Kui käib võistlus, kes hakkab kõige enne kõndima – ehk siis E ei kõnni veel iseseisvalt

Kõige raskem lapsekasvatamise puhul on see meeletu võrdlemine. Et kelle laps hakkab kõige varem pöörama, roomama, käputama, istuma, kõndima jne. Ma küll beebigruppides ei ole, aga näen seda mujal ka – eelkõige enda peas muidugi (ja teiste inimeste käitumises ka). Näiteks keskmine laps hakkab iseseisvalt istuma tavaliselt 7-9kuuselt. E hakkas kaheksakuuselt, mis on täpselt selle vahemiku keskel, aga ma juba perearstilt uurisin siis, et kas see on okei, et ta veel ei istu. Ta oli siis just kaheksakuuseks saanud, kui ma seda küsisin. Perearst mainis, et muidugi on okei ja kaks päeva hiljem õppis E istumise ära.

Nüüd on sama asi kõndimisega. Tean ju mitmeid lapsi, kes juba kümnekuuselt iseseisvalt kõnnivad. E iseseisvalt ei kõnni – ta alati toetub millelegi, näiteks võtab lauast kinni, siis tahab edasi liikuda ning võtab diivanist kinni jne. Ja nii kõnnib E juba pea 2.5 kuud kindlasti, aga iseseisvalt mitte. Ja keskmiselt hakkavad eesti lapsed iseseisvalt kõndima 13kuuselt ehk aasta ja kuuajaselt –  normaalseks loetakse vahemikku kümnendast elukuust kuni aasta ja viiekuuseks saamiseni.

E saab 15.augustil aastaseks ja väga paljud lapsed selles vanuses juba kõnnivad iseseisvalt. Olime juuni lõpus Hendriku sugulaste kokkutulekul ja seal oli väike tüdruk, kes on E-st nädal aega vanem ning kes tegi siis juba oma iseseisvad sammud. Ma saan aru jah, et põdema veel ei peaks, sest muud arenguetapid on ta kõik ilusti läbinud jne, aga tundub, et peamine põhimure on alati see, et kas ta juba kõnnib? Ja siis ma vastan alati sama, mida ma juba kaks kuud tagasi vastasin – ei kõnni! Kuna ta siis hakkas samamoodi tugede najal kõndima, siis arvati, et ju teeb oma esimesed iseseisvad sammud ka varsti. Tutkit! Aga natuke südames kripeldab ikka – millal see aeg siis saabub, kui ta kõndima hakkab?

Millal teie lapsed kõndima hakkasid? Ja ilmselgelt veel muretsema ei pea, aga kuna mulle tundub, et kõik lapsed maailmas on viimasel ajal kümnekuuselt iseseisvalt kõndima hakanud, siis jah 😀 Nagu lapsevanemad isegi teavad – see võrdlemine ajab hulluks.

Lõpetuseks paar pilti siis ka 🙂

 

View this post on Instagram

Mänguväljaku rõõmud 🤗

A post shared by Jaanika Elias (@jaanika.elias) on

wp-1596273475244.jpgwp-1596459111724.jpg

23 kommentaari “Kui käib võistlus, kes hakkab kõige enne kõndima – ehk siis E ei kõnni veel iseseisvalt

  1. Laps hakkas 9-kuuselt iseseisvalt kõndima aga siia võrdluseks, keskmiselt 2a lapsed juba ammu jooksevad, mu varajane kõndija, kes on juba 2,5a, kuid õieti ei jookse veel 😁 ehk siis see kõndima hakkamise aeg ei ole tegelikult mingi näitaja, seni kuni normi piirides on!

  2. Mul esimene laps tegi iseseisvad sammud 1a2ndl, aga ta vapsee ei hoidnud tasakaalu 😀 Teine laps sai nüüd juuli algul aastaseks ja natuke enne seda hakkas käima. Ja tal oli ka see, et näha oli, et ammu ilma valmis, aga nagu kartis. Otsis koguaeg tuge jne. Samas, nii kui käima hakkas, siis tõesti kõndis ka kohe. Ma ise naersingi, et reaalselt võttis kätte ja hakkas käima. Kaks nii erinevat last. Polegi mõtet võrrelda. Kui laps ikka areneb, siis kõik hästi. Suures plaanis ei olene sellest midagi. Suurem plika lõpetas lasteaeda ja mõtlesin, et keda see enam kotib, millal keegi käima hakkas, potivabaks sai või lutist võõrutati. Nii et võta vabalt 😉

    • Huvitav jah, et mõni laps hakkab kohe nii kindlalt kõndima, teine veel mitte. Aga mul see elevus ja ootus ongi vist sellepärast ka, et esimene laps ju 😀 Siis on kõik asjad sellised, et appi – nii äge, millal ometi? 😀

      Jaa, potilkäimisega ka samastun. Harjutasime E-ga ka nii, et mähkmeid üldse ei pannudki, sest ta teeb mitmed oma hädad potti, aga aluspükste puhul tuli häda enne ja siis nutt. Me kindlasti harjutame veel, aga vahel oma mugavuse pärast on tal ikka mähe all ka kodus.

  3. Esimene laps tegi oma 2 väga arglikku sammu täpselt esimesel sünnipäeval, korralikult kõndima hakkas kuskil aasta 1.kuuselt. Teine laps seisis 7 kuuselt toe najal püsti ja hakkas vaikselt harjutama kõndi. Kuskil 11 kuuselt hakkas kõndima. Aega on selle kiire asjaga. 😉

  4. Igaks juhuks mainin ära, et ära hakka last käsipidi kõnnitama, seljale paras põnts. Eriti harrastavad seda vanemad inimesed. Minu kolm on kõik erinevas vanuses kõndima hakanud, 1a-1,5-aastaselt keskmiselt. Muretseda pole vaja, mida kauem kinni hoiab, seda kindlamalt kõndima hakkab.

  5. Mul kaksikud hakkasid 1a2kuud kõndima.
    Algul plika ja poiss paar päeva hiljem järgi 🙂

  6. Minu esimene laps hakkas toe najal kõndima 9-kuuselt. Esimesed iseseisvad sammud tegi aga 1a4k. Mitu kuud varem oli juba valmis, aga lihtsalt ei julgenud. Hoidis kasvõi minu väiksest sõrmest kinni.
    Aga kui hakkas, siis kohe korralikult ja pikalt.
    Teine hakkas kõndima üsna 1-aasta sünnipäeva paiku. Aga koperdamist ja komistamist oli üksjagu enne kui päris selgeks sai.
    Praegu julgen öelda, et nende iseloomud ongi sellised – esimene mõtleb ikka enne läbi kõik asjad ja lõpuks teeb ära siis kui endas päris kindel on. Teine on riskialdis tuulepea. Vanust juba eelpubekate jagu, seega vaevalt see enam muutub.
    Kannata, küll ta varsti kõnnib ja siis oled hädas, et ta üldse kärus olla ei taha.

  7. 1. laps hakkas kõndima 1a1k vanuselt. Kuna “kõigil lapsed juba ammu kõndisid”, siis muidugi tegi ärevaks ja murelikuks, et millal ometi minu oma päriselt kõndima hakkab. Ja kui ta seda lõpuks tegi, oli tunne, nagu olekski ta kogu aeg kõndinud. Ununes äragi kogu see ebakindel tugedel tuterdamine ja maas käputamise aeg.
    2. laps hakkas kõndima 1a2k. Kuigi teisega eirasin beebigruppe, ei muretsenud ühegi arengulise hüppe viibimise tõttu jms, siis ühel hetkel vaatasin küll kalendrisse, et kle, kas võiks juba nüüd see kõndimine ikkagi tulla? Eks ta siis tuligi ka juba õigepea.
    3. laps saab nüüd 9. augustil 1a1k. Ronima hakkas pooleaastaselt ja teeb seda hulljulgelt ja järjest osavamalt siiani, aga ei kõnni veel iseseisvalt. Teistega võrrelda ei viitsi ammugi ja veel pole ka mõelnud, et nooo millal ometi… Aga jah, tõsi on, et kõik teised küsivad. Neile nagu hirmus oluline ja vajalik… Aga ta tundub küll juba üsna pea kõndima hakkamas. Oma esimeste iseseisvate sammudega on ta küll korduvalt hakkama saanud, kuid need on olnud vanema julgustamise peale. Laps on ise alati õhinal ja elevil olnud sellest. Ent päris oma algatusel ta ikka sammukesi veel ei tee. Pigem nii, et kui ta on nt toest lahti lasknud, seisab niisama, siis meelitan teda enda juurde tulema. Sirutan käed tema poole, et tal julgem oleks, aga mitte ka päris nii, et ta kohe neist kinni saab. St vähemalt üks samm tuleb astuda. Mitte, et selline tegevus üldse vajalik oleks. Aga lapsele meeldib ja ta on nõus minuga seda mängu mängima korra või paar. Viimasel ajal on silma jäänud mingid üli miniatuursed poolsammukesed, mida ta ilma toeta teeb. Igati ootuspärane areng… Ma pigem rahul, et pole varem kõndima hakanud. Potitrennile on see igatahes väga head mõju avaldanud 😀

    Olen oma lapsi ka käekõrval lühikest aega kõnnitanud, aga seda juba ajal, mil nad ongi juba enamuse ajast tugede abil jalgel ning mina neile lihtsalt kui järjekordne tugi olen. Siis oleme astunud nii kaugele, kui laos jaksab ning oma tegevust kuskilepoole muudab. Ei pea sellist asja kahjulikuks. Hullemate variantidega polegi vist kokku puutunud. Et kas keegi kõnnitab oma lapsi siis järjepidevalt ja liialt vara ja liialt kaua? Ega kui pisike ikka ei oska ega jaksa jalgel olla, siis teda naljalt sedasi ei kõnnita ka ju.. Kes jaksaks seda tegevust teha igapäevaselt ja iga kord nii pikalt, et see kahjulikku mõju jõuab avaldda? Niiet jah.. see on ka üks teema, millest tihtipeale kohe elevant välja puhutakse.

    Kogu see võrdlemise teema on muidu jah väga hull. Kogemuste jagamine on tore, aga ühel hetkel see sujuvalt taandub võrdlustele. Tunnetan seda iga kord, kui kokku puutun mõne teise perega, kel ka sarnastes vanustes lapsed. Suuremate lastega on minu jaoks palju raskem, sest siis hooplevad lapsed ise kõikvõimalike asjade ja oskuste üle, mitte nende vanemad. Nii palju olen näinud, kuidas mu oma laps nt end kehvasti tunneb, kuna tema veel mõnda asja ei julge ega oska, mida teised temavanused või nooremadki oskavad. Et tuleb hoopis sellega tööd teha, et laps oskaks neid erinevusi kergemalt võtta… Ei lähe iial miski kergemaks 😀

    • Jaa, see võrdlemine on halb asi! Aga ma teen seda kuidagi ise ka paratamatult – ja alati just niipidi, kui E midagi hiljem tegema hakkab. Kui hakkab varem, siis ma iial ei kekuta sellega, sest see on nõme käitumine, aga vastupidi kuidagi mõjub. Aga aja jooksul õnneks olen üritanud seda vähem teha 🙂

  8. Esimene (tüdruk) hakkas tugede najal kõndima umbes 10 kuuselt, päriselt kõndima läks 1a 12päeva, aga mitte üksikute sammude kaupa vaif ikka korralikult kohe. Teine (poiss) läks kõndima 10,5 kuuselt.

    • Mõned ütlevad, et tüdrukud hakkavad kiiremini kõndima, teised jälle, et poisid teevad esimesed iseseisvad sammud enne. Tegelikult on asi siiski individuaalne ilmselt – olenemata lapse soost.

      • Mulle näiteks tundub, et lapse olemusest oleneb hästi palju. Tüdruk algusest peale hästi rahulik ja ettevaatlik olnud. Poiss meeletu tuuseldis. Võib olla sellepärast läks ka tüdruk hiljem kõndima, et poönud julgust veel.
        Teisega võib olla ka see, et esimesel pole kusagile kiiret, aga teisel lapsel vaja esimesele järgi saada, siis kiiresti vaja liikuma õppida 😀 😀

  9. Korralikult istumisega oli mu lapsel täpselt sama asi. Ootasin ja vaatasin, et kohe 8-kuune, ikka ei istu. Käisin arstil, kurtsin muret ja voilaa, 2 päeva hiljem istus 😀 Roomamist ka selgeks ei saanudki, ainult rullis end. Arst ütles, et seda nimetatakse ka roomamiseks, ainult et eritehnika😂 Pm jäigi normaalne roomamine vahele, hakkas käputama.
    Käima hakkas laps aga tugede najal 9-kuuselt. Esimesed iseseisvad sammud tegi 10-kuuseks saades ning päriselt kõndis 10 ja poole kuu vanuselt. Kõndis väga ilusti kohe algul, ei koperdanud ega tuikunud. Kui füüsiline areng oli tollal pigem kiire, siis nt kõne areng oli pigem aeglane. Arvatakse, et kui keha keskendub nn ühele oskusele põhjalikumalt, jääb teine veidi tahaplaanile. Praegu on laps viiene ning igas mõttes tavaline laps.
    Nägin muide hiljuti ka fbs vahvat videot sellest kuidas tööintervjuul küsiti, et a la millal rinnast võõrdusid ja kas võõrutas sind ema või võõrdusid ise (loobuja, eks) jne. Lõpuks valiti ametipostile keegi, kes lõpetas kõigist kandidaatidest kõige varem püksi tegemise 😀 Loo point oli muidugi see, et keda kotib, millal sa midagi tegema hakkasid ja kui vanalt tagumikku pühkida oskasid?! Päriselus ei võrdle ju keegi neid “suursündmusi” ja enamik inimesi ei teagi, kui vanalt nad midagi teha oskasid. Seega, vähem stressi 😀

    • See on hea võrdlus jah – tulevikus ei huvita see enam kedagi. Isegi koolis saadud hinded ei huvita, rääkimata sellest, mis beebieas toimus.

  10. 8-kuuselt istuma, 15-kuuselt kôndima. Àra yldse muretse. Keskmiselt, eri riike vaadates, olla kuni 18 kuuni veel OK see kôndimahakkamise algus!

  11. Hei! Füsiost lugeja siin 🙂 Üldse ei saa aru, mis häda vanematel selle KÕNDIMISEGA . Kas on mõni laps jätnud kõndimata või? 😀 Ma räägin siis lastest, kes siiani on arenenud normaalselt, kellel pole puuet. Ei ole keegi istuma jäänud 🙂
    Pigem on oluline, et laps võimalikult kaua käputaks – saab tugeva selja ja õlavöötme ülejäänud eluks. Need 7kuuselt püstitõusjad on 6aastaselt kõverate selgadega minu kabinetis… Püsti tahab laps nagunii tulla, sest kõik tema ümber liiguvad ju püsti 🙂 Trikikoht on, kuidas lapse elu põrandal huvitavana hoida.
    Minu silmis aasta ja natuke +/- on ideaalne aeg kõndima hakkamiseks. Jõudu!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s