnudki piima väga alles ja see ei aidanud tal edasi magama. Avastasin, et saab ka nii, et võtan lihtsalt kaissu, silitan ja laulan. Võttis vahest pool tundi kella 5 aeg, aga magas edasi ikkagi. Muidu oli ka väga tissipuuk olnud. Ise ka imestasin, et sai sujuvalt ja võrdlemisi lihtsalt, ilmselt suur osa oligi selles, et õnnestus kaotada seos uinumise ja imetamise vahel ja oli nõus pudelist jooma. Alguses Aptamili, peale aastat lehmapiima. Pudeli andmisel ja magama panekul samuti ikka vahe sees alati, nt 30 min. Rind on aga siiani kallis, magama pannes süles ikka tahab katsuda(paraku ka näpistada vahest) ja kui päeval nt nibu üles leiab, siis kavala näoga ütleb mämm mämm. Selgitan, et piim otsas ja draamat pole. Magab üldiselt paremini, aga enamasti ikka paar korda ärkab. Kui enne meie magama minekut, siis saab sülle võtta ja veidi laulda, jääb tagasi enamasti lihtsalt. Kui öösel, siia võtame kohe enda voodisse, hetkel veel nii vähe aega möödas, arvan, et pole paha talle palju lähedust pakkuda. Võibolla on midagi sellest jutust abiks, edu sulle! Mina kindlasti ei pane pahaks, et kui ise tunned, et enam ei jaksa, siis otsid väljapääsu ja ma usun, et leiate enda jaoks ka selle õige viisi, mis toimib 🙂
Aitäh oma kogemuse eest – loodan, et leiame endale ka sobiva variandi, kuidas lõpuks see võõrutamine toimima saada.
Minul kogemus 2 lapsega on selline, et lõpetasime täiesti ära ca 1.4 aastaselt mõlemaga. Järk-järgult jäid päevased söömised ära, siis viimasena õhtune ja alles seejärel lõppes öine tissiotsing. Abiks on olnud see, et vahetult enne ööund üritan kõhu võimalikult rammusat sööki täis anda, et öösel kõht tühjaks ei läheks ja siis on ka uni veidi rahulikum.
Ma olen ka seda kõht täis asja kogu aeg praktiseerinud, aga millegipärast ikka tahab öösiti rinda. Eks E-l ongi rohkem see läheduse teema ja siiani pole muu asi sobinud veel.
Tead, kui palju ma olen Sinuga kaasa noogutanud aga nüüd ütlen välja ka – jah, olen küll samas paadis. Mul on 11-kuune beebi ja täpselt sama asi – alguses oli megalihtne aga nii kui öisest imetamisest hakkas kujunema harjumus, hakkas pidev ärkamine. Veel mõned nädalad ja hakkan ka võõrutama. Jah, ma olen ka tänulik, et sain beebit ise imetada ja pakkuda talle parimat aga ei kujuta ettegi, et peaks teise aasta otsa laskma. Lugesin kuskilt head nippi – kuna öine imetamine on harjumus, siis tekita beebile uus harjumus, nt imetamise ajal hoiad käest kinni, paitad, patsutad vms ning kui oled seda nädal-paar teinud, hakka uut harjumust tegema enne imetamist ja vaikselt lükkad imetamist edasi, äkki ükspäev piisabki uuest harjumusest. Mina valisin käest kinni hoidmise, olen seda juba kaks kuud teinud ja juba on selliseid öid, kus piisabki sõnast “tuduaeg” ja käest kinni võtmine. 🙂
See on hea, et uus harjumus on imetamise asemel tekkinud! Niimoodi ma polegi veel mõelnud, aga see tundub hea idee jah. Pigem oleme rohkem erinevaid asju proovinud, aga konkreetselt üks harjumus asenduseks leida – tundub huvitav idee 🙂
Mina imetasin mõlemat last ca 10 kuud, loobusid rinnast ise. Kui 6 k hakkasid lisatoitu saama, siis imetamine vähenes sujuvalt. Öisest söömisest loobus 1. laps u. 4 kuuselt, teine laps veidi hiljem. Ärkasid öösel k 4, st sõid öösel 1 x. Mingil hetkel hakkasin õhtul piimasegu andma ja sealt sujuvalt loobusid tited rinnast ise. Mul ei olnud eesmärke, et kaua imetada. Läks nii nagu läks. Aga mõlemad olid kiired sööjad, u. 10 minutiga sõid rinnast kõhu täis ja kogu lugu. Päeval nad ühel hetkel ei viitsinud rinna otsas olla. Viimsed imetamised olidki ainult hommikul ja õhtul. Need asendasin lõpuks piimaseguga, said kuni aastaseni. Ise olin sellise asjade käiguga rahul. Öösiti mitu x ärkamist oli ainult esimestel kuudel. Ei jõudnud ära tüdineda veel. Aga usun, et see on väsitav. Mul magasid titad omas voodis ja rinnaga neid ei uinutanud. Vb sellepärast läks sujuvalt.
Ei teagi jah, kas neil lastel on kergem rinnast loobuda, kes on kogu aeg oma voodis maganud? Tundub loogiline tõesti. See on ka asi, mis meil vastu taevast lendas ja ehk nüüd maksabki kätte.
Ma oletaks teie puhul, et kui öisest ära võõrutate, siis päeval ei ole see imetamine enam nii vastukarva 😀 Mu esimene oli vist 1,5a kui öise imetamise lõpetasime. Kolisin nädalaks teise tuppa magama, muidu poleks iial töödanud see värk. Juhtus ka tagasilööke – unise peaga andsin kogemata kisa peale tissi. Siis oli küll «kogu vaev vastu taevast» tunne. Pakun, et paari nädalaga sai täiesti võõrutatud 🙂
Jaa, ma ise usun sama, et kui öise saaks võõrutatud, siis poleks need päevased imetamised nii hullud midagi. Küll aga tahaksin ma neist ka ikka varsti loobuda, aga no plaanid on alati kaunid, tegelikkus hoopis teine 😀
Minu meelest see ongi selline aeg, kui väsimus tekib. Teisega pidasin veel pool aastat vastu, esimesega paar kuud. AGA kumbki ei loobunud ise. Magada saime nii, et u 3 õhtut kärutasime lapse magama ja siis tõime käru tuppa. Kui ärkas, siis rahustuseks liigutasime käru. Muud moodi lihtsalt ei saanud. Samas peale 3 päeva oli öine söömine unustatud 🙂
See kärutamisvariant tundub ka hea 🙂 Seda pole siiani proovinud, ämm tol korral proovis, kui me pulmas olime, aga siis see ei õnnestunud. Aga meie endi puhul vbl õnnestuks, lihtsalt peaks kauem proovima. Minu probleem on ka see, et ma olen kärsitu ja tahaksin tulemusi kohe, aga laste puhul on see ilmselgelt loll lootus.
Mina olin selles teises paadis… Kahekuuselt sai lapsele pudelit pakutud lolli peaga ja oligi aamen. See laiskloom sai kohe aru, et pudelist saab hoopis vàiksema vaevaga piima kâtte ja oma tissid voisin endale jàtta. Ausalt, ma oleks tahtnud palju kauem imetada. Voitlesin veel pikka aega ja yritasin ta rinda votma saada, lypsin rinnapiima ja andsin seda pudelist… See oli kurb aeg. Kahju oli. Aga midagi teha ka polnud. (on siiani selline laps, et valib igas asjas koige vâhemat pingutust noudva variandi. 🤪)
See teine paat ka hea pole jah. On ikka lapsed, ma ütlen 😀
Mul oli vanem laps umbes sama nagu Sul E. Esimesed paar kuud oli lill, magas hästi, ärkas öösel paar korda, paar korda magas isegi terve öö. Neljanda kuu ajal hakkas tihedamini ärkama. Lugesin, et sel ajal ongi see une regressioon, et varsti läheb paremaks.. No ei läinud! Oli öid, kus iga poole h tagant tahtis tissi saada, mul oli ka siis täiesti kopp ees sellest. Muudmoodi magama ta ei jäänud, mitmeid kordi üritasin üht-ja teistmoodi seda öist rinda ära jätta, laps röökis nii kaua kui sai, või kui ei röökinud siis magama ka ei jäänud. Võisin öösel 1-2ni üleval olla temaga ja ta lihtsalt ei jäänud magama. Kuskil peale aastat vist katsetasime, et mees paneb magama, ma kolisin selleks ajaks teise tuppa. Sellega läks ka aega, esimesed ööd pidin ikka tagasi minema ja röökivat last rahustama. Lõpuks siiski sai asja, kahjuks ei mäleta, aga mu arust ikka päris pikalt läks meil sellega. Ainult, et ma pidin teises toas magama, nii kui ma magasin ka nendega,siis oli jälle tissi vaja. Aga isa harjutas ta lõpuks oma voodisse magama, võrevoodi oli meie toa nurgas. Mingi aeg magas ilusti seal, aga siis hakkas üle võreääre ronima ja kukkus ükskord sealt suure pauguga alla, siis võtsime kaks pulka ära, et saaks ise välja, selmet alla kukkudas üle ääre. Ja siis hakkas öösel jälle kaissu ronima ja tissi nõudma. Ja ta endiselt polnud nõus minuga koos magades ilma tissita magama jääma, siis lõin käega ja andsin. Õnneks nii palju oli paranenud, et ärkas öösel 1 korra, ja päeval enam ei tahtnudki. Ja kusagil enne kahte oli mitmeid öid, kus ei tahtnud üldse, ja nii vaikselt ise ära võõrutaski. Ükspäev lihtsalt mõtlesin, et ta pole juba mingi nädal aega tahtnud saada ja nii ta läks. Ma ei taha hirmutada, aga terve öö magama ta ikka ei hakanud. Nüüd ta on neljane ja ikka aeg-ajalt ärkab öösiti. Hea asi ainult on, et nüüd tegeleb mees temaga. Mäletan, kui ma ükskord hommikul tige olin pärast mitmeid kordi ärkamisi, siis ütlesin mehele, et nii kui rinnast söömise lõpetab ja mind pole öösel vaja, on kõik öised ärkamised sinu teha!
Teise lapsega on hoopis teistmoodi kogemus. Tema on teistega rohkem leplik, minuga koos tahab tissi, aga mees sai ta üsna hästi ise magama juba enne aastat. Kusagil aasta vanusena vahetasime lapsed nö ära, mina olin vanema valves, kui ta peaks ärkama ja mees siis tegeles nooremaga. Ka mingi paar kuud magasime nii, pisem hakkas ilusti öö läbi magama ja mõtlesin, et võin ka magamistuppa kolida. Aga no sel titel on küll mingi andur küljes. Mees paneb magama ja mind pole, magab läbi öö. Mees paneb magama, ma hiilin öösel voodisse, (laps magas oma voodis, meist eemal, st ei tohiks nagu väga tunda ka lõhna vms, kui kaisus oleks) ja ta ärkas jälle öösel mitu korda. Mingi aeg meest ei olnud ja öösel unesegasena, võtsin ta siis kaissu, kui ärkas ja see tissi andmine käib nii automaatselt, et alles pärast mõtlesin, et krt mis ma teen. Igatahes siis paar ööd sai jälle rinda, ma selles suhtes oleks võinud ka olla kindlam, aga öösel ei viitsi kuidagi vaielda, kui pole paar aastatb korralikult magada ka saanud. 😀 Lõpuks ikka võtsin kätte ja ei andnud. Kuna ta oli tegelikult harjunud ilma rinnata magama, siis õnneks palju kisa polnud, jäin endale kindlaks ja rääkisin, et tissid magavad ja hommikul saad ja sain ta magama jälle. Kusagil, 1.5a oli ta siis. Nüüd on üle kahe, päeval saab ikka rinda, öösel magab üldjuhul terve öö, hommikul pikendan und küll, et kui ta ärkab 6 ajal, siis tiss suhu ja saan ise edasi tukkuda. Aga ma kardan, et tema küll ise ei loobu, sessuhtes läks vanemaga kergemalt. Noorem on päeval siuke tissipuuk, muudkui tuleb ja küsib, et tahab tissi maitsta. Samas mul pole hetkel midagi imetamise vastu, selline nunnu kui ta kaisus on ja silma vaatab. Ilmselt rohkem lapsi ei plaani ka, et naudime veel. Augusti lõpust läheb ta lasteaeda nagunii ja ma tööle, et siis ei saagi päeval imetada nagunii ja loodan, et sügiseks oleme siis lõpetanud sellega.
Appi mis romaan! 😀 Rohkem, ei kirjuta! 😀
Aitäh selle romaani eest, romaanid mulle meeldivad 😀
Sul on kaks päris erinevat kogemust olnud, mis tõestabki, et lapsed pole ikka üldse sarnased. Vot ei tea jah, mis andurid neil lastel on – E ärkab ka alati üles, kui mingi liikumine toimub, ka neil harvadel juhtudel, kui ta oma voodis magab. Esimesed pool aastat magas nagu nott, aga enam mitte.
Mina olen ka Hendrikule öelnud, et kui mind enam vaja pole imetamiseks, siis peab tema üle võtma hiljem, kui E öösiti veel ärkab. Ma olen nagu laip ja mul on ausalt nii kopp ees. Varem võisin kohe uinuda, kui pea patja puudutas, aga ka see asi on E sünniga muutunud – vähkren enne pikalt, kui magama jään (eriti viimased paar kuud). Varem olin ainult kuulnud sellest, et kõik ei uinugi kohe voodisse minnes.
Kui ma nüüd võrdlen töölkäimist ja lapsekasvatust vanuses 6kuud ja sealt edasi, siis esimene on nagu lust ja lillepidu. Esimesed pool aastat oleksin öelnud, et kodune ema on kergem olla – enam mitte.
Mina samas paadis. Poiss 1a1k saab tissi ainult tuttu minnes ja öösel. Sööks ta 1× öösel, siis poleks hullu. Aga ta sahmib mõni öö tundide kaupa ühe tissi otsast teise otsa. Imikuna polnud ka asi nii hull. Ei tundu, et ta ise loobuks……
Vot see paat on jah jama paat, ma ütlen! No ainus lootus on see, et igaveseks pole keegi imetama jäänud 😂
Mina samas paadis. Poiss 1a1k saab tissi ainult tuttu minnes ja öösel. Sööks ta 1× öösel, siis poleks hullu. Aga ta sahmib mõni öö tundide kaupa ühe tissi otsast teise otsa. Imikuna polnud ka asi nii hull. Ei tundu, et ta ise loobuks……
Mina samas paadis. Poiss 1a1k saab tissi ainult tuttu minnes ja öösel. Sööks ta 1× öösel, siis poleks hullu. Aga ta sahmib mõni öö tundide kaupa ühe tissi otsast teise otsa. Imikuna polnud ka asi nii hull. Ei tundu, et ta ise loobuks……
Mul kõik lapsed ~2 aastat kaisus magajad olnud, kuid olenemata sellest võõrdusid esimesed lapsed ikkagi ise rinnast ära varem kui ma oleksin soovinud (1a2k). Praegune 1a1k aga ei näita kuskilt võõrdumise märke. Niiet nende näidete põhjal ma ei saa küll öelda, et koosmagamise ja rinnast võõrutamise lihtsuse vahel mingi seos oleks vms.
Esimesed lapsed mu ses osas päris ära hellitanud, et nendega läks lõpp lihtsalt.. Hiljemalt 2a paiku (loodetavasti ikka varem) teen imetamisega ikka lõpparve, eeldusel, et vahepeal laps vähendab praeguseid rp söömisi poole võrra. Ja kui kuidagi ei saa, siis alati võib pöörduda mõne imetamisnõustaja poole.
Öine söötmine õnnestus juba mõnda aega tagasi ära jätta, aga praegu päris ära lõpetada ei soovi ma ise ja ei soovi ka laps. Kuigi pean ütlema, et teeb veidi ärevaks, et ei tea, kas ja kui kaua see kestab. Näitaks laps ise vähendamise märke, oleks ikka vähe mõnusam 😀 Mu sõbranna imetab oma 3+ vanust last ikka veel… Mudugi mitte sada korda päevaö/ööl vms, aga ikkagi…. see tegevus on ikka veel päevakorras. Müts maha, kuidas ta jaksab. Ise tunnen, et nii kaua seda küll teha ei tahaks, aga samas ei taha ka mingi suure kräunuga seda päris lõplikku võõrutamist
Keegi eespool juba käis välja idee, et harjutada vaikselt külge uus asendustegevus senise rp söömisele. Kiidan sama ideed. Kui rp söömine on seotud peamiselt lähedusega, siis jah tekitada uus läheduse pakkumise rutiin mingi. Olen ka kuulnud, et püüda iga kord söötmise aega veidi lühendada.. Aga nagu kõigi asjadega, lõpuks oleneb ikkagi lapsest. Neil ka kõigil erinevad vajadused, erinevad iseloomud, eelistused, harjumused jne. Katsetamise asi paljuski..
Kunagi esimese lapsega ma isegi suhtlesin oma ämmaemandaga imetamise ja selle lõpetamise teemadel (ta ühtlasi ka imetamisnõustaja). Ta oli igati toetav ja ütles, et kui naine ikka tunneb, et tal on piir ees, elukvaliteet kannatab jms, siis sellest peakski lähtuma ning tegema vastavad muudatused. Aga eks enamasti see pole teps mitte valutu periood….. Nuttu ja kisa ja närvilisust ja meeleheidet ja tagasilööke jne.. kõige sellega peab arvestama. Samas käega lüües, alla andes ja mitte midagi proovides nagu ka seda muutust ei saavuta. Kui just jah……. ei oota ära seda aega, mil laps ise loobub. Aga kuna see veel juhtub… Kui teaks, et nt kuu või paari pärast, oleks ju palju lihtsam. Tuleb ikka ise survestada seda lõpetamist. Aruta mõne nõustajaga läbi, mida juba proovinud oled ja kuidas siit punktist edasi minna võiks, mida veel katsetada. Edu ja jaksu!
Jah, mul on plaan tõesti mõne nõustajaga läbi arutada, kui asi millalgi sujuma ei hakka 🙂 Lapsed on tõesti väga erinevad ja see, mis ühe puhul toimib, ei pruugi teise puhul toimida. Aga esialgu vaatame veel ise ja proovime erinevaid viise, mida siingi soovitatud on.
Mina lõpetasin imetamise kui laps aastaseks sai.
Ja terve selle aja olin ma põhimõtteliselt magamata. Võibolla 2-3 tundi katkendlikku und iga öö. Olin hullumas, vaimselt ja füüsiliselt läbi. Laps ärkas igal ööl sada korda ja rahunes ainult ja ainult tissiga. Küll ma otsisin põhjuseid sellele, perearst tegi erinevaid analüüse. Kõik normis ja ok, aga ikka ta ärkas ja ärkas ja ärkas ja mina zombina vahetasin terve öö külge, üks tiss ja teine tiss… Hambad ristis mõtlesin, et pean aastani vastu…
10ndal kuul ta loobus ise päevasest tissist. Aga horror ööd jätkusid. Ja ausalt ka mina ei nautinud juba ammu seda imetamist. Vastu hommikuti oli isegi natuke selline tunne, et mu tisse on lihtsalt terve öö vägistatud. Tundsin muidugi nende tunnete ja emotsioonide pärast tohutuid süümekaid.
Ja siis… 11ndal kuul… Ühel õhtul ma lihtslt ütlesin endale, et kõik. Tänasest ööst tissi ei saa. Sest ma lihtslt ei jaksa enam. Ja tegingi nii. Esimene öö oli õudus kuubis. Ta otsis tissi ja nuttis. Nutsin koos temaga aga pidasin vastu. Ja nii oli 5 ööd. Olin totaalselt magamata aga enam pooleli ei saanud jätta. Muidu oleks mõttetu lapse piinamine olnud.
Saime võõrutatud. Juhuuu. Ja nüüd ta magab. Nagu päriselt magab. Kell 9 jääb magama õhtul ja laseb hommikul 8ni umbes. Kordagi ärkamata. No ok, vahel harva ärkab, aga siis lutt suhu ja põõnab edasi. Uskumatu. Ja ma siiani mõtlen, miks ma seda kõike varem ei teinud. Ema uni on ju ka nii tähtis ja oluline. Ja kui selline tissiralli tekitab unedefitsiiti, siis tuleb sellele kohe punkt panna.
Täna on ta aasta ja kaks kuud vana. Ja mina olen siis umbes 2 kuud magada saanud. Reaalselt nagu magada 🙂 ja see tunne on super!
Nii super, et teie jaoks asi lahenes! Kuna mina esimesed pool aastat sain magada, siis veel nii hullumas ei ole, aga proovime ka vaikselt. Eile Hendrik läks E-ga magama, E kisas meeletult, sest ta on harjunud rinnaga uinuma, aga pidasime vastu. Öösel siiski sai rinda. Aga edusammud needki – tibusammudena saab neid ka lugeda 🙂
Aitäh ausa jagamise eest.
Minul laps mõned kuud noorem ja imetamisest otseselt kopp ees ei ole veel. Aga see neljanda kuu teema on küll tuttav – unemustri muutumine jne. Meil läks see unteema korraks lausa põrguks, üritasin mis ma üritasin seda uneregressiooni ja kasvuspurdi arvele kirjutada, aga lõpuks ikka sisetunne ütles, et miskit siin ei klapi. Sain siis teada, et B12 vitamiini lapsel vähe – nii kui hakkasime juurde andma, hakkas juba mõne päevaga asi paremuse poole liikuma.
Ja nüüd siis jätkame seda vahepeal alustatud “projekti.” Nimelt seda, et laps ikkagi öösel võimalikult vähe söömiseks ärkaks. Ma tean, et kusagil perekoolis saaksin ma ilmselt verbaalselt peksa, et miks ma nii pisikest “piinan” ja “ÕIGE ema ikka imetab rõõmuga lapse kolmanda eluaastani 7572637x öö jooksul.” Tegelikult olen erinevat kirjandust palju uurinud. Laps ei vaja enam miljon korda öö jooksul toitmist. Pigem kujunebki sellest harjumus. Tajun ise, et ka meie lapsel hakkab sellest öisest söömisest pigem harjumus saama ja rind on liiga sageli lihtsalt mugav vahend uinumiseks. Ja neid harjumusi on lihtsam muuta kui laps on noorem.
Nüüd siis proovimegi nii, et esimese ärkamise peale ei lenda “tissibrigaad” kohale, vaid mees läheb last rahustama. Viimase nädala jooksul on õnnestunud ühel korral lausa nii, et 3h magab, ärkab, mees rahustab maha ja seejärel magab veel 3h otsa. Selle aja peale olen ma juba nõus süüa ka andma 🙂
Ehk siis pika jutu lõpetuseks – proovin võimalikult varakult seda öist söömist kontrolli alla saada. Jah, on siin selle harjutamise jooksul olnud kisa ja nuttu ja stressi. Ja tuleb kindlasti veel. Aga siis ma iga kord lohutan ennast sellega, et parem 1-2 nädalat nuttu ja pingutust kui terve aasta-poolteist öösel 4-5-6 korda ärgata ja olla magamata. Ma ei plaani teda ju rinnaga toitmisest nii vara täiesti võõrutada, vaid lihtsalt öiseid söögikordi vähemaks harjutada.
Meil muidugi see lihtsam, et öösel magab ta oma voodis (küll meie toas ja meie kõrval). Kui laps 6-kuuseks saab, siis on plaanis see voodi ka tema enda tuppa tõsta. Paljud uuringud väidavad, et laps tegelikult magab eraldi toas palju paremini kui vanemate juures. Ja jällegi seesama – mida varem, seda parem.
Ega ma midagi halba ka nende vanemate kohta ei ütle, kes lapse 2-3 aastakses saamiseni lapsega ühes toas või ühes voodis magavad. Esiteks on iga pere ruumilised võimalused erinevad. Teiseks iga vanem tunneb ise oma last kõige paremini ja teab ise, kuidas nende perele kõige paremini sobib. Kui vanemad ja laps on mõlemad olukorraga rahul, ongi kõik hästi. Kui aga ühel või teisel poolel tekib rahulolematus, siis on aeg midagi ette võtta.
Jaa, olen nõus sinuga. Hetkel näen ka seda asja nii, et oleks pidanud varem selle asja selles mõttes käsile võtma, et mitte lasta E-l kogu aeg rinna otsas uinuda – et oleks pidanud oma voodisse rohkem tõstma. Ideaalis see plaan oligi raseduse ajal, aga siis juhtus elu ja asjad muutusid 😀
Eile öösel kisas E tund ja 10 minutit – enne, kui uinus. Hendrik üritas teda rahustada ja asendustegevusi pakkuda jne – ma olin teises toas. Ja see oligi non-stop kisamine. Mul vahepeal tekkis see tunne, et okei, rind suhu ja asi ants, aga ei andnud alla. Öösel siiski sai rinda, sest ta ongi lihtsalt võimeline end hääletuks kisama, kui rinda ei saa. Kuna ma sinnani jõume, et öösel ka ei saaks rinda, seda ma veel ei tea. Hetkel oli tegemist enne uinumist teemaga.