Mina ja kehakaal

Viimase aja teiste blogipostitused kehakaalu teemadel on mind hästi palju mõtlema pannud. Kuna ma olen olnud 28 eluaastat oma elust normaalkaalus või isegi sale, siis on emotsioonid sellel teekonnal olnud segased. 2016 aasta suvel kaalusin ma 66kg, sünnitama minnes suvel 2019 aga 115 kg. 49 kg erinevust – saate aru jah! See on mõne inimese kaal ju! Ma olen vaadanud 66kg juures peeglisse ja jätnud mõne liibuva asja selga panemata, sest pole tahtnud oma volte näidata. Või kui ka panin selle selga, siis arvasin hiljem, et ehk ei oleks pidanud. Nüüd neid pilte vaadates ei leiaks ma luubiga ka mingeid voldikesi, aga mu mõttemaailm on lihtsalt vahepeal palju muutunud.

Ja samas – ma olen 115 kg juures kandnud kõike, mida ma tahan, sest ma ei näinud volte ka seal, kus need reaalselt olid. Jah, ma olin lõpurase, aga siiski. Ma pidasin end maailma kõige seksikamaks naiseks. Oli selle taga siis rasedus või mitte, aga see näitab ehedalt ära, kui erinevalt võib üks inimene asju näha. Ilmselgelt ei ole kumbki äärmus hea – ja hetkel ma olen nii kaalult kui mõttelaadilt just seal keskel.

Nüüd pea aasta pärast sünnitust kaalun ma kuskil 88-89 kg. Mida ma tegelikult kaalusin juba detsembris – pärast seda olen vist ühe korra ka numbrit 86 näinud, aga vähem mitte. Kehamassiindeksi järgi oleks minu 182 cm pikkuse puhul ideaalne kaal 72 kg – ehk siis ma olen 16 kg ülekaalus. Ma mäletan, kui Mehhikost pea 90 kg tagasi tulin ja peeglist vaadates vaala nägin. Nüüd olles samas kaalus ma vaala ei näe. Samas ei tunne ma ka end nii täiuslikuna kui 115 kg kaaludes – vaid olengi just seal vahepeal.

Ma pole kunagi mingi trennitegija olnud ja elu on mulle kaalu mõttes päris pikalt helde olnud. Ka Mehhikost tagasi tulles kaalusin kümme kuud hiljem 68 kilo – ja selleks ei teinud ma mitte midagi peale pidudel käimise. Hiljem Tallinnas elades kaalusin 72 kg ja pärast uuesti 66, kui Tartusse tagasi kolisin. Kui kontoritööle läksin, siis võtsin juurde – rasedaks jäädes olin ma 75 kg.

Pärast sünnitust tundus, et ka sel korral läheb sama kergelt, algus vähemalt küll. 25 kg nelja kuuga alla võtta ja seal juures mitte essugi selleks teha – on päris hea tulemus. Aga siis tuli see hetk, kus enam midagi alla ei läinud. Ja kõik, mis jäi veel alla minemata, koondus mu kõhule. Ja on endiselt seal.

Ma ei saa kindlasti öelda, et ma nüüd hullult kassiksin seda, et ma 75 kg ei kaalu. Just see oleks ilmselt see kaal, mida ma tahaksin ideaalis kaaluda, sest 66 kg ei peagi ma kaaluma oma pikkuse juures. Ehk siis just see kaal, mis ma enne rasedust olin. Küll aga tuleb ka minul vahel veits nukrus sisse, kui ma vaatan neid minevikupilte ja taipan, et mul oli nii kerge riideid osta! Ei pidanud mõtlema, et miski ei lähe kuskilt kinni või istub halvasti. Nüüd on see selles mõttes küll mure, et kui mõne asja puhul võib XL isegi selga minna, siis teise asja puhul mitte. Ja no teksadest ei maksa üldse rääkida – raseduseelseid ei suru enam mingi nipiga jalga. Viskasin lausa kõik need teksad minema, sest mis ma neist ikka alles hoian.

Ma üldiselt ei vingu sel teemal ja põhjus selleks on lihtne – mis see niisama vingumine ikka aitab? Ma ei ole ju mitte kunagi mitte lillegi liigutanud selleks, et alla võtta. Aja jooksul saad sa vanemaks ja loogiline, et su keha muutub. Ei saa eeldada, et kui ma võtan 40 kg juurde, et siis sama kergelt võtan kõik need kilod alla. Kui siiani oli elu mulle selles mõttes üpris armuline, siis enam ei ole. Ja ma saan sellest ise ka aru. Aga loomulikult on raske sellega leppida, kui see on varem nii kergelt käinud. Võinoh – ainult selle Mehhiko näite põhjal võin rääkida.

Et kuna ma viimasel ajal armastan hästi värvilisi ja eristuvaid riided kanda, mida ma siis ei kandnud, kui mu keha seda “võimaldas”, siis on kurb, kui vahel pean mõnest asja loobuma, sest minu suurust lihtsalt ei ole. Või siis lihtsalt kõht ei mahu sisse. Ja üks kord kõht isegi mahtus, aga tissid ei mahtunud, aga selle üle ma väga ei kurvastanud kusjuures 😀

Et vot sellised heitused siis. Sealmaal ma ilmselgelt omadega veel ei ole, et ma reaalselt end rohkem liigutama hakkaksin või toitumist piirama, et alla võtta. Mul on lihtsalt endiselt raske leppida sellega, et ma sel korral ei pääsegi puhtalt niisama lakke vahtimisest oma tavakaalu juurde tagasi. Ja kui aus olla, siis see on natuke hoop küll ego pihta. Samas on see ju ka loogiline – 30-ndates ei olegi see enam nii kerge.

Et jah – ma olen seal kuskil keskel oma enesekindlusega. Mõnikord tunnen end jumalannana, teine kord vaatan vanu pilte ja mõtlen, et ma olin ikka loll, et ma aru ei saanud, mis keha mul reaalselt oli ja mis riideid ma oleksin saanud kanda 😀 Et mis mõttes ma üldse iial kahtlesin, et kas ma võin midagi kanda või mitte. Aga samas on ehk hea, et raseduse ajal mul isegi 115 kg juures oli tunne, et see on jumala okei – rasedad peavadki sisemiselt särama! Oleks kurb olnud, kui oleksin selle üle siis põdenud – mitte et selline suur kaalunumber kuidagi tervisele hea oleks, aga no uut elu kandes peaks fookus just seal olema.

Lõpetuseks mõned pildid siis sellest ajast, kui 66-70 kg kaalusin. Et veits kurb on ikka, et mu keha enam selline pole. Aga samas nii kurb veel ei ole, et midagi selles mõttes teha viitsiksin. Nii et rohkem mind ilmselt sel teemal hädaldamas niipea ei kuule, sest kui ma midagi pole ette võtnud, siis ju ma ikka nii palju seda kõike taga ka ei igatse. Ja niisama hädaldada on mõttetu. Või siis teine asi – ma olen lihtsalt laisk. Palju loogilisem.

wp-1596121020412.jpgwp-1596121051027.jpgwp-1596121000681.jpgwp-1596121037173.jpgwp-1596121070008.jpg

6 kommentaari “Mina ja kehakaal

  1. Minu arvates oled sa praegu kõige ilusam. Kurvikas ja naiselik.
    Varem sa olid ikka liiiiiga kõhn lausa.
    Sa oskad lahedalt riietuda, see aitab palju kaasa efektse välimuse loomisel.

    • Ohoh, seda viimast ei kuule ma eriti tihti, aitäh! ❤

      Kusjuures ma võiksin samasse kaalu vabalt jääda nagu hetkel, kui kõhu väiksemaks saaks. Et ma selle postituse kommentaariumis veel vingun selle üle, kuigi ma ju tegelikult tean, et niisama see ei aita, aga vahel on lihtsalt hea end välja elada 😀

  2. Ma olen ammu tahtnud küsida, aga alati kahelnud. Noh, et äkki kuidagi solvab ja kas vaja mu uudishimu rahuldamiseks kõike küsida. . Aga nüüd võtan julguse kokku, sest oled nii aval ja arutlusteks valmis. Sa pole saladust teinud, et võtsid rasedusega 40 kg juurde. Sul oli ka rasedusdiabeet. Mul on ka. Ja ma pole veel ühtegi kilo juurde võtnud, sest süüa ei saa ju suurt midagi. Tõsi, olin juba enne rasedust ülekaaluline, erinevalt sinust. Nädalaid praegu 33+. Oskad sa kuidagi seletada, kuidas see +40 kg sai tulla? Peale selle muidugi, et kõik kehad on erinevad.

    • Ilmselt mängib suurt rolli siin see, et mu rasedusdiabeet avastati 28.nädalal ja sel ajal olin ma juba 105 kg. Ehk siis senimaani mugisin kõike, mida sai – ja nagu näha, siis mu keha võtab teistsuguse olukorraga juurde. Olgu selleks siis pooleaastane reis Mehhikosse, kus on täiesti teistsugune toit või rasedus.

      Ilmselt oleks pidanud mind juba 13.nädalal rasedusdiabeeditesti tegema saatma (siis tehakse esimest korda), aga ei saadetud. Ise ka nii ei uurinud. Kui kunagi uuesti rase peaksin olema, siis tehakse see test juba varakult – sest eelmise korra pealt on juba kogemus olemas.

      Ja kui ma rasedusdiabeedi diagnoosi sain, siis ega ma alati 100 protsenti ikka toitumist ei jälginud. Patustamist tuli ikka ette, just õhtuti. Et mõned näidud olid ikka natuke üle – just hommikused. Nii et väga suur osa sellest ülekaalust tuli oma lollusest – ega muud polegi. Piirama hakkasin siis, kui diagnoosi sain, aga ka siis võtsin veel 10 kg juurde. Sest natuke ikka patustasin. Muidugi oli see patustamine oluliselt väiksem kui enne diagnoosi saamist.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s