Naised enne ja pärast lapsi / Eluülikool ja täiskohaga emmed

Ilmselt enamik naisi mäletab seda aega, kui neil veel lapsi ei olnud. No ehk need naised suurt ei mäleta, kellel on lapsed juba suuremad, aga väikelaste emad kindlasti mäletavad. Ja kui siis juhtus seltskonda mõni lastega naine, siis oli täpselt selline tunne, et no kaua sa oma jõmpsikatest jahud, sul muud elu ka peale nende on või… Minul oli periood elus, kus ma arvasin, et ma lapsi nagunii ei taha või kui ka tahan, siis mina selliseks naiseks küll ei muutu, kes alati oma lapsest/lastest jahuma hakkab. Haha, unista edasi, lastetu naine! 😀 Hakkad ja kuidas veel!

Olgu, kõik ehk ei hakka tõesti, aga mina küll hakkasin. Mis siis, et ma olin kindel, et ma raudselt ei hakka, sest kui endal veel lapsi ei ole, siis ongi raske ette kujutada seda elu, mis hiljem emaks saades olema hakkab. Et ongi äge, kui laps hakkab pead hoidma, naeratama, seljalt kõhule keerama, lalisema, oma käsi rohkem uurima, ümbrusest rohkem huvi tundma jne. Inimesele, kellel lapsi pole, ongi see meeletult igav teema. Minu jaoks küll oli varem, sest ma polnud seda ise kogenud. Seega ma ei mõista neid naisi hukka, kelle jaoks see on endiselt igav, aga samas ma ei ole ka emade peale kuri, kes sellistel teemadel räägivad. Minevikus olin, sest… minu jaoks võrdus see igavusega. Sellised asjad muutuvad, kui sa ise lapsed saad.

Üldse olen ma märganud, et teatud määral suhtutakse neisse kodustesse emadesse halvasti. Ja ma isegi mõistan, millest see osaliselt tuleb. Teate ju küll neid emasid, kelle Facebooki profiilil on hariduseks lisatud täiskohaga emme või eluülikool? Ka minus, kes ma pole ülikoolis käinud ja olen paljude arvates mats, tekitab see natuke külmavärinaid. Nüüd suudan ma küll sellest mööda vaadata, sest mis see minu asi tegelikult on, aga varem… ega ma neist suurt midagi ei arvanud. Mitte et ma massiliselt nendega kokku oleksin puutunud, aga minevikus vahel ikka tuli ette. Ja kui ma juba sellist infot juhtusin nägema, siis mul tekkisid nende inimeste suhtes teatud eelarvamused. Mitte ainult naiste, aga ka meeste puhul, kellel oli hariduseks eluülikool märgitud. Naistel oli siis kaks varianti – täiskohaga emme või eluülikool.

Pean ütlema, et nii mõnigi kord pidasid mu eelarvamused paika – tegemist oligi naistega, kes kirjutasid kümme rida teksti hullemini kui mu 11-aastane väike sugulane. Ehk siis jah – täiskohaga emme ilmselt juba väga varakult ja haridustee tundus grammatika põhjal heal juhul algklasside tasemel olevat.

Kuid oli ka neid väheseid kordi, kus ma üllatusin ja positiivselt. Kus vaatamata sellele, et Facebookis oli end nii veidralt lahterdatud, olid need naised palju huvitavamad ja targemad, kui ma iial oleksin osanud eeldada.

Ma ei saa väita, et mul endiselt kulm kortsu ei tõmba, kui ma sellist asja näen, aga emaks saades olen ma muutunud teatud asjade suhtes siiski tolerantsemaks. Kas just täiskohaga emmede ja eluülikooli suhtes Facebookis, aga titakeele, beebist rääkimise, pisasjade oluliseks pidamise puhul, kui oled lapsevanem jne – nende puhul küll.

Lõpetuseks üks pilt E-st ja tema erinevatest emotsioonidest. Ma küll ei märgi Facebooki end täiskohaga emmeks ega eluülikoolis käinud naiseks (sest kui ma ka seda oleksin, siis ametina see kahjuks ei kvalifitseeru), aga oma lapse pilte lisan raudselt mõne arvates liiga palju 😀

wp-1578423704977.jpg